26. veebruar 2011

Vabariigi aastapäev: odrajahukarask, põrsakints, jõhvika-toorjuustukook, jäine vaarika-beseekook ja muud

jõhvika-toorjuustu kook/cranberry cheesecake

Kui meie pere Vabariigi aastapäeva hommikul ükskord üles, pestud, söödud, riidesse ja välja jõudis, oli paraad juba alanud. Tegelikult ka lõppenud, sest nägime paari viimast laigulist masinat mööda Mere puiesteed sõitmas, valgetes kombinesoonides poisid nendelt viimastele vapratele tee ääres seisjatele lehvitamas.
Aga sellest polnudki midagi, et me lootusetult hiljaks jäime, sest ilm oli imeliselt päikeseline ja tegime linna peal niisama väikese tiiru. Oli külm, aga samas soe ja rõõmus olla. Ikkagi sünnipäev ju!
Ja nagu kombeks, kaetakse sünnipäeval alati pidulaud. Pidulaual peaks leiduma seda, mis on omane sünnipäevalapsele ning maitseks hästi ning koduselt ka külalistele.
Kui sünnipäevalapseks on Eestimaa ja laua taga istumas meie pere, on laual loomulikult omatehtud leib. Mitte, et me muidu leiba ei sööks, vaid Vabariigi aastapäeva puhul oli leib külmal laual kandvas osas, kaaslaseks karask ning kõrvaosatäitjateks seened, haugimari ja sõir.

rukkileib

wild mushroom salad with sour cream and onion/seenesalatSeene-sibulasalat oli seekord Sadama turult pärit, Ristemäe talus tehtud. Mitte et ma ise seenesalatit teha ei oskaks, viitsiks ega tahaks, lihtsalt soolaseened on otsas. Ja poe omad ei meeldi üldse. Aga vot see Ristemäe seenesalat oli üks õige kraam: suured lihakad õige soolasuseni leotatud seened, mahlane sibul ja värske hapukoor. Suurepärane ja igati peolaua vääriline salat.

pike roe/haugimari hapukoore ja sibulagaTurult oli pärit ka soolatud haugimari. Segasin marja hapukoore ja peeneks hakitud sibulaga ning see maitses imeliselt. Enam nii imeliselt ei tundnud ma küll ennast pärast Tuuli postituse lugemist:) Jah, olin Koržetsi õpetussõnu lugenud, et siseveekogust pärit haugimarja peab parasiidiohu tõttu enne tarvitamist paariks päevaks sügavkülmutama. Aga kas ka ilusti karpi pakitud ja müüja sõnul söögivalmis haugimarja?
No ma ei tea, igaljuhul mul hakkas sellele kõigele mõeldes kõht (hästi natukene) valutama:P

sõir/estonian cheese sõir
Ja muidugi sõir! Et leib ja karask olid köömnetega, ei teinud ma seekord oma lemmikut köömnesõira, vaid peterselli ja küüslauguga. Suurepärane kaaslane leivalistele.




Kui maitsev võib olla üks soe köömnetega karask, seda peab küll ise tundma. Ükski küpsetamine ei saa olla lihtsam. Meie oma focaccia! :) Loe ka seda karaskipostitust.


Odrajahukarask

0,5 l petti, hapupiima või keefirit
5 dl (300 g) odrajahu
1 tl soola
0,5 tl suhkrut
0,5 tl soodat
3 sl sulatatud võid
paar tl köömneid

Sega kõik ained hoolsalt omavahel läbi. Kata ahjuplaat (kasutasin 34x23) küpsetuspaberiga ja määri see omakorda võiga. Vala tainas küpsetuspaberile. Küpseta 200 kraadi juures umbes 25 minutit. Parim soojalt või ja mõne soolahelbega.

Ahjus küpses aeglaselt madalal temperatuuril pehmeks ja mahlaseks Jaani talu põrsakints.

seakoot/hock

Hoidsin kintsu üleöö Saku uues tumedas õlles The Cream of Dublin, kus ta pärmiseente mõjul pehmenes ja sai mõnusa magus-mõrkja maitsenüansi. Marinaadist võttes hõõrusin liha sinepi, soola ja pipraga, keerasin korralikult küpsetuspaberisse ja panin ahjupannile. Panni katsin pealt fooliumiga. Jätsin liha ahju 120 kraadi juurde 7-ks tunniks küpsema. Kui 7 tundi täis, võtsin fooliumid-paberid lahti, kuumutasin ahju 200 kraadini ja lasin nahapool pealpool veel pool tundi küpseda.
Samal ajal tõstsin ahju lisaks teise vormi, kus olid soola-pipra-tüümiani ja rapsiõliga segatud kartulid, kaalikad ja porgandid, mis küpsesid ahjus tunnikese.
Ahjust võttes mähkisin liha uuesti oma "tekkidesse" ja lasin tal pool tundi niimoodi sissemässitult veel puhata.
Põrsapraad oli väga mitsev. Liha on veidi teistsuguse struktuuriga, kui mõni muu tükk, külg või kaelakarbonaad näiteks. Kintsuliha on tihkem ja tugevam, aga kindlasti mitte sitke. Väga maitsev ja eriline.Täpselt sama hästi, aga täiesti uue toiduna esines põrsake meie laual järgmisel päeval, kui lõikasime järelejäänud külma prae õhukesteks viiludeks ja tegime juurde mädarõikakastme: maitse järgi mädarõigast, hapukoort ja suhkrut. Paar jõhvikat ja tükike rukkileiba ning taldrikutäis sai lausa peen! Aga palju olulisem on see, et maitses fantastiliselt. Näete seda imeõhukest kergelt kallerdanud kamarat? Mmmm....

külmad põrsaprae lõigud mädarõikakastmega


Aga mis sünnipäev see ilma tordita on? Torti sai küll ja mitte vähe.
Kes on seda blogi kauem lugenud, mäletavad võib-olla möödunudaastast Pääsukese torti. Sel aastal otsustasin mitte kaunistada oma torte otseselt isamaalise sümboolikaga (no ok, rukkililled on ikka täitsa rahvuslikud, aga ma ei joonistanud ega kujundanud neid muudmoodi, nad on päris!), samuti mitte vormida kooki vapilõviks, suitsusaunaks ega muuks temaatiliseks. Mul ei ole mitte midagi selliste tortide vastu, vastupidi: vaadates nami-namist isamaaliste tortide võistlusele laekunud torte, olen mitu korda arvutiekraani taga pidanud imestusest ja imetlusest ahhetama. Millised ideed, milline teostus!

Meie peres on aga just lõppenud talvine sünnipäevaring. Olen teinud järjest 5 sünnipäevatorti, mis kõik olid iga sünnipäevalast arvesse võttes millegi kujulised ja vastavalt kaunistatud: kitarr, Mikihiir, jne:)  Värskendav tundus mõte teha iseseisvuspäeva tordid sellised, et isamaalisus oleks aimatav kuidagi muudmoodi kui otseselt sümboolikat kasutades. Et oleks mingi aimatav tunne, mingi minu jaoks oluline isiklik seos tordi ja Eesti vahel. Loomulikult valmistasin tordid ainult kodumaisest toorainest ja loomulikult olid nad mõlemad väääääga maitsvad.

Võtan siis järgemööda ette.


jõhvika-toorjuustukook


Jõhvika-toorjuustukooki tehes mõtlesin oma maakodu peale, mille rootsipunane värv on praegu seda ümbritsevate lõputute valgete hangede taustal eriti ere ja ilus. Et siis nagu jõhvikad tuhksuhkrus.
Toorjuustukook on alati maitsev klassika. Rammususe ja magususe tasakaalustamiseks lisasin täidisele jõhvikapüreed. Jõhvikate mõrkjas hapusus ja toorjuustu kreemjas rammusus moodustasid täiusliku koosluse. Väga-väga maitsev kook.

winter/talv

Jõhvika-toorjuustukook

Jõhvikapüree:

200 g külmutatud jõhvikaid
60 g suhkrut
100 ml vett
1 kaneelipulk

Põhi:

125 g (kaera)küpsiseid
50 g võid

Täidis:

600 g maitsestamata toorjuustu
100 g hapukoort
150 g suhkrut
4 muna

Kate:

300 g maitsestamata toorjuustu
2 sl tuhksuhkrut

Jõhvikad tuhksuhkrus:

u 60 g külmutatud jõhvikaid
1 munavalge
tuhksuhkrut

jõhvika-toorjuustukook 

Kõigepealt keeda valmis jõhvikapüree. Selleks vala potti sulatatud jõhvikad, suhkur, vesi ning lisa kaneelikoor. Keeda vaiksel tulel kaane all umbes 15 minutit. Võta potilt kaas, tõsta kuumust ja lase vulinal keeda, kuni vedelikku jääb umbes poole vähemaks. Eemalda kaneelipulk.
Püreesta saumikseriga. Jahuta.
Põhja jaoks purusta küpsised peeneks ja sega sulatatud võiga. Kata 20 cm lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga. Suru küpsisepuru ja võisegu vormi põhja. Küpseta eelkuumutatud ahjus 180 kraadi juures u 7-8 minutit.
Täidise jaoks peavad kõik ained olema toasoojad. Sega omavahel hoolsalt toorjuust, hapukoor ja suhkur. Lisa pidevalt segades ükshaaval munad. Parem on segada käsitsi, mikserdades satub toorjuustusegusse liiga palju õhku, küpsetades tekivad mullid ja täidis ei jää nii siidine ja kreemjas. 
Nüüd vala eelküpsetatud põhjale täidis: kõigepealt pool toorjuustusegust. Selle peale tõsta lusikaga törtsudena pool jõhvikapüreest, nii et toorjuust on nüüd suurte punaste täppidega. Liiguta segu kahvliharudega nii, et tekiks marmorjas efekt. 
Vala peale teine pool toorjuustusegust. Korda ülejäänud jõhvikapüreega sama, mis enne. 
Küpseta 160 kraadi juures u 45 minutit-1 tund. Valmis kook võib seest veel kergelt võdiseda. Kui tundub küpsetusaja möödudes, et täidis on ikka veel liiga vedel, kata vorm pealt fooliumiga ja küpseta 140 kraadi juures veel paarkümmend minutit.
Lase jahtuda irvakil uksega ahjus pool tundi, seejärel jahuta täielikult toatemperatuuril. 
Katte jaoks hõõru toorjuust tuhksuhkruga ühtlaseks. Määri kreem jahtunud koogi peale ja külgedele. Nüüd pane kook külmkappi, kus ta võiks seista üleöö.
Tuhksuhkrused jõhvikad: klopi munavalge lahti, kasta sellesse sulanud jõhvikad ja veereta neid seejärel tuhksuhkrus. Tõsta küpsetuspaberile kuivama nii, et jõhvikad üksteise vastu ei puutuks.
Enne serveerimist kaunista kook tuhksuhkruste jõhvikatega.

Järgmisel fotol on näha, kuidas minu väike lõunaunest tõusnud abiline laualt sinna pildistamiseks sätitud koogitükki nähes arvas, et otse loomulikult on see seal justnimelt teda ootamas:) Aga ongi hea, et arvas, nüüd on näha, kui pehme ja kreemine see kook oli. 

mr. sunshine

Võidukas ilme noormehe näol tähendab ilmselt, et kook maitses hea ja lõpuks ometi lõpetas emme selle tüütu fotoaparaadiga vehklemise ja võttis mu sülle!

Ettenägelikuna teadsin, et toorjuustukooki meie peres eriti kauaks ei jätku, seega meisterdasin veel ühe, hoopis teistmoodi maiuse: külmutatud vaarika-beseetordi.

jäine vaarika-beseetort

jäine vaarika-beseetort

Jah, te näete õigesti: see ei ole meelepete ja samuti ei ole te sattunud muinasjuttu "12 kuud". Mäletate ju küll, keset talve hakkasid kui võluväel õitsema suvelilled. Aga need on tõepoolest rukkilille õied, mis ma korjasin 23. juulil oma aiast ja sügavkülmutasin iseseisvuspäeva tordi tarbeks. Kui kellelgi mingil põhjusel peaks tekkima soov ka õisi külmutada, siis selleks, et nad kaunid ja värsked jääksid, tuleb kõigepealt lilled sügavkülmutada ühe kihina küpsetuspaberil ja seejärel külmununa tõsta õrnalt karpi. Ja talvel ainult vaata ja imesta, täpselt nagu värsked suveõied!

Siin on omakasvatatud rukkililled veel peenras, siis just enne külmutamist ja laps...Laps, kes on ka omakasvatatud, aitas õisi varte küljest ära noppida ja pealegi näeb lihtsalt väga armas ja teemakohane oma rahvariietes välja.

eesti

Plaan teha besee-vaarikatorti oli ammu, sest see tundus lihtsalt nii hea olevat. Beseed ma armastan hullupööra ja vaarikad on mu lemmikmarjad.
Idee tort külmutada sain omenaminttu blogist. Külmununa on kooki palju mugavam lõigata, midagi ei valgu laiali ja ka besee ei pudise nii palju. Vaarikakreem muutus külmutades imemaitsvaks vaarikajäätiseks, mis magusa beseega koos oli täpselt nii hea, kui üks vaarikajäätis beseega. No ikka jubedalt hea! Selles koogis saavad justkui kokku vastandlikud suvi ja talv: ühelt õied ja vaarikad, teiselt valge lumelaadne besee ja jäisus.

Jäine vaarika-beseekook

Beseepõhjad:

2 munavalget
näpuotsaga soola
1 dl suhkrut

Vaarikakreem:

300 g vaarikaid (praegu ikka külmutatuid, suvel värskeid)
2 munakollast
1,5 dl suhkrut
200 ml 35%-list koort (Nopri on parim)

jäine vaarika-beseetort

Munavalge vahustub paremini, kui ta on toasoe. Seega eralda munavalged kollastest külmalt (niimoodi on jällegi lihtsam eraldada) ja lase valgetel seista toatemperatuuril vähemalt pool tundi.
Põhjade jaoks vahusta munavalgeid näpuotsatäie soolaga, kuni saad pehme lumivalge vahu. Lisa 1/3 suhkrust ja jätka vahustamist. Iga paari-kolme minuti tagant lisa veel kolmandiku kaupa suhkrut. Vahusta munavalgeid niikaua, kuni vaht on kõva ja läikiv ning ei valgu kaussi ümber pöörates sellest välja.
Joonista küpsetuspaberile kaks 20 cm diameetriga ringi ja jaota nendele munavalgevaht. Küpseta 110 kraadi juures 1,5 tundi. Keera ahi kinni ja lase beseedel kinnise ukse taga olla veel pool tundi. Ava ahju uks ja lase beseedel ahjus täielikult jahtuda.
Kreemiks purusta kõigepealt kahvli või  saumikseriga sulanud vaarikad. Pane vaarikapüree potti ja kuumuta keemiseni. Hõõru munakollased suhkruga kreemiks. Lisa kreem vaarikapüreed pidevalt segades potti ja kuumuta, aga ära keeda, umbes 10 minutit, kuni kreem pakseneb. Jahuta kiiresti segades, et munakollane kuumas pürees seistes tükki ei läheks. Praegu on väga otstarbekas asju jahutada, nagu pildilt näha, lumes:)
Vahusta koor tugevamapoolseks vahuks ja sega ettevaatlikult vaarikakreemi hulka. Lao tort kihiti kokku: besee, kreem, besee, kreem. Võid süüa kasvõi kohe. Aga kannatlik nautleja paneb nüüd koogi vähemalt 4-5 ks tunniks sügavkülma, et hiljem maitsta midagi eriti mõnusat. Lase koogil enne söömist pool tundi toatemperatuuril seista.

Rukkililled on samuti loomulikult söödavad.

jäine vaarika-beseetort

Nüüd, lugedes lõpuks üle kõik siia kokkukirjutatu, tuleb öelda, et millal siis veel lubada endale tavapärasest rohkem pateetilisust kui mitte Vabariigi aastapäeva aegu.  Loodetavasti oli ka teil kõigil ilus pidupäev!

23. veebruar 2011

Punase kapsa salat jõhvikatega

red cabbage and cranberry salad/punase kapsa ja jõhvika salat

Vaikselt hakkab juba kiskuma sinnapoole, et ma ei taha varsti oma haudepotte enam näha. Pajaroad ja kaua haudunud lihatükid on olnud selle talve üleelamiseks absoluutselt asendamatud. Aga midagi pole teha, pikemad ja eredat päikest täis päevad teevad ka isud juba teistsuguseks.
See salat on muidugi tooraine mõttes täiesti talvine: kapsas ja jõhvikad. Eriliseks ja maitsvaks teeb need lihtsad komponendid palsamiveiniäädikast ja oliivõlist meega tembitud kaste. Kastme magususse ja tummisusse sobivad imeliselt jõhvikad, mis praksuvad suus nagu mõrkjashapud värsked vitamiinipommid.
Eriti maitsev on salat siis, kui kapsas saab üleöö külmkapis pehmeneda ja maitsestuda, st siis parim tegemisele järgmisel päeval. Aga ega kohe süües ka midagi viga pole.

red cabbage/punane kapsas

Tarvis läheb:

pool keskmisest punasest kapsast
paar peotäit jõhvikaid (külmutatud või vesihoidisest)

Kastmeks:

2 sl palsamiäädikat (balsamico). Sobib nii tavaline palsamiäädikas kui see paksem kreem ((Balsamic Cream)
2 sl oliiviõli
1 sl mett
0,25 tl soola
0,25 tl musta pipart

Haki kapsas peeneks. Sega jõhvikatega (võivad olla veel külmunud, kapsa ja kastmega segades sulavad nad üsna kiiresti). Sega eraldi kausikeses omavahel hoolikalt kõik kastme koostisained, kuni saad ühtlase kreemja kastme. Vala kaste salatile ja sega õrnalt, aga hoolsalt. Kaste peab olema kindlasti väga ühtlaselt salatisse jaotunud, siis on maitsev!
Mina ei ole eriti suur sooja söögi kõrvale külma toorsalati sööja, seega krõmpsutan seda niisama, eraldi toiduks. Kusjuures üllataval kombel on see vägagi toitev, st kõht saab täis. Mis on vist hea? Arvestades lähenevat suve...:)

red cabbage/punane kapsas

22. veebruar 2011

Tuunikalaomletikesed

tuna bouchons/tuunikala-juustu omletikesed

...ehk bouchons au thon (tuunikalakorgid),  nagu neid nimetab Molly Wizenberg, kultusliku USA toidublogi Orangette perenaine ja suurepärase raamatu "A Homemade Life: Stories and Recipes from My Kitchen Table" autor. Molly kirjeldab värvikalt oma omletikeste päritolu juba 6 aastat tagasi tehtud postituses.  Olles vahetusüliõpilasena Prantsusmaal, elas ta peres, kelle maman tegeles silikoonist köögitarvete testimise ja müügiga, selline Tupperware vidinate müügi laadne tegevus. Igal nädalal tuli neil vähemalt kord veeta "Flexipan-dinner", et maitsta pereema silikoontarvetes küpsetatud roogi. Molly lemmikuteks said needsamad tuunikala omletikesed, mis on tegelikult nagu väikesed põhjata quiche'd.

Olen neid nüüd mõned korrad küpsetanud, tuleb tunnistada, et tõepoolest, väga maitsvad on! Kõik koostisained saab kokku segada ühes kausis ja ilma suuremat vaeva nägemata. Meile meeldib neid süüa lihtsalt värske salatiga, nagu quiche'i. Retsepti eestindamise vaeva on ära näinud juba Pille, sellised asjad nagu crème fraîche ja gruyère juustu asendamine hapukoore ja tavalise Eesti juustuga on igati õigustatud, seega retsept nami-namist (on ka "Nami-Nami kokaraamatus"):

1 kvaliteetne tuunikalakonserv (tükid vees, 185 g)
3 sl kontsentreeritud tomatipastat
5 sl hapukoort
3 suurt muna
200 g riivitud juustu(nt Eesti juust)
2 kuni 4 sl hakitud siledalehelist peterselli
1 väike hakitud sibul
soola
purustatud musta pipart

Nõruta tuunikalakonserv hoolega.
Suru kausi põhjas kahvliga katki.
Lisa samasse kõik ülejäänud ained, sega ühtlaseks (kas ei kõla see mitte ahvatlevalt tavapärase mikseri, sauseguri ja heal juhul kolme kausi määrimise kõrval:)).
Jaota segu hoolikalt võitatud metallist muffinivormidesse või silikoonvormidesse ning küpseta 165-kraadises ahjus 25-30 minutit, kuni omletid on pealt kuldsed ja läbi küpsenud.


Küpsetan neid tavalises metallist muffinipannis, õnnestuvad ilusti ja tulevad peale mõneminutist jahtumist vormidest vaevata välja.

21. veebruar 2011

Väikesed peedipirukad

väikesed peedipirukad/small beetroot pies

Talv on meie peres aeg, kus tuleb maha pidada üks pidulikumat sorti koosviibimine teise järel. Peale minu kõigi pereliikmete sünnipäevad, jõulud ja uusaasta ning kodumaa sünnipäev veel takkaotsa. Sünnipäevadel, kui tulevad külalised, olen läinud tavaliselt salatite-suupistete pakkumise teed, siis ei ole pidevat laua taga istumise sundust ja lisaks saab suupistelauale nikerdada igasuguseid erinevaid asjandusi:).
Need väikesed peedipirukad on lihtsalt valmivad ja väga maitsvad.
Tainas, mis on magusa peedi ümber väikeseks korvikeseks keeratud, on mure ja tänu rukkijahule palju mõnusam kui lihtsalt paljast nisujahust valge tainas.
Lisaks peedile panen täidisesse kas kitsepiima- või sinihallitusjuustu ja veidi tüümianit. Valmis pirukatele peale puistatud rukolalehed annavad mõrkjat värskust.

Väikesed peedipirukad
u 12 tk
 


Tainas:
2 dl nisujahu
0,5 dl rukkijahu
0,5 tl meresoola
0,5 tl kuivatatud tüümiani
90 g külma võid
3 sl külma vett

Lisaks:
1 väike ahjus röstitud või keedetud peet
u 80 g sinihallitusjuustu või kitsejuustu
värsket tüümiani
rukolalehti

Taina jaoks sega omavahel kõik kuivained, haki sisse külm või ja pudista näppude vahel või haki pika noaga puruseks. Lisa külm vesi ja suru tainaks. Seda on mugav teha köögikombainis: haki lõiketeradega kuivained ja või teraliseks, lisa vesi, töötle tainaks. Vajuta tainapall lapikuks, keera toidukilesse ja pane tunniks külmkappi.

Külmkapist võttes rulli tainas õhukeseks, paari mm paksuseks ristkülikuks. Lõika klaasi- või tassiservaga välja umbes 7 cm-se diameetriga kettad. Lõika peedist sellise suurusega õhukesed viilud, et tainaringi keskele asetades jääks äärtest umbes poole cm jagu üleskeeramise ruumi.

Peedi peale pane tükk juustu. Juustu peale raputa mõned tüümianilehed.

Keera igal pirukal ääred üles ja näpista mõnest kohast kergelt kokku.

Küpseta 200 kraadi juures 10-15 minutit, kuni tainas on küpsenud ja hakkab kuldset tooni võtma. Leigetele või jahtunud pirukatele laota mõned rukolalehed.

väikesed peedipirukad/small beetroot pies

Inspiratsiooniks olid Pille peedi-sinihallitusjuustu pirukad ja Elise peedi galette.

Once again, I've been asked by my foreign readers to translate the recipe from Estonian to English.  Here it is:

"Väikesed peedipirukad" means small beetroot tarts. These are small shortcrust pastry tarts with beetroot and cheese (blue cheese or goat cheese)  filling, and some arugula for color and freshness. Really good (if you like beetroot in the first place).

The recipe: (about 12 tarts)

2 dl (120 grams)plain flour
0,5 dl (25-30 grams) rye flour
0,5 tsp salt
0,5 tsp dried thyme
90 grams cold butter
3 Tbsp cold water

1 small oven-baked or boiled beetroot
80 grams blue cheese or goat cheese (according to your taste)
fresh thyme
arugula

Mix both flours, salt, dried thyme and cold butter cubes in the food processor until crumbly. Add the water and give it a few turns. Press into a dough ball with your hands and flatten it into a disk. Refrigerate for 30 minutes.
Now, roll the dough out on a slightly floured surface. With a glass or cup, cut out small circles, with the diameter about 7 cm (2,8 in).
Lay on each circle a slice of beetroot and a piece of your preferred cheese. Sprinkle with some fresh thyme leaves. Form tarts as shown on pictures.
Bake at 200 C for 10-15 minutes. Cool and cover with some arugula leaves.

18. veebruar 2011

Oahautis toorvorstidega

bean stew with sausages/oahautis toorvorstidega

Lugu sai alguse sellest, et Liinal oli miskiks oma ürituseks tarvis suurt haudepotti ja et mul juhtub selline olema (u 3 korda nii suur kui see kõigile tuntud, mis fotol), laenasin. Nagu ma aru sain, oli plaan selles hautada suuremale seltskonnale  cassoulet'd. Üritus jäi külma tõttu aga ära (jah, 10-kraadises ruumis ei tee vist tõepoolest isegi kuum pajaroog ja ohtra veini manustamine olemist kuigi mõnusaks) ja sain oma poti tagasi koos suure karbitäie juba leotatud hiidubadega. Nii et ma lihtsalt pidin tahes-tahtmata neist toitu tegema! Aga olgu Liina ja pakane tänatud, sest meie poolkohustuslikus korras valminud roog oli ülimõnus.
Päris cassoulet' sisse pannakse erinevat liha: vorste, peekonit ja muid sealihatükke, lammast, pardikoibi. Ja kõige lõpuks küpsetatakse veel riivsaiast pajale peale krõbe koorik.
Siinne versioon on lihtsam ja kiirem koosneb vaid hiidubadest, lambasooles toorvorstidest ja tomatitest, mis kõik on koos maitseainete ja ürtidega haudunud paksuks tummiseks ja väga maitsvaks talviseks soojendajaks.
Kui hiidube ei õnnestu leida (kindlasti on Sadama turul ja Keskturul, võib-olla veel kusagil?), võib hautise teha ka tavalistest valgetest ubadest. Igaljuhul tasuks eelistada kuivatatud ube konserveeritutele, sest pikalt haududes imavad kuivatatud oad endasse kordi rohkem maitseid ja aroome ning toit saab palju maitsvam. Oad peaksid hautises olema pehmed, aga mitte pudruks keenud. Vorstid olid mul Vastse-Kuuste toorvorstid lambasooles. Siis kui ma vorstijahile läksin, olidki need ainsamad toorvorstid terves poes, aga valikuvõimaluse puudumine õigustas end igati, vorstid olid väga head.

Tarvis läheb:

soaked giant white beans/leotatud valged hiidoadu 400 g kuivatatud valgeid hiidube (leotatult u 800 g)
1 + 1  sl õli
450 g toorvorste
2 sibulat
5 küüslauguküünt
2 porgandit
1 tl soola
1 tl suhkrut
1 tl kuivatatud tüümiani
2 nelgitera
10 musta pipra tera
1 sl tomatipastat
400 g purustatud tomati konservi
500 ml kuuma vett
2  loorberilehte
värsket tüümiani
värskelt purustatud musta pipart

Alusta pajaroa tegemist eelmisel õhtul sellega, et pane oad 12-24 tunniks vette likku.
Järgmisel päeval nõruta ja loputa oad.
Haki sibul ja küüslauk, tükelda porgandid.
Kuumuta pannil 1 sl õli ja prae sibul ja küüslauk läbipaistvaks. Ära pruunista!
Tõsta kõrvale ja kuumuta samal pannil pannil paar minutit porganditükke.
Tõsta sibul, küüslauk ja porgand haudepotti.
Keera tuli alla, lisa sool, suhkur, kuivatatud tüümian, nelgi- ja pipraterad ning tomatipasta. Sega läbi ja kuumuta mõni minut.
Lisa purustatud tomatid, vesi ja loorberilehed.
Lase vaiksel tulel podiseda 1,5 tundi.Vahepeal kontrolli, et oad ei ole kogu vedelikku endasse imenud, vajadusel lisa veidi kuuma vett.
Vahepeal pruunista pannil 1 sl õlis vorstid ja lõika seejärel paari sentimeetri pikkusteks juppideks.
Kui oad on poolteist tundi keenud, lisa patta vorstid ja hauta veel pool tundi.
Serveerimisel lisa värsket tüümiani, ka petersell sobib hästi. Jahvata peale musta pipart.
Kausitäis auravat oahautist, kõrval krõbeda koorega sai ja klaas veini  - täiuslik külma ilma comfort food!

15. veebruar 2011

Toidublogide TOP 2010. Vaata paremale, otsi märki! ---»»»»»»»»»»»

Ropka: "Jaa, sa lubasid. Seesamune, et sa ütlesid... et Ropka, sul on viimane aasta käia ümber Halli Kivi, siis saadan sind pensionile, panen sulle märgi rinda ja ütlen: puhka nüüd, Ropka! Kvaaks!"

Perenaine.ee koostab Eesti toidublogide TOP-i juba teist aastat. Kui 2009. a. kokkuvõte (vaata-aga- vaata, kes kõige lõpus algajana välja toodud on! :)) oli kokku pandud puhtalt subjektiivsetel alustel ja ainult Perenaiste endi isiklikust maitsest lähtuvalt, siis 2010. a. TOP-i koostamiseks oli kaasatud hindajaid ka väljastpoolt. Blogisid hindasid Pille Petersoo (Nami-Nami vedaja ja peakokk), Indrek Pärli (endine Toidutare peatoimetaja), Triin Raestik (Naistelehe kokanduskülgede toimetaja) ning Perenaine.ee-st Eva Palu, Elisa Koor ja Marit Soobik. Hindamise aluseks oli 5 kriteeriumi: retseptide kvaliteet, blogi põhjalikkus, fotode kvaliteet, neutraalsus (blogi mittekommertslikkus) ja aktiivsus.

Toidublogide TOP-i avaldamisest sain aimu, kui reede, 11. veebruari hommikul anonüümne blogilugeja mulle mandlisaiade postituse all suurte tähtedega PALJU ÕNNE soovis. Esialgu küll arvasin, et ta ajab midagi sassi, blogi saab ju alles mais 2-aastaseks:) Siis oma igahommikust  blogiruli  lugedes nägin Perenaine.ee postitust pealkirjaga "Toidublogide TOP" ja süda hakkas kõvemini põksuma. TOP-i lugemise lõpetanud, tagus ta elevusest, üllatusest ja rõõmust saadud tunnustuse üle ikka päris korralikult! Ei jäänud ära ka mulle nii omane meeleliigutuspisar.

Kirjutangi selle postituse alles nüüd sellepärast, et varem oleks liiga emotsionaalseks kätte läinud. Nüüdseks on rahu maa peal tagasi ja ma ei tunne justkui Oscariga pärjatu (ehkki, tegelikult, see ongi ju minu "Oscar"!) meeleheitlikku vajadust tänada oma vanemaid, lapsi ja Vabariigi Valitsust mulle süllesadanud tunnustuse eest. Aga ikkagi, suur tänu kõigile, kes toidublogisid kirjutavad, loevad ja üldse, leiavad, et sellel tegevusel mingisugunegi mõte on. Eraldi tänud Perenaine.ee-le, kes TOP-i koostas ja tõmbas sellega toidublogindusele tavapärasest suuremat tähelepanu, aidates sellega kaasa meie tegevuse populariseerimisele ja mainele.
Et kogu TOP-is figureeriv seltskond - kas siis esimese kümne hulgas, eraldi kategooriates väljatoodud või ekstra tähelepanu osaliseks saanud blogid kuuluvad ka minu lemmikute hulka (oh, neid on ju veel: Profa köögipool, harilik pliiats, Kätrini kokkamispäevik, da vahta residence, Toidutegu, Elust siin ja seal, Silja, Food & Paris jpt) toon nad siingi ära. Eriti tore on mu meelest see, et kõik blogid on erilised ja millegi neile ainuomase poolest silmapaistvad ja meeldejäävad. Nii see ju peabki olema, ainult üheülbalistest blogidest koosnev nimekiri oleks lihtsalt igav. Eesti toidublogide TOP-i moodustavad:

































Kui sain kätte parima toidublogi märgi, meenus mulle millegipärast just seesama algusesse kirjutatud Ropka ja Kivinõia vestlus. Et saad aga uhke märgi rinda ja...

Aga ei, pensionile ma ei lähe! Isegi (loorberitele) puhkama ei jää. Siin jätkub kõik nii kui enne, innustust tuli ainult juurde.
Aga mis seal salata, Elina Sildre tehtud märki "Parim toidublogi 2010" blogisse üles riputada oli ikka paganama uhke tunne!

Kokkamist, pildistamist ja blogimist jätka!

10. veebruar 2011

Mandlisaiad

Mandli- apelsini saiakesed/almond rolls with orange

Scroll down for a recipe in English.

Kui te ise või keegi teie lähikondlastest üritab läheneva kevade ootusärevuses pidada dieeti või toituda tervislikult, ärge parem edasi lugege. Lõhn, millega täitub tuba, kui plaaditäis mandli-apelsinisaiakesi ahjust välja tuleb, on täiesti vastupandamatu. Nii et kõik viimase kahe nädala ponnistused toituda tomativiiludest, greibilõikudest ja vees leotatud rukkihelvestest nullitakse mõne hetkega.

Hirmus mandlisaia isu on mind vaevanud tegelikult ajast, kui Ragne tegi enne jõule "Lusika" saates mandlirulle. Nii et sealt siis inspiratsioon. Kui Ragne pirukad olid hapukooretainast, siis ma tegin pärmitaina (ei saa siinkohal jätta jagamata oma suurt rõõmu kauaoodatud ja igatsetud köögikaunistuse, punase KitchenAid mikseri üle, millega pärmitainas saab iseenesest sõtkutud :P) ja täidisesse lisasin ohtralt võid, et saada natuke croissant'likku tulemust. Et mulle hirmsasti meeldib florentiinide mandli-apelsini kooslus, mõtlesin, et miks mitte ka saiakese sees seda proovida. Ülimõnus!

Pärmitainas:

1 pakk kuivpärmi
400 g jahu
1 tl peenestatud kardemoni
250 ml piima
50 g sulavõid
3 sl suhkrut
0,5 tl soola

Täidis:

100 g mandlilaaste
1 apelsini koor
85 g (1 dl) suhkrut
175 g võid

Sega pärm ja kardemon jahu sisse. Sega omavahel soe piim, sulavõi, suhkur ja sool. Sõtku kõik kokku tainaks ja lase kahekordseks kerkida.

Täidise tarvis sulata või ja sega muude ainetega.

Mandli- apelsini saiakesed/almond rolls with orange


Rulli tainapall kaheks ringiks. 
Määri ringidele täidis. 
Lõika mõlemad ringid sektoriteks. Lõikasin 16-ks, seega sain kokku 32 mandlisaia! Ärasöömisega meie peres probleeme ei tekkinud.
Keera sektorid laiemast otsast alustades tihedalt rulli. 
Kui soovid, anna rullile sarvesaia kuju.  
Lase veel 20 min küpsetuspaberil ahjuplaadil kerkida.
Määri pealt lahtiklopitud munaga, saputa peale natuke mandlilaaste. 
Küpseta eelkuumutatud 220-kraadises ahjus umbes 10 minutit. 

Just ahjust tulnud, mmmmm:

Mandli- apelsini saiakesed/almond rolls with orange

Pane saiadele jahtumise ajaks rätik, siis jäävad mõnusad pehmed. Parimad on loomulikult soojalt! Enne söömist võid veel tuhksuhkrut ka peale raputada.

Nagu üldse kodutehtud pärmitainaküpsetistega, on ka need saiakesed parimad küpsetamise päeval.

As some of my foreign readers have requested, I'll put the recipe in English. This is the first recipe in two languages in this blog, but if you happen to be one of those, who doesn't understand a word of our beautiful language, please let me know and I'll be glad to translate a recipe for you:)
So here we go: 


Almond rolls with a hint of orange

Dough:

1 sachet instant yeast (11grams)
400 grams plain flour
1 tsp ground cardamom
250 ml lukewarm milk
50 grams butter, melted
3 Tbsp sugar
0,5 tsp salt

Filling:

100 grams almond flakes
grated zest of 1 orange
85 grams sugar
175 grams butter

Mix instant yeast and ground cardamom with flour. In the other bowl, mix lukewarm milk, melted butter, sugar and salt. Mix everything together. Knead for 5 minutes, until the dough doesn't stick to your hands anymore. Form a ball, sprinkle with some flour and cover with a clean kitchen towel. Leave to rise for one hour in a warm place, until the dough has doubled in size.

For the filling melt the butter and mix with other ingredients.

Knock the risen dough down and dip onto a slightly floured surface. Divide into two. Roll both dough pieces into a round circle. Brush the filling on circles. Cut the circles in equal sectors, you'll get 16 pieces from each circle. Starting from wider end, roll the sectors tightly.
Put the rolls onto a baking sheet and let rise for another 20 minutes. Brush with egg and sprinkle with some almond flakes. 
Bake at 220 C for 10 minutes.

mandli-apelsini saiakesed/almond rolls with orange

7. veebruar 2011

5-6. veebruar 2011

cafe "Blog", me preparing pavlovas

cafe "Blog"

cafe "Blog"

cafe "Blog"

cafe "Blog"

cafe "Blog", onion pie by Profa

cafe "Blog", a cake by Ragne Värk

cafe "Blog"

Ma ei oskagi fotodele muud lisada, kui et olen hindamatu kogemuse võrra rikkam, kohvikust saadud positiivset emotsiooni jätkub ilmselt veel pikaks ajaks. Miljon vabandust nende ees, kes tulid kohvikusse reklaamitud lahtiolekuaja raames, kuid ei saanud kooki-pirukat. Keegi ei osanud arvestada NII kiire vaagnate tühjenemisega. Kui midagi sarnast peaks veel kunagi toimuma, siis tulevased osalejad juba teavad...:)

Suur aitäh kaasblogarditele, kohvikukülastajatele, kaasaelajatele-pöidlahoidjatele ja kõigile, kes aitasid kaasa blogikohviku õnnestumisele!

Pilti tegid Tarmo Virkus (1-3) ja Harri Hanson (4-9).