27. aprill 2011

Lõkkekartulid

kartul tuhas/potato in charcoal

tuhas küpsetatud kartulid e lõkkekartulid/charcoal poatoes

Lapsena möödusid sügiseti kaks koolinädalat alati kartulipõllul. Odavat lapstööjõudu kasutades võeti ümbruskonna kolhoosides üles ENSV-d talvehooajal toitev kartul. Odavale lapstööjõule oli see muidugi meeltmööda, sest esiteks ei pidanud koolipingis istuma ja teiseks sai põllul palju nalja, lõket ja lõkkekartuleid ehk tuhas küpsetatud kartuleid!  Koju jõudes olime tööst ja värskest õhust väsinud, lõkkelõhnalised, küünealused ja näod tuhakriimulised (mingist fooliumisse keeramisest polnud me tollal kuulnudki).
Minu jaoks on seega lõkkekartuli maitse puhas flashback lapsepõlve ja sügisesele kartulipõllule.

Aga ka praegusel hoogsal kevadisel koristusajal, kui põlevad oksarisu ja leheprahi lõkked, on patt kasutamata jätta kuuma kohevat tuha- ja söehunnikut. See ei ole nüüd miski retsept ega õpetus, lihtsalt väike meeldetuletus sellest, kui head on ikkagi lihtsad asjad. Kui lõke on põlenud ja tuhk tulikuum, visake tuha alla mõned fooliumisse keeratud kartulid. Ühte fooliumisse võib keerata paar-kolm tükki.
Küpsetamise aeg sõltub tuhahunniku suurusest ja kuumusest. Mõistlik on üht kartulit seest igaks juhuks proovida enne, kui kõik lõkkest välja koukida. Kui kartuleid enne umbes 10 min keeta, küpsevad nad kiiremini.

Siis (ürdi)võid ja soola peale ja vaatamata sellele, et suu ja sõrmed kuumast tulitavad, on sealsamas lõkke ääres süües see tuha- ja suitsumaitseline kartul puhas õndsus!

10 kommentaari:

Elis ütles ...

Oh, mul hakkas suu vett jooksma praegu..oleks veel värsket kartulit, oleks eriti imeline suutäis.
Me skaudipõlves tegime niiviisi suisa terveid eineid - viilutasime kartulid ära, lisasime seeni (kui leidsime metsa alt), mingisugust vorstitoodet või mis iganes metsas või kotis leidus ja lõkkesse. Tõeline maiuspala.

Kairit ütles ...

Tervislikum on ikka teha nii nagu vanasti-ilma fooliumita. Saame seda ülimürgist alumiiniumi nagunii üleliia omale organismi.
Aga jah, jube maitsev on lõkkekartul küll- lapsepõlve maitse.

Mari-Liis ütles ...

Kas siis fooliumist eraldub söögisse alumiiniumi? Seda ma küll ei teadnud, foolium on nii laialdaselt kasutatav. Samas,alumiiniumpotid, mis vanasti kasutusel olid, pole head, seda tean küll.Mulle tundub fooliumi eelis lõkkes küpsetamisel just see olevat, et nad jäävad puhtamad, st mitte nii tuhased. Tuhk pole ju ka teab mis tervislik:)
Aga nagu ma ütlesin, mulle tundub, ega ma neid asju nii täpselt ei tea. Ja kui sageli me neid lõkkekartuleid ikka sööme, onju!
Elis, seda ma kahtlustasin, et sa skaut oled olnud;)

Tuuli ütles ...

Nüüd tabasid hella kohta :)
Lõkkekartulid, kõrvuni tuhane nägu ja õndsa lapsepõlve muretu tunne käivad lahutamatult kokku. Kusjuures sageli tegime lõkkes kartuleid koos kõigi vanaema juures suvitavate lastega selles lõkkes, kus keedeti Pärnu jõest onu püütud vähke. No mis teha, kui selliste mälestuste peale tundub taevas sinisem, rohi rohelisem ja kartul tuhasem :)

Elis ütles ...

Mina olen kusagilt lugenud, et olulist kahju võib alumiinium tekitada just happelisi toiduaineid kuumutades, siis oli vist Alzheimeri oht. Seega usun, et need paar korda aastas (kui sedagi), mis keskmine eestlane kartuleid sütel küpsetab, ei tohiks küll kedagi muretsema panna.
Jeerum, ma peaks püsti nõdrameelne siis juba olema.

triin ütles ...

Ilma pakendita ehk fooliumita on maitse kuidagi suitsusem ja ehedam. Eriti maitsvad on väiksed kartulid, mis on suts üleküpsenud, ehk seda kartulisa väga palju alles ei jää. Võisilm ja sool, suitsumaitse ning väike tuhakriuks hamba-all on nii nämmad.

Mari-Liis ütles ...

Jaa, Triin, pisikesed, millel koor ja koorealune kõvaks küpsenud ja sees vast lusikatäis küpset kartulit, need on kõige mõnusamad!

Voisula ütles ...

Kolhoos, kartulvôtt ja lôkkekartul, kui tuttav ja kui head kartulid, kuigi kolhoosi sööklast tuli rammusat toitu lôunaks. Nostalgia, kuigi se kartulivôtt oli vahest ülimalt raske, tüütu ja külmadel hommikutel sai pôllul külmetatud.

Mari-Liis ütles ...

Meile paraku lõunasööki ei antud ja kogu toit olidki kodust kaasa võetud vorstivõileivad, kuldrenetid ja needsamad kartulid!

Voisula ütles ...

Mul on "ônn" olnud kasvada jôukates kolhoosides. Mäletan patoloogilist ülesöötmist ja -söömist. Kartulit ja sialiha!