28. veebruar 2010

Kõigile!

Võlgnen selgituse blogi uue päisefoto osas. Ajakiri "Kõigile", perekonna ja kodude kuukiri, ilmus Eestis aastatel 1936-1940.


Läbi küüditamise, mitme kolimise, tulekahju, riigikordade vahetuse, isikliku ja üldrahvaliku traagika, mingil täiesti müstilisel moel, on meie peres säilinud 1940. aasta veebruarinumber. Vabariigi aastapäevast - ei sõnakestki. Poliitilisest olukorrast- ei sõnakestki. Väike viide vaid pildiallkirjana:


Tekst on viletsalt näha, toon selle siin eraldi ära:

"Laud, kaetud ilma linata, pole praegusel ajal enam uudis! Ega või ka öelda, et ta poleks esteetiline ning ajal, mil iga hetk võib ähvardada õhuhäire, igatahes praktiline. Näeme siin ka rakendatud noid kokkuhoiu põhimõtteid, mis väljendatud meie 10 käsus. "

Esteetiline ja praktiline linata laud :)

Need 10 käsku, mida mainitakse, on eespool ajakirjas antud õpetussõnad, kuidas kokku hoida söögi ostmisel ja valmistamisel raskel ajal.

Ajakirjas on palju toredaid retsepte. Pliinid lähevad tegemisele:


Nüüd väike ajaloo kursus, milles selgub, et minu käes oleva ajakirja ilmumise ajal olid vene väed Molotov-Ribbentropi pakti tulemusel Eestis juba sees, täieliku okupatsioonini oli aega veel 4 kuud. Järgnev tekst pärit võrguentsüklopeediast Estonica.

1930. aastate lõpul Leedu, Läti ja Eesti juhtide erineval määral ilmnenud Saksa-orientatsioon osutus väga lühinägelikuks: kuna loodeti jõudude tasakaalu püsimisele Moskva ja Berliini vahel, ei osatud ette näha viimaste omavahelist kokkumängu. 1939. aasta 23. augustil sõlmitud Nõukogude-Saksa mittekallaletungilepingu (tuntud ka Hitler-Stalini või Molotovi-Ribbentropi pakti nime all) salajase lisaprotokolliga Moskva mõjusfääri määratud Baltimaad jäid välispoliitilisse isolatsiooni. Teise maailmasõja puhkedes kuulutas Eesti end neutraalseks ning ei korraldanud mobilisatsiooni ega teinud muid ettevalmistusi võimaliku välisagressiooni tõrjumiseks.
Stalin ei viitnud NSV Liidu huvide teoks tegemisel aega: 28. septembril 1939. aastal surus Moskva Eesti-Vene piirile koondatud lahinguvalmis vägede toel Eestile peale nn. vastastikuse abistamise lepingu, mis andis NSV Liidule õiguse tuua Eestisse loodavatesse sõjaväebaasidesse mere- ja õhujõud ning 25 000 nõukogude sõdurit (Eestil oli teenistuses pisut üle 15 000 mehe). Sisuliselt muutus Eesti selle lepinguga bolðevistliku idanaabri protektoraadiks. Moskva plaanidest teadlikud Berliini võimud kutsusid Eestis elavaid baltisakslasi “naasma kodumaale” ning üleskutsele vastates siirduski aastatel 1939–1941 Saksamaale üle 20 000 inimese.
Balti riikidega sarnase ultimaatumi saanud Eesti põhjanaaber Soome lükkas selle tagasi ning 1939. aasta novembri lõpus alustas Nõukogude Liit Soome vastu otsest sõjategevust. 1940. aasta märtsini kestnud Talvesõja kestel kasutasid Punaarmee õhujõud Soome linnade pommitamiseks järjekindlalt ka Eestisse rajatud lennuväebaase. Eesti valitsus ei julgenud protesteerida, ent sadu eestlastest vabatahtlikke läks Rootsi kaudu või üle jäätunud Soome lahe põhjanaabritele appi.
Nõukogude otsene agressioon Balti riikide vastu vallandus
1940. aasta juunis, mil maailma tähelepanu oli keskendunud sõjategevusele Lääne-Euroopas, kus 14. juunil langes sakslaste kätte Pariis. Süüdistades Eestit Nõukogude Liidu vastase liidu loomises Läti ja Leeduga, nõudis Moskva ultimatiivselt uusi järeleandmisi, sealhulgas täiendavate vägede lubamist Eesti territooriumile. Selleks hetkeks oli riik Punaarmee poolt maalt, merelt ja õhust ümber piiratud: lisaks piirilt ähvardavatele ülekaalukatele üksustele viidi lahinguvalmidusse ka baasides asuvad väeosad. Rahvusvahelise isolatsiooni tingimustes alistus valitsus sõjalise vastupanuta ning paari päeva jooksul okupeeriti riik piirilt ja baasidest lähtunud enam kui 100 000 punaarmeelase poolt.

Minu Pärnu vanaema, kes oli maailma parim kokk, ühtaegu peeneim ja lihtsaim daam, tugev naine ja ilus inimene ning kelle kaudu on säilinud ajakirja "Kõigile" number, oli siis 29-aastane.

24. veebruar 2010

Palju õnne, Eestimaa!



Mis sünnipäev see ilma tordita on.
Minu poolt kodumaale mustika-mooni toorjuustutort valge šokolaadiga. Paneme talle nimeks "Pääsuke".
Eesmärgiks oli valmistada hästi maitsva sisuga ning lihtsa ja karge välimusega kodune tort, milles koostisained peamiselt Eesti omad. Pea saan anda mustikate eest, need on omakorjatud. Kunstlikke värvaineid sisaldavad ja justkui plastmassist-plastiliinist tehtud kaunistustega ülekuhjatud tordid ei tundu kuigi isuäratavad, ehkki vaadata on neid muidugi tore. Isamaa-sümboolikaga üle pingutada ka ei tahtnud. Suitsupääsuke on meie ilus rahvuslind ja seostub vast kõigil Eestimaaga.
Meil on maal rehe all pääsukesepesad, mis igal kevadel taasasustatakse ja nii me elame sõbralike naabritena üheskoos terve suve. Haudumine, poegade koorumine, pisikesed näljased nokad pesas toitu ootamas, lendama õppimine ja lõpuks lahkumine. See on täielik müsteerium, kuidas nad leiavad kevadeti tagasi tulles metsa ja põllu äärest meie maja ja rehealuse ukse, millel üleval ääres imekitsas pragu, kust lind vaevu läbi pääseb...

Aga tordist.

Tegin niimoodi:

Põhi:

1 pakk Kalevi sidrunimaitselisi küpsiseid
80 g võid

Täidis:

600 g Farmi maitsestamata toorjuustu
200 g suhkrut
4 muna
poole sidruni mahl ja riivitud koor
peotäis mustikaid (külmutatud marjad sulata enne ja nõruta)

Glasuur:

200 g Farmi maitsestamata toorjuustu
200 g Kalev White šokolaadi

Kaunistuseks:

u 50 g Kalevi söetablettidega mustaks värvitud mandli-martsipanimassi, mooniseemneid

Kõige parem on alustada valmistamist eelmisel õhtul, toorjuustukoogile tuleb öö läbi külmas seismine ainult kasuks.

Põhja tarvis purusta küpsised, sega sulavõiga. Vooderda 20 cm lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga: põhi ja servad. Suru küpsisepuru ühtlaselt vormi põhja, nii umbes 0,5 cm-se kihina. Kui meeldib, võid teha ka paksema põhja. Mul jäi veidi küpsisepuru üle, aga õnneks leidusid sellele kohe tänulikud tarbijad :)

Täidise jaoks võta kõik juba varem toasooja. Vahusta kergelt toorjuust, sega hulka suhkur. Pidevalt mikserdades lisa ükshaaval munad. Nüüd edasi pole enam mikserit tarvis. Sega hulka sidrunimahl ja -koor ning jahus kergelt veeretatud mustikad.

Vala täidis põhjale. Küpseta 160 kraadi juures 45 minutit- 1 tund. Valmis toorjuustukook võdiseb veel veidi ja ei tohi olla pruunikaks tõmbunud. Lase jahtuda irvakil uksega ahjus pool tundi, siis toatemperatuuril ja pane täiesti jahtunud kook koos vormiga ööseks külmkappi.

Glasuuri jaoks sulata veevannil või mikros valge šokolaad, sega hoolsalt toorjuustuga kreemiks. Määri vormist välja võetud tordi peale ja külgedele.

Kaunistamine on igaühe oma vaba fantaasia. Ma lõikasin pääsukese šablooni järgi martsipanist välja ja vajutasin glasuuri sisse, et pind oleks enam-vähem ühetasane. Mooniseemneid puistasin tordi äärtele. Surusin neid õrnalt spaatliga vastu torti, et kenasti kinni jääksid. Mooniseemned on mõnusalt krõmpsuvad ja sobivad kreemise sisu ning magusa glasuuriga imehästi.
Kui see oleks võimalik, pakuksin teile kõigile tükikese. Väga, väga maitsev tort!


01.03.2010: see tort tunnistati Nami-nami 2010. aasta isamaaliste tortide võistlusel auväärse žürii poolt 54 laekunud töö hulgas kolmanda auhinnalise koha vääriliseks. Juhhuuu!
Lisaks eriauhind kihvtilt kosmeetikafirmalt "Lush" .

23. veebruar 2010

Pidulik pasteet ja kaunis kreem


Pasteedi retsept jõudis minuni lasteaia lõpupeo pidulaua kaudu ja üsna segaseid teid pidi. Algretsepti autoriks pidavat olema Maru. Maru, kui sa peaksid kunagi sattuma seda postitust lugema, kinnita oma autorlust selgelt sõnaga "Jah!" :)
On kuidas on, igaljuhul maitsev ja luksuslik on ta küll tänu lisatud alkoholile, magusatele ploomidele ja krõmpsuvatele piiniaseemnetele. Koostisainete nimekiri on üsna pikk, kuid valmistamine on suurepärast tulemust arvestades isegi kuidagi liiga lihtne.

Tarvis läheb:

500 g broileri maksa (1 külmutatud pakk)
100 g võid (50+50)
1 porgand
3-4 dl valget veini
8 kuivatatud musta ploomi
8 päikesekuivatatud tomatit
4 spl brändit
1 sibul
3-4 küüslauguküünt
soola ja pipart
rosmariini (värske, umbes 12 okkakest)
peotäis röstitud seedermänniseemneid

Sulata külmunud maks, pese ja kuivata. Pruunista kiiresti tulisel pannil 50 g võiga.

Lisa hakitud sibul, purust küüslauk, pipar, sool,valge vein, peeneks hakitud porgand ning vajadusel pisut vett. Ma vee lisamiseks vajadust ei näinud.

Lase umbes 10 min haududa.

Vala segu kõrgeservalisse kaussi, lisa ploomid, tomatid, kuival kuumal pannil röstitud seedermänniseemned, brändi, rosmariin, 50g pehmet võid ning lase nuimikseriga pasteediks. Või peenesta köögikombainis. Kui tundub kuiv, lisa päikesekuivatatud tomatite õli.

Seda pasteeti pole tarvis liiga kreemiks lasta, maitsvam ja kaunim on, kui ta on üsna sõmer ja ploomi-tomati-porgandi-seedermänniseemne mikrotükikesed näha ja hamba all tunda.

Peedi-mädarõika kreemi idee sain siit Pille blogist. Nii kaunivärvilist määret lihtsalt peab proovima! Ja maitsev on ta ka.

Tarvis läheb:

1 väiksem keedetud või röstitud peet, jahtunud
150 g maitsestamata toorjuustu, toasoe
1 spl mädarõigast
1 spl hakitud värsket tilli
soola, pipart

Riivi peet peene riiviga, sega kõik koostisained omavahel.
Paku määrdeid (omatehtud) leivaliste-saialistega. Miks mitte kodumaa sünnipäevalaual.

21. veebruar 2010

Marjapirukas, õieti kaks

Möödunud suvel oli meil Neeme metsades tõeline mustikauputus. Lisaks mälupildikestele sinetavast metsaalusest, lilladest näppudest ja varahommikusest veel veidi samblaselt niiskelt, kuid juba saabuva päikesepaistelise päeva järgi lõhnavast männimetsast leidsin ka armsa suvise foto, tehtud ühel järjekordsel marjulkäigul. Jah, neljarealiste lausete kirjutamise peale mul juba annet on:)

Et nüüd kogu seda suvist agarust ja usinust sügavkülmast likvideerida, olen mustikapiruka lainel.
Eelmisel nädalal tegin perenaiste retsepti järgi mustika-astelpajupiruka. Martsipan, hapukoor, astelpaju, mustikad - tõeliselt maitsev!


Kui ma üldiselt oma laste piltidega muidu siin blogis eriti ei esine, siis mustika-astelpajupiruka headuse kirjeldamisel teen erandi:

Noorhärra on just lõpetanud mustika-astelpajupiruka söömise

Ja täna sõime ka ühte toredat pirukat mustikate ja vaarikatega , mille valmistamisel sain ära kasutada külmkapis seisvad jogurti-hapukoore-toorjuustu potsikute lõpud.

Tainas:

2 dl nisujahu
0,5 dl jahvatatud mandleid
100 g võid
1 tl suhkrut
noaotsaga soola
1 muna

Täidis:

80 g toorjuustu
200 g hapukoort
200 g maitsestamata jogurtit
4 spl suhkrut
1 tl maisitärklist
2 muna

2 peotäit mustikaid
1 peotäis vaarikaid

Näpi nisujahu, jahvatatud mandlid ja või peenikeseks puruks, lisa sool ja suhkur. Sega hulka lahtiklopitud muna, sega ühtlaseks tainaks. Suru tainas 26 cm pirukavormi põhja ja külgedele. Pane pirukavorm tainaga pooleks tunniks külmkappi.
Soojenda ahi 180-kraadiseks. Võta külmkapist vorm, torka tainapõhja kahvliga mõned augukesed ja pista põhi 15 minutiks ahju eelküpsema.

Täidise tarvis võta kõik toiduained varem kapist välja, et nad oleksid toasoojad. Hõõru toorjuust veidi vahule, sega hulka kõik muu.

Vala täidis eelküpsetatud põhjale, laota peale marjad. Küpseta 170-kraadises ahjus 40 minutit. Söö jahtunult. Ka üleöö külmkapis seisnuna on pirukas väga maitsev.

20. veebruar 2010

Läätsesupp

Sellise akna taga ulguva tuule, tuiskava lume ja miinus 15 külmakraadi juures nagu praegu Tallinnas on, kulub soojendav läätsesupp igati ära. Mis muidugi ei tähenda , et seda ka vähe inimväärsemate ilmaoludega nautida ei võiks. Supi tegemine on lihtsamast lihtsam:

2 sl rapsiõli
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 tl jahvatatud koriandrit
1 tl jahvatatud ingverit
1 loorberileht
2 porgandit
1 porru
3 küüslauguküünt
1 purk purustatud tomateid
1,2 l köögiviljapuljongit
3 dl punaseid läätsi
(soola), pipart, peterselli- või koriandrilehti

Kuumuta paksupõhjalise poti põhjas õli.
Raputa õlisse vürtsid ja loorberileht, kuumuta segades 2 minutit, kuni aroomid vallanduvad.
Lisa õhukesteks ratasteks viilutatud porgand ja porru, purustatud küüslauk ja kuumuta segades veel 2 minutit.
Nüüd vala hulka tomatikonserv ja lase keema.
Vala potti kuum puljong ja loputatud läätsed.
Keeda vaiksel tulel podisedes 20 minutit.
Võta loorberileht välja. Maitsesta vähekese musta pipraga.
Olenevalt kasutatud puljongist lisa soola või siis mitte.
Raputa peale peterselli- või koriandrilehti.

P.S Tšilli passib ka sellesse suppi väga kenasti. Et meil sööjateks ka lapsed, jätsin välja.

Veel toredaid läätsesuppe:

Aglio e Olio tattnina supp
Perenaiste läätsesupp

19. veebruar 2010

Vaarika-jogurtitort, martsipanikattega

Ärge laske ennast fotost eksitada, mingit seost sipelgatega tordil ei ole. Selle tüki peale jäi lihtsalt osake meie pisipõnni nimest, kelle auks ja meeleheaks tort valmis.
Magus martsipan, koorene täidis, hapukad vaarikad - mmmm...

Põhi:

80 g külma martsipani,
80 g külma võid,
3 dl nisujahu,
1 muna

Martsipanitaina retsept on nami-namist. Pane külm või ja külm martsipan köögikombaini ning töötle lõiketeraga, kuni saad ühtlase segu.Lisa jahu, sega tainas puruseks.. Lisa muna ning sega kiiresti läbi. Kõike eelnevat saab muidugi teha ka käsitsi.Võta tainasegu köögikombainist välja ning sõtku ühtlaseks. Keera tainapall toidukilesse ja pane 30 minutiks külmkappi.Seejärel vajuta tainas 24 cm vormi põhja, torka kahvliga augud sisse ja küpseta 180 kraadi 20 min. Lase jahtuda.

Täidis:

400 g vaarika koorejogurtit (Farmi)
400 ml 35%-list rõõska koort
1oo g suhkrut
300 g vaarikaid (aastaajast johtuvalt olid külmutatud, sulatasin need eelnevalt)
8 lehte želatiini
1 sidruni mahl ja koor

Vahusta koor suhkruga. Leota želatiinilehti 5 minutit külmas vees, pigista kuivaks ja sulata 1,5 dl kuumas vees. Sega želatiin peenikese nirena valades jogurtisse. Sega hulka sidrunikoor ja -mahl, vaarikad ja lõpuks vahukoor. Vala koogivormi küpsetatud jahtunud põhjale ja lase külmkapis vähemalt 4 tundi tarduda.

Kaunista soovikohaselt.

Minu tordi peal on rullitud martsipan, vaarikad, mõru kakaopulbriga tumedaks värvitud martsipanist välja lõigatud tähtis number ja sulašokolaadiga kirjutatud sünnipäevalapse nimi.

Täitsa ahjuta saab hakama, kui teha tordile küpsise- sulavõi põhi.

17. veebruar 2010

Räimevorm oliivõli, tomati ja küüslauguga ehk rokkivad räimed

räimevorm

Ma siin pikka juttu ei räägi, see toit räägib iseenda eest. "Räimevorm, mis rokib", nagu ta ühes toredas blogis pealkirjastati :) .
See retsept ilmus ka 2010 a.  veebruarikuises Oma Maitses minu köögitegemisi kajastava loo juures. Soovitan väga proovida. Pune, küüslauk ja tomatid annavad kalale mõnusa vahemerelise maitse ja krõbe riivsai pinnal teeb tekstuuri täiuslikuks.
Ülimalt lihtne valmistada, aega läheb algusest lõpuni maksimaalselt pool tundi. Räimed võib ise fileerida (nõuab veidi vilumust) või osta poest kalaletist valmisfileed.

500 g räimefileesid
200 g kirsstomateid
2 küüslauguküünt
oliivõli
1 tl kuivatatud oreganot e punet
1 spl värsket hakitud peterselli
soola, pipart
riivsaia

Laota räimefileed ühe kihina oliivõliga määritud ahjuvormi või -plaadile. Aseta peale veerandikeks lõigatud kirsstomatid ja viilutatud küüslauk. Puista peale pune ja petersell, maitsesta soola ja pipraga. Raputa õhukese kihina peale riivsai ja nirista peale oliivõli.
Küpseta 180-kraadises ahjus 15-20 minutit, kuni räim valmis ja riivsai kuldne ning krõbe.

16. veebruar 2010

Hernesupp ja vastlakuklid: vastlapäev!

Igasugu pühade ja tähtpäevadega on see tore asi, et neist pea kõigi juurde käivad ka miskid traditsioonilised toidud. Mis enamasti on õnneks väga maitsvad.
Traditsioonidel on teadupärast suur osa turvatunde loomisel. See võib tunduda imelik, ma tean, aga usun, et näiteks igapühapäevahommikused pannkoogid (aga muidugi mitte ainult need) aitavad mu lastel kasvada paremateks, tublimateks, enesekindlamateks ja sotsiaalselt hästi hakkama saavateks inimesteks.
Ja see teadmine, et igal aastal vastlapäeval söön hernesuppi ja vastlakukleid, teeb ka minu elu kuidagi kindlamaks ja turvalisemaks. Nii et nui neljaks ja siin nad jälle on:

Hernesupp

hernesupp suitsukoodiga

250 g kuivatatud herneid
u 1 kg suitsukooti
100 g odrakruupe
1 sibul
2 porgandit
4 kartulit
veidi õli sibula praadimiseks
2 loorberilehte
10 pipratera
soola
rohelist sibulat või muud maitserohelist

Leota kuivatatud herneid külma veega kaetult öö läbi. Seejärel nõruta veest.
Tõsta suitsuliha potti, vala peale 3 l vett. Kuumuta keema. Riisu tekkinud vaht. Lisa leotatud ja nõrutatud herned ja odrakruubid. Lisa ka loorberilehed, pipraterad ja sool. Keeda 1 tund. Haki sibul ja prae väheses õlis läbipaistvaks. Lisa supile. Tükelda kartulid ja porgandid, lisa needki. Keeda veel pool tundi.
Tõsta suitsuliha supist välja ja tükelda. Tõsta tagasi supi sisse. Maitse suppi ja kui tarvis, lisa soola. Serveerides lisa supile maitserohelist.

Vastlakuklid


Kukliretsept on nami-namist. Sinna on see omakorda mugandatud Silvia Kalviku raamatust "Pühade- ja tavanditoidud".

5 dl leiget piima
50 g pärmi
1 tl soola
200 g sulatatud võid
2 muna
800 g nisujahu
1 tl peenestatud kardemoni
3 sl suhkrut

Ja veel:
vahustatud 35% rõõska koort
suhkrut
vanillisuhkrut

Vedelda pärm suhkruga. Sega käesooja piimaga.Lisa pool jahust. Klopi segamini ja lase soojas kohas rätikuga kaetult kerkida, kuni taina pinnale tekivad väikesed mullikesed. Umbes tund aega.
Sega kerkinud tainale juurde sool, kardemon, sulatatud või, lahtiklopitud munad ja ülejäänud jahu. Sõtku, kuni saad ühtlase läikiva taina, mis käte ja kausi küljest lahti lööb. Sõtkusin 10 minutit. Päris lahti ei löönudki käte küljest, aga see tainas peabki olema õhuline ja kerge, nii et jahu ära lisa, siis ei tule kuklid nii head kui peab. 800 g oli väga sobilik kogus.
Pane tainas uuesti sooja kohta kerkima. Mul sai ta kohe erilise vungi sisse, nii et tahtis kausist jalga lasta:)


Kerkinud tainast vormi kuklid. Namis on eriti hea kirjeldus, kuidas seda teha: "murra tükike tainast (nii umbes väikese muna suurune tükk), aseta hästi kergelt jahusele töölauale, aseta peopesa kuplina peale (nagu hoiaksid arvutihiirt, aga tainatükk jääb peopesa alla). Nüüd tee peopesaga töölaual väikeseid tugevaid ringe, kuklit kergelt surudes, kuni tainatükk on kenasti siledaks kukliks muutunud." Ja täpselt nii ongi!


Aseta kuklid ahjuplaadile ja kergita veel paarkümmend minutit..
Määri munaga ja küpseta 200-225 kraadises ahjus 10-15 minutit.
Lõika jahtunud kuklitelt tükk pealt ära, täida vahukoorega ja pane äralõigatud tükike õrnalt peale. Sõelu peale tuhksuhkrut. Mulle moosiga vastlakuklid ei meeldi. Aga kellele maitseb, võib uuristada veidi sisu välja, sisse moos, peale vahukoor ja kõige otsa tuhksuhkruga mütsike.

Selle retsepti järgi tehtud vastlakuklid on eriti õrnad, õhulised ja pehmed.


See siin on muide minu kõige esimene toidufoto,
tehtud 8.veebruaril 2005, vastlapäeval. Ilma mingi plaanita seda kusagile üles riputada. Lihtsalt kuklid olid nii head ja ilusad, et tahtsid jäädvustamist. Ehh, kui palju juba aega sellest pildist möödas on...


15. veebruar 2010

Crumble-kook

Et mitte kevadel värske rabarbri valmimise ajal leida end taas nõutult põrnitsemas sügavkülmasahtlis lebavaid eelmise hooaja rabarbrikarbikesi, alustasin varakult sügavkülma tühjenduskampaaniat.
Ahvatlev rabarbricrumble'i pilt veebruarikuise Briti kokandusajakirja Olive kaanel pani mõtte liikuma. Ajakirjast Simon Rimmeri retsepti vaadates selgus, et rabarbrikrõbedik istub tavapärase magustoidu asemel muretainapõhjal ja saanud hoopis maitsvaks koogiks.
Pisikesed muudatused tegevuskäigus ja retsept on selline:

Tainas:

225 g nisujahu
100 g võid
25 g suhkrut
1 muna
1-2 spl piima

Täidis:

400 g tükeldatud rabarbrit
1/2 tl jahvatatud tähtaniisi (ma jätsin selle ära, kuna ei armasta lagritsamaitset)
1/2 tl jahvatatud ingverit
150 g suhkrut
1 apelsini riivitud koor

Puru:

150 g nisujahu
150 g võid
100 g kaerahelbeid
150 g demerara suhkrut
1/2 tl jahvatatud kaneeli

Töötle kõik tainaained köögikombainis ühtlaseks, keera tainapall toidukilesse ja pane 30 minutiks külmkappi.
Suru seejärel tainas pirukavormi või lahtikäiva koogivormi (24 cm) põhja ja äärtele. Küpseta 180 kraadises eelkuumutatud ahjus 20 minutit.
Kuumuta potis rabarbritükke maitseainetega, niikaua kuni rabarber veidike pehmeneb. Jahuta ja vala koogipõhjale.
Krõbeda katte tarvis näpi nisujahu ja või puruseks, sega hulka kaerahelbed, suhkur ja kaneel. Puista kate koogile ja küpseta 180 kraadi juures 20-25 minutit, kuni kate on kuldne ja krõbe.
Vaniljejäätise või -kastmega viib keele alla!

Muidugi saab kogu selle asja valmis teha ka koogipõhjata- siis saab rabarbrikrõbediku, mis on ka üks ütlemata hea magustoit. Selle versiooni siin tegi minu jaoks eriti maitsvaks täidisesse lisatud ingver ja apelsinikoor.


11. veebruar 2010

Kohupiima-martsipanitort


Veebruarikuus on meie peres mitu sünnipäeva. Torte tuleb teha rohkem kui üks. See on üks eelproov vanima poja sünnipäevaks.
Ja kes ütles, et valentinipäeva tort peab olema heleroosa sefiirihunnik punaste suhkrumassist südametega?

Põhi:

80 g martsipani
80 g võid
1 muna
3 dl jahu
(retsept nami-namist)

Täidis:

600 g kohupiima
200 g hapukoort
4 muna
3 dl suhkrut
1 sidruni pressitud mahl ja riivitud koor

Kate:

200 g martsipani
16 söetabletti

Põhja jaoks pane külm või ja külm martsipan köögikombaini ning töötle lõiketeraga, kuni saad ühtlase segu.
Lisa jahu, sega tainas puruseks. Lisa muna ning sega kiiresti läbi. Liigne segamine, muudab taina kõvaks! Võta tainasegu köögikombainist välja ning sõtku ühtlaseks. Keera tainapall toidukilesse ja pane 30 minutiks külmkappi.


Täidise jaoks sega omavahel kohupiim, hapukoor, lahtiklopitud munad, suhkur ja sidrunimahl ning -koor. Ühesõnaga kõik ained. Vahustada pole vaja.

Katte valmistamise jaoks peab martsipan olema toasoe. Purusta uhmris söetabletid ja sõtku martsipani hulka. Söetablettidega martsipani värvimise nipi sain Thredahlia blogist. Tema sai 200 g martsipani mustaks 8 söetabletiga. Mul 8-st ei jätkunud, martsipan jäi määrdunud-hall. 16-ga läks mustaks mis mustaks. Kasutasin Odense martsipani. Mingit kõrvalmaitset ega -mõju söetabletiga värvimisel ei ole.
Must martsipan rulli kahe küpsetuspaberi lehe vahel õhukeseks ümmarguseks latakaks. Lõika sellest välja oma koogivormist 2 cm suurema läbimõõduga ring. Martsipani rullimise, lõikamise ja koogi katmise nippe on hea piiluda siit.

Kata 24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga. Kata paberiga ka serv või määri võiga. Suru tainas põhja ja külgedele 3 cm kõrguselt. Tainaääred võivad jääda ebatasased, need tuleb niikuinii hiljem tasandada.
Vala täidis põhjale.
Küpseta 30 min 170 kraadi, 15 min 160 kraadi, 15 min 140 kraadi juures. Kokku tund aega.
Martsipanitaina ääred, mis täidisest kõrgemale ulatuvad, pruunistuvad, aga see on ok.

Tõsta kook ahjust välja, lase täielikult jahtuda ja eemalda siis vormist. Võid ka üleöö külmkapis hoida.

Enne martsipaniga katmist lõika noaga põhja servad kohupiimamassiga ühetasaseks.
Aseta peale martsipanikate, keeera ääred alla ja suru õrnalt koogi vastu. Kaunista pealt soovi kohaselt. Minu tordi peal on valgest šokolaadist südamed.


Täidisesse võib lisada ka näiteks mooniseemneid või hakitud pähkleid.

9. veebruar 2010

Gnocchi

Eelmise, supiteemalise postituse tagasiside oli südantsoojendav üllatus.
Lisaks on vahepeal ilmunud veebruarikuine "Oma Maitse", kus lugu (netis ainult algus) meie köögitoimetustest ja "Õhtulehe" artikkel "Toidublogid - tõeline virtuaalne kulinaariadžungel", kus heade sõnadega ka minu tagasihoidlikku blogi meeles peetakse. Mis siin salata, kogu see ootamatu tähelepanu on muidugi väga meeldiv ja meelitav.
Aga lumi on endiselt maas, päevad enamjaolt sombused, Savisaar linnapea, lapsed kasvavad, hommiku esimene kohvilonks maitseb kui taevane õnnistus ja nami-namis on käimas järjekordne kooskokkamine - seekord teemaks gnocchi.


Kui kõik ausalt ära rääkida, siis mulle on see esmakordne kokkupuude gnocchiga - nii söömise kui valmistamise osas. Muidugi olin ma seda sõna kuulnud, aga minu pisikeses blondis peas oli millegipärast ettekujutus gnocchist kui mingist pastasordist:)
Tsiteerides nami-namit, "on gnocchi väike populaarne Itaalia klimbiline, mis tehtud kartulitest (vm köögiviljadest), mannast või jahust, ricottast või mõnest muust komponendist ning munast. Seejärel need gnocchi-klimbid keedetakse või küpsetatakse ning serveeritakse kastme või riivitud juustuga". Vot niimoodi saavad ka tumedaimad isendid valgustatud!
Asi tundus maitsev ja põnev ja nii sai gnocchitegu ette võetud. Tegin kartulignocchit, mille koostises on purustatud keedukartul, jahu, muna ja sool. Nippe piilusin Clotilde ja Thredahlia juurest.
Gnocchi tarbeks kasutatav kartul peab olema tärkliserikas, lagunev, mure pudrukartul. Mina kasutasin punasekoorelist "Laura" kartulit. Lagunes küll, ka koorega keetes.

Tarvis läheb:

600 g koorega kartuleid
200 g nisujahu
1 muna
1 tl soola
(jagub neljale)

Pane pestud koorimata kartulid külma vette ja keeda pehmeks. Kurna (hoia alles sortsuke keeduvett), keera kuumus kinni ja lase kartulitel minut-kaks kuumal pliidil kuivalt aurata. Jälgi, et potipõhi poleks liiga kuum ja kartulid sinna kinni ei jääks. Niimoodi saab lahti liigsest niiskusest.
Nüüd tähelepanu: tuleb kiirelt toimetada, sest kartulite purustamise juures on oluline see, et nad oleksid kuumad. Koori kartulid ja kas riivi või siis pressi läbi sõela või kartulipressi. Tampimist ei soovitata. Ma surusin läbi sõela.

Sega kartuli hulka sool ja 3/4 jahu. Lisa muna. Sega tainaks. Kui tainas tundub liiga kleepjas ja vedel, lisa vähehaaval jahu. Kui aga liiga kuiv ja kõva, vedelda veidikese kartulikeeduveega. Tainas peab olema veidi kleepjas, aga siiski vormitav. Ära sega liiga palju, see muudab gnocchi sitkeks.

Kummuta tainas jahusele lauale ja jaga kolme ossa. Nüüd tee ükshaaval kõigi kolme osaga nii:

1. Rulli jahuste kätega tainast u 2 cm läbimõõduga vorstike.
2. Lõika see 2,5 cm pikkusteks "padjakesteks".

3. Vajuta kahvli harudega gnocchile sellele iseloomulikud triibud ja vormi nad sõrmedega veidi kausjaks, nagu järgneval fotol kõige vasakpoolsem näha on - sellise kausikesena koguvad nad endale hiljem rohkem kastet või mis iganes lisandit.

Kui padjakesed vormitud, lase potis vähese soolaga maitsestatud vesi keema ja keeda selles gnocchisid nagu klimpe. Pane nad vette parajate portsudena, liiga palju korraga ära keeda. Keeda niikaua, kuni gnocchi tõuseb pinnale - u 2 minutit. Õngitse valmis gnocchi veest vahukulbiga välja.
Meie sõime oliivõli, parmesani, peterselli ja musta pipraga. Kastmete valik, mida neile peale teha, on väga lai ja peamiselt fantaasias ja googeldamises kinni.

Ja veel: Valmis vormitud gnocchi sobib hästi sügavkülmutamiseks: külmuta neid sügavkülmiku sahtli suuruseks lõigatud küpsetuspaberil ühe kihina, kuni nad on kõvaks muutunud. Alles seejärel kummuta karpi. Üksteise otsas külmutades kleepuvad klimbid kokku.
Kui kavatsed kohe keeta, siis tee seda tunni jooksul. Valmiskeedetud kastmeta gnocchi't võid hoida külmkapis 2-3 päeva, enne söömist soojenda ja sega kastmega.

1. veebruar 2010

Saagu suppi!

See postitus sündis nüüd tänu tegelikult ühele üsna kurvale seigale. Nimelt õnnestus kellelgi meist mu fotoaparaat paigutada riiulis sellisele kohale, kust ta ühel hetkel lihtsalt alla kukkus. Nii õnnetult, et meil oli võimalik tutvuda objektiivi siseelunditega, kuna ta oli lihtsalt pisikesteks tükikesteks pudenenud.
Nüüd pole ma juba nädalajagu saanud toitudest pilti teha. Lapsed vaatavad enne söömahakkamist nõutute nägudega mulle ja üksteisele otsa, et kas tõesti võib sööma hakata - pilt ju tegemata! Ma loodan, et nad sellega väga ära ei harju, sest peagi seisab jälle söögilaua kõrval täieõigusliku lauakaaslasena statiivil sõber fotokas:)
Et nüüd uusi pilte pole peale tulnud, mis hädasti blogimist vajaksid, saan teha teoks kauaaegse mõtte pühendada üks postitus siin blogis oma lemmiksuppidele. Paremat aega kui praegune nutune seis värske köögiviljavaliku osas ja lumised käredad talveilmad ei saa selleks olla - üks mõnus mitu tundi vaiksel tulel podisenud puljong, mõned kartulid/sibulad/porgandid/peedid/kapsad ja valmib kodune, kõigi eestlaste maitsemeeltesse arvatavasti juba lapsepõlvest saadik sisse sööbinud soe ja toitev potitäis.


Niikaua kui ma oma söömisi mäletan, mäletan ka suppe - vanaema tehtud kanasuppi, mille puljongit võisin lõpmatuseni limpsida, ema keedetud üliselge leemega pühapäevalõunaseid suppe, mida sõime pisikeste maitsvate pärmitainast lihapirukatega.
Nüüd meie peres on need kodused lihtsad supid pea igal argipäeval lõunatoiduks - puljongid keedan nädalavahetusel valmis ja hoian külmkapis. Lapsed söövad õnneks suppe hea meelega, minust endast rääkimata.

Kindlasti on kõigist nendest suppidest igal perel oma variant ja ei mina ega kindlasti ka paljud teised ei keeda neid retseptis sõrmega järge vedades. Ma panen siin siiski kirja meie pere retseptid- st supikeetmise nii, nagu mina seda teen.
Kõige olulisem: hea supi saladus on hea puljong! Hea puljong on ise kontidest ja lihast keedetud.


Borš.



Veiselihapuljong:
  • umbes 1200-1500 g kondiga veiseliha
  • 3 l vett
  • 3 loorberilehte
  • u 10 pipratera
  • soola
  • 1 sibul
  • 2 porgandit
Supiköögiviljad:
  • 1 keskmine kapsapea
  • 5 kartulit
  • 2 sibulat
  • 2 porgandit
  • 800 g keedetud riivitud peeti
Maitsestamiseks:
  • 1 tl suhkrut
  • 1 tl 30% äädikat
  • soola
  • pipart
  • 4 küüslauguküünt
  • pealepuistamiseks maitserohelist- hakitud peterselli, rohelist sibulat, murulauku, tille- kõike, mõnd neist või vähemalt ühte:)
Pese külma jooksva vee all liha ja pane potti. Vala külm vesi peale ja lase keema minna. Riisu tekkinud vaht. Lisa terve sibul, terved porgandid, loorberilehed ja pipar. Raputa soola ka natuke - mitte palju, supi maitsestamine toimub päris lõpus, aga niipalju, et keedetud liha päris mage ei oleks. Keeda vaiksel tulel kaane all 3 tundi.
Kurna valmiskeedetud puljong. Jäta alles ainult liha ja tõsta puljongist välja, muu võid ära visata.
Nüüd supiköögiviljad: haki kapsas, tükelda kartul. Lõika sibul pooleks ja siis ribadeks. Riivi jämedalt porgand.
Kuumuta sibulat ja porgandit pannil õlis veidi, umbes 7 minutit.
Lase puljong uuesti keema, lisa porgand-sibul, kapsas. Keeda pool tundi. Siis pane hulka kartulid, keeda umbes 10 minutit. Lõpuks lisa riivitud peet ja keeda kõike koos veel 5-7 minutit. Nüüd on jäänud veel supisse panna tükeldatud veiseliha. Maitsesta supp: lisa suhkur, äädikas, maitse järgi soola ja pipart.
Tõsta supipott tulelt ja pane sisse hakitud maitseroheline ja hästi peeneks hakitud küüslauk. Hoia kaant peal nüüd vähemalt 15 minutit, siis saavad kõik maitsed ühtlustuda (tegelikult ongi borš parim järgmisel päeval). Serveeri hapukoorega.

Kana-klimbisupp.

Kanapuljong:
  • 1500 g kanakonte lihaga. Ma kasutan Talleggi külmutatud supikogu, milles on mittestandartsed kintsu- ja seljatükid. Sobivad hästi ka lihtsalt kintsud ja tiivad. Kunagi oli müügil ka supikana, aga sest ei tea ma enam midagi.
  • 3 l külma vett
  • 1 sibul
  • 1 porgand
  • mõned pipraterad
  • 1 spl soola
Pese kanatükid, pane potti ja vala peale külm vesi. lase keemiseni tõusta, koori vaht. Lisa kõik muu ja keeda kaane all vaikselt podisedes 3 tundi. Kurna. Jahuta ja pane külma või tee kohe suppi edasi. Ega seda kanaliha, mis sealt järgi jääb, pole mõtet enam kasutada- seda on raske puhastada ja näiteks tiibade küljes seda kuigipalju polegi. Nii et kui soov supis ka kanaliha kasutada, siis selle tarbeks mina keedan pärast puljongis eraldi kanaliha. Tükeldatud filee keetmine võtab aega umbes 15 minutit.

Supi sisse:
  • 2 porgandit
  • 5 kartulit
  • soovi korral 1 kanafilee
Lase puljong uuesti keema ja lisa tükeldatud porgand ja kanafilee, 10 minuti pärast kartul.

Kui oled kartulid lisanud, tee

klimbid:
  • 1 muna
  • 1 sl sulavõid
  • 1 dl vett (või piima või puljongit)
  • 2 dl jahu
  • 0,5 tl soola
Minu klimbitainas on hästi lihtne, aga meile need klimbid hirmsasti maitsevad - parajalt tummised, samas mitte liiga rasked. Just sellised, nagu vaja.
Klopi muna lahti. Lisa vaheldumisi vett ja jahu, samal ajal segades. Lõpuks sega sise sulavõi. Maitsesta soolaga.

Tõsta teelusikaga supi sisse pisikesed klimbitörtsud siis, kui kartulid on kohe-kohe pehmed. Kui klimbid on tõusnud supi pinnale, on nad valmis. Maitse veel suppi ja kui tarvis, lisa soola ja pipart.
Raputa peale rohkelt värsket siledalehist peterselli, minu jaoks on see lahutamatu kana-klimbisupi kaaslane.


Frikadellisupp.

Frikadellisuppi ei keeda ma puljongist. Kui frikadelle vees keeta, saab sellest niisamagi puljong. Üks kiiremaid, lihtsamaid ja maitsvamaid suppe. Vaja läheb ainult vett, kartulit, porgandit, frikadelle, soola ja pipart.



Frikadellid:

natuke võid või õli sibula kuumutamiseks
1 hakitud sibul
250 g hakkliha. Olen katsetanud ja parimad frikadellid saanud pooleks veise- ja seahakklihast. Puhtalt veisekad jäid liiga puised ja kuivad, seahakklihast aga liiga pehmed ja rasvased.
1 muna
1 sl vett
soola, pipart

Kuumuta pannil õli või sulata või ja kuumuta hakitud sibul läbipaistvaks. Klopi lahti muna. Sega muna, vesi, kuumutatud sibul, sool ja pipar hakklihaga. Vormi märgade kätega väikesed pallikesed.

Lase 2 liitrit vett keema, lisa 2 tükeldatud porgandit ja 10 minuti pärast 5 tükeldatud kartulit. Keeda 1o minutit. Lisa supisse frikadellid ja keeda niikaua, kuni frikadellid on pinnale tõusnud. raputa supile veel maitserohelist: tilli, peterselli, rohelist sibulat. Üldiselt kehtib maitserohelisega iga supi puhul see, et peale maitserohelise lisamist võiks supp kaane all veel 15-20 minutit seista, et maitsed kõik ilusti supisse läheksid ja selle aromaatseks teeksid.



Kana-nuudlisupp.

Siin on kõik sama, mis kana-klimbisupi puhul. Selle vahega, et klimpide asemel tuleb lisada supinuudlid.


Hapukapsasupp.


  • 300 g taist sealiha
  • 2 liitrit vett
  • 300 g hapukapsaid
  • 2 sl odratangu vōi kruupe
  • 1 porgand
  • 5 pipratera
  • soola
  • suhkrut
  • 1 loorberileht


Vala tükeldatud lihale külm vesi, lase keema. Riisu vaht. Lisa hapukapsad, pestud tangud või kruubid ja riivitud porgand. Keeda vaikselt podisedes 2 tundi. Umbes pool tundi enne keetmise lõpetamist lisa sool, pipar, suhkur ja loorberileht. Lausa supersupp! Ja jumala tõsi on see, et mida rohkem üles soojendad, seda paremaks läheb.

Muidugi keedan ma ka muid suppe, kui need siin. Minestronet, taipäraseid, püreesuppe, tomati-, läätse- jnejnejne. suppe.

Need viis on minu isiklikud lemmikud.