29. august 2010

Sidruniga suvikõrvitsamoos

sidrunine suvikõrvitsamoos/zucchini jam with lemon

Tundub, et suvikõrvitsast moosi keetmine on sel suvel ja sügisel eriti popp. Peale mitme teise ja lõpuks selle postituse lugemist otsustasin ka ise asja ära proovida.

Me peenral kasvavad teiste hulgas kauni kollase koorega suvikõrvitsad. Korjan nad ära alati enne, kui koor liiga paksuks ja seemneosa liiga suureks läheb. Tahtsin proovida, kas õnnestub koorimata suvikõrvitsast ja sidrunist kokku keeta peagi saabuvateks pimedateks ja sombusteks päevadeks-õhtuteks üks tõeliselt päikeseline erkkollane moos. Õnnestus! Lisaks maitseb ta nagu C-vitamiini pomm. Moos kui relv sügiskaamose vastu.

suvikõrvits ja sidrunid/zucchini and lemons

Moositeoks võtsin

1,2 kg suvikõrvitsatükke*
1 dl vett
500 g moosisuhkrut
4 sidruni mahl ja riivitud koor

sidrunid suvikõrvitsa-sidrunimoosi jaoks/lemons for zucchini and lemon jam

Panin suvikõrvitsatükid koos veega potti, ajasin keema ja lasin vaiksel tulel podiseda umbes tund aega, kuni suvikõrvits oli täiesti pehme ja kergesti lagunev.
Et saavutada tükkideta marmelaadi konsistentsi, tõstsin poti tulelt ja püreestasin suvikõrvitsa saumikseriga täiesti ühtlaseks massiks.
Tõstsin poti uuesti tulele, lisasin moosisuhkru, sidrunimahla ja -koore. NB! Kui ei kasuta mahesidruneid, siis tuleb sidrunid pealt kuuma vee ja kareda svammi või harjaga eriti hoolikalt puhtaks nühkida, et vabaneda vahast ja igasugu muust saastast, millega tavapoe tsitruselisi pritsitakse. Lasin keeda veel 10 minutit. Selles staadiumis võib tekkida ka vahtu, see tuleks vahukulbiga eemaldada.
Moos läks kuumalt kuumadesse steriliseeritud purkidesse, kaaned peale ja valmis ta oligi. Et ma olen nüüd sellise keedupoti uhke omanik, millel on seespool mõõteskaala, saan pidulikult teatada, et moosi sai sellest kogusest 1750 ml.

sidrunine suvikõrvitsamoos/zucchini jam with lemon

*nagu öeldud, ei koorinud ma neid ega eemaldanud seemnekodasid, kuna selleks polnud vajadust. Kui tegu on paksema koorega ja vanemat sorti suvikõrvitsatega, tuleks koorida ja eemaldada seemned koos neid ümbritseva pehme viljalihaga.

28. august 2010

Räimed, kõrvits ja pohlad NNRS-ga

nnrs wanas kalas

Lühend pealkirja lõpus tähistab Neeme Naiste Rannavalve Seltsi. Tegime ühel tuulisel ja vihmasel õhtul keset küla Wana Kala kõrtsis üheskoos süüa. Kavas olid kõrvitsasupp, rokkivad räimed ja pohlavaht.

Räimed saime merest. Kõrvitsa saime aiamaalt. Pohlad saime metsast.

Rand jäi tol õhtul küll valvamata, kuid toit maitses hea, inimesed olid siirad ja lõbusad. Wana Kala köök kõigi nende kõvasti vatti saanud pottide-pannidega oli kogu oma lihtsuses üks äraütlemata hubane ja kodune koht, kus süüa teha puhas rõõm. Nii et järgmise korrani!

Pohlavaht

pohlavaht/lingonberry mousse

Minu missioon korjata mustikatest tühjaks kõik majaümbruse metsad tuleb tunnistada läbikukkunuks. Mustikaid oli liiga palju, minul liiga vähe aega ja viitsimist ja üldse sai nende aeg järsku läbi. Fookus on nüüd mustalt punasel, sest pohlad on valmis!

Väga palju ideid, mida pohladest peale jõulumoosi teha mul just pole olnud. Mõne koogi sisse olen ka neid pannud, aga see on ka kõik. Leidsin nami-namist hea idee valmistada pohladest ja munavalgetest mõnus magustoit. Olen seda sel sügisel (ups, suvi on ju veel) teinud mitmel korral ja kõigile maitsjatele on väga meeldinud.

Pohlavaht on hapuka-mõrkja nüansiga, seega sobib hästi tugevama õhtusöögi lõpetuseks, kui midagi väga rammusat ega läägemagusat enam süüa ei taha ega jaksa. Rasva ei ole siin ju üldsegi. Kerge ja põhjamaiselt karge.

Tarvis läheb:

3 dl värskeid pohli, 1,5 dl suhkrut, 3 munavalget.

Purusta pohlad suhkruga, näiteks saumikseri abil. Lisa munavalged ja vahusta segu kuni saad heleroosa õhulise vahu.

pohlavaht/lingonberry mousse

Munavalgevaht läheb seistes vedelamaks ja kui hommikul magustoit õhtuseks maiustamiseks ette valmis teha, siis vahust palju järel pole. Seega valmista vahetult enne söömist.

Sama retsepti järgi saab pohlasorbeti. Tegevuskäik sama: pohlad suhkruga püreeks, munavalged hulka vahustada. Ainult et sorbeti jaoks pole vaja nii tugevaks vahuks lüüa, piisab kergest vahustamisest. Tee jäätisemasinaga sorbett. Või vala segu karpi ja sügavkülmuta, külmumise alguses pooletunniste vahedega kolm korda kahvli või mikseriga segades. Ka väga maitsev!

24. august 2010

Röstitud türgi oad

röstitud aedoad/roasted green beans

Olen ise hirmsas vaimustuses oma uuest avastusest ahjus küpsetatud türgi ubade näol. Oliivõli ja ilma veeta kuumus teevad oad eriti maitsvaks. Maitse, ma ütleks, on lausa peen.

Mitte et nad mulle muidu ei meeldiks, vastupidi, türgi oad on mu suured lemmikud ja peenral kasvab igal aastal nii kollaseid kui rohelisi. Tavaliselt keedan nad lihtsalt al dente ja sööme kas sulavõi-tilliga või parmesani-oliivõli-peterselliga.
Nüüd siis midagi teistsugust.

Tarvis läheb:

500 g värskeid aedube
2 sl oliiviõli
soola

Puhasta oad, pane ahjupannile ja sega oliivõli ja soolaga.
Küpseta 225-kraadises ahjus 30-45 minutit, kuni oad on pehmed ja pruunistunud.

Retsept nami-namist.

23. august 2010

Juuri

Tallinnas olen ma vilets väljas sööja. Selles mõttes, et ei tule just tihti ette.
Põhjuseid on mitmeid. See, et mulle meeldib ise süüa teha, ei lähe põhjusena arvesse, sest ma naudin väga ka teiste valmistatud toite, kui nad on hästi tehtud. Ükskõik siis kas külas käies või restoranis-kohvikus.
Paraku on neid söögikohti, kuhu tahaks peale esmakordset külastust tagasi minna, Tallinnas ikka väga vähe. Ma tean, et mul on paaris arvatavasti väga heas kohas käimata, võib-olla peale nende külastust muutub ka minu kodust väljas söömise sagedus. Aga ma pigem õhtustan kodus või jätan üldse söömata, kui lähen järjekordsesse üledisainitud interjööriga kekutavasse lounge-restorani, kus saab igavat ja anonüümset toitu.
No ja laisk olen ma ka. Lapsehoiu organiseerimine, enda ilmarahvale vaatamiskõlbulikuks sättimine (mitte et ma kodus kammimata juuste ja lotendava plekilise t-särgiga oleksin, aga ikkagi) ja kõik muu selline tundub piisavalt tüütuna, et mitte end õhtul välja ajada. Loomulikult on võimalus ka lapsed kaasa võtta ja seda oleme ka teinud, aga noh, siis läheb suurem aur nende toitmisele ja kantseldamisele kui õhtu ja oma roogade ning veini nautimisele.

Helsinkis on meil aga lapsehoidja omast käest võtta ja seekordsel ülelahekäigul võtsime ette juba ammu plaanitud Juuri.

Restoran ise asub Pohjoisesplanadi lähistel. Kui sadamast linna poole minna, siis "Arteki" disainpoe juurest vasakule jääb Korkeavuorenkatu. Sellel tänaval ongi Juuri.

Ehkki tegu oli esmaspäevaga, siis 3 päeva varem lauda päris õhtuks broneerida enam ei õnnestunud. Saime kohad 16.30-ks. Kohale jõudes olime esialgu ainukesed, aga poole tunni jooksul valgusid kõik lauad täis ja leti tagant kuuldus pidevalt "sorry, we are fully booked tonight".
Juuri asub vanas majas, kuhu nad on mitte üleliia vaeva nähes loonud hubase ja lihtsa interjööriga restorani. Tualett oli isegi võib-olla liiga lihtne - lukk katki, ukse seespool olev nagi rippus kipakalt ühe kruvi otsas ja ruumi oli nii vähe, et enda ümberpööramisega oli raskusi. Aga see oli ebaoluline, ma niisama hoiatan "esteete":) Oluline oli toit ja atmosfäär.

juuri 8

juuri 6

juuri 5

juuri 13

juuri 7

Menüü lugemise ja valiku tegemise ajaks toodi lauda 3 sorti leiba: juuretisega rukkileib, sepik ja valge sai, pealemäärimiseks porgandivõi. Kõik leivad-saiad lõigati vahetult enne lauda toomist suurtest pätsidest.

Juuri eripära on eelroogadeks pakutavad sapased (nagu tapas) - väikesed taldrikud erinevate külmade lihade-kalade-köögiviljade-juustude-kastmete-lisanditega, mis tuuakse lauale kõik ühel ajal.

Sapased, mida maitsesime:

külmsuitsuhaug, nõgesemajonees ja astelpaju-linnaseleib:

juuri 9

Jõevähi-kodujuustutäidisega kapsarull sulavõi ja tilliga:

juuri 10

Kalakukko (rukkijahust tehtud taignas küpsetatud kalad) ja mädarõikasalat:

juuri 11

Ulukivorschmack ja hapanleipäsmetana (ma tõesti ei oska seda eesti keelde panna, juuretiseleiva-hapukoor:)?)

juuri 12

Neist pilte pole, aga sõime ka toorvorste à la Juuri vodkasinepiga ja kergelt suitsutatud põhjapõdrasüdant pihlakatarretisega. See viimane oli minu konkurentsitu lemmik.

Märkasin, et paljud püsikliendi olemisega kohalikud tellisid eelroaks seenesuppi rukki-linaleivakesega. Ju siis on hea, jääb järgmiseks korraks.

Pearoaks võttis R üliküpse karamelliseeritud mahepõrsa kaelakarbonaadi suitsutatud küljelõikudega luuüdikastmes, lisandiks rukolasalat mingite kuivatatud tšipsidega, ei saanudki sotti, mis need täpselt olid. Pildil on liha küll vähe näha, aga ma kinnitan teile, et see tükike sealiha, mis mul sealt taldrikust näpata õnnestus, oli parim sealiha, mida ma üldse saanud olen. Pehme, õrn, magus ja täiesti suussulav.


juuri 3

Mina võtsin kogu oma julguse kokku ja tellisin peale sisemist heitlust ja konsultatsiooni ettekandjaga ja siis veel igaks juhuks ühe teise ettekandjaga hobuse sisefilee tumedas salveikastmes ja friteeritud petersellivartega, lisandiks spelta.

juuri 4

Ütlen ausalt, et sõin hobuseliha sellisel kujul esimest korda elus. Vorsti ja singi sees on varemgi ette tulnud. Olin kuni maitsmiseni valmis oma rooga R sealiha vastu ära vahetama, aga esimesest ampsust kadus igasugune tõrge (mis ilmselt oli põhjustatud tobedast eelarvamusest ja liigsest mõtisklemisest teemal hobuse ja inimese töö- ja spordialane suhe). Liha meenutas maitselt ja struktuurilt veiseliha, oli aga tumedam ja veidi jõulisema maitsega, magusam.

Magustoitudest valmistas ainukesena kõigist toitudest kerge pettumuse kaneelikukkel marineeritud marjade ja jäätisega. See vettinud keeks erines küll väga meie arusaamast ühest korralikust kaneelikuklist.

juuri 2

Kutunrahkalla (appi, mis see veel on?) maustettu ahjujäätis mustikabeseega oli aga lihtsalt imeline.

juuri 1

Teenindus oli armas ja loomulik. Ei käidud iga suutäie järel küsimas, et kas ikka maitseb ja kas ikka kõik on hästi. Samas, kui vaja, ilmuti kui võluväel taldrikut ära viima või vett juurde valama. Kõik oli nii kuis peab.
Restorani kõrval asub väike armas poeke, kust saab osta maheliha, kala, väiketootjate juuste, teraviljatooteid (tangud, helbed, jahud), leiba-saia, ürte, maiustusi jne. Me ostsime kaasa šampusepudelisse villitud alkoholivaba kihisevat jooki, mis on valmistatud noortest kevadistest mustsõstralehtedest. Väga maitsev. Noormees poest soovitas sisse segada loraus vodkaa, kui vähe kangemat kraami tahaks, aga meil sai pudel niisamagi tühjaks.

Juuri kontseptsiooni on selgitatud lähemalt ja kenasti nende kodulehel.
Juuren Puoti kohta saab lugeda lisaks siit.

Juuris-käigust on kirjutanud ka Aglio e Olio. Ja vaatasin, et Liinal on õnnestunud pildile püüda ka minu lemmik-sapas põhjapõdrasüdamest.

Siinse loo juures olevad fotode kvaliteet on nagu on, sealses valguses oli see parim, mis teha õnnestus.

Muide: Soome Gastronoomia Liit on Juuri valinud 2010 aasta parimaks restoraniks. Soome 50 parima restorani 2009. aasta listis on Juuril 17. koht.

15. august 2010

Mustikapirukas

Paarkümmend minutit kükitamist, kummardamist, kärbeste äraajamist, ämblikuvõrkude rapsimist ja tulemuseks suur topsitäis piruka jagu marju ja mustikasinised sõrmed.
Ma ei tea, kuidas mujal lood on, aga meie maamaja ümbruses kubisevad männimetsad mustikatest, mille soojus ja vihmad on paisutanud suurteks, magusateks ja mahlasteks. Praegu on nad oma küpsuse tipul ja usun, et paariks nädalaks veel jätkub.

Postituse kangelane on selle poolest mõnus, et ta on hästi marjane - koosnebki peamiselt õhukesest muretainapõhjast ja marjadest. Mandlilaastud panevad i-le täpi, sobivad maitse poolest siia eriti hästi, krõmpsudes hamba all ja andes just paraja kontrasti pehmele marjasele koogisisule.

mustikapirukas/blueberry pie

Põhi:

100 g võid
180 g (3 dl) jahu
1 spl suhkrut
1/4 tl soola
2 spl külma vett

Täidis:

u 500 g mustikaid
170 g (2 dl) suhkrut
1 spl kartulitärklist
50 g mandlilaaste

Põhja jaoks mudi sõrmede vahel külmast kõvast võist, jahust, suhkrust ja soolast puru. Lisa külm vesi ja sega kokku tainaks. Vajuta tainas lamedaks latakaks, keera toidukilesse ja pane vähemalt pooleks tunniks külmkappi.
Täidiseks sega mustikad suhkru ja tärklisega.

Vajuta tainas võitatud 26 cm pirukavormi põhja ja külgedele. Vala peale mustikatäidis. Puista kõige peale mandlilaastud ja sega kergelt mustikatega, et osa vajuks mustikate vahele ja osa jääks peale. Küpseta 200 kraadi juures 30 minutit. Lase enne söömist veidi või täielikult jahtuda, siis täidis taheneb.

mustikapirukas/blueberry pie

Eriti maitsev on vaniljejäätisega. Kindlasti sobivad juurde ka vahukoor või vaniljekaste.

Siin allpool olevatel fotodel sai vaarikaid ka hulka pandud, sest ehkki lastel oli hirmus koogiisu, ei jätkunud neil viitsimist piisavalt mustikaid korjata. Aga ka niimoodi maitses loomulikult väga hea!

mustika-vaarikapirukas/pie with blueberries and raspberries

12. august 2010

Äkine

siiaäkine/salted whitefish

Sellega on nüüd nii, et äkist ei saa alati kui tahtmine tuleb. Saab ainult siis, kui on väga värsket siiga. Rõhuga sõnal väga. Maailma parimat äkist saab ilmselt merel paadis just välja tõmmatud kalast, aga see on juba tõeline luksus.

Kui meil õnnestub kalameestelt siiga saada, siis ühest kalast teen alati äkist. Äkise ja graavikala vahe on see, et äkine on äkiline, see tähendab, et saab kiiremini kui graavikala. Kala ei soolata fileena, vaid tükkidena. Piprad, suhkrud, tillid ja muu selline jäägu graavikalale, äkine tahab ainult soola ja sibulat. Mida kiiremini süüa tahetakse, seda õhukesemad lõigud tuleb kalast lõigata. Äkine tuleks süüa kohe peale valmimist ära, muidu läheb liiga soolaseks, graavikat saab kauem hoida.


siiaäkine/salted whitefish

Tegemine käib nii:

1 kilo nahata siiafilee kohta tuleks võtta 2 ratasteks lõigatud sibulat ja 1,5 spl jämedat soola.
Lõika filee umbes 0,5-1 cm paksusteks tükkideks. Raputa kausi põhja soola. Soolale lao kalatükid. Raputa peale jälle soola, laota sibularõngaid. Niimoodi kihiti jätka, kuni kala on kõik kausis.
Kausis olevale kalale pane peale taldrik, taldrikule aseta raskus (näiteks kivi) ja pane kauss tunniks-paariks külmkappi.

Eriti äkilise äkise saamiseks lõika kalatükid hästi õhukesed, soola lisa kilo filee kohta 2 spl, sibulaid ikka kaks, pane kausile taldrik ja raputa kaussi kõvasti. Niimoodi tehes võib enam-vähem kohe süüa. Kus seal merel neil kaluritelgi külmkapp on, kus vahepeal kaussi hoida.

Kuuma värske kartuliga, musta leivaga või lihtsalt niisama paljalt - äkine on üks parimaid asju, mida kalast saab!

siiaäkine/salted whitefish

Klaasis pole muide see, mis te arvate, et on. Ehkki võiks ja tegelikult peakski. Oleks veel äkilisem.

Ma olen äkist teinud ainult siiast. Põhimõtteliselt võiks vist tegelikult kasutada ükskõik millist väga värsket kala, mis kõlbab toorelt söömiseks. Toorest jõekala ma ussikartuses ei sööks, aga mõnd teist, ka punast, prooviks küll.

Täidetud paprikad

täidetud paprikad/stuffed bell peppers

Selliseid kollakas-rohelisi magusaid paprikaid saab turult ainult suvel. Värsked, õhukese koorega ja kuidagi eriliselt hästi maitsvad, kunagi ei õnnestu turult lahkuda neid ostmata. Nende aromaatne lõhn on juba nii isuäratav.
Ja Nami-namis jätkub kooskokkamine täidetud köögiviljade teemal. Olen paprikaid täitnud nii ja naa, aga parim on mu meelest ikkagi see kõikse tavalisem hakkliha-riisitäidis.

7 paprikat
1 dl riisi
päevalilleõli
2 hakitud mugulsibulat
2 hakitud küüslauguküünt
300 g veisehakkliha
3 spl tomatipastat
1 spl suhkrut
rohkelt värsket hakitud peterselli, koriandrit, münti
soola-pipart

Lõika paprikatel kaas (hoia alles), eemalda seemnekoda.
Keeda riis soolaga maitsestatud vees poolpehmeks.
Kuumuta õlis sibul ja küüslauk läbipaistvaks. Lisa hakkliha, prae korralikult läbi. Sega hakkliha hulka riis, tomatipasta, suhkur, ürdid, sool ja pipar.
Täida paprikad otsast riisi-hakklihaseguga. Tee ahjuvormi põhi õliseks, lao sinna külili täidetud paprikad, vajuda kaaned otstesse tagasi.
Küpseta 200 kraadi juures 30 minutit.
Tõsta ahjust ja lase enne söömist 15-20 minutit paprikatel vormis seista. Esiteks on nad kohe ahjust võttes söömiseks liiga tulikuumad ja teiseks taheneb täidis ja ei lagune laiali.

4. august 2010

Toorjuustukook mustikatega

mustika-toorjuustukook/blueberry cheesecake

Esialgu polnudki mul plaanis sellest koogist blogida. Esiteks on Iseseisvuspäeva pääsukesetort samuti toorjuustu-mustikatäidisega ja oma kindla koha siin blogis juba leidnud. Teiseks on tegu põhimõtteliselt Manhattani toorjuustukoogiga (küpsisepõhi, toorjuust ja hapukoorekate). Seega ei midagi uudset, mina lihtsalt lisasin omalt poolt mustikaid. Aga alati ei peagi ju jalgratast leiutama, eksole:)
Millegipärast on aga koogipilt (kõige ülemine) pälvinud flickr-s, kus toidufotosid hoian, tähelepanu, mis kajastub mulle tavapäratus vaatamiste arvus - hirmuga vaatasin juba tag'idki üle, et äkki olen kogemata kirjutanud midagi siivutut, mis võiks tähelepanu äratada:)). Meili teel on küsitud ka retsepti, mille lisasin flickr-sse foto alla. Las ta olla siis siingi, sest kook on tõesti maitsev ja pealegi on ju mustikahooaeg:

Põhi:

1 pakk (180 g) Kalevi sidrunimaitselisi küpsiseid
80 g võid

Täidis:

450 g maitsestamata toorjuustu (kasutasin Farmi oma)
150 g suhkrut
3 muna
poole sidruni või laimi mahl ja riivitud koor
peotäis mustikaid

Glasuur:

250 g hapukoort
2 spl suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut

Kaunistamiseks mustikaid


Põhja tarvis purusta küpsised, sega sulavõiga. Vooderda 20 cm lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga. Suru küpsisepuru ühtlaselt vormi põhja, nii umbes 0,5 cm-se kihina.

Täidise jaoks võta kõik juba varem toasooja. Vahusta toorjuust suhkruga. Pidevalt mikserdades lisa ükshaaval munad. Sega lusikaga õrnalt hulka sidrunimahl ja -koor ning mustikad.

Vala täidis põhjale. Küpseta 160 kraadi juures 40 minutit. Vala peale hapukoorekate. Küpseta veel 7-8 minutit, kuni hapukoor on kuivemaks tõmbunud, aga endiselt lumivalge. Lase koogil jahtuda irvakil uksega ahjus pool tundi, siis toatemperatuuril ja pane täiesti jahtunud kook koos vormiga mitmeks tunniks, veel parem ööseks külmkappi.
Kaunista mustikatega.

mustikad/blueberries