14. september 2009

Kilu, tint ja rääbis ehk kuidas me "räimi" praadisime

Ilusal kargel juba sügiselõhnalisel pühapäevahommikul sõitsid maja ette naaber-rannaküla harrastuskalamehed, pagasnik kalu täis, et kas värsket räime tahame. No muidugi tahame, kuidas siis teisiti- mõnus sügisene rammus räim. Väga tahame! Võtsin 4 kilo-pool jätsin endale, pool läks ämmale.


Mees rappis kalad ära, tal käib see kiirelt ja osavalt. Ega seal tegelikult mingit suurt kunsti pole-sellistel pisikestel kaladel tuleb lihtsalt pea maha lõigata ja sisikond välja tõmmata. Suts ja valmis! 
Mina panin nad muna-piima segusse tunniks likku. Kala praeme me alati, kui ilm vähegi kannatab, õues- pann õliga kuumaks, munapiimased räimed rukkijahust läbi ja pannile - soolahelbed peale, ühelt poolt krõbedaks, teiselt poolt krõbedaks ja pannitäis pannitäie järel tilliga kihiti kaussi söömist ootama. Minu jaoks on vähe kalatoite, mis on maitsvamad, kui need rukkised krõbedad ampsud.


Õhtul helistasin ämmale, et eksju saatsime neile ilusad ja värsked räimed Ja siis teatas ta mulle, et neile laekunud kalade hulgas oli 1 (üks!) räim, 3 rääbist ja mõni meritint. Ülejäänud olid kilud. Kusjuures kalaasjus võib teda 100 % usaldada, saare naine. Ütles, et oli veel imestanud, et kas me räimede hulgast valisime talle ekstra need paremad kalad välja. Siis teatas mees ka, et ta oli kalu puhastades omaette mõelnud, et jube imelik, nii erinevad räimed:D. Siis kui mina praadisin, ei saanud enam midagi aru-rümbad ju kõik enam-vähem ühesugused.
Nüüd ei jäänud muud üle, kui võtta abiks Eesti kalade süstemaatiline nimestik (siintoodud pildid pärit sellelt leheküljelt) , Vladislav Koržetsi "Koržetsi kalaraamat" ja  nende esmapilgul äravahetamiseni sarnaste pisikeste hõbedaste kalade tohuvabohus kuidagi orienteeruma hakata. Muidu olen oma arust täitsa enam-vähem toidutundja ja -valmistaja, aga räimel ja kilul ei suuda vahet teha! Mitte et ma arvaks, et käesoleva postituse lugeja samasugune tuhajuhan on nagu mina ja püüaksin teda siin nüüd Läänemere väikesekasvuliste kalaliikide osas põhjalikult valgustama hakata, vaid lihtsalt väike raport sellest, mida ma teada sain:

rääbis

Coregonus albula. Mis rääbist puudutab, siis on ime, et ta seal kalakuhilas üldse oli, sest tegu on tüüpilise mageveekalaga. Aga ta võib elada ka riimvees (see sõna iseloomustab vee soolasuse taset). Ja et Läänemeri on riimveeline sisemeri, saab rääbis ka seal hakkama. Aga teda on vähe. Bio. edu. ee ütleb veel rääbise kohta, et ta on nii suuruselt, välimuselt kui ka teiste tunnuste poolest varieeruv liik. No katsu siis teda seal räimede seas ära tunda! Tegelikult üks asi, mis on kindlalt eristavaks tunnuseks, on lõheliste seltsi kuulumisesest märku andev rasvauimeke seljauime ja saba vahel. Kilu ja räim kuuluvad hoopis heeringaliste seltsi.

meritint

Osmerus eperlanus. Ka see tegelane oli meie "räimede"hulgas. Meritint nagu rääbiski kuulub lõheliste seltsi-jällegi see uimeke! Lisaks on tal räimest-kilust ümaram, justkui klaasjas ja läbipaistev keha. Lisaks pidi ta olema kurgilõhnaline. Edaspidi tuleb siis kalu hoolsamalt ükshaaval nuusutama hakata.
räim

Siin siis superstaar ise: Clupea harengus membras. Suhteliselt väike hõbedaläikeline kala tume-sinakasrohelise seljaga (kusjuures täpselt samasugune lause kirjeldab ka kilu välimust).Räim kuulub nagu juba öeldud heeringaliste seltsi ja bioloogiliselt ongi tegu heeringa väiksema ja lahjema vormiga, mida eristatakse omaette kalaliigina.

kilu
Sprattus sprattus balticus. Kui räim on heeringa väiksem vend, siis kilu on räime väiksem vend. Ta ujub sageli räimedega samas parves. Koržets ütleb, et on täiesti tavaline, et turult ostes on pooled räimed kilud ja vastupidi. Minusugune tobu muidugi arvas enne, et kui on räim, siis on räim ja kui midagi muud, siis midagi muud. Sest maitse on ju kõigil kaladel mingilgi määral erinev. Kilu peetakse maitsvamaks- tema liha on õrnem ja rasvasem.
Kindlaim viis räimel ja kilul vahet teha on tõmmata sõrmega saba poolt piki kõhuäärt-see on kilul kare, räimel sile ja libe. Vot siis.

Olgu kuidas on nende räimede, kilude, rääbiste ja meritintidega, väga maitsvad on nad niimoodi rukkijahus paneeritult praetuna ja siit tuleb ikka retsept ka:

Tarvis läheb:

1 kg räimi
3 muna
klaasitäis piima
rukkijahu
praadimiseks õli
soola

Rapi räimed, selgroog jäta sisse. Pane nad tunniks lahtiklopitud muna ja piima segusse seisma. Puista taldrikule rukkijahu. Aja pann õliga kuumaks. Pöörita räimesid rukkijahus ja prae mõlemalt poolt kuldpruuniks ja krõbedaks. Puista peale soola(helbeid). Tõsta pannilt ja puista üle värske tilliga. 
Neil on mõnus leivamaitse juures, nii et sobivadki kõige paremini nii nagu on-ilma igasuguse lisandita. Mõne mõrkja rukolalehe võib ju salatiks kõrvale krõmpsutada. Kõrvale risling või külm vahutav õlu. Too good to be true!

Ja lõpetuseks väike ülesanne neile, kes vaevlevad igavuse käes: leia esimeselt pildilt räimed:)


8 kommentaari:

Aet ütles ...

Väga õpetlik blogipostitus! Esimesel pildil tundub üks kala olevat rohkem soomuseline, see küll räim pole, aga ülejäänud on küll suht sarnased, mõni ehk veidi väiksem (sel juhul kilu?).
Aga räim on linnas elades ikka paras delikatess, seda liigub vähe, isegi minu lähedal Tabasalu kalapoes juhtun selle peale harva. Kui räime saan, siis ka praen - nii on kõige maitsvam.
Muide, kust Sa soolahelbeid saad, olen neid otsinud, aga mitte kusagil pole müügil näinud?

Mari-Liis ütles ...

Stockmannis on Maldon soolahelbed

Pille ütles ...

Väga asjalik postitus, tänud!!!

Kaisu ütles ...

2 räime äkki. :D 2 kala on soomulisemad ja piltide pealt vaadates nagu tundusid, et on räimed :P

Liis ütles ...

See on küll hea mõte - räimi õues praadida :) Mulle praetud räimed maitsevad (eriti kevadised), aga kuna kubu pole, on kärsakas alati ürituse veidi negatiivseks pööranud...

Maarja ütles ...

kui sa selle posti üles panid, siis tigus olles lugesin ja suu jooksis nõnna vett lihtsa praetud räime järgi.

Mari-Liis ütles ...

mul jälle jookseb suu vett tigu järgi:D tuleb ennast kokku võtta ja külla tulla...

Gerlike ütles ...

Kilul on kõhu alt kare, räimel ei ole