30. juuli 2011

Sõstrakeeks

sõstrakeeks/loaf cake with red and black currants

See on nüüd õieti üle-eelmisel suvel postitatud marjakeeksi vol 2. 
Uut postitust inspireeris tegema augustikuine "Good Food" ja minusugusele keeksisõbrale täiesti vastupandamatu kaanefoto. Kes on näinud, see teab!
Marjad ei pea olema just sõstrad, vabalt võib kasutada ka mustikaid, vaarikaid, tikreid ja kasvõi tükeldatud ploome või õunu.
Tegin keeksi oma retsepti järgi, aga "Good Foodist" sain head idee tainateo lihtsustamiseks: vahustasin pehme või, suhkru ja munad kõik koos, selmet varasemal moel kõigepealt vahustada suhkur ja või ning seejärel edasi vahustades ükshaaval munad lisada. Mingit vahet lõpptulemuses ei olnud, seega miks mitte minna lihtsamat ja kiiremat teed pidi. 

Tarvis läheb:

175 g võid
175 g suhkrut
4 muna (M suurus)
200 g nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vaniljesuhkrut
150 g punaseid ja musti sõstraid

Vahusta hästi pehme või, suhkur ja munad köögikombainis või käsimikseriga kohevaks heledaks vahuks.
Teises kausis sega omavahel jahu, küpsetuspulber ja vaniljesuhkur.
Sega kuivained õrnalt vahuga kokku.

Võita keeksivorm.
Lõika küpsetuspaberist selline riba, mis kataks vormi põhja ja ulatuks mõlemalt poolt üle kitsamate äärte. Nendest ribadest tõstes on hiljem hõlbus keeksi vormist välja võtta.

sõstrakeeksi küpsetamine/baking a loaf cake

Jaga nii tainas kui marjad mõtteliselt kolmeks.
Tõsta vormi põhja kolmandik tainast, laota peale kolmandik marju.
Tõsta marjadele teine kolmandik tainast. Mugav on tõsta supilusikaga suured törtsud ja siis ajada õrnalt spaatli või lusikaga laiali.
Tõsta tainale teine kolmandik marjadest. Ja nende peale viimane osa tainast.
Kõige peale laota viimane kolmandik marjadest. Neid võib õrnalt poolest saadik tainasse vajutada.
Küpseta 180 kraadi juures 45-50 minutit, kuni keeks on helepruun ja puutikku keskele torgates tuleb see sealt puhtana välja.
Lase 10-15 minutit vormis jahtuda, siis tõsta küpsetuspaberi abil välja.
Kaunista marjade ja tuhksuhkruga.

29. juuli 2011

Suvikõrvits mündi ja küüslauguga

suvikõrvits mündi ja küüslauguga/zucchini with mint and garlic

Pea uue Eesti rahvusköögivilja staatusesse jõudnud suvikõrvits möllab peenras, poes ja turulettidel.

Suvikõrvitsast saab suppi, pirukat, kooki, moosi, täita ja praadida või lihtsalt praadida õisi, täita vilju (kukeseente, singi ja juustuga näiteks, jube hea!) ja küpsetada seejärel ahjus, grillida, praadida jne.

Üks lihtne, aga väga maitsev moodus suvikõrvitsa valmistamiseks on praadida ta kergelt pannil läbi ja siis maitsestada mündi ja küüslauguga. Sobib kas iseseisvaks toiduks või grillitud liha/kala kõrvaseks. Külmalt väga hea antipasti, näiteks bruschetta kattena.

Tarvis läheb:

1 noor ja krõmps suvikõrvits, tükeldatult
1-2 sl oliiviõli
peotäis mündilehti, hakitult
1 tl valge veini äädikat
2 sellesuvise küüslaugu küünt  riivitult või läbi pressi vajutatult
meresoola, värskelt jahvatatud musta pipart

Kuumuta pannil õli. Lisa suvikõrvitsa tükid ja prae 7-10 minutit, kuni viljaliha on läbipaistev, aga mitte liiga pehme (loe: lödi). Tõsta kaussi.
Lisa hakitud mündilehed ja pressitud või riivitud küüslauk. Pritsi peale valge veini äädikas. Maitsesta meresoola ja värskelt jahvatatud musta pipraga. Sega õrnalt, aga hoolikalt läbi.
Süüa võib ka kohe, soojalt. Aga eriti maitsev on järgmisel päeval, kui suvikõrvits on saanud öö läbi külmkapis maitsestuda.

Pildikesi meie aia müntidest: esimene Tuulilt kevadel mündibeebina saadud, nüüd suur ja elujõuline eriti tugeva maitsega münt. Kasvab potis, sest ei taha lasta laiutama:).
Teine on tavaline piparmünt. Kolmas, põldmünt, on maitselt nõrgem kui teised mündid, aga mõnikord ongi just vaja sellist mahedamat. Neljas on poest maitsetaimeriiulist ostetud, nüüd korvis mullas kasvav münt, mille nimi oligi "münt", nii et võta nüüd kinni, mis münt see täpselt on (münt on perekond, kuhu kuulub üle 10 liigi erinevaid liike: piparmünt, põldmünt, rohemünt, pikalehine münt ja mis kõik veel). Lehed on tal igaljuhul ümaramad ja väiksemad kui piparmündil.
Münt leiab meil hästi palju kasutust: maitsetaimena salatites, kastmetes (jogurt-münt-küüslauk), liha maitsestamiseks (lamba juures asendamatu), koogis (toorjuustukook mündi ja laimiga,mmm) ja muidugi teena. Talvel täpselt samuti, siis ikka kuivatatult.  Nii et võib-olla ikkagi lasen oma potti vangistatud mündid ka vabadusse, las vohavad, küll me nad lõpuks ikka ära sööme!

mündid/mints

25. juuli 2011

Külm peedisupp

svekolnik/cold beetroot soup

Leedukad kutsuvad seda "šaltibarščiai", venelased "svekolnik". Lätlastel on ka oma supp. Mis neil vahet on, sellest ma täpselt aru pole saanud (ilmselt juurikate vahekord supis, leedukatel tundub põhiline või kohati isegi ainuke olevat peet) ja ega see vist väga tähtis polegi. Kindel on, et kõik nad on 1)külmad,  2)tehakse keefirist ja 3)koostises on peet. Eestisse on ka külmsupid jõudnud ilmselt just sealt, lähimate naabrite juurest idast ja lõunast.
Oleme ikka suviti külma suppi teinud, ka seda peedi oma. Keefiri sisse külmkapist varem keedetud köögiviljad, hapu- või värsket kurki ka, maitserohelist, muna peale ja valmis! Ka nii on väga hea.
Aga sel aastal käib supp veidi teisiti, on ekstra maitsev ja tänud selle eest lähevad Liinale. Nimelt olen paaril korral saanud süüa tema külma peedisuppi (püreestatud versioon), mis maitseb paremini kui kõik taolised supid kokku, mida ma üldse elus saanud olen, kaasaarvatud külma peedisupi kodumaadel. Saladus on supi tegemises from scratch, mitte eelmisest söögikorrast jäänud köögivilja kasutamises (arvatavasti just see on olnud aegade hämaruses üks sellelaadse külmsupi sünni ajendeid, aga ma teen nüüd ikkagi teisiti) ja puljongi kasutamises, selmet puistada kartulid-porgandid-peedid lihtsalt keefirisse ujuma. Kulub sutsuke rohkem aega ja vaeva, aga maitsev tulemus on seda igati väärt. Pealegi valmib ka sel viisil ikkagi supp kergelt ja kiirelt, aega läheb rohkem ainult puljongi jahutamiseks. Puljongiks võib olla isekeedetud kondipuljong, fondist või kuubikust tehtu. Retsepti köögiviljade suurus on see tavaline keskmine.

Meie külm suvine külm peedisupp käib nüüd niimoodi:

veidi rapsiõli
2 porgandit
4 kartulit
500 ml veisepuljongit
2-3 keedetud peeti
2 värsket soolakurki+paar sl kurgisoolvett
2 küüslauguküünt
hakitud maitserohelist: tilli, koriandrit, rohelist sibulat
1 tl sinepit
suhkrut
soola


Serveerimiseks:

paar keedetud muna
maitserohelist
musta pipart

Tükelda kartulid ja porgandid (ikka värsked, sellesuvised) üsna väikesteks tükkideks.
Kuumuta paksupõhjalise poti põhjas veidi õli ja passeeri köögivilju selles umbes 5 minutit.
Vala peale puljong, lase keema.
Keeda köögivilju maksimaalselt 15 minutit, siis jahuta, ikka koos puljongiga.
Tükelda kurgid ja riivi peet jämeda riiviga.
Vala keefir suurde kaussi ning lisa kurgid ja peet.
Lisa jahtunud puljong koos kartulite ja porganditega.
Vajuta läbi pressi või riivi supi sisse küüslauguküüned.
Lisa hakitud maitseroheline.
Maitsesta sinepi, soola, suhkru ja kurgisoolveega.
Nüüd võiks supp ideaalis külmas maitsestuda vähemalt tunnikese.
Serveeri suppi hakitud keedetud muna ja maitserohelisega. Soovi korral jahvata peale ka musta pipart.
Minu supi peal on koriandriõied, mis maitsevad vürtsikalt ja kergelt pipraselt, seega pipart vaja ei läinud.

20. juuli 2011

Küpsisetort, teate ju küll:)

küpsisetort

Sooja ja suvise lihtsa elu lainetes suplemist jätkates: küpsisetort!
Jah, suuremat sorti pesakonda kantseldades tuleb ette ja mitte harva, et on hädasti tarvis teha kõigi põnnide lemmikut kihiti laotud küpsistest erinevate täidiste ja katete/glasuuridega.
Tegelikult ju suurepärane lahendus puhuks, kui ei taha ahju kuumaks ajada ega ole aega keeruliste ja aeganõudvate koogišedöövritega mässata. No ja maitseb küpsisetort ju mitte ainult põngerjatele, see on tõeline nostalgiakook, mille erinevaid versioone sai juba plikatirtsuna S.Masso rohelisekaanelise "Laste kokaraamatu" ainetel katsetatud.

Hommikul 15 minutiga kokku ladudes ja  päevaks  külmkappi maitsestuma jättes saab õhtu lõpetuseks just paraja magusaampsu.

Sellest kogusest jagub 8-le, kui kõik lepivad ühe tükiga.

Tarvis läheb:

1,5 pakki Selga šokolaadimaitselisi küpsiseid ehk 24 tükki
400 g maitsestamata kohupiima
250 g hapukoort
paar sl suhkrut (võib ka täitsa ilma, küpsised on ju magusad)
100 ml piima küpsiste leotamiseks
marju: maasikaid, vaarikaid, sõstraid, mustikaid jne

Sega omavahel kreemiks kohupiim ja hapukoor, maitsesta soovi korral suhkruga. Lao sobiva suurusega vaagnale küpsised 8-kaupa kihis, kokku tuleb 3 kihti.
Esimesest kihist alustades: kasta iga küpsis üleni taldrikusse valatud piimasse ja aseta vaagnale, kuni 8 tükki on kenasti üksteise kõrval kolmes reas.
Määri peale 1/3 kreemist.
Kreemi peale lao jälle 8 piimasse kastetud küpsist ning määri jälle 1/3 kreemist.
Ja taas küpsisekiht.
Nüüd aseta küpsisetort külmkappi vähemalt 4-5 tunniks settima.
Vahetult enne serveerimist kata viimase kolmandiku kreemiga ja kaunista soovikohaste marjadega.

küpsisetort

Värske kartul kodujuustuga, sarjast suve parimaid maitseid


Blogis polegi ammu ühtegi toiduretsepti olnud. Tundub kuidagi imelik ja liiga tavaline kirjutada sibula ja võiga praetud kukeseentest, kurgi-tilli-hapukooresalatist, värskest kartulist või ja soolahelvestega, pruuni võiga lillkapsast ja magustoiduks kausitäiest maasikatest või jääkülmadest arbuusilõikudest. Aga kõike seda ja muud värsket kraami on võimalus süüa ainult suvel ja sellest võimalusest olengi võtnud viimast!
Värske kartul külma kodujuustukastmega on ka üks tavaline, aga nii mõnus toit, mis maitseb sellisena ainult praegu, kui kartul on veel magus, õrn ja pisike ja kodujuustu sisse saab hakkida värskeid maitset täis ürte. Isegi tavalise lehtsalatiga toimib fenomen, et just peenralt nopituna maitseb ta nagu imeasi. Ülejäänud aasta lehtsalati ostud võin küll vist ühe käe sõrmedel üle lugeda, kui sedagi. Ja siis läheb ta ka ainult dekooriks, mitte suhupistmiseks:)
Ärge nüüd arvake, et ma teid täitsa totudeks pean ja õpetan sellist iseenesestmõistetavat toitu tegema. Üldse ei õpetagi, aga leian, et sellised lihtsad suvetoidud tahavad lihtsalt mõnikord meeldetuletamist ja muidugi jäädvustamist, et talvel heldimusega meenutada:)

Kodujuustukaste:

300 g maitsestamata kodujuustu
250-300 g hapukoort
hakitud maitserohelist: tilli, sibulavarsi. murulauku, peterselli, koriandrit jne
soola maitse järgi

Sega kõik omavahel. Vala just keedetud kuumadele värsketele kartulitele. Mmmm....

karikakrad/daisies

13. juuli 2011

Peipsi ääres Sibulateel

Sellesuvine Eesti avastamise retk sai ette võetud ida poole. Peipsiveer ja Sibulatee kõlasid piisavalt põneva, saladusliku ja ahvatlevana, et veeta sealkandis mõned kogemata sülle sadanud lastevabad päevad.

Alustuseks Alatskivil

Renoveeritud Alatskivi lossi avamispidustused toimusid paar päeva peale seda, kui me lossi külastasime, nii et terve loss oli kaunisti üles sätitud, värske ja vuntsitud. Isegi liiga, natuke oleks ikka kopituselõhna ka tahtnud tunda:)

DSC_0031

Südasuvele kohaselt lõhnasid lossi juurde kuuluvas väärikas pargis hullutavalt vanad õitsevad pärnad ja ka roosiaed oli täisõites.

Jul 5, 2011_3

Mulle üllatusena oli lossi teisel korrusel endale ruumid saanud sealtkandist pärit helilooja Eduard Tubina muuseum. Liiga palju, et mitte öelda suurt midagi ma seni meie suurest heliloojast, Eesti esimese balletti "Kratt", 10 (!) sümfoonia, mitmekümne koorilaulu jne autorist ei teadnud. Muuseumis oli tõeliselt tore väljapanek. Muuhulgas saime teada, et Tubin oli ka suur toiduarmastaja ning fotohuviline, sellega seoses tekkis lausa isiklik side!

tubin

Et Alatskivi lossi restoran oma miljöö ega menüüga ei tundunud just möödapääsmatult külastust nõudvana, rändasime

edasi: Kallaste


Apokalüptiliselt tühjade (tegelikult iseloomustab see kogu piirkonda, kus kõik on?) tänavate, peaväljaku ja järveäärse vana vene kaluriasustuse vahel sõites tekib kummaline tunne. Kas see on tõesti Eesti? Ahhetasin ja ohhetasin ja imestasin ja minestasin. Kallaste huvitavast ajaloost saab lugeda siit. Ühtegi söögiasutust ma ei näinud, paar neile viitavat märki majadel oli, aga kõigi uksed olid paraku kinni.

DSC_0064

kallaste

Kallastel asub ilus liivakivi paljand, mis väidetavalt on Eesti suurim. Eestikeelse infotahvliga paljandi enda ning Peipsi kalade ja lindude kohta oli üsna keeruline tutvuda, sest nagu allolevalt pildilt näha, oli selle ees sügav mudaauk:) Hädast aitas välja teisel küljel olev venekeelne jutt.

kallaste paekivipaljand

Ja Peipsi ise! Nägin seda järve esimest korda elus. Ja olin täiesti lummatud ta suurusest ja ilust. Hiiglaslik, ei otsa ega äärt.  Ujudes tuletas seda, et oled järves, mitte meres, meelde ainult suhu trügiv mage vesi.

DSC_0349

Liivakivi paljandi juurest toob linna tagasi rajake, ühel pool surnuaed, teisel aiamaad:

DSC_0087

Nende aiamaade põllulappidelt saime esmast aimu ka sellest, mis veel tulemas: lõputud Peipsiäärsed sibula-, kartuli- ja tillipeenrad, mida haritakse hoopis teisiti kui meie seda harjunud nägema ja tegema. Alloleval pildil on tegu veel mitte kuigi lopsakate peenardega, Kolkja piltide juures on näha tõeliselt vohavaid sibulaid. Siin köitis mu tähelepanu pigem ilmarahva ette sätitud ihupesu:) Või noh, mis ilmarahva, nagu juba öeldud, nägin kogu Kallastes veedetud paari tunni jooksul kahte või kolme inimest...

DSC_0086

"Apollo Belvedere"


Kallastes süüa küll ei saanud, aga see-eest pakkus väga mõnusa elamuse Alatskivi lossi juurde kuuluvasse vanasse tallimeeste elamusse tehtud söögikoht Apollo Belvedere. Vahemaad  Alatskivi-Kallaste-Kolkja-Nina marsruudil on väikesed, sõit ühest kohast teise ei võta aega kuigi kaua.

DSC_0046

Esmapilgul kummalise itaaliapärase nime taga on oma lugu: nimelt olla kunagi 19. sajandi lõpus keegi lossiomanike sugulane saanud Monte Carlo kasiinos suure võidu. Tagasitee Eestisse tõi ta läbi Itaalia ja sealt taris ta kaasa Apollo Belvedere kuju. Ontlikele ja alalhoidlikele eestlastele muidugi ei meeldinud ei hasartmängimine ega selle läbi võidetud raha eest ostetud kuju ja see paigutati seisma metsa, selmet kaunistada lossiesist. Konstantin Päts laskis 30-ndatel kuju Kadriorgu viia, kus ta seisab tänaseni.
Restoranis võttis meid vastu (loomulikult) täielik inimtühjus, kõvahäälse "tere" peale ilmus köögiukse vahele rõõmus ja korpulentne vene aktsendiga eesti keelt kõnelev proua, kes osutus kokaks.  "Muidugi saab süüa! Istuge, ma kohe praen kala!" ja tagasi köögis ta oligi, lubades veel enne, et kohe tuleb ka perenaine.
"Apollo Belvedere" perenaine on soomlane Marja Korpimäki. Ta rääkis, et esialgu olla nad tütrega soovinud osta maja Toskaanas, et teha sinna restoran. Siis aga sattus müügisoleva Alatskvi lossi tallikompleksi peale ja ostis selle ära. Meie võime olla selle üle muidugi ainult väga õnnelikud, et Marja Toskaana asemel Sibulateel maandus, sest söögikoht on tõeliselt mõnus. Lihtsate vahenditega on loodud hubane ja vanahõnguline atmosfäär. Suurtest akendest voolab sisse parajalt valgust, ent ka lühtrid põlevad, luues juba sisse astudes meeleolu, et oled oodatud. Seintel on maalid, mida on võimalik niisama vaadata või kaasa osta. On ka väike nurgake, kus riiulil lebavad uut omanikku ootavad antiikesemed: peamiselt nõud ja muud söögi- ja köögiriistad, samuti kohalik käsitöö: villased sokid, kindad, kaltsuvaibad jms.  See väike kaubanduslik tegevus ei ole absoluutselt häiriv, vanades asjades on põnev sobrada ja kogu käsitöövalik on ehe ja aus ning väljendab piirkonna traditsioone.

DSC_0040

Menüü on lihtne ja lühike. Söögiks pakutakse kohalikku ja hooajalist. Mida veel tahta ühelt väikese maakoha söögimajalt! Hindade kohta saaba aimu allolevalt fotolt.

DSC_0063

Sõime Peipsi kalasuppi ja päevasuppi, milleks tol päeval oli kalaseljanka ahvenast ja suitsulatikast. Lisaks veel praetud ahvenat värske kartuli, värske soolakurgi ja tomati-lehtsalati-rohelise sibula salatiga. Jääkülm vesi serveeriti vanast nõukaaegsest piimapudelist, ciabatta-laadne leib oli ise küpsetatud ja veel ahjusoe. Taluvõi ja soolahelbed sinna juurde. Magustoiduks imehea ja õhuline kohupiima-kamavaht värskete mustikatega. Toidud tõi lauda perenaine ise, seletades, mis täpselt taldrikul on, kust see on saadud ja kuidas valmistatud.
Marja sõnul olid neil algul olnud kokaga pikad ja emotsionaalsed vaidlused teemadel kui palju peaks kartuleid kala juures olema, kas salat peaks olema hapukoorega või ilma jne. Nii ongi aga sündinud parimast saadaolevast toorainest tõeliselt maitsvad toidud, milles nii Eestit kui Soomet. Nii maitsvad, et käisime Marja juures veel järgmisel hommikulgi, siis saime kohvi kõrvale just ahjust tulnud lehttainasaiakesi moosi ja glasuuriga (viinerit soome keeles).

belvedere

Ehkki Marja oli rõõmus, et sai meiega oma emakeeles jutustada, räägib ta kenasti ka eesti keelt. Kohalike kalameeste, köögiviljakasvatajate, seeneliste ja marjulistega tuleb seda ju restoranipidajana tal teha nii või teisiti.
"Apollo Belvedere" on lahti ainult suvel, seekord poole augustini. Kiirustage!

DSC_0054

Kolkja


Mulle tundub, et turistina, nagu mina, Peipsiveeres käies, saab Kolkjas ja sellele kohe järgnevas Varnjas ringi luusides ja õuedesse sisse piiludes parima ülevaate kohalike vanausuliste elust-olust. Kolkjas asub ka Vanausuliste muuseum, mida mul küll kahjuks ei õnnestunud külastada, sest sattusime sinna ajal, kui ta oli kinni.

DSC_0250

Kolkja jookseb ridakülana mööda Peipsi äärt. Tihedalt külg-külje kõrval, aed-aia kõrval asuvad maalapid, mis on äärest-ääreni täis sibulat-kartuli ja tilli. Sibul on uhke, kasvab põlvekõrgustes peenardes nii, et mõnel pool paistis sibulavarte seest vaid peenarde vahel toimetava tädi pearätt:)

DSC_0237

Ka korrusmajade ümbrus on tihedalt põllulappe täis. Lõpeb maja, algab sibulamaa!

DSC_0228

Ei mingit eestipärast kündmist ega vagusid, kartulikasvatus käib nii:

DSC_0239

DSC_0232

Ma ütleks, et steriilsest Põhja-Eestist tulnule Kolkja on väga vabastav. Elamute juures saab nautida täiuslikku tohuvabohu ja stiilipuhast eklektikat. Ühe pisikese majakökatsi juures võib näha kõikvõimalikke materjale, värve ja stiile. Ja see on lahe.

DSC_0188

DSC_0191

DSC_0217

DSC_0221

Järvel käiakse ikka ka, suvel...:

DSC_0208

...ja talvel:)

DSC_0219

Et me olime üsna näljased (vt järgnevat Kolkja kala-sibularestorani osa), siis ühest õuest tulev suitsukala lõhn ajas nii hulluks, et julgesime minna küsima, kas kala saab osta. Peremees, kes seal asjatas, ei teinud sellise oma õue ronimise ja kalaküsimise peale suuri silmi (ega tegelikult ei kujuta küll hästi ette, mida arvata, kui näiteks minu oma õuele astuksid kaunil suveõhtul, kui perele head-paremat grillime, mingid suvalised tüübid ja küsiksid ka süüa:)), vaid ütles mõnusasti muheledes, et muidugi, tulge aga tunni aja pärast tagasi.

Muidugi läksime. Et ka siis veel kalad päris valmis ei olnud, jorutasime niisama seal õue peal, kust korjas meid üles samas tänavas paar maja edasi elav peremehe poeg, kes näitas lahkelt oma valdusi. Selgus, et tänavapoolt vaadates pisikese ja justkui mahajäetud maja taga on veel terve omaette maailm töökoja, pisikese laudaruumi (kus oli lehm ja 2-nädalane vasikas) ja hanedega!

Vanahärra ei tahtnud kastitäie värskete suitsulatikate eest mitte kui midagi, ehkki varem oli ikka just ostmisest juttu olnud. Rahapaberi edasi-tagasi taskutesse toppimise võistluse võitsime lõpuks siiski meie.

DSC_0249

DSC_0268

Kolkja kala- ja sibularestoran

Mnjah. Päris vastuolulised tunded. Esiteks on muidugi hea meel, et sellises kohas on üldse restoran. Tore, et maja on leidnud kasutust, inimesed saanud tööd ja interjööri ning kujunduselementide kaudu  tutvustatakse vanausuliste toidu kõrval ka nende kultuuri.

DSC_0179

Iseküsimus muidugi, kas see peab olema just sellises euroremonditud plastmassilõhnalises kataloogikaubamaja laadses vormis.
Tegelikult annavad just läbihekseldatud Kolkja ja Varnja sellisele lahendusel mõningase seletuse: sealse piirkonna ilumeel ja arusaam maitsest ei kattu enamuse meist omaga ja täielik virrvarr kuulub asja juurde. Kui on restorani tegemiseks saadud raha, mille eest saab sisustada "moodsamalt", siis seda on ka tehtud.
Tulemuseks värvitud tapeet (mäletate sellist asja?), millel rippumas kalavõrgud, kuhu sisse "ujuma" mässitud värvilised akvaariumikalade mulaažid. Laudadel tumerohelised elektrit täis (üldse sain pea kõiki asju puudutades seal elektrit, õpetus: pole vaja kõike näppida!) laudlinad, millel omakorda valged odavad masstoodang-pitslinikukesed.
Aga veelkord, nagu ma ütlesin, on maitsed erinevad ja võib-olla see kõik peabki nii olema ja väljendab sel viisil kohalikku omapära...ei tea, tõesti.
Samas on veel silme ees eelnevalt külastatud "Apollo Belvedere", mis oma pretensioonituses ja lihtsuses mõjub palju soojemalt ja usutavamalt. "Apollo" muidugi ei taotlegi vanausuliste elu-olu edastamist, kuid ka sealses sisekujunduses on kasutatud kohalikku käsitööd, mööblit ja nipsasjakesi, mis mõjuvad palju autentsemalt kui Kolkja restorani ülepingutatud väljapanek.

kolkja kala- ja sibularestoran

Söökide kohta ma suurt midagi öelda kahjuks ei saa, sest me saabusime pool kuus, aga restoran on avatud 12-18. Sõbralikult teatati meile leti tagant, et köök on juba kinni, aga saab veel salatit ja suppi. Veinilist nõuab eraldi äramärkimist, valge veini valikus näiteks on kolm jooki: Santa Barbara (oli hetkel otsas), Sovetskoje Šampanskoje ja Martini. Aga jah, ega vanausuliste traditsioonide juurde ei kuulugi ilmselt valgete veinide joomine. Samuti ei saa restoranis kohvi. Küll aga maitsesime tedremarana nastoikat ja jõime väga maitsvat teed, mida pakuti koorekaramelliga (koorega keedetud suhkur), mmmm...
Pildile jäid ka söödud sibula-hapukooresalat, mis oli täpselt nii hea kui üks sibula-hapukooresalat olema peabki, ei mingit vigurdamist. Õuna-juurviljasalat ei ole arvestades käimasolevat juulikuud, vähemalt esimese koostisosa osas, tehtud kohalikust hooajalisest toorainest. Ainsaks põhjuseks, miks ma selle salati proovimiseks võtsin oli see, et muid peale selle ja sibula oma enam polnud.
Kalasupp kapsaga oli maitsetu puljong paari põhjas hulpiva kapsalible, ühe kalariisme ja paari kartulitükiga. Võib-olla saab ka selles ainult end ja oma laekumise kellaaega (vahetult enne sulgemist) süüdistada, aga no ei olnud hea. Ka paljas kalapuljong ilma ühegi köögivilja- või mis iganes lisandita võib olla maitsev, aga see supp... Kahju.
Nagu ma juba ütlesin, peale salati ja supi muud enam ei saanud, ehk oleksid need toekamad kalaroad olnud ülimaitsvad. Kes teab. Seega ei pane teemat lukku ja lähen suurte lootustega järgmisel suvel uuesti.

kolkja toidud

Õnneks saime juba eelpool mainitud jultunud, kuid tulemusrikkal moel pagasnikusse kasti värsket suitsulatikat, mida otsustasime süüa oma ööbimiskohas.

Põhumajad

Nina külla on edumeelsed ökoinimesed püsti pannud kolm põhust tehtud maja, millest ühes elavad nad ise oma perega ja teistes pakutakse ööbimisvõimalust kaugelttulnuile.
Elektrijuhet majadesse ei tule, kogu vajaminev energia saadakse päikesest ja tuulest.

DSC_0323

DSC_0320

Pere valgepäised põngerjad ega koduloomad ei lasknud end meie kohalviibimisest absoluutselt häirida ja toimetasid oma igapäevaseid tegemisi rahumeeli edasi, isegi kui need hõlmasid meie ööbimismaja külastamist. Mingi mõnus hipilikkus oli üle kogu olemise.

põhumajad2

Majade sisustus on lihtne ja kui vähegi võimalik, ise tehtud. Telekas oli toas küll olemas, aga telekanaleid  sealt ei tulnud. Selle eest oli riiulitel korralik valik raamatuid, muusikat ja filme. Filmivalik oli ekstra esinduslik, alates Wong Kar-waist ja Krzysztof Kieślowskist kuni teoseni "Mahepõllumajanduslik kitsekasvatus":). Esimese kahega olen mõnevõrra tuttav, kitsekasvatuse filmi oli kindel plaan vaadata, aga ei jõudnudki.

Collages3

Põhumajad asuvad otse Peipsi kaldal. Järveliival on lõkkeplats, kus saab grillida, istumiskohad ja siniseks võõbatud laud. Selle taga juba hämarduvas õhtus söödud Kolkja härrasmehe suitsutatud värske latikas oli elu parim suitsukala.

DSC_0296

DSC_0291

Tagasiteel põikasime läbi veel Kauksi ilusast liivarannast (tõeline kuurort männimetsa, kämpingute, grilliplatside ja muude sinna juurde kuuluvaga) ja ostsime Lohusuu onklite käest kaasa suitsulutsu (jube hea muide!) ja värsket hapukurki.

Minge vaadake ka! Need paigad janunevad selle järgi.

DSC_0329

10. juuli 2011

Toidublogijate dessant Sadama turule ja šokolaadi-rummijäätis

9. juulil toimuski kauaoodatud ja hoolsalt plaanitud toidublogijate dessant Sadama turule. Mereäärse sadamakai pika leti vallutasid blogardid, kes pakkusid omatehtud soolaseid ja magusaid suupisteid, koogikesi ja hoidiseid. Neid viimaseid ma küll ise paraku ei näinud, kuna astusin üles hiljem, aga kuulsin lugusid Tuuli (Ise tehtud. Hästi tehtud) mooside tuulekiirusel letilt kadumisest. Dessantnikeks olid üles rivistunud:

Tuuli Mathisen, Ise tehtud. Hästi tehtud
Kaare Kangro, Koopatibi küpsetab…
Ragne Värk, Kokkama Ragnega
Piret Hanson, Puhas rõõm
Andra Kalda, Andraga kööginurgas
Priit Vahar, Profa toitub
Triin Paaver, Laualamp
Martiina Anni, Tegemisi-toimetusi
Elis Toompuu, Elis köögis
Aet Trisberg, Aet köögis
Liina Karron, Aglio e Olio
ja mina ise ka.

Et letitagune hõivati nii kuis plaan ette nägi alates kella 12-st kolmes vahetuses ja mina sain turule alles kella 14-ks, on ka fotodel näha ainult osasid meist. 
Kui see välja jätta, et lõpuks vajus mere ja sadama peale paks tihe udu, mis lükkas edasi sobivat ilma ootama meie ühise laevasõidu Tallinna lahel, oli kõik super: meeleolu, toit, inimesed, turg ise. Nii trehvamine juba sõbraks saanud blogarditega kui esmakohtumised. 
Suur tänu sulle, Liina, et selle asja korraldada võtsid!

DSC_0286

DSC_0290

DSC_0293

Ülle (Tiramisust ja Fata Morganast) põlle näete, äge ju, kas pole. Lillede ja Ülle vahel on minu letijupp ja  tähelepanelik leiab fotolt mu endagi:)
DSC_0287

Kõik see, mis teiste tehtust minu suhu jõudis, oli ülimaitsev. Järgmisel fotol näiteks on Triinu (laualamp) ahhetamapanev suupistetevalik kuivatatud tomatitest, hapukurgist, kiluvõist, saiast ja moonikrõpsudest. Kõik on ise tehtud! Salvrätikut on minu fotol näha ainult natuke, täpsemalt kirjutab sakuskataldriku autor oma imeasjadest ise siin. Triinu suupistete taga ja allpool oleval fotol on Elise (Elis köögis) kitsejuustu, maasikate ja palsamikreemiga bruschettad, minu lemmikud! Niikaua kui maasikaid veel jätkub, saab neid kindlasti ka minu kodu söögilaual näha.
Kõike ise maitsta ei jõudnud, ehkki oleks väga tahtnud. Vaatamata treenitusele söömise vallas ei mahtunud lihtsalt rohkem. Ja palju oli juba muidugi otsas ka. Koju ostsin kaasa Martiina (Tegemisi-toimetusi) tehtud kahte erinevat müslit ja loomulikult on mõlemad juba ära proovitud ja suurepärasteks tunnistatud, ekstraaplausi saab šokolaadine seemnemüsli (jajah, lugesin ise ka esialgu pakilt, et "seenemüsli":))!

DSC_0301

DSC_0304

Ise ma pakkusin seekord jäätist, suvi ju ikkagi! Oli ka ilus plaan serveerida jäätist omatehtud vahvlitest. Kui 50 krõbedat vahvlit dessandile eelnenud poole öö ajal valmis said, jätsin nad lahtise akna juurde seisma ja hommikut ootama. Hommikul vaatas mulle vastu lössis pehmete vahvlite hunnik, mis õhuniiskusele ei olnud vastu pidanud. Tegijal juhtub ja järgmisel korral olen vahvlite osas targem.
Ega sellepärast muidugi jäätis söömata jäänud, see jõudis magusasõpradeni lihtsalt topsis, ühest portsust jõudsin vahetult enne uue omanikuni jõudmist pilti ka teha:

DSC_0298

Ja muidugi paljuküsitud retsept, siin see on:

Šokolaadi-rummijäätis

400 ml 35%-list koort
300 g magusat kondenspiima
200 g tumedat šokolaadi (kasutasin Kalevi "Bitterit")
1 ampull rummiessentsi
2-3 sl rummi

Haki šokolaad. Pane kõik koostisained jäätisemasinasse ja valmista jäätis.

Käsitsi tehes vahusta koor pehmeks vahuks, sega hoolsalt ülejäänud ainetega ja pane karbiga sügavkülma. Sega külmuvat segu tunniajaste vahedega kaks korda, siis jääb tulemus ühtlasem.

Järgmiste kordadeni!