30. oktoober 2011

OLO Tallinnas

Soome parimad restoranid on meile juba mitmel korral koju kätte tulnud. Farang on käinud Chedis. Luomo pakkus unustamatu elamuse Ö-s. Juuri möllas Sfääri köögis
Nüüd oktoobri lõpus oli toidufännidel suurepärane võimalus nautida Michelini tärni säraga pärjatud Helsingi restorani OLO roogasid ja OLO omaniku ning restaurateur'i Pekka Terävä vahetut ja sooja isiksust Tallinnas restoranis Tchaikovsky
Mul oli õnn olla Toidukirjutajate Ühenduse algrakukese liikmena nii restoran Tchaikovsky külaline 28. oktoobril toimunud pidulikul OLO õhtusöögil kui ka osaleda sellele järgneval laupäevasel ennelõunal Food Studios toimunud workshopil, mille viisid läbi Pekka Terävä (OLO) ja Vlad Djatšuk (Tchaikovsky).
Aga algusest peale. Ei ole juhuslik, et Pekka Terävä oli külas justnimelt Tchaikovskys ja mitte mõnes teises restoranis. Selgus, et Tchaikovsky kontseptsiooni loomise juures on Pekkal konsultandina olnud päris kaalukas roll. Tollal oli Tchaikovsky peakokaks küll Igor Andrejev (Moon), aga praeguse peakokaga Vladislav Djatšukiga seob Terävät ka tihe varasem koostöö: Pekka aitas Vladil Bocuse d'Or võistlusteks valmistuda ja Djatšuki kokad on omakorda käinud OLO-s praktikal.
Tchaikovskys toimunud õhtusöögisaal oli viimseni kohani täis. Oli kuulda, et õhtusöögile oli Eesti restoranides harvaesinev ootenimekiri ja sugugi kõik soovijad ei pääsenud tol õhtul Tchaikovskysse. Iseenesest teeb muidugi suurt rõõmu, et osatakse hinnata ja väärtustada head restoranitoitu ja tõelisi talente, kes seda valmistavad.
Ma ei hakka detailselt kirjeldama kõiki 7-t maitstud käiku. Neid maitseid, tekstuure, värve ja  vau-elamusi niikuinii sõnades võimalik edasi anda ei ole. Pekka Terävä ja Vladislav Djatšuki koostöös loodud menüü oli selline:

DSC_0002

Menüü kohta tuleks mainida kohe seda, et tegu on äärmiselt minimalistliku toitude kirjeldusega. Olete ju kindlasti kohanud menüüdes neid viierealisi toitude nimetusi. Ja kui siis lõpuks tellitud ülipika ja arusaamatu nimetusega roog su ette jõuab, polegi seal suurt muud kui lihatükk kastme ja köögiviljadega. Nüüdne "trikk" oli hoopis vastupidise efektiga. Näiteks "Merikurat tumeda tillikastmega": taldrikul olid tõesti nii merikurat kui tillikaste, aga lisaks veel imeõhukesed porrulaastud, valge peet, peeneks hakitud Siskonmakkara (sic!) ja veel paar tundmatuks jääda soovinud purukest ja tilgakest. Roa kooslus oli lihtsalt imeline!
Õhtusöögil ma fotosid ei teinud, sest väga hämaras ei oleks niikuinii neist head nahka saanud ja ütlen ausalt, et ei olnud erilist soovi oma õndsat olemist fotoaparaadiga vehklemisega rikkuda. Pildile suutsin siiski püüda ühe oma lemmikkäikudest, milleks oli maapirn siiamarjaga. Väga üllatav, samas absoluutselt harmooniline kooslus soolasest krõmpsuvast siiamarjast, mille sisse oli hakitud imepisikesi murulaugu tükikesi ja mahedast veidi pähklisest maapirnist. Valge läbipaistev riba taldriku keskel osutus järele pärides soolapekiks. Super!

DSC_0003

Teist mulle eriti suurt muljet avaldanud rooga menüüs polnudki, sest tegu oli hoopistükkis palate cleanser'iga: fenkoli granita sidrunisorbetiga. Rohekad läbipaistvad jäätunud fenkolikristallid sametisel sidrunivahul oli tummaksvõttev maitseelamus.
Veinid olid Torreselt. Komplimendid Mihkel Soomile, kes tegi valiku vaid toitude nimetustele tuginedes, teadmata täpselt, milliseid üllatusi üks või teine roog endas sisaldab. Eriti hästi sobitus maapirni ja siiamarja kaaslaseks Torrese Waltraud Riesling 2010 (Penedes, Hispaania), mis oli juba iseenesest veinina mulle üllatus: polnud õrna aimugi, et Hispaanias üldse Rieslingut kasvatatakse.
Ainuke koht, kus minu jaoks tekkis kerge ebakõla, olid merikurat tumedas tillikastmes ja Mas Borras Pinot Noir 2007 (ka Penedesest, Hispaaniast). Vein kippus toitu varjutama. Aga see oli köömes, ülejäänud veinivaliku kohta saab küll ainult kiidusõnu öelda.
Kogu õhtusöök oli üles ehitatud tõusvas joones, kus iga käiguga läks meeleolu põnevamaks ja uskumatumaks: kas tõesti on veel millegagi võimalik üllatada. Aga oli! Lõpetuseks saabunud magustoit lõi pahviks ka need, kes muidu magusat üldse ei söö või siis võtavad õhtusöögi lõpetuseks tüki tumedat šokolaadi. Taldrik, millel olid astelpajusorbett, astelpajukreem, mikrolaineahjus (!) küpsetatud pistaatsiakook, šokolaadivahukuubik, külmutatud ja siis kuivatatud (või oli see vastupidi?) mustsõstrapuru ja iirisemaitselised kreemitörtsukesed, oli tõeline grande finale.
Jah, õhtusöögi kokkuvõtteks pole öelda muud, kui et Tchaikovsky Vene-Prantsuse elegants ja OLO põhjamaine kargus moodustasid tol õhtul täiusliku terviku.

Kui oma sammud järgmise päeva ennelõunal veel eelmise õhtu muljetest kergelt oimetuna Food Studiosse seadsin, võtsid seal mind ja käputäit teisi toidublogijaid ja-ajakirjanikke vastu sooja käepigistusega täiesti puhanud ja värsked Vladislav ja Pekka.
Saime tänu MTÜ Maitseklubile ja Dansukkerile suurepärase võimaluse osaks olla ninapidi juures kolme eelmise õhtu käigu valmimisele ja vähe sellest, ka ise käed külge panna. Vladislav rääkis kohe algul sellest, et kolm põhilist asja, mida ta on juba aastatid tagasi Pekkalt õppinud ja järgib oma töös siiamaani, on: tooraine värskus, maitsetäius ja tehnika.
No päriselt nullist peale muidugi toite Food Studios ei tehtud. Pekka kasutab OLOs liha, kala ja mitmete köögiviljade küpsetamisel peamiselt sous vide meetodit, st vaakumkottides madalal temperatuuril pikaajaliselt kuumutamist. See on ideaalne moodus toidu loomuliku maitse säilitamiseks ning küpsusastme kontrollimiseks. Küll aga valmisid meie silma all algusest lõpuni esimese maitstud roa langustiinipelmeenid, järgmisel fotol mässabki Vladislav pelmeenitainaga.

DSC_0019

Pekka juhendamas Tuulit (seljaga) ja Siljat, kes aitavad langustiinipelmeene välja panna, st taldrikut kujundada. Tuuli käes olev vedelik, millega tõmmati valgele taldrikule mustad efeksed triibud, on oma värvi saanud söestatud porrust, tegu on porrutahmaga.
Silja, kes on lõpetanud Pariisi maineka kokakooli Le Cordon Bleu, oli muide köögipoolel abiks ka Tchaikovskys toimunud õhtusöögil ja rääkis meile Food Studios oma eelmise õhtu kogemustest, mis üllatusena ei olnud sugugi hirmutavad:)

DSC_0035

Langustiinipelmeenid kapparite ja tomatitega:

DSC_0038

Pekka ja Vlad valmistamas ette järgmist käiku: pannil on suhkrusiirupis karamelliseerumas pisikesed naerid.

DSC_0039

Elis ja Pekka pearooga taldrikutele välja panemas.

DSC_0046

Põhjapõdra antrekoot ja köögiviljad (nii liha kui köögiviljad küpsetatud sous vide meetodil), odrakruubid ja pohlad. Sügisene ja põhjamaine.

DSC_0051

Ja siin valmimas imeline juba eelmisel õhtul maitstud magustoit.

DSC_0053

DSC_0059

DSC_0016
Pekka Terävä on kirjutanud mitu kokaraamatut. Neist viimatine on restorani OLO kokaraamat, kus sees kõigi menüüs olevate toitude reteseptid ja nende valmistamiseks vajaminevate tehnikate kirjeldused. Tuleb muidugi öelda, et päris nii ei ole, et võtad aga kokaraamatust retsepti ja teed kodus Michelini. Vajalikud on toorained nagu näiteks lehmatõu Eastern Finncattle piim OLO brüleekreemi jaoks, tapiokist (tapioca ingl k) saadud maltodekstriin tilliliiva (mis see iganes küll olla võiks) jaoks ja hapupiima pulbrit sellerijäätise jaoks. Lisaks ei õnnestu toidud ilma, et sul oleksid köögis sous vide aparaat, vaakumpakendaja, mahlapress ja komakohtadega ülitäpne kaal ning termomikser. Ja need on vaid mõned näited!
Selge see, et mina ei hakka oma kodus iial molekulaargastronoomiliste katsetustega tegelema. Raamatu aga ostsin sellegipoolest ja lehitsen seda lihtsalt imetledes, mida ja kuidas on võimalik toiduga ette võtta.
Esimese Pekka lausepoolikuga ("This book is not an art book") lõigust raamatu sissejuhatuses on esmase hooga raske nõustuda, aga põhjendust lugedes võib see tõesti nii olla:
 "This book is not an art book, because food is not art. Food is craft, food is a medium of communication, and it should always be consumed to the last drop of sauce. This book is intended as a celebration of the everyday: we should appreciate the things around us, look to the Baltic Sea rather than yearning from fish from exotic oceans. The special genius of North lies in these everyday miracles and in appreciating how good Finnish food really is."

DSC_0061

26. oktoober 2011

Kõrvitsapirukas tomati, oliivide ja mozzarellaga

kõrvitsapirukas tomatite, oliivide ja mozzarellaga/pumpkin galette with olives, tomatoes and mozzarella

Aeg on nii kaugel, et uus ajakirja "Tiiu" number tuleb peagi trükikojast. See tähendab, et saan lõpuks oma oktoobrikuised ajakirjaretseptid ka blogisse lisada.
Igaks juhuks mainin, kui tekib küsimus, et mis "Tiiu" siia üldse puutub, et toimetan selle värske ajakirja toidukülgi. Ühesõnaga, teen hästi toredat ja mulle südamelähedast toidutööd!
"Siit nurgast ja sealt nurgast" on muidugi endiselt puhtalt hobi, kirg ja kellestki/millestki sõltumatu minu armas ja isiklik toidupäevik. Sellestsamast blogist siin on aga alguse saanud ka kogu mu blogiväline toiduteemaline tegevus, seega ei saaks ma kuidagi jätta ju seda siin kajastamata, kas pole.

Alustuseks "Tiiu" retseptidest üks mõnus kõrvitsapirukas ehk -galette. Galette võib tähendada soolast tatrajahust pannkooki (Bretoni galette), aga ka prantsusepärast rustikaalset pirukat, mida võib küpsetada nii soolaste kui ka magusate täidistega. Vabakujulise piruka tegemine ei nõua kuigipalju nikerdamist, aga õhuke tainakiht ja rohke täidis teevad temast mahlase ja maitsva suutäie. Ühe suure piruka asemel võib vabalt teha mitu väikest portsjonpirukat.

Piruka tegemine on hästi lihtne vaatamata sellele, et tegevuskäik on igavesti pikk. See on sellepärast, et pea kõik koostisained tuleb enne pirukale ladumist läbi küpsetada ja selle kirjeldamine venitabki kirjelduse pikaks. Tegelt pole hullu midagi!

Tainas

2 dl nisujahu
0,5 dl rukkijahu
0,5 tl meresoola
0,5 tl kuivatatud tüümiani
90 g külma võid
3 sl külma vett

Täidis

u 300 g puhastatud ja tükeldatud kõrvitsat
8 poolitatud kirsstomatit
2 sl oliiviõli (1+1)
1 sl võid
3 sibulat õhukeste ratastena
125 g tükkideks murendatud mozzarella juustu
6 musta oliivi (näiteks Kalamata), eemalda kivid ja poolita
värsket tüümiani
soola, pipart
balsamico kreemi

pumpkin galette

Taina jaoks sega omavahel kõik kuivained, haki sisse külm või ja pudista näppude vahel või haki pika noaga puruseks. Lisa külm vesi ja suru tainaks. Vajuta tainapall lapikuks, keera toidukilesse ja pane tunnikeseks külmkappi.
Samal ajal valmista ette täidis. Kuumuta ahi 180 kraadini. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga. Laota sellele kõrvitsatükid, nirista neile 1 sl oliiviõli, maitsesta soola ja pipraga ja sega kergelt läbi. Kõrvitsate kõrvale lao poolitatud kirsstomatid. Küpseta kõrvitsat ja tomateid 20 kuni 25 minutit. Sega vahepeal kõrvitsatükke üks kord.
Kuumuta pannil ülejäänud oliiviõli ja või ning hauta sibularõngaid madalal kuumusel seni, kuni kõrvits ja tomatid on ahjus, s.t 20 kuni 25 minutit. Maitsesta sibul vähese soolaga.
Võta tainas külmkapist ja rulli jahusel laual hästi õhukeseks ringiks. Tõsta tainale kõrvits, tomatid, sibul ja oliivid nii, et äärtest jääks u 4-5 cm vabaks. Täidise vahele lüki mozzarella tükke. Raputa peale veidi soola ja pipart. Tõsta tainaääred täidise peale.
Küpseta 200 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni tainas on kuldne ja krõbe. Kui täidis kipub kõrbema, kata see fooliumiga.
Raputa valmis pirukale värske tüümiani lehti.
Kui värsket tüümiani käepärast pole, lisa täidisele enne küpsetamist 1 tl kuivatatud tüümiani.
Nirista enne söömist pirukale veidi balsamico kreemi.
Parim leigelt!

Retsept ilmus ajakirjas "Tiiu", oktoober 2011

21. oktoober 2011

Majoneesiküpsised

majoneesiküpsised/mayonnaise cookies

Töistel põhjustel leidsin end hiljuti tõtt vaatamast viie pooliku majoneesipurgiga.
Mnjah, ehkki peale majoneeside degusteerimist oli mul tunne, et igasugused õli-munaemulsiooni laadsed asjandused hoidku minust vähemalt aastajagu eemale, tundsin säästliku ja toitu mitte äraviskava inimesena kohustust midagi nende poolikute purkidega ette võtta.
Ähmase mälestusena meenusid lapsepõlves söödud majoneesiküpsised. Oo, need maitsesid hästi! Lihtne ja loogiline: majoneesis sisalduvale munale ja õlile suhkrut ja jahu juurde ja saab küpsised missugused!
Kergelt pikantse ja soolaka nüansiga küpsised on nii lihtsad teha, et kohe imelik.

Tarvis läheb:

200 g majoneesi
2 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
5 dl e. 280 g nisujahu
1 tl söögisoodat

Sega kõik koostisained omavahel hoolsalt ühtlaseks tainaks.
Vormi tainast käte vahel pallikesed ja tõsta ahjuplaadile asetatud küpsetuspaberile. Suru pallid jahuse kahvliga ühe külje pealt veidi lamedamaks. Küpsised vajuvad küpsedes natuke laiali, nii et jäta tainapallikeste vahele piisavalt ruumi.
Küpseta 180kraadises ahjus 10-14 minutit, kuni küpsised on helekollased.
Ahjust välja võttes on küpsised pisut pehmed, aga jahtudes muutuvad mõnusalt krõbedaks.

majoneesiküpsised/mayonnaise cookies

Tainapallikesi võib enne kahvliga lamedamaks vajutamist veeretada suhkru-kaneeli segus. Ma proovisin nii ja naa, seda on näha ka fotodelt: valmis küpsiste pildid on tehtud suhkru-kaneelikatteta versioonist. Mõlemat moodi olid hääd, mulle ja toimetuserahvale meeldisid suhkrukoorikuta rohkem, ei olnud nii magusad. Lapsed arvasid loomulikult vastupidi.

majoneesiküpsised/mayonnaise cookies

Majoneesiküpsiste retsept: Nami-Nami

P.S. Kui kedagi huvitab, milline majonees neist pildilolevaist kõige paremini maitses, siis seda saab teada novembrikuisest "Tiiust".

18. oktoober 2011

Põdrake "Bab"

15. septembril algas põdra jahihooaeg. Kui külmutatud põdraliha saab väiksemate lihapoodide ja isegi paljude supermarketite külmaletist sügavkülmutatuna aastaringselt, siis praegu ei saa lasta mööda võimalust teha igasugu häid asju värskest jahutatud põdralihast.

põdraliha kebab

Nädalapäevad tagasi oli plaanis teha Veneto veinide ja toitude õhtule muuhulgas pastissada de caval, mis on (ratsasportlased ja hobust töölooma ning sõbrana kasvatavad inimesed pangu nüüd kähku käsi silmade ette korraks!) Amarone veinis hautatud hobuseliha, mida süüakse polentaga. Hobuseliha loomulikult kusagilt ei saanud ja suures hädas aendasin selle põdraga, kuna see tundus olevat meil saadaolevatest lihadest hobusele kõige sarnasem. Ja see põdrahautis oli suurepärane!
Põder on ise teadupärast taimetoitlane, ta sööb peamiselt sammalt, okaspuude koort ja kasve. Sellest tulebki ilmselt lihale veidi mõrkjas ja õrnalt terav maitse. Põder peab endale toitu otsides läbi kõmpima pikki vahemaid, liha on tal rasvavaene, sitke ja kiuline. Parima tulemuse saab põdrast seega kas pikalt-pikalt madalal kuumusel hautades või hakkliha kujul.
Eelmisel sügisel õnnestus Hannes Võrno käest välja pinnida üks hirmus hea põdraliha retsept. Ja ka see hooaeg ei lähe ilma selle maitsva põdrakebabita, millel on Võrno pandud nummi nimi "Põdrake Bab".

600 g pehmet põdraliha
3 küüslauguküünt
2 mugulsibulat
3–4 päikesekuivatatud tomatit
1 tl päikesekuivatatud tomatite õli
u 1 tl soola (maitse järgi)
u ¾ tl värskelt jahvatatud musta pipart (maitse järgi)
2 munakollast

Eemalda lihalt kelmed, kui neid leidub, ja lase siis läbi hakklihamasina.
Lisa peeneks hakitud sibul, küüslauk ja päikesekuivatatud tomatid.
Lisa kõik ülejäänud ained ja sega kätega ühtlaseks massiks.
Vormi käte vahel piklikud kebabid.
Suru hakklihavorstikeste sisse ettevaatlikult peenike puidust varras, mida on enne paar tundi vees leotatud.
Küpseta ahjus grillrežiimil 230 kraadi juures 15 minutit.
Enne serveerimist võib roa flambeerida konjakiga.
Serveeri ahjulavašiga, mida on määritud oliiviõli ja küüslauguga.
Juurde sobib ka vürtsidega (kaneel, nelk, vürtspipar) keedetud või lihtsalt tavaline pohlamoos

15. oktoober 2011

Jälle sügis ja kõrvitsapüree sügavkülma

röstitud kõrvits/roasted pumpkin

kõrvitsa püree/pumpkin puree

kõrvitsa püree/pumpkin puree

Lihtsalt meeldetuletuseks, et kui kõrvitsat on nii palju, et enam süüa ei jaksa, siis ...pikemad juhised siin.

14. oktoober 2011

Tosca kook õuntega

Tosca kook õuntega 


Klassikalisele Tosca koogile krõbeda mandlikatte alla õunatäidist peites saab mahlase ja mõnusalt õunase kohvi- või teekõrvase.
Karamelliseerisin õunad enne koogile panekut. Tegelikult võib muidugi ka lihtsalt õunalõigud küpsetamata põhjale laduda ja hiljem lisada mandlikatte. Aga et karamelliseeritult on õunakiht ekstra hea, tasub kindlasti see väike sammuke ette võtta.

Põhi:
2 muna
1 dl suhkrut
150 g võid, sulatatult
noaotsaga soola
2,5 dl nisujahu
1 kuhjaga tl küpsetuspulbrit
0,5 dl piima

Õunakate:
3-4 õuna
40 g võid
1 dl suhkrut

Mandlikate:
60 g võid
1 dl suhkrut
1 sl nisujahu
0,5 dl piima
100 g mandlilaaste

Vahusta munad suhkruga heledaks vahuks.
Sega omavahel kuivained, lisa ettevaatlikult segades muna-suhkruvahule.
Sega tainasse ka piim ja sulatatud ning jahutatud või.
Kata 20 cm lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga, määri servad võiga.
Vala tainas vormi ja küpseta 200 kraadi juures 20 minutit.

Põhja küpsemise ajal valmista õunatäidis ja mandlikate.

Õunatäidise jaoks puhasta ja viiluta õunad. Sulata pannil või, lisa suhkur ja kuumuta vaiksel tulel aeg-ajalt segades, kuni suhkur on lahustunud. Lisa pannile õunaviilud ja küpseta neid või-suhkru segus umbes 15 minutit, aeg-ajalt õrnalt segades.
Tõsta pann tulelt.

Mandlikatte tegemiseks kuumuta kõik koostisained potis keemiseni.

Märkamatult on toimetades möödunud 20 minutit ja aeg põhi ahjust välja võtta. Laota põhjale karamelliseeritud õunaviilud, nendele määri mandlikate.
Tõsta ahju kuumus 225-le ja küpseta kooki veel 10 minutit.

Lase koogil vormis jahtuda. Seejärel eemalda vormist ja lase hea maitsta! Ka järgmisel päeval on hea, võib-olla isegi maitsvam, kui justvalminult:)

P.S. Kui keegi veel retsepti lugedes ei märganud, siis juhin igaks juhuks tähelepanu, et jah, selles koogis  on 250 g võid! Ja kõik see mõnus koorevõi on maitses, pehmuses ja üldse, kogu koogi olemuses tunda. Võifoobid võivad vabalt jätta koogi küpsetamata, aga kõigile teistele head isu!

12. oktoober 2011

Veel üks kõrvitsasupp, seekord porru ja muskaadiga

Kui õhtusöögilauas on 6 inimest, siis on vähemalt meie peres ilmvõimatu leida toit, mis maitseks neist igaühele. Kodurahu huvides olen katsunud olla igasuguste maitse-eelistuste suhtes väga aktsepteeriv ja on tavaline, et söögiajaks tuleb valmistada minimaalselt kaks toitu, et ikka kõik pirtspepud oma kõhud täis saaksid.
Aga vot sellest mina aru ei saa, kuidas saab mitte maitseda sügisene kõrvitsast tehtud püreesupp. Keeldun tegemast rohkem toite, kui see on söögiks planeeritud, sest nii lihtsalt ei saa olla, et selline supp ei meeldi:)
Kõrvitsasupi puhul on eriti tore see, et kombineerimis- ja maitsestamisvõimalusi on nii palju. Küüslauk, laim, ingver, tšilli, salvei, muskaat, petersell. Kartul, bataat, porgand, kaalikas, sibul jne, need kõik sobivad kõrvitsasuppi ja igakord on võimalik saada eri maitsega toit.
Seekordne variant on porru ja porgandiga, maitseks küüslauk, sidrun ja muskaat.

kõrvitsasupp

Tarvis läheb: 

2 sl õli
500 g puhastatud kõrvitsatükke
2 noaseljaga lamedaks vajutatud küüslauguküünt
1 tükeldatud porgand
2 viilutatud porrut (valge ja heleroheline osa)
u 6 dl kanapuljongit
poole sidruni mahl
0,5 dl kõrvitsaseemneõli
1 sl võid
soola, valget pipart
muskaatpähklit

Serveerimiseks:

värsket tüümiani
kuival kuumal pannil või ahjus röstitud kõrvitsaseemneid


kõrvitsasupp porruga

Kuumuta poti põhjas õli ja pane potti kõrvits, porgand, küüslauk ja porru. Sega nii, et kõik köögiviljad läheksid õliseks ja kuumuta umbes 5 minutit, vahepeal segades. Vala köögiviljadele niipalju puljongit, et see neid napilt kataks ja keeda umbes 20 minutit. Vala blenderisse või püreesta saumikseriga. Vala püree potti tagasi, kuumuta ja lisa soovi korral veel puljongit, nii et supp oleks just sellise paksusega nagu meldib.  
Sega hulka sidrunimahl, kõrvitsaseemneõli ja või. Maitsesta soola (kui vaja, oleneb puljongist), valge pipra ja riivitud muskaatpähkliga.
Serveerimisel puista peale röstitud kõrvitsaseemneid ja värske tüümiani lehekesi.

Kõrvits on super köögivili. Kui on väljas novembrikuine "Tiiu", siis lisan blogisse veel 5 väga maitsvat kõrvitsatoitu, mille retseptid hetkel saadaval vaid oktoobri ajakirjas.