24. oktoober 2012

Täitsa untsus

Las ma räägin tänasest. Viirusest vaevatud tütreke soovis oma lemmikut kartuli-porrusuppi. Olime just maalt tulnud ja külmkapp linnas tühi kui kell. Isegi tavaliselt alati sügavkülmas karpides lademetes olev kanapuljong oli otsas. Kallis kaasa kupatati siis haige lapse hea enesetunde nimel lähimasse toidumekasse, Sadama turule, toorainet hankima. Ta saabus sealt tallemaksa ja -südame, kenakese valiku suitsuliha ja kartulitega. Porrust ja kanafondist polnud poekotis haisugi, sest unustamine ja hajameelsus on meie pere deviis!
Nii, kartul vähemalt oli olemas. Porru asendajaks passis hästi Peipsiveere sibul, mida mul tänu armsale Tuulile on korralik talvevaru, 20 kg. Tühja sest porrust, teeme kartuli-sibulasupi, veelgi tervislikum!
Nonii, sibulad pisaraid pühkides hakitud ja võis läbi kuumutatud, kartul tükeldatud. Valasin peale vee, maitseks veel veidi liha suitsuribi küljest, loorberileht, sool ja pipar. Ja keema.
Seni, kuni toit keeb, jõuab ju nii palju asju teha! Pakkida lahti kotid oma fotovarustuse ja nõude-linikute-küünlajalgade ja muu pildistamisatribuutikaga, mida peab linnast maale ja vastupidi edasi-tagasi vedama, kui teed parasjagu ajakirja jõulunumbrit ja ei jõua kõike ühes kohas valmis. Lisaks hiigelkott sopaste riietega. /Vihma kallab ja kell 12 päeval on pime kui kotis. Ema: "Lapsed, minge nüüd õue ja mängige seal, värske õhk on kasulik! Linnas saate kogu aeg toas olla!"/Ja siis jõuab veel supi keedes ära pesta kõige suurema lapse poolt kraanikaussi jäetud mustad nõud, mis on tegelikult üsna tore tegevus, sest niimoodi saab puhtaks ka oma käed, mis istutasid hommikul ümber kuus suurt marjapõõsast ja pistsid mulda kümneid kevadisi sibullilli. Jah, niimoodi toimetades kulub aeg tõesti mõnusasti, kuni...appiii! kõrbeb! Vesi kees ära ja osa kartuleid ja sibulaid on kõrbenud. Tõstan pealmise osa potisisust teise potti, et päästa mis päästa annab.
Päästetud köögiviljadel on kerge kõrbemekk, aga tühja. Ütlen neile, et see tuleb suitsuribist, mõtlen endamisi. Valan peale uue kuuma vee ja lasen kogu kupatuse korraks veel keema. Kiire-kiire, haige laps on näljane! Valan potisisu püreestamiseks kiiruga supsti potist kannmikserisse. Et pere noorim tudub köögi kõrval magamistoas, hiilin kannmikseriga teise korteri otsa ja suristan supi seal valmis. Nii, jäänud on veel vaid supp korraks keema lasta, koor lisada ja vaene väike köhija saabki oma lemmiktoitu (või noh, midagi sinnapoole)!
Püreestatud suppi kannmikserist potti tagasi valades näen seal hulpimas imelikke hõbevalgeid tükikesi ja tunnen väga tugevat pärmilõhna. PÄRMILÕHNA! Nojah, selge, sinna see kuivpärmipakk siis poetatud oligi, mida ma paaniliselt otsisin, et maale kaasa võtta ja seal ajakirja tarbeks kugelhopf'i küpsetada. Kes küll tuleb selle peale, et pärmipakk kannmikserisse pista? Kahtlustan iseennast, sest see juba mainitud hajameelsus võib panna tegema muidu täitsa ontlikku naist igasugu imetegusid. Samas võisid need vabalt olla ka kellegi pisikesed käed, kes arvas, et pärmipaki parim hoiustamispaik on kannmikser. Ja kuidas ma seda ei märganud, enne kui supi sinna valasin? Imeliste lisanditega "supp" läheb kõige kaduva teed ja praen kiiruga lastele eile keedetud pastaroast ülejäänud makarone juustuga.

Kaunid ja isuäratavad toidupildid, tervislik ja mitmekesine toiduvalik, sajaprotsendiliselt õnnestuvad retseptid, täiuslikult läikima löödud klaasid ja ühegi kortsuta tärgeldatud laudlinad. Alati reibas, värske, alati õnnestuv ja kõike jõudev pereemast kodukokk. Kõlab nagu ideaalne toidublogi ja -blogija, kas pole.
Kahju, et ma ühtegi hetke sellest tänasest täiuslikust fopaast ei jäädvustanud.:). Lõppkokkuvõttes oli see kõik lihtsalt jabur-naljakas. Jah, nii see elu käibki.

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mul oli seda väga lohutav lugeda, aitäh jagamast .... ja tegijatel pidavat juhtuma.

Tuuli ütles ...

Milline armas tuttavlik lugu, mis põhijoontes kordub vahel liigagi sageli (väikeste detailierinevustega). Nii armas on tegelikult lugeda, et nelja lapse ja kahe majapidamise kõrvalt ei olegi ju lihtsalt võimalik olla kogu aeg supervormis :) Ikkagi inimene! Absoluutne täius oleks liiga igav. Aga jah, see 6+3 asja korraga käsil toimetamine annab ka meie segasummas aeg-ajalt ettearvamatuid tulemeid. Detailidesse hetkel ei laskuks :D

Liina ütles ...

Oh kullake, ja meil on praegu veel eriti nummid eesti porrud müügil, kanafond niikuinii alati. Helistanud siis, ma oleks kullerdanud :-)
Saage terveks!

Pille ütles ...

No mina hakkasin siin ka juba tasapisi kahtlustama, et ma olen ainuke, kes olude sunnil aeg-ajalt peab makarone keetma-praadima ja juustu peale riivima, samas kui teised ja palju tublimad toidublogijad tärgeldatud põllega köögis toimetavad ja siis perfektselt pildile sätitud toitu kaamerasilmast piiluvad.
Aga ka Sina, Mari-Liis, oled lihtsalt inimene :)

(See kuivpärmipakk kõlab muidugi eriti lustakalt)

Profa ütles ...

Nojah, jätsid asja pooleli, oleks tulnud lihtsalt seda supisegu nädalakene kääritada, seejärel destilleerida ja võibolla oleksid sa varsti juba maailma parima kartuli-sibula viina autor. Ei meeldi mulle sellised poole pealt käegalöömised:)

Piret ütles ...

Pole üldse untsus, hoopis väga mõnus lugu ja tuleb vägagi tuttav ette:) Ühine alateadvus pole seotud ainult retseptidega. Keerutan ka peas juba paar päevakest sarnast lugu, ma tean mida sa tunned:)

Silja ütles ...

no minu usku Sinu üleloomulikesse võimetesse see lugu küll ei kõiguta:):):) 4 last, 2 majapidamist, kokasaate juhtimine, mahukas toidublokk ajakirjas (NB nii ilusad pildid kui ka retseptid) ja veel selline armas blogi, rääkimata sealjuures veel välimusest, mis lubaks ikka veel modellina (vabandust, mannekeenina) :) töödata ... no tõesti!!! ja kui ükskord juhtub pärmipakk valesse kohta, siis ... so what?!:):):)

mercredi ütles ...

10 punkti Silja kommentaarile!