24. oktoober 2012

Täitsa untsus

Las ma räägin tänasest. Viirusest vaevatud tütreke soovis oma lemmikut kartuli-porrusuppi. Olime just maalt tulnud ja külmkapp linnas tühi kui kell. Isegi tavaliselt alati sügavkülmas karpides lademetes olev kanapuljong oli otsas. Kallis kaasa kupatati siis haige lapse hea enesetunde nimel lähimasse toidumekasse, Sadama turule, toorainet hankima. Ta saabus sealt tallemaksa ja -südame, kenakese valiku suitsuliha ja kartulitega. Porrust ja kanafondist polnud poekotis haisugi, sest unustamine ja hajameelsus on meie pere deviis!
Nii, kartul vähemalt oli olemas. Porru asendajaks passis hästi Peipsiveere sibul, mida mul tänu armsale Tuulile on korralik talvevaru, 20 kg. Tühja sest porrust, teeme kartuli-sibulasupi, veelgi tervislikum!
Nonii, sibulad pisaraid pühkides hakitud ja võis läbi kuumutatud, kartul tükeldatud. Valasin peale vee, maitseks veel veidi liha suitsuribi küljest, loorberileht, sool ja pipar. Ja keema.
Seni, kuni toit keeb, jõuab ju nii palju asju teha! Pakkida lahti kotid oma fotovarustuse ja nõude-linikute-küünlajalgade ja muu pildistamisatribuutikaga, mida peab linnast maale ja vastupidi edasi-tagasi vedama, kui teed parasjagu ajakirja jõulunumbrit ja ei jõua kõike ühes kohas valmis. Lisaks hiigelkott sopaste riietega. /Vihma kallab ja kell 12 päeval on pime kui kotis. Ema: "Lapsed, minge nüüd õue ja mängige seal, värske õhk on kasulik! Linnas saate kogu aeg toas olla!"/Ja siis jõuab veel supi keedes ära pesta kõige suurema lapse poolt kraanikaussi jäetud mustad nõud, mis on tegelikult üsna tore tegevus, sest niimoodi saab puhtaks ka oma käed, mis istutasid hommikul ümber kuus suurt marjapõõsast ja pistsid mulda kümneid kevadisi sibullilli. Jah, niimoodi toimetades kulub aeg tõesti mõnusasti, kuni...appiii! kõrbeb! Vesi kees ära ja osa kartuleid ja sibulaid on kõrbenud. Tõstan pealmise osa potisisust teise potti, et päästa mis päästa annab.
Päästetud köögiviljadel on kerge kõrbemekk, aga tühja. Ütlen neile, et see tuleb suitsuribist, mõtlen endamisi. Valan peale uue kuuma vee ja lasen kogu kupatuse korraks veel keema. Kiire-kiire, haige laps on näljane! Valan potisisu püreestamiseks kiiruga supsti potist kannmikserisse. Et pere noorim tudub köögi kõrval magamistoas, hiilin kannmikseriga teise korteri otsa ja suristan supi seal valmis. Nii, jäänud on veel vaid supp korraks keema lasta, koor lisada ja vaene väike köhija saabki oma lemmiktoitu (või noh, midagi sinnapoole)!
Püreestatud suppi kannmikserist potti tagasi valades näen seal hulpimas imelikke hõbevalgeid tükikesi ja tunnen väga tugevat pärmilõhna. PÄRMILÕHNA! Nojah, selge, sinna see kuivpärmipakk siis poetatud oligi, mida ma paaniliselt otsisin, et maale kaasa võtta ja seal ajakirja tarbeks kugelhopf'i küpsetada. Kes küll tuleb selle peale, et pärmipakk kannmikserisse pista? Kahtlustan iseennast, sest see juba mainitud hajameelsus võib panna tegema muidu täitsa ontlikku naist igasugu imetegusid. Samas võisid need vabalt olla ka kellegi pisikesed käed, kes arvas, et pärmipaki parim hoiustamispaik on kannmikser. Ja kuidas ma seda ei märganud, enne kui supi sinna valasin? Imeliste lisanditega "supp" läheb kõige kaduva teed ja praen kiiruga lastele eile keedetud pastaroast ülejäänud makarone juustuga.

Kaunid ja isuäratavad toidupildid, tervislik ja mitmekesine toiduvalik, sajaprotsendiliselt õnnestuvad retseptid, täiuslikult läikima löödud klaasid ja ühegi kortsuta tärgeldatud laudlinad. Alati reibas, värske, alati õnnestuv ja kõike jõudev pereemast kodukokk. Kõlab nagu ideaalne toidublogi ja -blogija, kas pole.
Kahju, et ma ühtegi hetke sellest tänasest täiuslikust fopaast ei jäädvustanud.:). Lõppkokkuvõttes oli see kõik lihtsalt jabur-naljakas. Jah, nii see elu käibki.

20. oktoober 2012

Rostbiif, nii kuis meie majas seda tehakse

rostbiif/roast beef

Kui siin juba nii lihaliseks (vt. eelmine postitus) on see asi läinud, teen ära ka oma ammu plaanis olnud rostbiifi postituse. 
Minu meelest on see üks parimaid mooduseid veiseliha küpsetamiseks üldse. Pealt pruuni pealispinnaga ja seest roosa liha on õrn ja imehea maitsega. Süüa saab nii soojalt praena (näit. brittide Sunday roast) kui külmalt: lihtsalt lõikudena, salatil või võileival. Kunagi ei tahtnud rostbiifi tegemine mul kuidagi õnnestuda. Tallanahk tuli ahjust välja, noh. Aga ma ei jätnud jonni. Proovisin ja katsetasin. Ja julgen nüüd öelda, et kõige suurem osa rostbiifi õnnestumises on toorainel. Ma enam ei riski ja teen alati rostbiifi Liivimaa Lihaveise laagerdunud välisfileest. Jah, on kallis, aga ega rostbiif nüüd päris argiõhtu toit ka pole.  Jah, õnnestub alati ja ei pea paaniliselt enne külaliste saabumist proovima untsuläinud rostbiifi tükeldada ja sellest böfstrooganovi hautada (seilasime, teame). Täitsa võimalik, et väga hea rostbiifi saab ka sisetükist või pähklitükist või välistüki silmast, aga välisfileest on ta lihtsalt super.
Veiselihal tuleks kohe kindlasti lasta enne küpsetamist toatemperatuuril seista. Mina lasen tal rahus soola ja õli-veiniäädikaga sissepatsutatult lebada tund aega. Prantsuse toidukeemik ja kokk Hervé This väidab, et arvamus, nagu soola lisamine enne küpsetamist muudaks liha puiseks, on puhas müüt ja vastupidi, see parandab hoopis oluliselt liha maitset ja struktuuri. Loomulikult on talle ka vastuargumente, nagu ikka, aga seda ma võin oma kogemusest öelda küll, et see tunnike soolaga maitsestatult seismist mingeid "mahlu välja" nüüd küll ei tõmba.
Aga vot hape on nüüd küll see, mis võib veiseliha sitkeks teha. Nii et äädikamarinaadis leotamine on kindlasti välistatud. Aga vot minu retseptis on ikkagi sortsuke veiniäädikat! Cava-äädikas on õrna ja pehme maitsega. Ja nii pisike kogus ei tee midagi halba. Annab hoopis maitsele väga hea nüansi, struktuuri rikkumata.

Rostbiif

_DSC0299800-900 g lihaveise laagerdunud välisfileed
1 tl soola
2 sl oliiviõli
1 sl cava-äädikat (võib asendada valge veiniäädikaga)
musta pipart

Puhasta liha kelmetest. Hõõru igast küljest ühtlaselt soolaga. Patsuta kätega lihasse kõigepealt oliiviõli ja siis veiniäädikas. Ikka nii, et igale küljele jaguks. Lase toatemperatuuril seista 1 tund.
Prae pannil igas küljest pruuniks. Õli pole pannile vaja lisada, liha on õline. Oluline on praadida kõrgel temperatuuril, et liha pruunistuks, mitte ei hakkaks hauduma.
Kui soovid, seo lihatükk nööriga kinni, et ta oleks ühtlase ja pontsakama kujuga.Tõsta liha pannilt ahjuplaadile asetatud ahjurestile.
Kuumuta ahi 180 kraadini. Enne ahju panemist raputa lihale peale veel musta pipart. Küpseta, kuni sisetemperatuur on 58 kraadi. Tõsta liha ahjust, mässi fooliumisse ja lase 15 minutit puhata. Eemalda nöör, kui seda kasutasid ja lõika liha terava noaga õhukesteks viiludeks.

Lihtne, kas pole. Et asi kindla peale õnnestuks, ongi ülioluline pidada silmas vaid nelja asja:

-et liha saaks piisava aja toatemperatuuril olla
-et pannil praadimine toimuks piisavalt kõrgel temperatuuril. Parim on kasutada malmpanni.
-et ahjus küpsetades oleks liha restil ja õhk saaks ka altpoolt liikuma. Kui ei ole sobiva suurusega restiga ahjupanni, võib kasutada näiteks Ragne poolt välja pakutud nutikat lahendust.
-et ei küpseta üle. Siis jääb rostbiif tuim ja vintske. Lihatermomeeter on siinjuures asendamatu abiline.


Veiseliha küpsusastmed oleks ka siia kohane kirja panna (allikas: eestitoit.ee)

- küps (welldone) - läbiküpsenud lihalõik, pealt pruunistatud ja ka keskelt täiesti küps, liha sisetemperatuur vähemalt +72°C;
- poolküps (medium) - keskmiselt küpsenud lihalõik, pealt pruunistatud, keskmine osa pooltoores (punakas kuni roosa), liha sisetemperatuur +60-+65°C;
- pooltoores (rare) - pealt kergelt pruunistatud lihalõik, keskmine osa toores (punane), liha sisetemperatuur +50-+55°C.

58°C, milleni mulle meeldib rostbiifi küpsetada, on siis rare'i ja mediumi vahel. Õrn ja mahlane. Aga küpsusaste on maitse asi, selge see.

rostbiif/roast beef

16. oktoober 2012

Officina della Bistecca

liharesto

Kui te peaksite kolama Toscanas Chianti piirkonnas ja sattuma pisikesse linnakesse nimega Panzano in Chianti (täpselt Firenze ja Sienna vahel), ärge laske käest võimalust külastada asutust nimega Antica Macelleria Cecchini.  (macelleria on itaalia keeles lihapood). Ettevaatust, taimetoitlased, tegu on lihale ja ainult lihale pühendatud ettevõtmisega. Kogu asja hing on Dario Cecchini (ülejärgmisel fotol raamitud pildil koos lihaga). Dario on mees, kes on 35 aastat olnud lihunik. Pühendunud, sihikindel, kvaliteedimärgiga lihunik. Tema oma sõnul: "My goal is to respect the animal by using every part in the best way possible".
Antica Macelleria Cecchini ongi lihakarn, kust saab osta veise- ja sealiha ja neist tehtud tooteid, hooajaliselt ka lambaliha. Lihakarni, mis on meie mõistes suuremat sorti putka, juurde kuulub kolm väikest söögikohta: Dario Doc (kõige lihtsam neist, kui nii võib öelda), Solociccia (solo ciccia- ainult liha, it. k.), kus on kaks katet õhtu jooksul: kell 19 ja kell 21. Tunde järgi ütleks, et üks on turistidele, teine kohalikele:) Kuus lihakäiku, köögiviljad, oad, vein, vesi, kook ja grappa - 30 eurot.
Me käisime kolmandas, Officina della Bistecca's.  Kogu see kupatus asub pisikeses majas kitsal Panzano tänavakesel.
Sellest, milliseid lihasid ühes või teises söögisaalis pakutakse ja kuidas üldse Cecchini veist tükeldab, annab aimu see selgitustega joonis:

mappa

Katsun selle restoranikülastuse loo nüüd ära kirjutada võimalikult väheste hüüumärkide ja ohhide-ahhideta, sest neid oleks vastasel juhul täis terve tekst. Kogu see restoran kõige oma atmosfääri, teenindajate, toitude ja kummaline seda küll öelda, aga siin see tõepoolest nii oligi, külastajatega, oli lihtsalt sõnulseletamatu elamus!
Koht Officina della Bistecca lauas tuleb kinni panna nii 3-4 nädalat varem. Jah, justnimelt koht lauas, sest istutakse ühe pika laua taga ja vaid äärmisel vajadusel tõstetakse juurde paar üksikut lisalauda. Lauda istutakse teisipäeviti, reedeti ja laupäeviti kell 8 õhtul ja pühapäeva päeval kell 1. Päevad võivad hooajaliselt muutuda, kui on tõsine plaan sinna minna, tšekkige enne igaks juhuks järgi.
Me jõudsime kohale tunnike varem ja oligi tore, sest avastasime, et nii see peabki olema. Õhtusöögieelne kogunemine toimubki lihakarnis ja selle ees tänaval. Järgneval fotol ongi lihakarn ise, tollestsamast uksest minnaksegi läbi lihakarni valgete plaaditud seintega lihtsate tagaruumide söögikohtadesse. Läbi tagumise ukse näeb rippumas laagerduvaid lihatükke:

liharesto-8

Sellestsamast uksest võivadki varem saabujad rahulikult siseneda, sest neid ootavad poekeses eelampsudega kaetud laud ja vein. Lihakarni interjöör on lihtne ja ehe, isegi veidi rohmakas ja selline... äge! Ahjaa, muusikaline taust mainib ka äramärkimist, selleks oli kogunemise- ja ooteajaks valitud pererahva poolt AC/DC. :) Aga ma üldse ei imesta, kui mõnel teisel õhtul kostub kõlaritest hoopis näiteks klassikalist muusikat, sest kogu see koht oli lahedaid ja kohati ebakorrektseid kontraste täis. Ilma terve huumorimeeleta jääks seal jänni. Madonnakujud ja laes lühtrina rippuvad seajalad. Mona Lisa, kes hoiab käes kandikut hiiglasliku punase lihakänakaga. Veisepeaga mehe kuju söögilaual. 

liharesto-4

Sep 26, 20121

Selline nägi välja otse lihapoodi kaetud suupistelaud. Vein, leib, oliivid ja väike valik nende oma toodetest: vorstid ja burro del Chianti, mis kujutab endast searasva, millele maitset antud veidikese äädika, rosmariini, küüslaugu, meresoola ja pipraga. Lisaks leivale määrimisele soovitatakse seda ka kuumadele ahjukartulitele. Ahjaa, prosciuttosid nad üldse ei tee, see on Cecchini-sugusele mehele ilmselgelt liiga igav.

liharesto-3

Ja kui siis oli juba parasjagu lihapoes ja selle ees pimedal iidsete kividega kaetud tänavajupil veini joodud ja searasva limpsitud, jõudis kätte ka päris õhtusöögi aeg. Söögituppa jõudmiseks mindi pundiga läbi lihapoe, selle tagaruumide, mingite pisikeste laoruumide ja lõpuks ülikitsast treppi pidi ruumi, milles hiiglaslik grillahi, üks suur ja pikk kaetud laud ja laua keskel suured punased, imeilusad veiselihatükid. Toored muidugi.
Taldrikualusteks olid suured veiseliha lõikamise skeemid, kust siis söömaaja käigus sai uurida, kust täpselt mingi pala lõigatud. Laual ootas ka õhtu programm:

liharesto-21

Tähelepanu väärib menüü juures veel see, et nii vein, leib, oad ja kõik muud köögiviljad ning muidugi oliiviõli on pärit kõik sealtsamast Chiantist, 3 km raadiuses Panzanost. Ja nagu menüülgi näha, on veisedki kasvanud sealsamas Panzanos ja osa liha tuleb Katalooniast, kus seda kasvatatakse  spetsiaalselt Dario Cecchinile. Sümpaatne oli, et ehkki laual oli piiramatus koguses head kohalikku veini (võite kolm korda arvata, mis veini), võib ilma igasuguse korkimistasuta restorani minna ka oma pudeliga. 
Niimoodi see minu ninaalune lauda istudes välja nägi: suured robustsed tükid fenkolit, porgandit, sibulat, sellerit. Õli, äädikas ja vein. Ja liha.

liharesto-12

Kogu lihaküpsetamine toimus sealsamas toas, meie silme all. Liha oli kogu aeg toatemperatuuril, kust siis poisid järjest võtsid tükke ja küpsetasid sütel. Kõik küpsetamisele minevad laagerdatud lihatükid võetaksegi seal külmkapist toatemperatuurile juba 10-12 tundi enne toidu valmistamist. Liha ei puudutata ühegi metallesemega, no lõikamiseks mõeldud nuga muidugi välja arvatud. Liha seisab puidust alusel ja küpsenuna tõstatakse ta samuti puidust alusele. Liha pööramine küpsetamise ajal toimub puulabida või käega.

liharesto-19

liharesto-17

Järgmisel fotol esimene käik, veise tartar. Nad ise nimetavad seda Sushi del Chianti. Tegu on peeneks hakitud (noaga ikka) veiselihaga, mis on maitsestatud oliiviõli, meresoola, musta pipra, tšillipipra, küüslaugu, peterselli ja sidrunimahlaga ja paari riba apelsinikoorega. Kõike seda tundub üsna palju, aga maitseainete kogused olid imeväikesed, et mitte mingil juhul liha puhast maitset enda alla lämmatada, vaid justnimelt rohkem välja tuua.

liharesto-22

Järgmiseks saabus sütelt toosama tartar, mis oli kebabidena vardasse aetud ja kergelt kuumalt grillrestilt läbi lastud:
liharesto-25

Järgnesid kolm vägagi toekat lihakäiku: Costata di Fiorentina, Bistecca Panzanese ja õhtu staar, Bistecca Fiorentina. Järgmine erepunane tükike on neist keskmine, Bistecca Panzanese. See on veise tagaosast pärit lihatükk, mida nööriga seotult küpsetatakse 5 minutit ühelt, 5 teiselt poolt ja siis lastakse 10 minutit puhata. Seejärel lõigatakse tükkideks. 

liharesto-33

Bistecca Panzanese laialijagamise ootel:

liharesto-36

Huvitav oli see, et ühtegi neist sütel küpsetatud veiselihatükkidest ei maitsestatud enne küpsetamist ega küpsetamise ajal mitte millegagi. Ei mingit soola, pipart, õli, äädikat, ürte. Kõik, mida see ülikvaliteetne veiseliha maitseks kõrvale tahtis, olid söömise ajal lisatud Profumo del Chianti (sealsamas kohapeal valmistatud ürdisool, järgmisel fotol purgis) ja oliiviõli. 
Ja ehkki see on lihtsalt igapäevane maitseaine, sool, on nii ilus, kuidas Dario Cecchini sellest kirjutab, et ma lihtsalt pean selle siia ta kodulehelt kopima: 
"I took the best sea salt I know, Sicilian, and I married it with the aromatic herbs of Tuscany, letting instinct be my guide to finding the right balance. 
Sage, lavander, thyme, rosemary, laurel, fennel pollen and juniper. 
The Tuscan elders who tasted my "Profumo" tell me that is has the scent of the forest and of the fields in summer, the scent of "family". I was moved that maybe I too, was one of them.
These are the emotions that help to understand life." Ohhjahh.

Sep 26, 20122

Nagu juba öeldud, käis kogu lihaküpsetamine sealsamas söögiruumis. Äärmiselt professionaalselt ja väga lõbusalt. Ruumitäis rahvast oli õhtu lõpuks täiesti ühel lainel ja vennastunud, ükskõik, kas tegu oli siis itaallaste, ameeriklaste, juutide või eestlastega. Oleks olemas karnivooride hümn, oleksime me üheskoos õhtu lõpetanud ilmselt sellega. Superelamus!

Sep 26, 2012

Oma valdusi käis üle vaatamas ka Dario Cechhini isiklikult (keskel):

liharesto-37

Ja siia lõppu veel üks väga ebakvaliteetne (kõik selle postituse pildid ongi tehtud muide mobiiltelefoniga, nii nagu see videogi), aga selle eest emotsionaalne filmijupike sellest, kuidas anti teada Bistecca di Fiorentina valmimisest. Neile endile tegi kogu see asi ka suurt nalja:



6. oktoober 2012

Eggs Benedict ehk munad Benedicti moodi

eggs benedict

Nädalavahetuse hommikud lõpevad mul alles lõuna ajal. Lihtsalt nii mõnus on mitte kuhugi kiirustamata hommikumantlis ringi uimerdada ja köögis natuke keerulisema tegevuskäiguga hommikusöögi kallal nikerdada kui argihommiku võileib ja jogurtitops. Ja kui ühe hommikusöögi tegemine juba hõlmab endas praetud peekonit, pošeeritud mune ja Hollandi kastet, kusjuures kõik see peaks valmima enam-vähem ühel ajal, siis uskuge, on tegu minu jaoks üsna keerulise ettevõtmisega.
Aga jah, mulle kohe ei meeldi üldse nädalavahetusi üle koormata igasugu koduväliste tegemistega ega koos suure lastepundiga joosta keel vestil siia ja sinna üritusele ja laadale ja kohvikusse ja kontserdile ja ... siis õhtuks on selline tunne, nagu täistööpäev oleks selja taga. Kultuuriüritused toimuvad ja restoranid on avatud ka nädala sees. Niisama lihtsalt perega koos olemine, pikad kodused hommikud mitte midagi sihtotstarbelist tegemata, on minu jaoks parim asi puhkepäevade juures üldse. Nimetatagu seda siis laiskuseks või milleks tahes, me oleme sellega igaljuhul hõivatud igal nädalavahetusel:)

Veidi Eggs Benedict'i taustast ka: tõsiasjast, et nimetus viitaks justkui konkreetsele isikule, on nii mõnigi kuulsusejanune härra või proua Benedict kinni haaranud. Kindlaid tõendeid klassikaks saanud roa looja kohta paraku ei ole. Levinumad on aga kaks legendi.
Esimese kangelane on Wall Streeti börsimaakler Lemuel Benedict. Lemuel olevat ühel 1894. aasta hommikul pärast korralikku pidutsemist kõndinud Waldorfi hotelli hommikusöögile. Lootuses vabaneda pohmellist, tellis ta võiga määritud röstsaia, kooreta keedetud muna, praetud peekonit ja Hollandi kastet. Legendaarne Oscar Tschirky Waldorfist olla maakleri valikust nii palju inspiratsiooni saanud, et jättis roa alalisena Waldorfi menüüsse, asendades röstsaia Inglise muffini (pärmitainakukkel) ja peekoni singiga. Sedasama Oscar Tschirky't peetakse muuseas ka Waldorfi salati loojaks. Ja ta pole kunagi isegi olnud kokk, vaid hoopis maître d’hôtel, kes on nagu ülemkelner või restorani mänedžer või midagi sellist.
Teine lugu räägib kellestki proua Benedictist, pankuri ja purjetaja abikaasast. 20. sajandi algusaastate New Yorgis oli perekond Benedictil olnud komme pühapäeviti einestada  restoranis Delmonico. Ühel pühapäeval, tüdinud iga kord ühte ja sama söömast, oli proua Benedict küsinud: “Kas teil pole tõesti midagi uut või teistsugust pakkuda?” Kelner uurinud seepeale, mille järele proual isu oleks. Vastuseks kõlas: kooreta keedetud muna kuklil koos singi ja Hollandi kastmega, kõige peale trühvliviil. No oli see vast lennuka fantaasiaga daamike!

Benedicti moodi munad
kahele

4 peekoniviilu
1 sl valge veini äädikat
2 muna
2 kuklipoolikut
määrimiseks võid
musta pipart

Hollandi kaste:

100 g võid
2 munakollast
1 sl vett
1 sl sidrunimahla
soola

Prae peekoniviilud pannil kergelt krõbedaks. Tõsta majapidamispaberile üleliigsest rasvast nõrguma.

Pošeeritud munad:
Täida sügavamat sorti pann kolmveerandi ulatuses veega. Kuumuta keema, lisa äädikas. Löö munad koorest välja väikestesse vormidesse või kohvitassidesse. Munakollased peavad jääma terveks! Alanda vee kuumust, nii et see vaid õrnalt muliseks. Lase munad ükshaaval nii vee lähedalt kui võimalik pannile vajuda. Kuumuta mune vees 2-3 minutit olenevalt sellest, kui küpset munakollast soovid. Tõsta munad ettevaatlikult vahukulbiga taldrikule ootele.

Hollandi kaste:
Tükelda või väikesteks kuubikuteks. Sega kausis munakollased 1 sl veega. Kuumuta kastrulis vesi keemiseni. Tõsta muna-veeseguga kauss kastrulile, nii et kausi põhi ei puudutaks vett – kaste valmib veeauru kuumuses. Sega munakollase-vee segu pidevalt ja tugevasti, kuni see pakseneb. Lisa edasi segades võitükikesed. Kaste ei tohi tükki minna, vaid peab olema siidjas ja kreemine. Tõsta kauss kastrulilt ära, maitsesta kaste sidrunimahla ja soolaga. Ära kastet nüüd enam kuumuta, hoia leigena.

Ja nüüd lao kogu kupatus kokku: rösti kuklipoolikud, määri neile võid. Tõsta peale peekoniviilud ja neile pošeeritud muna. Vala peale Hollandi kastet. Jahvata kõige peale veidi musta pipart.
Lihtne, onju! ;)

Retsept ilmus  ajakirja Tiiu oktoobrinumbris, rubriigis Klassikat laiast maailmast.