23. mai 2011

Tammuri talurestoran

Ilmselt ei ole toidublogide lugejatel kahe silma vahele jäänud paari viimase päeva jooksul nii mõnessegi neist ilmunud postitused ühisest väljasõidust Tartusse ja Tammuri talu külastamisest.
Ei saa ka mina vaiki olla.

Alustada tuleks muidugi sellest, et kui punt näljaseid Põhja-Eesti toidublogijaid Tartusse Tasku keskusesse jõudis, oli kohvik Blogi2 juba ammugi kinni. Õigupoolest jõudsid meieni juba poole Tallinn-Tartu tee peal ärevad signaalid sellest, et korratakse talvise blogikohviku stsenaariumi ja kooke-pirukaid müüakse turbokiirusel. Nii ka läks. Aga õnneks nii palju halastati meile, et igast küpsetisest oli sutsuke leti alla pandud, et saaksime vähemalt maitsta. Iga jupike, mida õnnestus proovida, maitses suurepäraselt! Milline kohvik välja nägi, mida seal pakuti ja kuidas kõik läks, saab lugeda lähemalt kõigi asjaosaliste blogidest, näiteks Sille blogist Toidutegu või Abikelner Hummeri juurest. Igaljuhul oli teid, Ülle, Liisi, Jaanika, Signe, Martiina, Sille, Laivi ja Kaare (Liilia ja Merrit kiirustasid juba varem ära) tore näha ja loodetavasti kohtume peagi veel!

Õhtul käisime päälinlastega pikalt ette planeeritud ja kauaoodatud õhtusöögil Tammuri talus
Mida õitsvamaks läksid sirelid (ikkagi lõunapool!), käänulisemaks teed ja künklikumaks maastik, seda ootusärevamaks muutus meel. On ju varem kuuldud Tammurist nii siit kui sealt, ikka ainult head ja ülivõrdeid. Sünnipärase skepsisega kõige ülehaibitu osas pelgasin (õige natuke, ainult näpuotsaga) pettumust. Ütlen kohe ära, et pelguseks see jäigi.

DSC_0105

Kohale jõudes võttis meid vastu soojas õhtupäikeses kümblev Lõuna-Eesti taluõu imetlusväärselt maitseka ja hoolitsetud ümbruse ja hoonetega. Vaated ja meeleolu hurmasid hetkega ja kuni sealviibimise lõpuni.

DSC_0023

Mees, kes Tammuris teeb kõike, on Erki Saar. Mul õnnestus meid õue tervitama saabunud Erki pildile püüda viimaste kuldsete päikesekiirte embuses nagu superstaar prožektorivihus. Mida ta loomulikult tol õhtul meie jaoks ka oli. 

Kõik varemkuuldud jutud üdini reserveeritud ja hullemates versioonides isegi tõrksa peremehe kohta ei pidanud absoluutselt paika. Tegu on sooja ja avatud inimesega, kes lahkesti räägib oma tegemistest, sageli Otepää kuplite vahel vaevaliseks kujunevast tooraine hankimisest kuni selleni, kuidas vanast kasutatud praeahjust on võimalik profiriistale pika puuga panev taldrikusoojendaja teha. Selline avatus, soojus ja külalislahkus ei tähenda aga mingil juhul familiaarsust ega mingit ladna-olekut, Erki on suutnud säilitada õhkõrna piiri, mida ühel kodurestoranil on üsna lihtne ületada. Me oleme ju ikkagi restoranis, mitte lihtsalt külas!  

DSC_0035

Süüa tehakse ja pakutakse vanas aidahoones. Korraks kummardades, et mitte pead vastu madalat ukseava ära lüüa, sattusin ruumi, mis rääkis iga detailiga söögile pühendumisest. Õigupoolest ei olnudki seal mingeid erilisi detaile, kõik oli lihtne, dekoreerimata, välja arvatud mõned vähesed vanad pildid ja Eesti Restoranide TOP 50 "Ehedalt eestimaise" kategooria aukiri, mille Erki meie sealolekul juba varem valmislöödud naela otsa riputas. Ju ta juba teadis, et see tulemas oli:)
DSC_0027

Söögiruumi sisustus on minimalistlik. Maalähedane ja samas elegantne. Tõeliselt võluv. Kuni hiliste õhtutundideni valgustasid söögiruumi vaid laua otsas olev aken ja väike ava ukses. Rohkem polnudki vaja. Lõpuks hämaruses säravatest pudelitest serveeritud erinevat tooni marjanapsid mõjusid lausa müstiliselt.

DSC_0044

Veele tuleb pühendada eraldi paar lauset, õieti sellele oksakesele kannus. Kas pole mitte dekoratiivne! Lähemal uurimisel selgus, et tegu on kasvuhoones vohava bordoo spinatiga. Õhtu lõpuks pakkis Tuuli oksakesed, muidugi Erki lahkel loal, kaasa, et proovida, kas varrejupp ajab juured alla. Tuuli, anna siis teada kuulsusrikka päritoluga taimekeste käekäigust, loodetavasti seisame kõik sul varsti ukse taga taimejärjekorras:)

DSC_0062

Erki ise ütleb, et ta ei tee seda kohta sellepärast, et talle tohutult meeldiks süüa teha, vaid see on tema sissetulekuallikas. On aga ilmselge, et ainult raha pärast Tammurit ei tehta. Kui see nii oleks, siis huugaksid õues grillid vorstidega ja tegu oleks hoopis teistsuguse söögikohaga. Kõik, mida sõime, väljendas pühendumist toidule, selle valmistamisele ja teistele pakkumisele.  Sellist asja ei ole võimalik kiretult hästi teha.
Tammuris pabermenüüd ei ole, kõik pakutav on peremehe peas ja paljuski varieeruv. Kohta broneerides meeldib Erkile, kui talle saadetakse meil, kus öeldakse, mitmekesi ja millal soovitakse tulla. Telefonikõnedele stiilis "Kuidas teil seal siis toitlustamisega on?" ta ei reageeri. Alati võib teada anda, kas on erisoove toitude osas. Kui aga just mingeid terviseprobleeme (allergiad jne)  ei ole, jätaksin mina valiku Tammuri teha, pettuda on toiduarmastajal ilmselt võimatu.
Kribasin kiiruga kõik söödu üles kirjutada, et pärast blogides ei ununeks, mis täpselt ja kuidas ja millega. Aga tegelikult selle edasiandmine, mida ma Tammuris sõin, ei olegi vajalik. Söök oli suurepärane: leidlikud kombinatsioonid, tundlikult miksitud kohalikud ja võõramaised toorained, imelised tekstuurid ja maitsed, oskuslikult valitud veinid. Kõik see ülepingutamata, lihtsalt, aga kaunilt serveeritud.
Kui kellelgi on huvi saada täpne ülevaadet menüüst, siis allpool on dešifreerimiseks märge telefonis:) :
Sellele järgnevad toidupildid. Ma ei hakka neid maitseid siin tagantjärgi lahti enam harutama, need kuulusid sellesse õhtusse, sellesse meeleseisundisse, sellesse tervikusse, millesse Tammuris sulandud. Ja lihtsalt naudid olemist.

menu in Tammuri

DSC_0051

DSC_0054

DSC_0056

DSC_0067

DSC_0083

DSC_0103

Minu arvates on Tammuris tohutult romantiline. Ma ei räägi roosast pitsivahusest romantikast. See on karge, maskuliinne, minimalistlik, kontrastide võlus realiseeruv  hiigelannus romantikat, naudinguid ja elamusi kõigile meeltele. Kõik see ja lisaks varemkäinute ja Tammurisse ööbima jäänute jutud Erki just küpsetatud pannkookidest toormoosiga, mis hommikul korviga järveäärse ööbimismaja ukse taha tuuakse, muutsid täiesti vastupandamatuks mõtte minna Tammurisse tagasi. Siis juba kahekesi, mõnel sumedal augustiõhtul. Süüa sealsamas hubases aidas Erki tehtud toite, jalutada, nautida vaikust, vaadata öösel järves peegelduvat säravat tähistaevast, süüa hommikul pannkooke, lihtsalt olla... Saab tehtud.

DSC_0071

2 kommentaari:

Tuuli ütles ...

Braavo, Mari-Liis! Kaunite fotode ja kujunditerohke tekstiga oled suutnud suurepäraselt edasi anda seda imeliselt lummavat meeleolu, mis meid Tammuris ees ootas. Erki pilt valguvihus on tõeliselt kõnekas ja väga ilus. Ja kõige kirjeldatuga jääb üle vaid nõustuda.
Minu spinativars on tänaseks sama reibas kui ta Tammurist kaasa haarates oli. Juurtest esialgu veel märki ei ole, aga ma luban mitu korda päevas sellele võsule, et hakkan tema ja ta laste eest hästi hoolitsema. Äkki saame jutule :)

Ülle ütles ...

Ääretult võluv pildireportaaž teie õhtusest sihtpunktist. Päikesekiirtes peremehe eest muidugi 12 punkti:)!