30. september 2011

Porgandikook, aga mitte lihtsalt


,...vaid porgandi-tsitrusemarmelaadi, toorjuustukreemi ja ingveri-tsitrusesiirupis porgandilaastudega. Paras nokitsemine nädalavahetuseks:)

carrot cake

Retsept tuleb omasoodu, aga valmistamise järjekorraks soovitan:

1. Porgandimarmelaad. Tee valmis päev või veel rohkem varem, kogusest jätkub rohkemaks kui koogi juures tarvis läheb. Aga väga maitsev marmelaad on, hommikul röstsaia peale ei oska paremat määret tahtagi.
2. Karamelliseeritud porgandid. Võib ka vabalt varem valmis teha, retsepti järgi peaks laskma neil vähemalt ööpäev kaanetatud purgis maitsestuda.
3. Toorjuustukreem. Parem on, kui valmistehtud kreem saab enne koogi vahele ja peale määrimist külmkapis veidi taheneda.
4. Porgandikoogi küpsetamine.

Porgandikook:

500 g porgandeid
2 dl (100 g) Kreeka pähkleid
6 dl nisujahu
1,5 tl purustatud kardemoni
1,5 tl kaneeli
1 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl riivitud muskaatpähklit
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl soodat
3 muna
2,5 dl tumedat muscovado suhkrut
1 dl piima
2,5 dl rapsiõli

carrot cake

Vooderda 26 cm lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga ja määri servad võiga. Kuumuta ahi 175 kraadini. 
Laota pähklid küpsetuspaberiga kaetud ahjulaadile ja rösti ülemisel siinil 5-7 minutit. Lase hetk jahtuda, haki peeneks.
Riivi porgandid.
Sega kausis kuivained.
Vahusta munad suhkruga kohevaks vahuks.  
Lisa osade kaupa kergelt segades kuivainesegu, pähklid, piim, õli, riivitud porgandid.
Vala tainas vormi ja küpseta 1 tund kuni 1 tund ja 10 minutit. Proovi küpsust puutikuga. Jahuta kook vormis toatemperatuurini, seejärel eemalda vormist.

Toorjuustukreem:

600 g toasooja maitsestamata toorjuustu
150 g toasooja võid
2 dl tuhksuhkrut

Sega toorjuust ja või mikseriga ühtlaseks. Lisa tuhksuhkur. Tõsta kreem külmkappi ootele.

carrot cake

Porgandi-tsitrusemarmelaad:
1,2 l

600 g porgandeid
3 apelsini
2 sidrunit
5 dl moosisuhkrut

Koori ja tükelda porgandid. Vala potti, lisa vett niipalju, et porgandid oleksid kaetud. Keeda kaane all pehmeks, selleks kulub umbes 15 minutit.
Koori apelsinilt ja sidrunilt koorimisnoa abil õhukesed pikad koored, ainult värviline osa! Huhh, ma nägin sellega vaeva:). Tõsta koored kaussi ja pane külmkappi ootele.
Koori apelsinilt ja sidrunilt noaga pealt valge koorealune kiht, viska see ära. Tükelda viljaliha, eemalda seemned.
Nõruta keedetud porgandid. Lisa porganditele apelsini- ja sidrunitükid. Püreesta blenderis või saumikseriga hästi ühtlaseks massiks, tükke ei peaks üldse mitte mingisuguseid sisse jääma.
Vala püree potti tagasi, lisa moosisuhkur. Sega läbi ja keeda vaiksel tulel kaaneta umbes 10 minutit. Kui tekib vahtu, eemalda see vahukulbiga.
Jäta pool marmelaadist koogi täidiseks, jahuta see osa külmkapis. Teine pool vala kuumalt purkidesse, kaaneta ja säilita külmkapis muuks otstarbeks.

carrot cake

Ingveri-tsitrusesiirupis porgandilaastud

600 g porgandeid
7 cm suurune tükk värsket ingverit
5 dl vett
7 dl suhkrut (3+4 dl)
3 kaneelipulka
3 apelsini koored
2 sidruni koored 
originaalretseptis lisati ka 2 tähtaniisi, aga seda ei õnnestunud mul hankida, jätsin lihtsalt välja

Koori porgandid. Lõika juustunoaga õhukesteks laastudeks. Koori ingver, lõika võimalikult õhukesteks viiludeks.
carrot cakeVala 3 dl suhkrut ja vesi potti, lase keema. Keeda porgandeid koos ingveri, kaneeli ja tsitrusekoortega umbes 15 min, kuni porgandid on pehmemapoolsed, aga veel kergelt krõmpsud.
Nõruta porgandid. Pane 2 dl siirupit kõrvale. Tõsta porgandilaastud koos maitseainetega kaanega purki.
Aga see pole veel kõik:). Vala ülejäänud 4 dl suhkrut laiapõhjalisse kastrulisse. Kuumuta suhkur keskmisel kuumusel helepruuniks. NB!Sega alles siis, kui alumine osa on pruunistunud. Ettevaatust, sulasuhkur on ülikuum! Kuumuta vahetevahel kergelt segades, kuni suhkrumass on ühtlane ja helepruun.  Lisa sulanud suhkru hulka siirup. Tee seda kindlasti esialgu tilkhaaval, muidu võib suhkur lihtsalt kõvaks tükiks minna.
Valmis suhkrusiirup vala purki porganditele, sega õrnalt, et porgandid ei läheks katki, aga samas oleksid ühtlaselt siirupised. Lase porganditel maitsestuda järgmise päevani.

Porgandimarmelaad ja siirupiporgandid:

carrot cake

Ja ongi aeg kook kokku panna. Lõika koogipõhi pooleks (võib ka kolmeks, siis tuleb lihtsalt rohkem kihte). Määri alumisele poolele poolele pool toorjuustukreemist. Kreemile määri u 3 dl porgandi-tsitrusemarmelaadi.  Tõsta peale teine koogipool. Määri sellele ülejäänud toorjuustukreem. Kaunista kook siirupiste porgandilaastude ja tsitrusekooreribadega.
Võite nüüd endale õnne soovida, kook on valmis!

carrot cake

Kui ei ole aega ega tahtmist jännata marmelaadi, kreemi ja suhkrusiirupiga, siis koogipõhi iseenesest on ka niisama söömiseks üks igavesti mõnus mahlane porgandikook. Aga koos kõigi lisanditega on ta parim porgandikook, mida ma kunagi maitsenud olen.
Järgmisel päeval maitseb veelgi paremini.

Retsept muudatustega: "Ruoka & Viini" 3/2011

26. september 2011

Lambaliha tagine [tad'ži:n] berberi stiilis

lamb tagine

Kristeli paaripäeva tagune postitus tuletas meelde, et mul on jäänud siia üles tähendamata üks mõnus tagine retsept. See on üsna vabalt tõlgendatuna pärit Könemanni kirjastuse "Morocco" raamatust.
Kui sagedasti tehakse tagine vormis selliseid paksemas vürtsikas kastmes, pikalt vaiksel tulel haudunud toite, siis see on kergem ja kuivem. Maitsed ei ole kastmes, vaid imbunud kõik lihasse ja köögiviljadesse. Ega pead ju nüüd ei tea anda, kas berberi stiil ongi selline või ei, aga kui raamat ütleb, et berberi moodi, las ta siis olla.

Selle valge tagine poti tõin ma kevadel Brüsselist. Käekotti pakituna. Et tegu oli paaripäevase töise reisiga, siis olin end varustanud vaid hädapärasega, et vähem tassida oleks. Aga no näed, Brüsseli köögitarvete poodidel olid minuga omad plaanid...Igaljuhul ära tassitud ta sai ja kasutuses on ka, nüüd sügisel ja talvel jälle sagedamini.

lamb tagine

coriander
Tarvis läheb:

1 kg lambaliha
3 kartulit
2 porgandit
1 väike roheline suvikõrvits (jätsin välja, kuna hetkel on kerge suvikõrvitsa OD)
1 sibul
oliiviõli
1 sl ras el hanout maitseainet
1 kaneelipulk
1 sl paprikapulbrit
1 tl soola
1,5 tl musta purustatud pipart
sorts vett
2 tomatit
140 g rohelisi oliive
3 sl mandlilaaste
värsket koriandrit
sidruni- või laimihoidist




Eemalda lihalt üleliigne rasv, tükelda. Puhasta ja tükelda kartulid, porgandid ja suvikõrvits. Viiluta sibul. Pruunista lihatükid pannil oliiviõlis. Tõsta tagine sisse. Lisa köögiviljad, kaneelipulk, ras el hanout, paprika, sool ja pipar. Lisa umbes pool klaasi vett. Hauta 180 kraadi juures 1 tund.
Tõsta tagine ahjust. Viiluta tomat, lisa hautisesse koos oliivide suurema osa koriandriga. Jäta osa koriandrit valmis toidule peale raputamiseks. Sega läbi ja hauta veel 10-15 minutit.
Serveeri toitu hautamisnõust, raputa peale veel kergelt röstitud mandlilaaste ja värsket koriandrit.
I-le paneb täpi vürtsikas sidruni- või laimihoidis, mida saab näiteks M&S-st.
Ja ras el hanout... Mina olen selle eest tänu võlgu Liinale. Kui keegi teab, kus Eestis müügil, andku aga lahkesti teada.

lamb tagine


21. september 2011

Idamaise hõnguga röstitud kõrvits

Kõrvitsat saab nii mitmel moel toiduks kasutada, et sellest võikski jääda kirjutama. Aga pikema jututa siin üks moodus kõrvitsahooaja vaheldusrikkamaks muutmiseks.

vürtsikas röstitud kõrvits


u 500 g tükeldatud kõrvitsat
1 sl tugeva maitseta õli, näiteks rapsi-
3 cm pikkune jupp ingverit
3/4 tl jahvatatud kaneeli
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
julgelt meresoola
musta pipart

soovi korral veel sutsakas tšillit helveste, pulbri või värskena

Laota ahjuplaadile küpsetuspaberile ühe kihina kõrvitsatükid. Nirista peale õli, lisa kooritud ja hästi peeneks hakitud ingver ja maitseained. Sega õrnalt sõrmedega kõik läbi, et õli ja maitseained ühtlaselt jaotuksid. Küpseta 200 kraadi juures 20 minutit, korra vahepeal kõrvitsat segades.

Lase hetk enne söömist jahtuda, siis tulevad maitsed rohkem esile. Roog justkui nõudis enda juurde midagi magushaput-vürtsikat, selleks sai kibuvitsatšatni. Sobib igasugune hapukas kaste (no ketšupi välistaks), kasvõi vürtsidega pohlamoos.
Ja kui satub olema käepärast värsket koriandrit, siis sellele toidule pealeraputamiseks pole sobivamat ürti.

Kui röstitud kõrvitsat jääb söömisest üle, võib selle jahtununa vajutada kahvliga katki ja määrida saiale. Ka väga mõnus!

vürtsikas röstitud kõrvits

13. september 2011

Tosca kook pohladega

Tosca kook pohladega/Tosca cake with lingonberries

Kui keegi nüüd märkas ja mõtleb, et mis pagana pärast see hapukurgipurk seal ülal vasakul nurgas on, siis selgitus. Käisime mõned päevad taga oma küla Naisteseltsiga Kostivere Mõisapäeval. Seal toimus ka sügiseste metsa- ja aiasaaduste ja nendest tehtud hoidiste, kookide jms laat. Kook, st koogid saidki küpsetatud selleks sündmuseks ja fotod on tehtud meie ühise väljapaneku letil.

Koogi retsept on Aeti blogist. Aet võttis aluseks Pille klassikalise Tosca koogi retsepti ja lisas sellele pohli. Muutsin sellevõrra, et piima on veidi vähem kui algretseptis (pohladest tuleb ka niiskust) ja pohlad veeretasin enne koogisse lisamist jahus, siis ei vaju nad kindlasti põhja.
Muutsin ka katte osas küpsetamistemperatuuri ja -aega, et ta liiga pruuniks ei läheks.

Kõigile sööjatele maitses. Ja kuidas saabki mitte maitseda krõbeda mandlikattega ning särtsu ja mahlakust andvate pohladega mõnus sügisene kook. Talvel saab kooki edukalt teha külmutatud pohladest.

Tosca kook pohladega/Tosca cake with lingonberries

Põhi:

3 muna
3 dl suhkrut
3 dl nisujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
0,5 dl piima
125 g võid
300 g pohli
paar sl nisujahu pohlade veeretamiseks

Kate:

75 g võid
100 g mandlilaaste
1,5 dl suhkrut
0,5 dl 10% rõõska koort
1 sl nisujahu

Vahusta munad suhkruga kohevaks vahuks.
Lisa nisujahuga segatud küpsetuspulber, piim ja sulatatud või. Sega õrnalt, aga hoolsalt ühtlaseks.
Veereta pohli väheses nisujahus ja sega taina hulka. 
Vala tainas 26 cm lahtikäivasse koogivormi, küpseta 200 kraadi juures 20 minutit. 
Koogipõhja küpsemise ajal valmista kate. Sulata potis või ja suhkur, lisa mandlilaastud, nisujahu ja koor. Võta kook ahjust, määri lusika või spaatliga peale kate.
Küpseta veel 10 minutit, kuni kate saab värvi ja on krõbe. 

Retsept on mugandatud blogidest "Aet köögis"ja "Nami-Nami: a food blog".

Ühtlasi edastan selle postitusega Aetile parimad õnnesoovid pere suurenemise puhul! Jaksu ja jõudu põnni kasvatamiseks!

12. september 2011

Röstitud patisson küüslaugu, salvei, kapparite ja muu hea kraamiga

röstitud patisson/roasted pattypan squash

Patisson on laheda välimusega kõrvitsaline. Tegelikult on ta suvikõrvits. Kasvab samamoodi põõsa kujuga nagu suvikõrvits, mitte ei aja sügisese kõrvitsa moel pikki vääte. Ja sööma peaks ka võimalikult värskeid vilju nagu suvikõrvitsal. Suure kõrvitsa moodi ületalve hoidmine on välistatud, patissoni maitse muutub juba paaripäevase seismise järel.
Aga värskelt on väga mõnus! Olen kuulnud võrdlust artišokiga. Ma päris nii julge ei oleks, aga õrn ja veidi pähkline on ta küll.
Parimad on sellised patissonid, mis on peopesasuurused. Turul on neid küll näha igas suuruses, ma ei tea, kas müüjad pole ise kunagi proovinud, aga suured patissonid on õudselt  kõva koorega, seemned on suured ja viljaliha pole enam hea. Pisikesi saab kasutada tervelt, koor on pehme ja maitsev, seemneid ei pea eemaldama.

patisson/pattypan squash

Küüslaugust, salveist, kapparitest ja sidrunist sünnib maitse, mis täiendab patissoni mahedust imeliselt.  Mozzarellast veel toekust ja kreemisust juurde ja mõnus sügisene ahjuvorm ongi valmis. Isegi paadunud karnivoorid ei tundnud selle toidu juures lihast puudust:)

Tarvis läheb:

2-3 väiksemat patissoni
2 sl oliiviõli
2 küüslauguküünt, viilutatud
u 10 salveilehte
mõned kapparid
1 sl sidrunimahla
125 g mozzarellat, tükeldatud
meresoola, värskelt jahvatatud musta pipart

Pese patissonid, lõika otsad ära.
Viiluta, vajadusel eemalda seemned ja pehme osa nende ümber.
Määri vormi põhi 1 sl oliiviõliga.
Lao patissonilõigud vormi.
Viiluta küüslauguküüned.
Laota patissonidele küüslauk, salveilehed, kapparid.
Nirista peale sidrunimahla.
Pudista köögiviljade peale mozzarellatükid.
Nirista kõige peale supilusikajagu oliiviõli, maitsesta meresoolaga, jahvata musta pipart ka.

Pildil on puudu veel mozzarella, aga enam-vähem sellisena ta ahju läks:

röstitud patisson/roasted pattypan squash

200 kraadi juures 20 minutit küpsetamist ja ahi väljastab sellise kauniduse:

röstitud patisson/roasted pattypan squash

Täpselt samuti saab mõnusa roa teha ka teisi kõrvitsalisi kasutades.

6. september 2011

Kibuvitsamarja tšatni

kibuvitsamarja tšatni/rosehip chutney

Rannas, metsas ja aias on kibuvitsad kattunud punaste tõrsikutega. Kibuvits on populaarne vastupidav taim ka linnahaljastuses, aga linnast sõidutee äärest või supermarketi parklast muidugi ükski tervemõistuslik midagi söögiks ei nopi. Loodusest kibuvitsamarju korjata tundub aga olevat just praegu õige aeg. Selles mõttes tundub, et seda päris õiget aega on keeruline tabada, sest kibuvitsamarjad valmivad üsna ebaühtlaselt. Seega pole mõtet üht põõsast päris tühjaks korjata, osad marjadest on kindlasti juba üleküpsenud ja osad veel toored. Tumepunased ja pehmed on juba liiga valmis. Heleoranžid või roosad ja kivikõvad seevastu toored. Söömiseks ja toidutegemiseks õigeimad on just need vahepealsed.

kibuvitsamarjad/rosehip

Kibuvits on üks ütlemata tänuväärne roos. Ta kasvab ta kidural pinnal, isegi paljal liival, nagu me kõik näinud oleme mererannas. Teda ei pea talveks üles muldama ega katma nagu suurt osa kultuurroosidest.
Kibuvits on minu arust väga ilus. Meie rannas kasvavad ka mõned kibuvitsad ja aeda olen istutanud kahte sorti rosa rugosat ehk kurdlehist roosi ehk kibuvitsa: tavaline roosade õitega ja valge "Alba". Viimane on eriti kaunis põõsas, sest üheaegselt on tal peal säravvalged õied ja punased marjad.
Õite lõhn on imeline, lausa joovastav! Õisi saab kasutada toidutegemise juures, magustoitude ja kookide kaunistamisel. Sellega seoses on mul olnud ka üks päris õudne kogemus: sattusin eelmisel sügisel ühte Tallinna restorani, kus absoluutselt KÕIK toidud (ka seakoot) olid dekoreeritud roosi õielehtedega. Et oli novembrikuu, siis polnud tegu ilmselt eestimaiste mahekasvatatud või looduslike õitega, pigem kahtlustaks lillepoe päritolu:(
Ja muidugi kibuvitsamarjad, liiga alahinnatud looduse kingitus meile. Neis pidavat olema nii palju C-vitamiini, et 2 suurt marja päevas rahuldab täiskasvanud inimese päevase C-vitamiini vajaduse. Kõige C-vitamiinirikkam looduslikult kasvav söödav taim Eestis.
Kibuvitsamarjadest saab teha igasuguseid toredaid ja maitsvaid asju. Kibuvitsamarju saab kuivatada ja siis keeta neist teed. Kibuvitsamarjadest saab keeta kisselli, teha tarretist ja mannavahtu. Talviseks säilitamiseks püreed, moosi, kompotti. Ja mõnusat napsi:) Kindlasti on kasutusvõimalusi veelgi.

Ma keetsin kibuvitsamarjadest tšatni, eesti keeli siis vürtsika moosi, mis maitseb imehästi näiteks külmade sea- või kanalihalihalõikudega. Samuti juustuga või soolaste küpsistega. Muidugi india toitude juurde passib kenasti. Ja miks lisada törtsuke tšatnit elavdama rammusat ja magusat toorjuustukooki. Igaljuhul, kui saate kusagilt rohkem kibuvitsamarju, kui niisama jõuate nahka pista, siis soovitan kindlasti järgi proovida. Tõeline vitamiinipomm ja seestpoolt soojendaja peagi saabuvaks pimedaks ja sombuseks ajaks.

kibuvitsamarjad/rosehip

Kibuvitsamarja tšatni

2 l kibuvitsamarju, puhastatult ja tükeldatult u 1 liiter
1 dl vett
2,5 dl suhkrut (moosisuhkruga jääb marmelaadisem)
1 tl soola
1 kaneelipulk
8 tera musta pipart
4 tera nelki
1 tl terveid koriandriseemneid
1 tl ingveripulbrit
0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 tl kuivatatud ja purustatud tšillit (mul oli East End'i "Crushed Chili")
1 dl valge veini äädikat

Lõika kibuvitsamarjadel otsad ära, siis lõika pooleks, puhasta seemnetest ja karvakestest. Olenevalt marjade suurusest võid nad väiksemaks tükeldada. Loputa sõelal ja nõruta liigsest veest.

Sega kõik tšatni koostisained (välja arvatud äädikas) omavahel ja kuumuta potis keema. Lisa puhastatud ja tükeldatud kibuvitsamarjad, keeda vaiksel tulel u 20 minutit, kuni marjad on pehmed ja tšatni paksenenud. Lisa valge veini äädikas, sega läbi. Maitse, korrigeeri vajadusel hapet, suhkrut ja vürtse.
Tõsta kuumalt purkidesse, kaaneta. Kui purgid ja kaaned on steriliseeritud ning tšatni õhukindlalt suletud, võib kinniseid purke säilitada toatemperatuuril.

kibuvitsamarja tšatni/rosehip chutney

4. september 2011

Kaks hilissuvist päeva Helsingis, ikka kulinaarselt. 1. päev.

Et Helsingi on lähim linn, kus konnatiiklased saavad käia kulinaarses mõttes värskemat õhku hingamas, pole mingi üllatus. Sellepärast olin kohe vaimustuses, kuuldes Liina plaanist sõita üheskoos käputäie toidublogijatega suts üle mere põhja poole, et veeta seal koos mõttekaaslastega häid maitseid ja elamusi täis päev. Ja kui Eesti Maitsete Aivar Hanson härjal sarvist võttis ning korralikult läbimõeldud kahepäevase tiheda programmiga välja tuli, ei olnud enam üldse mõelda vaja. Loomulikult, tuleb minna!

Kes iganes selleks nädalavahetuseks ilma tellis, suur aitäh! Enam mõnusam polekski saanud olla. Et meil oli plaanis läbi käia palju kohti, enamus neist jala, oleks olnud vihma või külmaga seda kõike teha vähe niru. 

Laevalt tulles ei saanud muidu, kui kohe turule! Eteläsatamas, Esplanaadi sadamapoolses otsas pesitsev Kauppatori oli laupäevale kohaselt rahvast paksult täis. Köögiviljad, puuviljad, marjad, seened, lilled. Kõik kodumaine ja hooajaline. Oi, kuidas oleksin tahtnud kotitäie musti torbikseeni osta! Aga kujutades elavalt ette, millised nad oleksid õhtul peale tervet päeva käekotis "küpsemist" välja näinud....otsustasin torbikseente osas lootma jääda kodulinna turgudele. Metsas ei ole ma veel kunagi nendele seentele sattunud, aga no kohe hirmsasti maitsevad. Eelmisel aastal marineerisin musti torbikseeni selle Thredahlia ülimõnusa retsepti järgi, jeerum kui head need olid!

soome 1. turg

Esimene turutiir tehtud, ootas meid juba kesklinnas Lasipalatsi. See hoone ise oma 30-ndate funkstiilis on minu jaoks olnud alati arhitektuuriliselt üks Helsingi kihvtimaid maju. 
Lasipalatsi ees ootas meid särav Gloria köögitoimetaja Tiina Rantanen (all fotol puna-valges pluusis), kes on köögitoimetajana töötanud 20 aastat! Varem Helsinkin Sanomates, viimased 7 aastat siis Glorias.  Naine, kes teab Helsingi söögikohtadest, toidupoodidest, turgudest, kokatarvete poodidest kõike. Kes saaks olla parem teejuht, kui meil on plaan külastada just kõiki neid eelmainituid. Tiina on mõned kuud pidanud ka toidublogi. Tema lugu "Stadini mansikat", mis räägib meie ühisest päevast, oli ta blogis juba paari päeva pärast üleval.

DSC_0054

Lasipalatsi juurde tagasi. Selles majas asub koht nimega Eat&Joy Maatilatori. Ehkki nime järgi on tegu  turuga, polegi Eat&Joy üht Eesti kultusfilmi parafraseerides mitte päris turg, vaid rohkem nagu poe moodi turg. Uksel võttis meid vastu poe asutaja, eestvedaja ja hing Aki Arjola. Silmade särades selgitas ta meile poe kontseptsiooni, tundis peensusteni kogu kaupa, pidas lühiloengu Soome piima- ja lihaveisetõugudest ja näitas juustuletis fotoalbumit lehmadest, kelle piimast on tehtud nende juures müüdavad juustud.

Kolleegid omavahel, Liina ja Aki:

DSC_0012

Eat&Joy pakub ainult kodumaist väiketootjate toodangut, võimalusel mahedat. Kohvi, tee, kakao ja šokolaad tulevad muidugi mõista mujalt, aga samuti väikestest ettevõtetest, kes panustavad kvaliteedile. Kaup poes ei ole odav. Aga kvaliteet ei saagi odav olla. 
Osta saab kõikvõimalikku toidukaupa: köögivilju, piimatooteid, jahusid, mune, mahla, limpse, küpsetisi, saia-leiba, müslisid, maitseaineid, kuivatatud seeni-marju ja mida kõike veel. Kõik on värske, korralikult pakendatud, isuäratav.

eat and joy
eat and joy 2

Eat&Joy on ainuke koht Helsingis, kust saab osta toorpiima. Aki sõnul säilib see kummalisel kombel kauemgi kui tavaline tehasest tulnud pastöriseeritud piim. Suvel on selle pudelipiima rasvaprotsent 5, talvel 10:)

DSC_0014

Nii Eat&Joy's kui hiljem külastatud Juuri poes olid müügil salatisegud käsitsi korjatud värsketest Soome loodustaimedest ja -ürtidest. Lehed ja õied. Olen ise ka mõelnud taaskord keset suve mõne meie meediaväljaande kokandusküljelt retsepte lugedes, et mis mõttes "karp rukola ja lollo rosso segu". Milleks osta poest kevadel ja suvel välismaa poesalateid? Kui omal peenart pole ja turule ei pääse värsket päikese käes kasvanud salatit ostma, siis väike jalutuskäik metsas või põllul ja salatimaterjal ongi ju koos! Jänesekapsad, malts, võilillelehed, ristik, naat: mille poolest see kõik on halvem kui nitraate täistopitud "karp rukola ja lollo rosso segu"?

DSC_0016

Nutikad soomlased on porolihast välja mõelnud poromi ja porizo. Ehk siis kohalikud rahvuslikud alternatiivid salamile ja chorizole:)

DSC_0023

DSC_0025

Sügavkülmikus oli suur valik käsitsitehtud jäätiseid, muuhulgas väga põnevana tunduv kitsepiimajäätis.Sealsamas jäätisepurgi kõrval oli karp külmutatud metsmaasikaid. Need kaks koos....mmmm. Tegin foto spetsiaalselt nii, et koostist näha oleks. Miks? Loomulikult selleks, et ise kodus järgi proovida!

DSC_0051

Oktoobri keskpaigas kolib Eat&Joy suurele, 550 ruutmeetri suurusele pinnale Kluuvi kaubanduskeskusesse.

Kohe Lasipalatsi taga oli end laiali löönud nelja päevane Itaalia toidu turg. Samal platsil pidavat toimuma sageli erinevad kas mingi maa köögi teemalised või muud mõnepäevased pop-up turud. Ilus ilm ja peadpööritavalt hea lõhn olid kohale ka seekord meelitanud palju inimesi.

itaalia turg

Vaadake ainult seda oliividest pungil saia. Võtaks tüki, onju.

DSC_0066

Soomes on teadupärast alkoholi müügi monopol riigifirmal Alko. Külastasime Alko lipulaeva kohe keskuses, Salomonkatu 1. Veinivalik on seal tõesti lai ja esinduspoele kohaselt esinduslik.

DSC_0072 DSC_0075

Ja kappadikappadi edasi! Hakaniemen KauppahalliVälilettidel värske köögivili, puuviljad, seened, marjad...Turg nagu turg ikka, aga kuidagi eriti külluslik, värske ja kauni ning kvaliteetse kaubaga.

DSC_0085

DSC_0128

Ja sisehallis, ohhjahh. Legendaarne "Reinin liha" üle Soome kuulus lett pani lihtsalt minestama. Kala oli igasugust ja igal moel, "Lentäva lehmä" kitsejuustu Gouda oli üllatus omaette. Populaarsesse "Soppakeittiösse" seekord sööma kahjuks ei mahtunud, nii palju inimesi oli juba supisabas, aga võileivaputka värskete ja maitsvate kalaleibade maitse on siiani keelel.
Ja rodu pilte turu sisehallist:

DSC_0087


DSC_0095 DSC_0100

DSC_0104

DSC_0105

DSC_0103

DSC_0118

DSC_0099

DSC_0109

DSC_0107

võileivad

Helsingit üsna hästi tundva inimesena oli järgmine peatuspaik mulle üllatus. Aleksanterinkatu 28 asub väike ja luksuslik kaubamaja, nimeks "Kiseleff-Sunnin Talo". Pole midagi imestada, et keegi meie seltskonnast varem seal käinud polnud, renoveeritud maja avati alles sel kevadel. Veel uuem on keskuse teisel korrusel paiknev kondiitriäri "Patisserie Teemu & Markus".  

DSC_0138

Põhjamaiselt karge kujundusega, alates menüüst kuni koogikarpideni. Kookide ja maiustuste välimus on neil väga eriline, juhuslikkust ega kodukootust siin ei ole, tegu on tõeliste meistriteostega. Ja pole ka midagi imestada: ehkki kohapeal keegi seda ei maininud, ka kohapeal ise koogikesi meisterdav Markus ise mitte, tegin kodus veidi detektiivitööd ja sain teada, et Teemu ja Markus on mõlemad Michelini tärniga pärjatud Helsingi restoranist "Demo"! Teemu on lausa Demo asutaja ja kaasomanik. Ja nüüd tagantjärgi võib öelda, et tärni sära oli kindla peale langenud ka koogikeste peale, mida me maitsesime: need olid tõeliselt kaunid ja maitsvad, väga erilised. 

DSC_0132

DSC_0137


DSC_0151

DSC_0141

Magusatest ampsudest energiat täis, olime valmis suunduma Helsingi kodukokkade paradiisi, köögitarvete poodidesse. Käisime kolmes. Kõik asuvad Linnaosas nimega Punavuori, mis jääb Esplanaadist paremale, kui seista näoga sadama suunas. 

Kokkipuoti, Korkeavuorenkatu 45, on vanim omataoline kauplus Helsingis, avatud aastal 1968. 

kokkipuoti

Chez Marius, Fredrikinkatu 26, jällegi väidab, et nemad on kõige laiema kaubavalikuga kokatarvete pood Helsingis. Ei vaidle vastu:)

chez marius

Eiring, Korkeavuorenkatu 19, tundus olevat kõige erilisema kaubavalikuga. Poe omanik (fotol valge särgiga) rääkis, et ta on poes müüdava kauba valiku teinud ainult nende asjade hulgast, mida ta endalegi koju ihkaks. Kõike: potte, panne, nuge, riive jne saab poodi ehitatud kööginurgas enne ostu järgi proovida. Kaupluses korraldatakse ka kokanduskursuseid. Müügil on ka kohvi, pastat, pastakastmeid, oliive, kappareid, õli, äädikat, šokolaadi. Eiring oma poes müüdava söögikraami maaletooja ja ainumüüja Helsingis.

eiring

Eiringiga samal tänaval, Korkeavuorenkatu 27, on Juuri. Restoran, mille külastamisest olen kirjutanud varem selles postituses. Restorani kõrval on kodumaist väiketootjate kaupa müüv Juuren Puoti. Köögiviljad, salatid (jälle see villiyrttisalaatti, seekord teise tootja oma kui Eat & Joy's), leivad-saiad, jahud, joogid, pastad, liha ja lihatooted, juustud ja muud piimatooted jne. Värsketest päevapakkumistest teavitab tahvel tänaval, kõrval valvamas vitstest punutud siga.

DSC_0179

juuren puoti

DSC_0177

Lisaks juba tükk aega avatud poele on Juuri kõrvalmajas avanud baari, millel nutikas nimi Latva

DSC_0202

Latva on olemuselt veinibaar, kus eriline valik vahuveine ja šampuseid, mahedalt ja biodünaamiliselt toodetud veine, väiketootjate õllesid, samuti põnevaid veine soomlaste omanduses olevatest veinimõisadest Prantsusmaal ja Itaalias. Joogi kõrvale pakutakse juba Juurist tuttavaid sapaseid (Soome tapas), need on vaid lihtsamad kui Juuris ja mõeldud pigem veini kõrvale ampsamiseks, mitte vastupidi. Kogu Latva sapaste tooraine tuleb Juuren Puotist ja valmistatakse Juuri köögis.

DSC_0207

DSC_0204

Latvas aperitiiv joodud, ootas õhtusöök Soome 2011. a. parimaks restoraniks tunnistatud Farangis.  

DSC_0211

Farang pakub Aasia kööki, aga täiesti omas võtmes. Sõna "farang" tähendab tai keeles võõrast, võõramaalast, "lääne inimest". Ütlen ausalt, et väljaspool aasiapärase toidu kodumaid ei ole ma just väga suur aasia köögi sõber. Aga see, mida tehakse Farangis, pani mind oma vaateid tõsiselt revideerima. Koriandrimaitseline hapukas-magus-värske kokteil alustuseks tegi maitsemeeled lahti. Ja seda oli tarvis, sest valisin degusteerimismenüü, mis koosnes üheksast erinevast roast. 
Kindlasti soovitan Farangis süüa, ma ausalt öeldes ei kujuta ette, kuidas sellistes serveeringutes, maitsetes ja teeninduses oleks võimalik pettuda. Ja laud tuleb kindlasti vähemalt 2 nädalat ette broneerida! 

farang

Nii, nüüd võib vist "Publish" vajutada":) Aga sellele maratonpäevale järgnes veel teinegi. Järgmisel, pühapäevasel päeval, toimus Helsingis suur Ravintolapäivä ehk Restoranide päev, mille motoks ma omaalgatuslikult panin "Ratatouille'st" pärit tsitaadi "Kõik võivad kokata!". Tegu oli koduhoovidesse ja terrassidele ning korteritesse vaid üheks päevaks loodud söögikohtadega, mis osutusid nii menukaks, et päeva märksõnadeks said järjekorrad ja sildid akendel "Ruoka on loppu!" Aga sellest juba järgmises postituses. 
JATKUU!