13. juuli 2011

Peipsi ääres Sibulateel

Sellesuvine Eesti avastamise retk sai ette võetud ida poole. Peipsiveer ja Sibulatee kõlasid piisavalt põneva, saladusliku ja ahvatlevana, et veeta sealkandis mõned kogemata sülle sadanud lastevabad päevad.

Alustuseks Alatskivil

Renoveeritud Alatskivi lossi avamispidustused toimusid paar päeva peale seda, kui me lossi külastasime, nii et terve loss oli kaunisti üles sätitud, värske ja vuntsitud. Isegi liiga, natuke oleks ikka kopituselõhna ka tahtnud tunda:)

DSC_0031

Südasuvele kohaselt lõhnasid lossi juurde kuuluvas väärikas pargis hullutavalt vanad õitsevad pärnad ja ka roosiaed oli täisõites.

Jul 5, 2011_3

Mulle üllatusena oli lossi teisel korrusel endale ruumid saanud sealtkandist pärit helilooja Eduard Tubina muuseum. Liiga palju, et mitte öelda suurt midagi ma seni meie suurest heliloojast, Eesti esimese balletti "Kratt", 10 (!) sümfoonia, mitmekümne koorilaulu jne autorist ei teadnud. Muuseumis oli tõeliselt tore väljapanek. Muuhulgas saime teada, et Tubin oli ka suur toiduarmastaja ning fotohuviline, sellega seoses tekkis lausa isiklik side!

tubin

Et Alatskivi lossi restoran oma miljöö ega menüüga ei tundunud just möödapääsmatult külastust nõudvana, rändasime

edasi: Kallaste


Apokalüptiliselt tühjade (tegelikult iseloomustab see kogu piirkonda, kus kõik on?) tänavate, peaväljaku ja järveäärse vana vene kaluriasustuse vahel sõites tekib kummaline tunne. Kas see on tõesti Eesti? Ahhetasin ja ohhetasin ja imestasin ja minestasin. Kallaste huvitavast ajaloost saab lugeda siit. Ühtegi söögiasutust ma ei näinud, paar neile viitavat märki majadel oli, aga kõigi uksed olid paraku kinni.

DSC_0064

kallaste

Kallastel asub ilus liivakivi paljand, mis väidetavalt on Eesti suurim. Eestikeelse infotahvliga paljandi enda ning Peipsi kalade ja lindude kohta oli üsna keeruline tutvuda, sest nagu allolevalt pildilt näha, oli selle ees sügav mudaauk:) Hädast aitas välja teisel küljel olev venekeelne jutt.

kallaste paekivipaljand

Ja Peipsi ise! Nägin seda järve esimest korda elus. Ja olin täiesti lummatud ta suurusest ja ilust. Hiiglaslik, ei otsa ega äärt.  Ujudes tuletas seda, et oled järves, mitte meres, meelde ainult suhu trügiv mage vesi.

DSC_0349

Liivakivi paljandi juurest toob linna tagasi rajake, ühel pool surnuaed, teisel aiamaad:

DSC_0087

Nende aiamaade põllulappidelt saime esmast aimu ka sellest, mis veel tulemas: lõputud Peipsiäärsed sibula-, kartuli- ja tillipeenrad, mida haritakse hoopis teisiti kui meie seda harjunud nägema ja tegema. Alloleval pildil on tegu veel mitte kuigi lopsakate peenardega, Kolkja piltide juures on näha tõeliselt vohavaid sibulaid. Siin köitis mu tähelepanu pigem ilmarahva ette sätitud ihupesu:) Või noh, mis ilmarahva, nagu juba öeldud, nägin kogu Kallastes veedetud paari tunni jooksul kahte või kolme inimest...

DSC_0086

"Apollo Belvedere"


Kallastes süüa küll ei saanud, aga see-eest pakkus väga mõnusa elamuse Alatskivi lossi juurde kuuluvasse vanasse tallimeeste elamusse tehtud söögikoht Apollo Belvedere. Vahemaad  Alatskivi-Kallaste-Kolkja-Nina marsruudil on väikesed, sõit ühest kohast teise ei võta aega kuigi kaua.

DSC_0046

Esmapilgul kummalise itaaliapärase nime taga on oma lugu: nimelt olla kunagi 19. sajandi lõpus keegi lossiomanike sugulane saanud Monte Carlo kasiinos suure võidu. Tagasitee Eestisse tõi ta läbi Itaalia ja sealt taris ta kaasa Apollo Belvedere kuju. Ontlikele ja alalhoidlikele eestlastele muidugi ei meeldinud ei hasartmängimine ega selle läbi võidetud raha eest ostetud kuju ja see paigutati seisma metsa, selmet kaunistada lossiesist. Konstantin Päts laskis 30-ndatel kuju Kadriorgu viia, kus ta seisab tänaseni.
Restoranis võttis meid vastu (loomulikult) täielik inimtühjus, kõvahäälse "tere" peale ilmus köögiukse vahele rõõmus ja korpulentne vene aktsendiga eesti keelt kõnelev proua, kes osutus kokaks.  "Muidugi saab süüa! Istuge, ma kohe praen kala!" ja tagasi köögis ta oligi, lubades veel enne, et kohe tuleb ka perenaine.
"Apollo Belvedere" perenaine on soomlane Marja Korpimäki. Ta rääkis, et esialgu olla nad tütrega soovinud osta maja Toskaanas, et teha sinna restoran. Siis aga sattus müügisoleva Alatskvi lossi tallikompleksi peale ja ostis selle ära. Meie võime olla selle üle muidugi ainult väga õnnelikud, et Marja Toskaana asemel Sibulateel maandus, sest söögikoht on tõeliselt mõnus. Lihtsate vahenditega on loodud hubane ja vanahõnguline atmosfäär. Suurtest akendest voolab sisse parajalt valgust, ent ka lühtrid põlevad, luues juba sisse astudes meeleolu, et oled oodatud. Seintel on maalid, mida on võimalik niisama vaadata või kaasa osta. On ka väike nurgake, kus riiulil lebavad uut omanikku ootavad antiikesemed: peamiselt nõud ja muud söögi- ja köögiriistad, samuti kohalik käsitöö: villased sokid, kindad, kaltsuvaibad jms.  See väike kaubanduslik tegevus ei ole absoluutselt häiriv, vanades asjades on põnev sobrada ja kogu käsitöövalik on ehe ja aus ning väljendab piirkonna traditsioone.

DSC_0040

Menüü on lihtne ja lühike. Söögiks pakutakse kohalikku ja hooajalist. Mida veel tahta ühelt väikese maakoha söögimajalt! Hindade kohta saaba aimu allolevalt fotolt.

DSC_0063

Sõime Peipsi kalasuppi ja päevasuppi, milleks tol päeval oli kalaseljanka ahvenast ja suitsulatikast. Lisaks veel praetud ahvenat värske kartuli, värske soolakurgi ja tomati-lehtsalati-rohelise sibula salatiga. Jääkülm vesi serveeriti vanast nõukaaegsest piimapudelist, ciabatta-laadne leib oli ise küpsetatud ja veel ahjusoe. Taluvõi ja soolahelbed sinna juurde. Magustoiduks imehea ja õhuline kohupiima-kamavaht värskete mustikatega. Toidud tõi lauda perenaine ise, seletades, mis täpselt taldrikul on, kust see on saadud ja kuidas valmistatud.
Marja sõnul olid neil algul olnud kokaga pikad ja emotsionaalsed vaidlused teemadel kui palju peaks kartuleid kala juures olema, kas salat peaks olema hapukoorega või ilma jne. Nii ongi aga sündinud parimast saadaolevast toorainest tõeliselt maitsvad toidud, milles nii Eestit kui Soomet. Nii maitsvad, et käisime Marja juures veel järgmisel hommikulgi, siis saime kohvi kõrvale just ahjust tulnud lehttainasaiakesi moosi ja glasuuriga (viinerit soome keeles).

belvedere

Ehkki Marja oli rõõmus, et sai meiega oma emakeeles jutustada, räägib ta kenasti ka eesti keelt. Kohalike kalameeste, köögiviljakasvatajate, seeneliste ja marjulistega tuleb seda ju restoranipidajana tal teha nii või teisiti.
"Apollo Belvedere" on lahti ainult suvel, seekord poole augustini. Kiirustage!

DSC_0054

Kolkja


Mulle tundub, et turistina, nagu mina, Peipsiveeres käies, saab Kolkjas ja sellele kohe järgnevas Varnjas ringi luusides ja õuedesse sisse piiludes parima ülevaate kohalike vanausuliste elust-olust. Kolkjas asub ka Vanausuliste muuseum, mida mul küll kahjuks ei õnnestunud külastada, sest sattusime sinna ajal, kui ta oli kinni.

DSC_0250

Kolkja jookseb ridakülana mööda Peipsi äärt. Tihedalt külg-külje kõrval, aed-aia kõrval asuvad maalapid, mis on äärest-ääreni täis sibulat-kartuli ja tilli. Sibul on uhke, kasvab põlvekõrgustes peenardes nii, et mõnel pool paistis sibulavarte seest vaid peenarde vahel toimetava tädi pearätt:)

DSC_0237

Ka korrusmajade ümbrus on tihedalt põllulappe täis. Lõpeb maja, algab sibulamaa!

DSC_0228

Ei mingit eestipärast kündmist ega vagusid, kartulikasvatus käib nii:

DSC_0239

DSC_0232

Ma ütleks, et steriilsest Põhja-Eestist tulnule Kolkja on väga vabastav. Elamute juures saab nautida täiuslikku tohuvabohu ja stiilipuhast eklektikat. Ühe pisikese majakökatsi juures võib näha kõikvõimalikke materjale, värve ja stiile. Ja see on lahe.

DSC_0188

DSC_0191

DSC_0217

DSC_0221

Järvel käiakse ikka ka, suvel...:

DSC_0208

...ja talvel:)

DSC_0219

Et me olime üsna näljased (vt järgnevat Kolkja kala-sibularestorani osa), siis ühest õuest tulev suitsukala lõhn ajas nii hulluks, et julgesime minna küsima, kas kala saab osta. Peremees, kes seal asjatas, ei teinud sellise oma õue ronimise ja kalaküsimise peale suuri silmi (ega tegelikult ei kujuta küll hästi ette, mida arvata, kui näiteks minu oma õuele astuksid kaunil suveõhtul, kui perele head-paremat grillime, mingid suvalised tüübid ja küsiksid ka süüa:)), vaid ütles mõnusasti muheledes, et muidugi, tulge aga tunni aja pärast tagasi.

Muidugi läksime. Et ka siis veel kalad päris valmis ei olnud, jorutasime niisama seal õue peal, kust korjas meid üles samas tänavas paar maja edasi elav peremehe poeg, kes näitas lahkelt oma valdusi. Selgus, et tänavapoolt vaadates pisikese ja justkui mahajäetud maja taga on veel terve omaette maailm töökoja, pisikese laudaruumi (kus oli lehm ja 2-nädalane vasikas) ja hanedega!

Vanahärra ei tahtnud kastitäie värskete suitsulatikate eest mitte kui midagi, ehkki varem oli ikka just ostmisest juttu olnud. Rahapaberi edasi-tagasi taskutesse toppimise võistluse võitsime lõpuks siiski meie.

DSC_0249

DSC_0268

Kolkja kala- ja sibularestoran

Mnjah. Päris vastuolulised tunded. Esiteks on muidugi hea meel, et sellises kohas on üldse restoran. Tore, et maja on leidnud kasutust, inimesed saanud tööd ja interjööri ning kujunduselementide kaudu  tutvustatakse vanausuliste toidu kõrval ka nende kultuuri.

DSC_0179

Iseküsimus muidugi, kas see peab olema just sellises euroremonditud plastmassilõhnalises kataloogikaubamaja laadses vormis.
Tegelikult annavad just läbihekseldatud Kolkja ja Varnja sellisele lahendusel mõningase seletuse: sealse piirkonna ilumeel ja arusaam maitsest ei kattu enamuse meist omaga ja täielik virrvarr kuulub asja juurde. Kui on restorani tegemiseks saadud raha, mille eest saab sisustada "moodsamalt", siis seda on ka tehtud.
Tulemuseks värvitud tapeet (mäletate sellist asja?), millel rippumas kalavõrgud, kuhu sisse "ujuma" mässitud värvilised akvaariumikalade mulaažid. Laudadel tumerohelised elektrit täis (üldse sain pea kõiki asju puudutades seal elektrit, õpetus: pole vaja kõike näppida!) laudlinad, millel omakorda valged odavad masstoodang-pitslinikukesed.
Aga veelkord, nagu ma ütlesin, on maitsed erinevad ja võib-olla see kõik peabki nii olema ja väljendab sel viisil kohalikku omapära...ei tea, tõesti.
Samas on veel silme ees eelnevalt külastatud "Apollo Belvedere", mis oma pretensioonituses ja lihtsuses mõjub palju soojemalt ja usutavamalt. "Apollo" muidugi ei taotlegi vanausuliste elu-olu edastamist, kuid ka sealses sisekujunduses on kasutatud kohalikku käsitööd, mööblit ja nipsasjakesi, mis mõjuvad palju autentsemalt kui Kolkja restorani ülepingutatud väljapanek.

kolkja kala- ja sibularestoran

Söökide kohta ma suurt midagi öelda kahjuks ei saa, sest me saabusime pool kuus, aga restoran on avatud 12-18. Sõbralikult teatati meile leti tagant, et köök on juba kinni, aga saab veel salatit ja suppi. Veinilist nõuab eraldi äramärkimist, valge veini valikus näiteks on kolm jooki: Santa Barbara (oli hetkel otsas), Sovetskoje Šampanskoje ja Martini. Aga jah, ega vanausuliste traditsioonide juurde ei kuulugi ilmselt valgete veinide joomine. Samuti ei saa restoranis kohvi. Küll aga maitsesime tedremarana nastoikat ja jõime väga maitsvat teed, mida pakuti koorekaramelliga (koorega keedetud suhkur), mmmm...
Pildile jäid ka söödud sibula-hapukooresalat, mis oli täpselt nii hea kui üks sibula-hapukooresalat olema peabki, ei mingit vigurdamist. Õuna-juurviljasalat ei ole arvestades käimasolevat juulikuud, vähemalt esimese koostisosa osas, tehtud kohalikust hooajalisest toorainest. Ainsaks põhjuseks, miks ma selle salati proovimiseks võtsin oli see, et muid peale selle ja sibula oma enam polnud.
Kalasupp kapsaga oli maitsetu puljong paari põhjas hulpiva kapsalible, ühe kalariisme ja paari kartulitükiga. Võib-olla saab ka selles ainult end ja oma laekumise kellaaega (vahetult enne sulgemist) süüdistada, aga no ei olnud hea. Ka paljas kalapuljong ilma ühegi köögivilja- või mis iganes lisandita võib olla maitsev, aga see supp... Kahju.
Nagu ma juba ütlesin, peale salati ja supi muud enam ei saanud, ehk oleksid need toekamad kalaroad olnud ülimaitsvad. Kes teab. Seega ei pane teemat lukku ja lähen suurte lootustega järgmisel suvel uuesti.

kolkja toidud

Õnneks saime juba eelpool mainitud jultunud, kuid tulemusrikkal moel pagasnikusse kasti värsket suitsulatikat, mida otsustasime süüa oma ööbimiskohas.

Põhumajad

Nina külla on edumeelsed ökoinimesed püsti pannud kolm põhust tehtud maja, millest ühes elavad nad ise oma perega ja teistes pakutakse ööbimisvõimalust kaugelttulnuile.
Elektrijuhet majadesse ei tule, kogu vajaminev energia saadakse päikesest ja tuulest.

DSC_0323

DSC_0320

Pere valgepäised põngerjad ega koduloomad ei lasknud end meie kohalviibimisest absoluutselt häirida ja toimetasid oma igapäevaseid tegemisi rahumeeli edasi, isegi kui need hõlmasid meie ööbimismaja külastamist. Mingi mõnus hipilikkus oli üle kogu olemise.

põhumajad2

Majade sisustus on lihtne ja kui vähegi võimalik, ise tehtud. Telekas oli toas küll olemas, aga telekanaleid  sealt ei tulnud. Selle eest oli riiulitel korralik valik raamatuid, muusikat ja filme. Filmivalik oli ekstra esinduslik, alates Wong Kar-waist ja Krzysztof Kieślowskist kuni teoseni "Mahepõllumajanduslik kitsekasvatus":). Esimese kahega olen mõnevõrra tuttav, kitsekasvatuse filmi oli kindel plaan vaadata, aga ei jõudnudki.

Collages3

Põhumajad asuvad otse Peipsi kaldal. Järveliival on lõkkeplats, kus saab grillida, istumiskohad ja siniseks võõbatud laud. Selle taga juba hämarduvas õhtus söödud Kolkja härrasmehe suitsutatud värske latikas oli elu parim suitsukala.

DSC_0296

DSC_0291

Tagasiteel põikasime läbi veel Kauksi ilusast liivarannast (tõeline kuurort männimetsa, kämpingute, grilliplatside ja muude sinna juurde kuuluvaga) ja ostsime Lohusuu onklite käest kaasa suitsulutsu (jube hea muide!) ja värsket hapukurki.

Minge vaadake ka! Need paigad janunevad selle järgi.

DSC_0329

16 kommentaari:

ilse ütles ...

No nüüd ajasid kadedaks:) Peab kah jalad selga võtma ikka. Ma tahaks sügisepoole minna, talveks kurke ja sibulaid hankima. Kindlasti loen enne veel korra selle väga asjaliku olukirjelduse läbi.

Juc ütles ...

Supersuur aitäh jagamast, Mari-Liis. Ülehomme olen Eestis ja Apollos tahaks küll ära käia. Kõht läks kohe tühjaks. Kolkja restorani osas olid mul Sinuga täpselt samasugused tunded, intrjöör jne. Aga samas ei taha midagi paha ka öelda, tore, et see seal olemas on. Ja nii huvitav oli lugeda, et Sa elus esimest korda Peipsit nägid. Tartu inimesena, noh. :) Tore, et meeldis!

Britt ütles ...

Väga vahva lugu!Ise käisin Peipsi ääres ikka tükk aega tagasi, aga siiani on meeles suitsuvorst ja pesuseep kõrvuti külapoe letil. Tore kant on ja peakski seda jälle külastama. Pealegi, pole need peipsilased toskaanalastest halvemad midagi - seal on täpselt samasugune aluspesu kuivatamise trend...:)

Ülle ütles ...

Oo, sul õnnetus isegi Apollosse sisse saada. Mina, kes ma käin aasta jooksul töö tõttu korduvalt sealkandis, olen alati sunnitud vaid läbi akna piiluma:).
Sinu muljega Kolkja kala-sibularestoranist olen täiesti päri. Tean natuke ka selle söögikoha siseelust ja usun, et saaks tegelikult paremini.
Mis aga neisse Peipsiäärsete külade värvilisse ekletikasse puutub, siis see ongi see kohalik eripära. Kohalikud on leidlikud inimesed ja sestap ei ole probleem, kui üks sein on valge ja teine sinililla. Palju rohkem teevad näiteks mulle muret need kaasaegsed palkmajad, mida mõnel pool on ehitatud ja mis lähevad sellest miljööst täiega välja.

Aga kas sa tõesti nägid elus esimest korda Peipsit??? Sellepeale tuleb mul meelde meie ülikooliaegne reis Tartust Ida-Virumaale, kus üks Tallinna-tüdruk polnud ka kunagi Peipsit näinud ja vett nähes kilkas "Meri!!!":).

vernanda ütles ...

me käisime vist eelmisel, või oli see üle-eelmisel suvel. ööbisime ilmselt Marja kodus ehk turismitalus, mida ta siis pidas, see teeb selle Apollo suhtes ootused suht kõrgeks. mul on ka Kolkja suhtes segatud tunded, aga ma olen seal süüa ka saanud ja siis nii hull ei olnud. aga no kui pole sealtkandist pärit, siis ei tea ju, mis päris on...

tiguteek ütles ...

Kirjutasin sellest Kolkja restoranist eelmine suvi
(https://tiguteek.wordpress.com/2010/06/28/kolkja-sibula-ja-kalarestoran/)

Ütleks nii, et vahel on tore, et asjad ei muutu... Kuna olen ise sealtkandist pärit, siis leian, et tohin ka kriitikat teha :)

Kui järgmine kord Peipsi äärde satud, anna teada- võin Raja küla tutvustada :)

Aet ütles ...

Väga palju tuttavaid paiku - käisime suures osas samu radu pidi eelmisel suvel. Süüa oli sealt kandist igal juhul väga keeruline leida ja nüüd tagantjärgi sinu muljeid lugedes ei pea enam põdema ka, et Kolkja kalarestorani ei jõudnud. Suitsukalaga teil muidugi vedas; meil nii hästi ei läinud, kuigi käisin ka majast majja kala küsimas. Meie mullune kondamine on üles täheldatud siin: http://trisberg.blogspot.com/2010/08/pohja-eestist-louna-eestisse.html

Kersti ütles ...

Tore lugemine oli! Olen ise sealkandis mitmeid kordi käinud, kuid alati olen sinna sattunud kas kevadel või hilissügisel. Nüüd võtsin juuni lõpus retke sinnakanti uuesti tagasi! Värvilised majad on nende eripära ja neid on isegi tore vaadata- midagi teistsugust, kui mujal Eestis. Kahju ainult, et vanausulised hääbuv rahvas on, uusi ei tule peale, rahvas seguneb. Vanausuliste keskmine vanus külas on 75+ ning päris põliseid on alles vist ainult 8.

Neil on väga ranged traditsioonid ja nad on tegelikult väga steriilsed- külalised päevad külla minnes näiteks oma nõud kaasa võtma, mis mind väga hämmastas. Teed joovad nad umbes 40korda päevas, ei kujutaks küll ette, et peaks ise niipalju teed päevas jooma. :) Käisin samovaride näitusel ja selle perenaine rääkis väga pikalt traditsioonidest. Soovitan läbi käia, kui sinnakanti satute.

Muide, sibulat kasvatavad nad seepärast, et see pinnas on sibulakasvatamiseks väga sobilik.

Sibularestorani osas olen päri- kuidagi liiga steriilne ja kaasajastatud ning toidud polnud ka teab mis head.

Aga toidukohtadest rääkides, siis enne saab Sibulateel süüa, kui Hiiumaal. Kui dieeti pidada tahate, siis Hiiumaa on selleks õige koht! Söögikohad saab kahe käe sõrmedel kokku lugeda, lisaks on need väga vähe avatud- enamus kohti pandi kell kaheksa hiljemalt kinni.

Aga Lest&Lammas Käinas oli küll mõnus koht- sinna soovitan minna! Koha peal suitsetatakse lesta ja tuulehaugi, mida saab kaasa ka osta ja grillitud lambaliha oli mõnusalt mahlane ning imehea.


PS. Olen ise Tartust pärit ja nii imelik oli lugeda, et keegi pole Peipsi ääres enne käinud! :)

Mari-Liis ütles ...

Vot kujutate ette jah. Igal pool maailma otstes on ära käidud, aga polnud enne Peipsit näinud. Tuleb ikka seda Pariisi ja Nuustaku juttu tõsisemalt võtta, et mitte häbisse jääda:)
Britt, sa pole vist ammu tõelises külapoes käinud, seep ja suitsuvorst on ikka kõrvuti. Vorst küll külmletis, aga pmst ikkagi. Ma toskaanas nii "šikki" pesu pole küll kuivamas näinud, aga tõsi ta on jah, et seal kuivatatakse ka võimalikult märgatavas kohas:)
Kristel ja Aet, lugesin teie lood läbi ja palju tuttavat tuli ette. Mis seda Kolkja restorani veel puudutab, siis tegelikult see sisekujundus võib ju olla ükskõik milline, ega suurt vahet pole. Aga kui toit on ka niru, siis vigiseks kohe kõige kallal. Ma võin kusagil puukasti otsas ka süüa ja jumala rahul olla, kui toit on hea. Põhiline ongi ju söök, mitte vetsu seinte värv! Loodame, et läheb ikka paremaks, eriti kui Ülle sa seda tagatuba seal tead ja ütled, et saaks ka paremini...
Kristel privaatekskursioon Raja külas kõlab hästi:)
Kersti, tänud Hiiumaa söögikohtade info osas. Augusti algul on plaan minna sinnagi.

Ülle ütles ...

Oi sõbrad, te peaks minema Piirissaarele, seep ja suitsuvorst on lapsemäng:). Sihukesi peeni napse nagu seal möödunud suvel nägime, annab suurel maal tikutulega otsida, kui üldse:).

Krentu ütles ...

Aitäh, väga huvitav lugemine. Meil on Alatskivi lossi Ringile piletid, loodan, et jõuame siis enne ka Apollosse:)
Ma pole ka Peipsit näinud :)

Mari-Liis ütles ...

Krentu, ole sa tänatud selle vapra ülestunnistuse eest:)

Profa ütles ...

Olen sama teekonna paar korda läbi teinud ja plaan jälle minna. Aga soovitus kõigile - parim liikumisvahend sibulateel on jalgratas. Näeb rohkem, satub sinna kuhu autoga ei pääse ja kohalikud on ka kuidagi sõbralikumad jalgratturite vastu. Kolkja restoranis viimati käies ei olnud suurem asi, aga samas oli hea meel et üldse süüa sai, muidu oleks pidanud ainult õllest elama:)

Tuuli ütles ...

Oi mis mõnus lugemine just samast kandist, täpsemalt siis Alatskivi-Nina-Tiheda ringilt tulnuna. Minu Peipsi nägemine oli esimest korda kümmenkond aastat tagasi ja nüüd olen selle kandi tulihingeline fänn. Minu meelest on kõige sümpaatsem Peipsiääre rahvas - nii sooja ja külalislahket inimest annab otsida! Kolkja sibula-kalarestoran ja Apollo on minul ka järjestunud tugevalt viimase kasuks, täiesti õige tunnetusega ja ideega tehtud koht. Väga meeldis meile! Boonusena haarasin Nina külas resideerudes enda valdusesse perenaise kokaraamatu, kuhu on kribatud käsikirjalised parimad retseptid ja sain lahke loa kogu seda kuldaväärt kraami jagada. Maksa-sibulapirukas, marineeritud praetud paprikad, biskviitainaga kapsapirukas (hullult hea!) ja palju muud väärtuslikku.
Ja pilk naabrinaise kasvuhoonesse, kes eluaeg tomatikasvatusega tegelenud, põrmustas ka murdosa sekundiga minu illusiooni, et ma saan tomatitega täitsa hakkama. Ma ei ole oma elus näinud täissuuruses tomateid, mis kasvavad kui viinamarjad.... Oehh, lahe kant ka super rahvas!

Mari-Liis ütles ...

oi Tuuli, selle retseptivihiku aarete avalikustamist jään küll nüüd pikisilmi ootama. Sellised asjad on tõelise väärtusega.
Profa, sul tuline õigus, jalgratas on neis paigus ringi liikumiseks parim valik.

Meeli ütles ...

Armas, et Peipsimaal on palju fänne. Jalgrattaid ja ägedaid tõukerattaid saab laenutada Kolkjas, Peipsimaa külastuskeskusest www.peipsimaa.ee
Seal on talvel räätsasid saada ja igal ajal kõnnikeppe. Ratastele pakutakse kiivreid ka kaasa. Muide, sinna külastuskeskusesse toodi just sooje sibulapirukaid, üks külanaine tõi. Istusime siis aias seal roosa maja aias ja mugisime pirukaid. Lahe kant!