31. august 2012

Ketšup

ketchup

Sel suvel saab ühe linnukese lisada pikalt plaanis olnud, aga seni proovimata hoidiste nimekirja. Ketšup-check!
On vist ütlemata selge, aga ikkagi: omatehtud ketšup maitseb palju naturaalsemalt, värskemalt, tomatisemalt, kodusemalt, kui ükski punasesse plastmassi pakendatud poes müüdav kraam. Tõuke kodutehtud ketšup lõpuks ära proovida andis tegelikult töö, Tiiu augustinumbri teemaks olidki justnimelt tomatihoidised. Esimese laari keetsin juba juulis, kui tomatid ei olnud veel tegelikult oma parimas vormis. Aga vaatamata sellele sai ketšup superhea! Aga nüüd, praegustest üliküpsetest lihakatest ja magusatest tomatitest tuleb kindlasti veelgi parem. Homme panen uue ketšupilaari tulele!
Aa, ja see paksendamise värk tahaks vist selgitamist: mulle igaljuhul tundus, et lihtsalt keemisel saadud mass oli liiga vedel. Seega lisasin paksendamiseks veidi nisujahu. Jahu maitset polnud üldse tunda, teda ju nii vähe selle tomatikoguse kohta tegelikult. Aga ketšup sai täitsa õige konsistentsiga. Nii et paksendamine on maitse asi ja muidugi sõltub tomatitest ka. Et kuidas neis mahla-viljaliha tasakaal parasjagu on.
Paljudes ketšupiretseptides kooritakse tomatid enne keetmist. Ma läksin seda teed, et keetsin küll saba ja karvadega, st koore ja seemnetega, aga ajasin massi veel pärast saumikserdamist läbi sõela.

Ketšup
umbes 1 liiter

2 kg tomateid
1 punane paprika
1 punane tšilli
1 sibul
1 kaneelipulk
10 musta pipra tera
5 vürtsitera
100 ml 5%list õunaäädikat
120 g pruuni roosuhkrut
1 tl soola
1 tl Worcestershire’i kastet

Paksendamisek (kui üldse on tarvis paksendada) s:
2 sl nisujahu
25 ml 5%list äädikat

Poolita tomatid. Puhasta paprika ja tšilli seemnetest ja südamikust, tükelda. Viiluta sibul.
Aseta kaneelipulk, pipra- ja vürtsiterad marlile ja seo nööriga pakikeseks. Tõsta tomatid, paprika, tšilli, sibul, õunaäädikas, 100 ml vett, suhkur, sool ja maitseainekotike suurde potti.
Keeda vaiksel tulel podisedes tund aega. Sega aeg-ajalt. Eemalda maitseainekotike.
Püreesta poti sisu saumikseriga. Aja ketšupimass läbi sõela, nii et selle peale jäävad ainult pildilgi näha olevad tomatiseemned ja saumikseris purustamata jäänud kooreribakesed. Need viska ära.

DSC_7365 

Kraabi kokku ka sõela alla kinni jäänud tomatipasta ja lisa ketšupile.
Lase ühtlane ketšup uuesti keema. Paksendamiseks sega omavahel nisujahu, õunaäädikas ja veidi kuuma ketšupit, nii et moodustuks ühtlane pasta. Vispelda see ketšupi hulka. Jälgi, et sisse ei jääks väikesi jahuklimpe. Keeda ketšupit veel 15 minutit. Lisa Worcestershire’i kaste. Aja vajadusel veel kord läbi sõela ja kurna kuumalt steriliseeritud pudelitesse või purkidesse.

DSC_7390

21. august 2012

Mustikad Amaretto kastmega

blueberries with amaretto and sour cream sauce

Kaks aastat on möödas ajast, kui mu Soomes resideeruv sugulane,  kalligraaf Vivian seda retsepti minuga jagas. Kiites, kui lihtne ja maitsev ikka üks mustikamagustoit saab olla. Ja nii üle-eelmisel kui eelmisel suvel, kui mets taas maja kõrval marjadest mustendas, võtsin muudkui hoogu, et homme teen ja homme teen...no nüüd siis lõpuks tegin! 
Ja tõesti: ohh, kui lihtne! Ohh, kui hea! Ehkki esialgu võib tunduda natuke naljakas hapukoort mandlilikööriga segada, on tulemus koos mustikatega lausa täiuslik! 
Lastele seda muidugi pakkuda ei saa, aga neile võib valada peale lihtsalt suhkruga segatud hapukoort ja krõbedaid mandlilaaste peale raputada. Välja näeb ikka samasugune nagu suurte oma, nii et ärge siis pokaale segi ajage:)
Retseptist jagub kahele. 

Mustikad Amaretto kastmega

1 sl mandlilaaste
2 dl hapukoort
0,5 dl suhkrut
0,5 dl Amaretto likööri
2 dl mustikaid

Rösti kuumal kuival pannil mandlilaaste mõni minut, kuni nad saavad veidi värvi. Tõsta jahtuma.
Sega kokku hapukoor, suhkur ja Amaretto. Jaga kreem magustoidupokaalidesse, tõsta peale mustikad. Kõige peale puista mandlilaaste.

blueberries with amaretto and sour cream sauce

19. august 2012

Petite tender, liivtatikud ja lehtpeet

Üleeile mere ääres jalutamas käies põikasime koos põnniga ka mereäärsesse metsatukka. Ja nagu tellitult ootasid seal sambla sees meid seened. Ettenägelikuna olin kaasa haaranud nii noa kui ämbri. Mitte et ma just spunki oleksin otsida plaaninud, aga augustis mere ääres ja metsas jalutades ei või iial teada, mis tee peale ette satub. Parem on olla igaks juhuks varustatud.

liivtatikud kasvavad siin

Ma olen tegelikult igal sügisel sealtsamast neid seeni korjanud. Hästi maitsvad on värskelt võis praetult, justkui puravikud. Puravikulised nad ju ongi. Ka marineerimiseks kõlbavad imehästi. Ühel aastal ma tegin neid selle klassikaks saanud Thredahlia veinimarinaadis seente retsepti järgi ja ütleme nii, et need purgitäied said ikka liiga kiiresti otsa.
Tatikuid on täitsa palju erinevaid ja võib juhtuda, et liigid kasvavad läbisegi. Enamasti on kõik söödavad, vaid võitatiku (jalal rõngas!) kohta ütleb "400 Eesti seent", et "tinglikult söödav, võib põhjustada mao-soolehäiretega mürgistust või allergiat". Liivtatiku puhul midagi sellist pole tarvis karta,  raamatu järgi on tegu hea söögiseenega, kasutada võib värskelt, st kupatamine pole vajalik. Kasvukoha kohta on märgitud: "Liivastes ja rabamännikutes, nõmmemetsades, väga sageli; üks tavalisemaid Eesti puravikulisi." Ja noorhärra Valter ongi siin rõõmsalt demonstreerimas, millisest metsast tasub otsida liivtatikuid:

IMG_2081

Liivtatikud on nii magusad seened, et neid armastavad väga ka seeneussid. Seega tuleks seened koju jõudes võimalikult kiiresti puhastada, et ussid ei saaks oma laastamistööd edasi teha. Seened tuleks kindlasti lõigata pikuti pooleks, sest isegi kui jalg on alt puhas, võivad pahalased olla end mõnusasti sisse seadnud kübara ja torukeste vahele.

liivtatikud

Kui seened puhastatud, siis kõige tähtsam küsimus: mida nendest teha. Jah, tavaliselt on see tõesti nii, aga seekord teadsin neid metsast leides juba täpselt, milliseks nende saatus kujuneb ja kellega koos nad taldrikut ehtima hakkavad.
Mul oli kapis ootel Liivimaa Lihaveise laagerdunud petite tender lihatükk. Olen Liivimaa Lihaveise erinevaid tükke varemgi kasutanud. Rostbiif, mida ma teen nende välisfileest, on lausa üks mu firmakaid. Puutusin Liivimaa Lihaveisega nüüd lähemalt kokku nädalake tagasi Lõuna-Eestis tööd tehes. Kohtusin Katrin Noorkõivuga Sentafarmist, kes teab lihaveiste kasvatamisest ja liha õigesti valmistamisest ilmselt kõike. Nägin mitmeid lihatükke, mida ma varem polnud kohanud või pole lihtsalt osanud märgata. Nagu näiteks seesama petite tender. Tegu on esiosast lõigatud õrna lihasega. Võistleb struktuuri ja maitse poolest edukalt hinnaliseimate tükkidega, nagu sise- või välisfilee, aga hind on rahakotisõbralikum. Õieti valmistades jääb petite tender imeõrn ja mahlane. Oluline on liha mitte üle küpsetada! See puudutab kõiki neid õrnu veiseliha tükke, mis on mõeldud praadimiseks või grillimiseks. Hautamiseks sobib veiseliha ka loomulikult hästi, aga siis tuleb valida teised tükid, need looma osad, mis töötavad rohkem ja milles on tänu sellele rohkem sidekudet. Viimane annab hautades toidule väga head, tugevat maitset.
Hautistest aga sügisepoole, praegu ikkagi see kaunikõlaline petite tender! Sellest võib lõigata medaljone või küpsetada tervelt, ühe tükina. Medaljone tuleks küpsetada vaid minut-paar mõlemalt küljelt, tervele tükile piisas täielikult kolmest minutist mõlemalt poolt. Niimoodi jäi lihatükk seest roosa ja väga pehme.

Et lisaks rohumaale (lihaveis) ja metsale (seened) leida ka midagi köögiviljalist, tuli lihtsalt aiamaale tiir peale teha. Lehtpeet on sel aastal uhke ja lopsakas ja viimane aeg on teda süüa, enne kui varred liiga puiseks muutuvad. 

lehtpeet e mangold

Sellistest toorainetest on lihtsalt imeline tunne süüa teha. No mõelge: liha- Lõuna-Eesti rohumaadelt. Seened - oma kodu juurest metsast. Köögivili - oma peenrast. Kõik puhas Eesti värk. Mõnus.

Grillitud petite tender

370 g lihaveise laagerdunud petite tender'it* 
2 sl oliiviõli 
punase veini äädikat pritspudelis** 
soola
musta pipart

Seened

300 g liivtatikuid
1 sibul
30 g võid
soola
tilli

Hautatud lehtpeet

350 g lehtpeeti
sorts oliiviõli
2 küüslauguküünt
1 dl valget veini või vett
1,5 sl seedermänniseemneid
soola
musta pipart

mangold ja petite tender

Puhasta liha kelmetest. Pritsi peale veidi punase veini äädikat, paar pihustisortsu mõlemale küljele. Seejärel patsuta lihatükk kokku õliga. Mässi toidukilesse ja lase toatemperatuuril(!) seista 1 tund. Vahetult enne grillimist maitsesta lihatükk soola ja musta pipraga. Grilli kuumal grillil (tubastes oludes praepannil) mõlemalt poolt 3 minutit. Mässi fooliumisse ja lase 10 minutit seista. Lõika viiludeks.

Seentega on lugu lihtne: lõika need väiksemaks, haki sibul. Kuumuta pannil või, lisa sibul ja prae läbipaistvaks. Tõsta pannile ka seened ja prae koos sibulatega 10 minutit. Maitsesta soolaga, sega hulka värsket hakitud tilli.

Pese ja kuivata lehtpeet. Väga noortele võib varred täies pikkuses külge jätta. Mulle tundusid nad nüüd, augusti lõpus, võrreldes lehtedega veidi puised, lõikasin pool varrepikkusest maha. 
Kuumuta suurel pannil õli. Viiluta küüslauk, kuumuta õlis madalal kuumusel paar minutit. Lisa pannile lehtpeet ja valge vein või vesi. Maitsesta soolaga. Hauta, kuni lehtpeedi maht on vähenenud poole võrra. Selleks kulub 10-15 minutit. Rösti seedermänniseemneid hetk kuumal kuival pannil ja sega lehtpeedi hulka. Jahvata peale musta pipart.

Ja ongi valmis!

lihaveise petite tender, seened ja mangold

*Üks tükk. Kaal varieerub veidi erinevatel pakenditel, midagi ei juhtu, kui teile satub näiteks hoopis 410-grammine pakike
**Veiseliha võib marinaadis liigselt hapet kasutades muutuda sitkeks. Õige vähe, tundega doseeritud tilgake punase veini äädikat aga annab maitsele väga hea nüansi, struktuuri rikkumata.