11. veebruar 2012

Toidublogide TOP 2011

Eile oli see päev, kui Perenaine.ee ja Naisteleht avaldasid eelmise aasta postituste põhjal kokku pandud Eesti toidublogide TOP-i.
Loomulikult ma teadsin, et see TOP on tulemas. Juba eelmisel nädalal helistati Naistelehest ja teatati, et TOP on peagi ilmumas ja et see ei jääks lihtsalt kuivaks nimekirjaks, palusid nad blogijatel valmistada mõned temaatilised sõbrapäeva toidud. Sellest kõnest järeldasin, et ju mu blogi siis esimesse kümnesse mahtus. Aga retsepti ja foto osas ütlesin esialgu ära, sest esiteks ei ole see tähtpäev minu jaoks oluline ja teiseks oli hullult kiire nädal seoses Terevisiooni ja Tiiuga. Toimetaja veenmisoskus (ilma saladust reetmata, mida nad ilmselt selleks hetkeks ju juba teadsid) oli siiski muljetavaldav ja viimasel hetkel saatsin ära oma kohvilikööriga šokolaadikohvi retsepti ja foto. Ärasaatmise hetkel muidugi meenus, et paluti hoopis soolase toidu retsepti! See on see asi, kui teed kogu aeg sada asja korraga. Jook õnneks siiski kvalifitseerus:)
No ja siis eile hommikul bensukasse Naistelehte ostma minnes, et vaadata, kuidas pilt välja näeb ja mis teised tegid, nägin ma leheservas ka TOP-i. Siit nurgast ja sealt nurgast oli seal täitsa eesotsas. No ikka kohe täitsa eesotsas! 
Jahmatus oli suur, ma polnud selleks üldse valmistunud. Sain oma tunnustuse eelmisel aastal ju juba kätte! Olin üsna kindel, et esimesed on Marju ja Tuuli ja siis juba teised... Aga näed siis, kuidas seekord läks.
Seesama Naistelehes ilmunud kuum šokolaadikohvi sobis turgutuseks ja asjade üle järele mõtlemiseks suurepäraselt.

shokolaadikohvi1


200 ml 10%-list rõõska koort
150 g tumedat šokolaadi
200 ml musta kohvi
2 sl kohvilikööri
100 ml 35%-list koort
apelsinikoore ribasid

Haki šokolaad väikesteks tükkideks. Kuumuta 10%-line koor potis kuumaks. Lisa šokolaaditükid ja sulata need segades kuumas koores. Vala hulka kuum kohvi ja kohviliköör. Sega ühtlaseks, hoia soojas. Vahusta 35%-line koor.
Vala kuum šokolaadikohv tassidesse. Tõsta peale vahukoort ja kaunista apelsinikoore ribadega.
Tassi kõrval on komm, mille sees on Odense Nougat pähklikreem, ümber šokolaadiglasuur. Ja peal veel, kuna küll küllale liiga ei tee, üks valge šokolaadi südameke.

Et ehmatus pole veel päriselt üle läinud, ei oska ma muud tarka öelda, kui et SUUR AITÄH KÕIGILE! Kõigile, kes toidublogisid loevad ja väärtustavad, kõigile kaasblogijatele, kellest osadest saanud head sõbrad. Aitäh žüriile tunnustuse eest ja Perenaine.ee-le südikuse eest, et nad vaatamata seinast seina suhtumistele on TOP-i juba kolm aastat viitsinud kokku panna. 
Ja kõik olekski suurepärane, kui poleks seda va tõrvatilka meepotis. Sõna "eemaletõukav" on väga eemaletõukav. Blogi, mille kohta seda kasutatakse, on minu jaoks üks kutsuvamaid üldse meie toidublogide pikas ja kirjus reas.
Nii et lõpetakski üleskutsega mitte võtta ükskõik millise valdkonna pingeridu ja toppe liiga tõsiselt ja põhjapanevalt. Muidugi on põnev on lugeda, mida teised arvavad, aga igaühele jäägu ikka omad lemmikud ja omad topid.
Palju inspireerivaid hetki oma lemmiktoidublogide seltsis!

33 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ma olen veidi kodumaalt eemal olnud ja olen millestki vahepeal vist ilma jäänud, sest seda eemaletõukav blogi värki pole kuulnud ja õnneks.
Blogide reastamisest arvan aga seetõttu pigem negatiivselt, et minu arvates ei oleks vaja eeskuju võtta esimestest. Reastamisega tahestahtmata pannakse ette standardid, mille poole siis justkui peaks püüdlema ja see on niiiiii igav.....
Aga igal juhul õnne!

Kristel

vernanda ütles ...

esimene kord komm ei salvestunud, aga ehk viib visadus seekord sihile;) palju õnne ja teenitult! aga see "eemaletõukav" sõna ei näita ilmselt hinnangut kui sellist, aga pigem nii hindaja kui ka ürituse "promootori" viisakusetust ja lastetoa puudulikkust inimestega suhtlemisel. kahju, et sellele ise vesi peale tõmmati, tunnustamine on muidu ju nii tore.

Mari-Liis ütles ...

Kristel ja vernanda, õnne vastu pole kõigevähematki, aitäh!
Ma arvan, et iga vähegi mõtlev toidublogija ajab ikka oma asja ja ei juhindu kellestki. Tuulelippe ei märka niikuinii keegi.Seda ma lõpus püüdsingi öelda, et selline pingerida ei peaks kedagi mõjutama. See oleks tõesti üliigav, kui blogimaastik oleks täis Marju või ükskõik kelle, hoidku jumal minu blogi, kloone.
Mu olukorra praegu muudab niruks see, et ühelt poolt on ju meel rõõmus, aga teisalt tunnen selle pealetõmmatud vee pritsmeid endalgi.

Maarja ütles ...

Õnne ikka.

Piret ütles ...

Õnne, Mari-Liis!

No jah, see tõrvatilk määrib üksjagu, aga pritsmed lendavad teises suunas. Ühe käega antakse ja teisega võetakse.

Tuuli ütles ...

Hästi siirad õnnesoovid ka minu poolt nii taaskord esikoha vääriliselt pärjatud ühele minu lemmikblogile (-blogijale) kui ka teistele armsatele tegijatele, kellega koos on tõeline au ühes reas olla. Olgu või veidi ootamatu (lisa)määratlusega pärjatuna :)
Eks arvamuste paljusus ole vist asi, millega tuleb kõigil ajapikku harjuda ja igaühel on õigus oma arusaamale. Iseasi, mil määral ja kuidas seda peab afišeerima, eriti olles hindaja rollis. Teisalt soovin siiralt tunnustust jagada kõigile teistele nii TOP-is esindatud kui ka mitmetele TOP-ist väljajäänud blogidele ja olen saanud täna nii palju toetavaid sõnu paljudelt teilt, kelle arvamus on mulle tõeliselt oluline!

Aet ütles ...

Mari-Liis, õnne sulle veelkord, oled tunnustuse ära teeninud, ! Aga sõna "eemaletõukav" tekitas minus ka hämmeldust (lugesin korra veel üle, kas ma ikka õigesti aru sain).

Liina ütles ...

Tere varahommikut,
õnnesoovid sain eile sulle küll otse silmast silma ja koos kallistustega üle anda - sest olgu need edetabelid, mis nad on, aga fakt on, et kõik äramainitud on äramainimist (ja ainult positiivset!) vägagi väärt!
Aga ikkagi ilmus minu pähe seda toppi lugedes vana hea multifilm kitsekesest, kes oskas lugeda kümneni. No ja siis ta käis mööda metsa ja muudkui loendas metsaelanike. Loendatavad olid küll kergelt häiritud, mõni lausa kuri, aga no mis sa ikka teed, kui kitseke just lugema õppis - last ju ei keela.
Eks ma imestan ka, et kust tuleb paaril neidisel see hakkamine "arendada blogimaastikku" ja kuidas see edetabel siis ikka "blogimaastikku arendab"? Kas näiteks Merit peaks nüüd senisest enam proovima oma blogis kolme lapse emadele retsepte luua? Sellest eemaletõukavusest ma parem ei räägigi, see oli lihtsalt matslik ja küündimatu - Tuuli blogi, mis on üks siiramaid ja põhjalikumaid üldse meie maastikul ei ole säärast meelekibedusest tingit epitaati kuidagi ära teeninud.
Blogitakse ju siiski sisemisest vajadusest ja soovist ennast väljendada - seega ma kordan jällegi oma eelmise aasta sama teema juures öeldud mõtet: oleks kohutavalt kurb, kui "blogide arendajad" oma eesmärgi saavutaksid ja kõik seal mainitud ja mainimata blogid hakkaksid postitusi uhama eesmärgiga "areneda" ja muutuda ühenäolisemaks.
Mu meelest on see reastamine omal kohal kommertsilmas - reastatagu raamatute kujundusi, parimat piimatoodet või bikiinivahatamise salonge. Aga reastada blogisid, mis vaevalt et "tunnustamise" pärast end avaldavad, pigem ikka kirjutamis- ja jagamisrõõmust - no ma ei tea...
Seda, et edetabelis äramainit blogid on mõnusalt omanäolised ja tõeliselt tiheda sisu ja särava vormiga, teame me niikuinii, ilma kitsekeseta, kes on õppinud kümneni lugema. Või kas ta oli ikka kitseke, äkki oli eesel - mitte ei mäleta enam neid vanu multikaid.

Liina ütles ...

Vabandust, mul tulid mõned kirjavead suure tuhinaga, aga ma tean tegelikult küll, et metsaelanikke kirjutatakse kahe kaaga ja epiteet ei ole mingi taat. Aga no ma ütlen - krdi krt, Katariina Rosaalie!

Mari-Liis ütles ...

Oi, ma mäletan seda multikat hästi!Ei old eesel, kitseke ikka oli, selline suurte silmade ja värisevate jalakestega, aga väga eneseteadlik talleke. Loendatavad lõid ta oma hulgast minema, aga ta sai õnneks vastutusrikka ameti piletikontrolörina laeval, mis mahutas ainult kümme reisijat.

Mari-Liis ütles ...

Ups, selle kitsekesega siin jahmerdades ununeb oluline hoopiski: suur-suur aitäh teile kõigile õnnitluste ja toetuse eest!

Tuuli ütles ...

Oi Liinakene, sina oled meil ikka klassik. Loed siin ja pugistad naeru :D
Aga no eks ta ole paljuski seesama blogijate-toidukirjutajate-avaliku ruumi eetika ja vastutuse teema, mis meil just ka käsil. Et kuskilt maalt alates noblesse oblige. Aga nagu kord koos arutatud sai, et need, kellel see taju loomulikult olemas, ei vaja kirjasõna ja -õpetust ja need, kel pole, neid ei aita ka õpetussõnad ja eetikareeglid.
Igal juhul, kui keegi sai midagi hingelt ära öelda ja nüüd kergem tunne, siis äkki maailm jälle parem ja helgem paik :)

Liina ütles ...

Jah, mul on ühenduse loal enfant terrible staatus, ma võin haukuda ja hammustada :-D
Mari-Liis, sul on see multikas meeles? Sa ei ole ju nii vanagi :-)
Tegelikult ma nüüd mõtlesin veel veidi kohvitassi taga. Ega selles äramainimises ei ole midagi halba. On väga armas, kui teed midagi südamega ja keegi seda märkab ning ära märgib. Mul on alati hea meel ja kõrvad liiguvad, kui keegi ütleb, et loeb ja meeldib. Aga kas see äramainimine just sellisel eaka "tean kõike ja räägin teile" pedagoogi toonil peab toimuma? Kõik teevad ja korraga keegi võtab rolli heaks kiita ja pahaks panna?
Mu meelest oleks hästi tore, kui edetabeli ja "arenduse" asemel oleks üks mahlakas ja emotsionaalne lugu "meile meeldib/meile jäi silma". Et keegi ei peaks olema ülevalt alla reastatud ja lugema kommentaare, kuidas tema blogi on liiga peenutsev/põhjalik/noorpere toiduvalikule keskenduv või mis iganes. Topis esiletoodud blogid on igaüks omanäolised ja igaühel on just omad nõksud, mis neid täiuslikuks teevad. Oleks nad kõik kõrvuti kui kümme enim silmajäänud blogi, ei kobiseks keegi.
Mu meelest on see Perenaiste top väga küündimatu, läbimõtlemata ja ensekeskne, olgu see minu poolt nüüd loud and clear välja öeldud. Tore, kui tähele pannakse, aga kas just seesuguses vormis...

Eva ütles ...

Tere! Mina olen Eva, kes on Perenaine.ee poolt tehtava toidublogide TOPi idee autor ja elluviija. Kuna tunnen end selle edetabeli loojana asja eest vastutavana, siis ei jätnud ülalolev arvamuste rida mind ükskõikseks.

Sissejuhatuse jätkuna - kaalusin tänavu päris pikalt, kas edetabeli tegemist üldse ette võtta - põhjusel, et meid eelmisel aastal nii palju materdati n-ö negatiivsete hinnangute pärast. Meil ei ole nii paks nahk (nagu näiteks Andrus Ansipil) ja see meie pihta tulev pahameel mõjutab paratamatult ka meie une kvaliteeti. Teiseks - nõustun Kristeliga, et MIKS seda ÜLDSE teha. Mõtlesin aasta lõpus selle üle päris palju, aga langesin tänavu selle lõksu, et laekus mitmeid sooviavaldusi.

Ma olen seda meelt, et edetabelit ei ole mõtet teha sellisena, kus ainult kiidusõnu jagatakse. Mis kasu oleks sellest, kui me naisteajakirja kombel roosamannalikult räägiksime kui tublid kõik on?

Jätsin edetabeli toimetajana sisse ka sellised kommentaarid, mis ei olnud kiitvad, kuid olid oma kriitikas PÕHJENDATUD. Siiras usus, et need on kellegile vajalikud teada ja ehk on ka abiks! Eksisin ja palun nii Tuuli kui kõigi teiste siinkõnelenute ees vabandust, et sellise eelduse tegin.

Lõpetuseks, mulle tundub, et seda edetabelit ei ole sellisel kujul blogijatele tarvis. Ühtlasi tänud nende mõtteavalduste eest, ma arvan, et mul on järgmisel aastal lihtsam otsustada, kas seda blogide-ritta-seadmist tuleb või mitte.

Palun minu vastu pikka viha mitte pidada, sest tegime seda kõike heade kavatsustega. Head blogimist!

Juc ütles ...

Milline huvitav pühapäevahommikune lugemine!
Tegelikult tulin aga siia, et Mari-Liisile õnne, lennukaid ideid ja jätkuvat jaksu soovida!

Liina ütles ...

Eva, minul oleks küll väga huvitav kuulda, kuidas on Tuuli jaoks vajalik ja abiks teadmine, et tema blogi on eemaletõukav? Tule taevas appi! (Anna andeks, Tuuli, et sinu keissi üleekspluateerime, aga see on väga ehe näide antud teemast).
Sinu jutus on siiski üks iva, Eva - need väidetavalt laekunud sooviavaldused. Tõepoolest, egas blogide ülelugemine ja rittaseadmine keaaltud pole, aga andke sellest plaanist siis oma lehel teada ja laske huvilistel registreeruda. Siis ei ole kellelgi ebamugav olla. Ajakirjad valivad ka "parimaid kodusid", aga sinna on nende kodude pererahvas end ise üles andnud. Praegusel juhul aga murrate te ustest sisse ja kommenteerite teiste kodusid sõltumata nende endi soovist. Kuidagi väga kollane, või mis?
Kelle EGO (sulle ju meeldib see sõna) nõuab, annab end teie konkursile üles ja kannatab siis ära ka need kaheldava väärtusega kommentaarid, justkui peaks häbenema, kui blogi on sisutihe ja asjalik.
Eva - ja vaevalt et keegi viha peab, sellised asjad üldiselt mitte ei vihasta, vaid tekitavad piinlikkust. Minusuguseid kaklejanatuure on õnneks vähe, mind ei oblige´i isegi nobless.
Mari-Liis, anna andeks, et sinu blogisse väitlema tulime, aga nagu näha, bännitakse Perenaise lehte üsna üksmeelselt. Ju siis sealne õhkkond ei soosi vaba mõttevahetust - see räägib juba enese eest.

Tuuli ütles ...

Evale tänud põhjaliku seletuse eest. Olen tegelikult, sarnaselt Liina ja teistega, vägagi nõus sellega, et tunnustamine on tore ja inspireeriv (kuigi vaevalt kellegi jaoks on blogipidamine pelgalt tunnustusvajadusest ajendatud tegevus). Blogi peetakse eelkõige ikka seesama eneseväljenduse ja emotsioonide jagamise vajaduse tõttu. Seetõttu on iga blogi täpselt niisama erinäoline nagu igaüks meist. Ja see ongi tegelikult kõige toredam asi kogu blogiseltskonna juures. Standardiseeritud blogid oleksid nõmedad.
Evakene, mina ei pea üldse kohe mitte viha, pikast rääkimata. Ja hea meelega olen nõus kõiki vahvaid ja toredaid blogisid alati tunnustama. Ma tõesti imetlen nii paljusid meie tublisid blogardeid, kes on andekad nii blogimisel ka päris elus lihtsalt võrratud inimesed.
Aga et järgmisel aastal edetabelite koostajatel ei tuleks kokku puutuda eemaletõukavate teemadega, siis meeleldi taandaksin ka oma kandituuri sellelt võistluselt.

Tuuli ütles ...

Alustan ka esmalt vabandustega Mari-Liis blogikommentaariumi risustamise eest (Mari-Liis ja kõik teised tublid, minu tunnustus ja õnnesoovid on alati teiega edetabelitest sõltumata!).
Tahtsin veel lisada, et blogijate seltskond on päris hea iseregulatsiooni ja sotsiaalse kontrollida. Leides topist selle kõneka ja nüüdseks üleekspluateeritud "eemaletõukava" määratluse, kergitasin küll veidi kulmu, aga polnud isegi mahti selle teemaga tegelema hakata. Teema tõstatasid ju kaasblogijad, kes nii avalikult kui ka privas mulle toetust avaldasid. Järelikult riivas see mitmete inimeste õiglustunnet ja see on tegelikult kõige objektiivsem märk, et millegagi põrutati veidi põõsasse.
Aga kuna edetabeli koostaja väide on, et kõik kommentaarid olid põhjendatud ja peaksid pigem aitama blogi paremaks muuta, siis võib mulle (kas siis avalikult või privasse, kuidas iganes soovi on) lahtimõtestatud eemaletõukavuse ja uhkeldamise kohta info saata. Konstruktiivne kriitika on alati teretulnud.
Mina aga tahaksin moodustada institutsiooni, mis jagab võitlusvaimust kantud vahvatele naistele aumärke ja anda omalt poolt Lihtsalt Parima Enfant Terrible tiitli neiu Liinale, kes nii võluvalt peastpehme ja kellel süda nii armsalt õiges kohas!

Eva ütles ...

Tuuli, tänud omakorda mõistva suhtumise eest. Ma suhtlen selle žürii liikmega üle, et saaksin seda nimetatud hinnangut pisut rohkem lahti seletada ja postitan selle info Sinule. Tundub, et see on Sinu poolt tõesti siiras soov ja ma hindan seda.

PS Me mingit kandidatuuri ei hakka üles seadma, kuna meie ettevõtmine on mitmetes (nimesid nimetamata) nii palju pahameelt ja negatiivseid emotsioone põhjustanud (ja kurb on näha, et see jätkub), siis arvan, et on mõistlik see ettevõtmine lõpetada. Usun, et kui muud ei muutu, siis õhk saab ehk pisut puhtamaks.

Kristel ütles ...

Palju õnne, Mari-Liis! Terevisioonist jäid eriti meelde need kilupirukad ja telekokana olid üldse väga tore!

Mulle meeldib selline edetabelindus näiteks sellepärast, et tänu sellele leidsin ma 2 blogi, millest ma varem ei teadnudki ja sain nüüd mõnusat lugemist juurde.
Aga ehk võiks asja täitsa maha matmise asemel järgmisel aastal snitti võtta nt eesti ekspressis või muudes ajalehtedes koostatud muusikatoppidest, kus palutakse suuremal hulgal tegijatel-blogijatel oma lemmikud ära märkida (ilma "konstruktiivse" kriitikata).
Keep up the good work:)

Liina ütles ...

Teie eest, kallid daamid, võitlen meeleldi. Mulle teadupärast meeldib kakelda. Ja kurameerida.
Aga nüüd vasakule ära, Tuuli vanamoodsa ja eemaletõukava blogi toetuseks vanamoodsat ja eemaletõukavalt haisvat hapukapsasuppi keetma.
Sööge rohkem saia ja liha, siis ei jää lollusteks aega!

vernanda ütles ...

tundub, et solvumise meistrivõistlus kipub vist peale hakkama?;) ma arvan, et pingerida võiks ikka olla, ei pea ju last koos veega aknast välja viskama. aga vähe teistel alustel. kes tahab, see võistleb ja saab kriitikat. on ju blogisid erinevatel alustel. mul pole ka arenemise vastu mitte midagi (PS küsimus hindaja(te)le - kas panite tähele, et Tuuli btw hakkas sel aastal ise pilte tegema;), aga esialgu on mul veel töökoht ja pere, mis seab sh ka arenemisele teatavad piirid. väike korter on ka, kuhu stuudio ei mahu. ja aega on alati vähe. ja ma teen blogis kirjavigu ja faktivigu, vahel tahes, vahel tahtmata, kui mõte mujal on. ja ma ei solvu, kui keegi mulle neid uumorivõtmes ette heidab. aga see on minu hobi, mitte elu mõte. aga on teistsuguseid blogisid ka. ja on ka selliseid, mida kindlasti peaks tunnustama. niiet miks ei võiks olla väljakuulutet asi, kes tahab, see osaleb, sh arvestab ka sellega, et võib tulla kriitikat (ja tõesti, ei pea alati ainult kiitma), on laiem ring hindajaid, sh mõni "päris" fotograaf ja "päris" kokk, eelmise aasta võitja, on erinevad kategooriad (foto, kook, moos, liha, ilma lihata, lapsega pered, lasteta pered, eritoitumised, ja firmade promotud blogid, või no mis iganes). no halloo, kes meil siin on turundajad, mina nt ei ole;) ja õppigem vigadest, jätame edaspidi need sõnad välja, mida enda kohta kuulda ei taha, see on päris hea filter.

Köögikata ütles ...

Palju, palju õnne, Mari-Liis!

Hehee - bloggeri kinnitussõna on ka nagu täpp I-le: umsoplog

Ülle ütles ...

Kõigepealt õnnitlused sulle Mari-Liis! On ääretult nauditav jälgida sinu toidutoimetusi.

Tahtsin lisada eelnenud diskussioonile, et kuigi inimesed ei ütle kunagi ära tunnustamisest, on siin tegemist isiklike blogidega, mis üldjoontes ei kuulu hindamisele, vähemasti mitte tagaselja. Kui on tegemist kommertsblogidega, siis palun, sest see ei ole enam isikliku maailma peegeldus üksi. Selles mõttes oleks eelnevalt pakutud paralleel kodukonkursiga täiesti mõeldav, kas siis ise ennast välja pakkudes või andes konkursikorraldajale oma nõusoleku osalemiseks. On see siis edaspidi Eva või keegi teine, aga loodetavasti õpetas tänavune juhtum enam taktitunnet.

Mõistagi ühinen hämmeldunud inimeste hordidega ja ütlen ausalt, olen jätkuvalt šokis. Tuuli tekstid on suutnud mind mitmel korral pisarateni liigutada ja kas tõesti kvalifitseeruvad südamest tulevad kirjutised oma isamaa teemal uhkeldamisena. Eemaletõukamisest ei räägi üldse.

Mari-Liis ütles ...

Juta, Kristel-Vispel, Köögikata ja Ülle: ehkki nüüdseks ausalt öeldes ei oskagi sellest esikohast õieti rõõmu tunda, on ikkagi hea meel teie õnnesoovide üle, suur aitäh!

Tuuli ütles ...

Mari-Liis, kullake, veelkord vabandused, et kogu see diskussioon just siin lahti rullus ja kohe kindlasti ei kahanda ega vähenda see Sinule antud tunnustuse väärtust. Iga kell ja kahe käega kirjutaksin alla Parima blogi aumärgile ja annanksin selle just täpselt sellele samale blogile. Vajadusel jagaksin ka endale sobivas emotsionaalselt ülevoolavas (kardetavasti mõne jaoks ka uhkeldavalt eemaletõukavas :), nali!) toonis tunnustussõnu ja põhjendusi, miks ma seda blogi armastan!

Juc ütles ...

Ma olen pika juhtmega ja nüüdseks olen ma pikalt mõelnud selle asja üle.
Esiteks, minu meelest on täiesti raudkindel tõend sellest, et Tuuli Ise ja hästi tehtud toidublogi pole mitte eemaletõukav, vaid vägagi ligitõmbav see, kui mitu täiesti vabatahtlikku fänni on selle blogiga ühinenud Facebookis! Muljetavaldav, ma ütleks!!!
Teiseks, üle-eelmisel aastal ütles Perenaine.ee top10 avaldades, et minu toidufotod rikuvad vahel toreda loo ära. Ja nii oligi, polnud võimalusi, vahendeid ja ennekõike oskusi. Pean ütlema, et see tõukas mind üksjagu ennast kokku võtma ja selles osas arenema. Nii et selline kriitika mõjus nii, nagu üks korralik kriitika mõjuma peaks. Ümmargused omadussõnad, nagu seda kahtlemata "eemaletõukav" on, ei ole mitte mingi mõõdupuu järgi konstruktiivne kriitika.
Kolmandaks pean aga ütlema, et tegemist on avaliku ruumiga ja tegelikult võib meist igaüks oma isiklikku blogisse üles riputada oma isikliku toidublogide või mille iganes topi, mille juurde võib lisada misiganes kommentaare ning kuitahes ümmarguseid omadussõnasid. Aga sel juhul peab ka leppima sellega, et vastu tuleb vastavat kriitikat. Nii et pole mõtet pahandada, et kriitika toob endaga kaasa veel rohkem kriitikat!
Ja lõpuks tundub mulle, et paksu naha kasvatamine on elukestev töö! Eriti toimetades avalikus veebiruumis :).

Juc ütles ...

Ja Tuuli eeskuju jälgides lisan pika jutu lõpetuseks ka vabandused Mari-Liisi ees, et ilusa postituse ja maitsva šokolaadikohvi loost kõrvale kaldusime! Mina kirjutan ka alla Sinule omistatud Parima toidublogi aumärgile! Ja šokolaadikohvi, eriti sellest ilusast tassikesest, mis pildil on, jooks kohe suurima heameelega ära!

Mari-Liis ütles ...

Ah, tüdrikid, olge nüüd:D Selle diskussiooni pärast on mul ütlemata hea meel ja selle üle ka, et see just siin lahti läks, mul oligi juba liiga ninnu-nännu ja nagu öeldud, "perfektne" siin see õhkkond:)
Mitte sellepärast pole rõõm kahanenud, vaid lihtsalt selleaastase top-i niru aura pärast, mis ju osaliselt määrib mindki.
Ag üldiselt olen vernantsiga jt sarnaselt mõtlevatega üsna ühel meelel (ja jumala eest, ma ei räägi seda juttu oma positsiooni pärast selles va õnnetus topis) et ikka ei peaks nüüd päris ära jätma ju ka. Ikka võiks olla vahvamate esiletõstmist edaspidigi. Aga läbimõeldumalt ja žürii koosseisu ning kategooriaid laiendades. Eeskuju saab ju võtta näiteks siit: http://www.saveur.com/article/Kitchen/2011-SAVEUR-Best-Food-Blog-Awards-Winners ja neid toredaid ja professionaalseid toppe on veel, mitmed ajakirjad valivad ja toidublogijad ise ja lugejad veebipõhiste küsitluste teel jne. Ja ikka et mitte liiga tõsiselt seda asja teha ja võtta, onju. Ilma fun'ita lähvad kõik asjad lõpuks käest ära. Eks kõigil ole selleaastasest juhtumist midagi õppida. Ikka rõõmsasti edasi, sõbrakesed!

P.S. Juc, see serviis on antiikne V&B, mu vanatädi pulmakingitus. Tõeline aare!

Juc ütles ...

Oi, Mari-Liis, selline vana ja tähendusega V&B paneb mul kohe käed sügelema ühe korraliku vanakraamituru järgi! Aga ma ei pea kaua ootama - märtsi esimesest pühapäevast on igakuised Arloni turud jälle käimas! Lähen otsin enda südame rahustuseks ka mõne vana V&B asjakese :)

Sirje ütles ...

Palju õnne selle kena blogi autorile! Ikka kord nädalas kiikan siia lehele toredaid retsepte lugema (väga ilusad fotod ja väga head seletused-õpetused). Alati kui siit veebisaidilt lahkun on kuidagi meel helge ja rõõmus. Veelkord aitäh ja jõudu!

Mari-Liis ütles ...

Sirje, nii tore Su kommentaari lugeda. Aitäh!

Jane kokkab ja teeb käsitööd ütles ...

Tegin enda küpsetautd leivast riivleiba, kuidas- lasin blenderist läbi ja siis kuivatasin ära. Üle jäänud toimisin retsepti alusel ja tõesti tuli imehea kook. Üldse ei olnud magus. Kiidan ka rukkikukleid retseptivihikust. Olen selle tainast otsinud heaga mituaastat et saada ikka imepehmeid kukleid, mida tavalise kõva taignaga üldse ei tulnud välja. Jäängi nüüdsest selle kukli taigana juurde ja proovin ka teha tavalise nisujahuga, et saada vastlakukleid. Meie pere lemmik :) Miksipärast tundub et selle aasta veebruari numbrivihik on minu jaoks loodud, et retseptid toimivad mida olen tahtnud ja leidnud oma menüüsse. Aitähh!