22. veebruar 2013

Sealihaterriin

pork terrine

Nägin vernanda juures isuäratavat terriini ja kohe samas tuletas end meelde mu jupp aega tagasi Lakeland'ist soetatud lahtikäiv terriinivorm. Terriini saab muidugi täitsa edukalt ka keeksi- või leivavormis küpsetada ja üldse, mulle tundub, et peamine põhjus, miks ma selle vormi ostsin, oli isuäratav toidupilt tema juures ja kontrollimatu kirg igasuguste vormide järgi:) Sellesama toidu, mis mind vormi ostma ahvatles,  tegin ma ammugi ära üldsegi mitte terriinivormis, vaid Tuuli ja Tiina eeskujul ramekinites. Ühesõnaga, mu "uus" terriinivorm oli täitsa sisseõnnistamata ja üks korralik rustikaalne talupoja terriin tundus selleks igati sobivat! Tegu on lihtsa ja puhta, mahedamaitselise terriiniga, mille kõrvale sobib midagi hapukat ja särtsakat nagu näiteks marineeritud kurgid ja pärlsibulad, mädarõigas, sibulamoos (vt. retsepti allpool) ja muidugi krõbedakooreline tume sai.
Ühes Jamie ajakirjas andis Joël Antunès sarnase terriini retsepti, nimeks oli country pate (Auverne'st pärit) ja lihaks kõikvõimalikud seatükid: seamaks, seakülg, süda, sisefilee ja rasv ka veel pealekauba. Ja mässimiseks kasutati võrkkelmet. Eks ma teen kunagi selle ka ära, aga kuna terriini tegemise päeval ma sea südant kusagilt ei saanud, võrkkelmest rääkimata ja ilma selleta tundus see Antunès' patee kuidagi poolik, läksin kergema vastupanu teed ja kasutasin lihtsat liha: sea praetükki (tagaosa) ja kaelakarbonaadi. Võib muidugi kasutada ka muid tükke, aga jälgida, et oleks ikka parasjagu taist liha ja parasjagu rasvast ka. Küpsetamisõpetus pärineb aga suures osas Antunès'lt, miksituna vernanda omaga. 

Sealihaterriin

900 g-ne nn. seaprae tükk
300 g seakaelakarbonaadi
1 sibul
2 küüslauguküünt
2 saiaviilu
1 muna
100 ml piima
1,5 tl soola
1 tl Penja pipart* uhmerdatult+veel mõned terad tervelt
110 g suitsupeekoni viile

Aja liha, sibul, küüslauk ja sai läbi hakklihamasina. Kui on võimalus valida (minu KA-l on kaks erinevat varianti), siis võimalikult jämeda hakkega. Liha võib ka noaga peeneks hakkida. Kindlasti ei peaks terriini tegemisel kasutama valmis hakkliha.
Lisa muna, piim, sool ja pipar.
Kata terriinivormi põhi peekonilõikudega nii, et servad oleksid veidi üksteise peal. Kui sul on pikad peekoniribad, jäta otsad mõlemalt poolt üle ääre rippuma ja siis kui liha on ka vormis, tõsta need lihtsalt "tekiks" peale. Mul sattusid olema sellised lühemad jupid (Maks ja Moorits), mis ei ulatanud isegi külgedele, aga sest polnud midagi, väljanägemine sai lõpuks ikkagi kabe.
Vala nüüd lihasegu vormi. 
Kuumuta ahi 220 kraadini. Täida kõrgemate servadega ahjupann poolenisti veega ja tõsta ahju. Lase vesi aurama. 
Tõsta terriinivorm veevanni ja küpseta 10 minutit. Alanda kuumus 120 kraadini ja küpseta veel 2, 5 tundi. 
Tõsta ahjust välja ja jahuta toatemperatuuril. Seejärel hoia enne serveerimist vähemalt 12 tundi külmkapis.

Terriini kõrvale keetsin punase sibula moosi pohladega. Idee kombinatsiooni osas sain kodurestorani Loft perenaiselt Signelt, kes valmistas sarnast lisandit seafilee kõrvale ja kõik see kokku maitses imeliselt hästi.

Punase sibula moos pohladega

2 punast sibulat
1 sl võid
1 sl oliiviõli
50 g muscovado suhkrut
2 sl punase veini äädikat
100 ml Põltsamaa Tõmmut
soola, pipart
30 g (väike peotäis) pohli

Moosiks puhasta ja viiluta sibulad. Kuumuta pannil või ja oliiviõli prae sibul pehmeks. Kõrbema ei tohi lasta! Lisa sibulatele punase veini äädikas. Sega läbi. Seejärel suhkur, lase sel sulada ja veidi karamelliseeruda. Vala peale klaas punast veini ja hauta kaaneta 45 minutit. Lõpuks lisa peotäis pohli ja keeda veel 5 minutit või kuni külmutatud pohlad on sulanud. Jahuta.


moos1

moos


*Paar sõna Penja piprast. Tegelikult kasvatab kõiki pipraterasid kasvatab üks ja sama taim, piper nigrum. Must pipar, roheline ja valge, kõik nad tulevad temalt, lihtsalt töötlemisviis on erinev. Must pipar on toorelt korjatud, küpsetatud ja kuivatatud piprataime vili. Roheline pipar on lihtsalt kuivatatud toores vili ja valge pipar on hoopistükkis sellesama taime kuivatatud küps seeme. 
Ka Penja pipar on valge pipar, aga eriline valge pipar. Karakterit on palju rohkem kui tavalisel. Penja pipart kasvatatakse Aafrikas Kamerunis Penja orus ja ainult seal ja oma eriliselt sooja ja pehmelt vürtsika maitse saab ta vulkaanilisest ja toitainerikkast pinnasest. Penja istanduses käib piprategu juba aastasadu ühtemoodi: saak korjatakse käsitsi ning see puhastatakse, kuivatatakse ja kooritakse nii, nagu seda on tehtud ammusest ajast saadik. Eriti hästi passib Penja pipar justnimelt selihaga, tuues esile selle muskusemaitse, samas jäädes ise tahaplaanile. Sobib hästi ka veiseliha, muna, kala ja heledate kastmetega. Asendamiseks sobib siin terriinis ka tavaline valge või miks mitte must pipar, aga nüansivahe on tuntav. Penja pipart saab Umamist!

12. veebruar 2013

Pisikesed brownie-koogid

segamini

Vastlapäev õnnelikult seljatatud ja linaõnn tänu kõigi nõuete ja traditsioonide hoolikale järgimisele (eriti ohtra kuklite manustamise osas) kindlustatud, pole meie peres lähima nädala tähtpäevad veel kaugeltki lõppenud. On ära vaja pidada kahe poisi, vanima ja noorima, sünnipäevad ja nende vahel on veel ju sõbrapäev, millest mina ei oska küll suurt miskit arvata, aga lastele on see tähtis. Ühesõnaga, enne järgmist esmaspäeva ahi puhkust ei saa!
Mul on hea meel selle üle, et aeg on sealmaal, et ma ei pea kõiki neid selle küpsetamisrohke nädala kooke ja koogikesi üksi valmis tegema, vaid mul on köögis asendamatu abiline Saskia. Nende pisi-brownie'de meisterdamises on ta eriline meister.
Selliseid koogikesi on ideaalne küpsetada Lékué punases silikoonvormis. Kokasaadet tehes puutusin ma Lékué silikoonvormide ja-nõudega kokku päris palju, sest Home Decor (poed on Tallinnas Rocca ja Ülemiste keskustes) oli siis ja on ka edasi saate hea koostööpartner. Ja kui teletööd tehes tuli õnneks küll üliharva, aga paratamatult siiski teinekord  ette ka selliste so-so asjade reklaamimist, siis Lékué vidinad olid alati lahe üllatus. Olen neist nii mõnedki nüüdseks omagi kööki soetanud ja julgen soovitada kõigile. Näiteks seesama brownie-koogikeste vorm. Vormis saab küpsetada pisikesi, just paraja ampsu suuruseid koogikesi, mida siis hiljem oma äranägemise kohaselt kaunistada.
Kenasti karpi pakendatult on sellised koogid hästi armas ja personaalne sõbrapäeva kink mu meelest. Või lihtsalt maitsev ja ilus koogiamps ükskõik millisel tähistamist väärival päeval.


DSC_1836Tarvis läheb:

(24 tk)

Taigen:
200 g tumedat šokolaadi
175 g võid
200 g suhkrut
100 g nisujahu
3 muna

Kreem: 
30 g šokolaadi
2 sl 35%-list koort

Kaunistuseks:
mandlilaaste, erinevaid strösseleid, kuivatatud jõhvikaid, Fazeri kommipuru(Marianne Crush, Wiener Nougat Crush), kookoshelbeid, tuhksuhkrut 

1. Sulata paksupõhjalises kastrulis või vesivannil tükeldatud šokolaad ja või. Tõsta pliidilt, lisa suhkur. Sega hoolsalt läbi. Puista sisse jahu, segu. Lisa ükshaaval munad, iga lisamise järel segades.
2. Tõsta taigen kahe teelusika abil vormi, täites süvised 2/3 ulatuses. Küpseta 180 kraadi juures 20 minutit.
3. Tõsta vorm ahjust, lase 5 minutit jahtuda, pööra tagurpidi ja kergelt vormi põhjale vajutades kummuta koogid välja. Lase täielikult jahtuda.
4. Kaunistamiseks keera kõik koogid tagurpidi, siledamat poolt on mugavam dekoreerida.
5. Kreemiks sulata šokolaad koos koorega. Lase jahtuda. 
6. Määri igale koogikesele veidi kreemi ja sellele säti soovikohaseid kaunistusi.
Minimalistid võivad vabalt piirduda lihtsalt tuhksuhkruga.

Recently Updated8
summeetria
DSC_1935

Et koogitüki suurusest aimu anda, sättisin ta espresso-tassi kõrvale, kas pole mitte nupsik:)

tass

11. veebruar 2013

Paneeritud seasabad

sabad1

Vastlapäeval olla söödud seitse korda. Hommikuks valmistati vastlapuder - enamasti tangupuder, mis rituaalse toiduna kuulus ikka suurte pühade lauale. Lõunaks või õhtuks olid seajalad ubade või hernestega. Eriline maiuspala oli seasaba, mis 20. sajandil jäeti lastele, 19. sajandil aga kuulus pereisale, külvajale. Eraldi pakuti veel soolaube. Odrast vastlakaraski vahetasid 20. sajandil välja vahukoore- ehk vastlakuklid, Mulgimaal oli kombeks valmistada vastlakorpe.
(allikas: Berta, Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas)

Jah, need seasabad....Esimest korda sõin seasabu sõprade Anne-Mari ja Raini juures. Kui ma nägin Raini mehkeldamas mingite kummaliste veinist punakaspruuniks värvunud jupikestega, ajamas järge väikesest valgest raamatust, mille ma une pealt ka ära tunnen, teadsin, et tulemas on midagi eriti head. Tegu on algselt Fergus Hendersoni retseptiga, mis on pärit tema raamatust Nose to Tail Eating. A Kind of British Cooking. Olles nii oma sõprade kui Hendersoni kokakunsti fänn, olin lummatud taaskord sellest, millisel maitsval moel on võimalik väärtustada tervet looma, ninast sabani.
Siinne retsept ei ole nüüd päris üks-ühele Henderson, olen aja jooksul veidi kohandanud. Näiteks ei ole Hendersoni retseptis üldse soola, aga ma ikkagi lisan, sest muidu võib eestlase jaoks kogu lugu veits magedaks jääda. Teiseks, Henderson hautab sabasid fooliumiga kaetud vormis ahjus. Olen teinud nii ja naa, aga jäänud pliidil malmpotis hautamise juurde, kuidagi ökonoomsem tundub ja tulemuses miskit vahet pole. Kolmas minupoolne muudatus on see, et kui Fergus tõstab paneeritud sabad kuuma panniga veel 20 minutiks ahju (10 min ühelt, 10 teiselt poolt), teen ma paneeringus praadimise ära pannil. Ja rasvainena lisan võile õli, sest paljas või kipub kõrbema minema.
Seda ma ütlen, et tulemus on juuubeeee maitsev. Selline tunne, et kogu headus, mis sealihas on, on kontsentreerunud nendes sabakestes. Kleepjas, parajalt rasvane, pealt krõbe, uhh! Süües saab tunda end vabalt, noa ja kahvliga pole siin suurt midagi teha. Sabakesed näppude vahele ja äralutsutatud kondid pärast taldrikule!
Seasabasid saab osta turult, Tallinnast Keskturult olen ikka saanud pikki sabu, mida on hea pisikesteks juppideks lõigata. Rakvere pakendab ka seasabasid. Need on küll lühikesed, aga ka täitsa okeid selle roa tegemiseks. Pikemad sabad saab lihtsalt lõigata rohkemateks peenikesteks juppideks, lühikesed pooleks. Kui soovid, lõika seasaba kehapoolse otsa juurest suurem rasvakiht ära.

Paneeritud seasabad

8 seasaba, umbes 800 g jagu

Hautamiseks:
2 sibulat
2 porgandit
2 sellerivart
1 küüslaugupea
3 loorberilehte
10 tera musta pipart
1 sidruni riivitud koor
pool pudelit punast veini
1 l kanapuljongit
1 sl soola

Praadimiseks:
4 muna
2 sl sinepit
200 g nisujahu
200 g riivsaia
võid ja õli

Koori ja poolita sibulad. Tükelda porgandid ja sellerivarred suurteks tükideks. Eralda küüslauk küünteks, koori need. Pane kõik köögiviljad, pestud seasabad, loorberilehed, pipar, sool ja sidrunikoor haudepotti. Vala peale vein ja puljong. Hauta 3 tundi.


sabad

Enne kui jahtuv vedelik hakkab tarretuma, tõsta sabad välja ja kuivata. Lase neil külmkapis taheneda, siis on praadides maitsvamad ja tihkemad.
Praadimiseks sega munad sinepiga. Tõsta muna-sinepisegu ühte taldrikusse, teise nisujahu ja kolmandasse riivsai. Lõika sabad terava veidi lühemateks juppideks. Veereta neid kergelt nisujahus, seejärel muna-sinepisegus ja lõpuks riivsaias. Kuumuta pliidil pannil pooleks võid ja õli.
Tõsta sabad keskmise kuumusega pannile ja prae neid vahepeal köögipintsettidega keerates. Jälgi, et kõik küljed saaksid kuldseks praetud.

Serveeri rooga kuuma suupistena. Kõrvale sobib hästi mõrkjas salat, näiteks kress-salat või rukola. Samuti võib lisandiks pakkuda mädarõigast ja/või ja sinepit.


sabad2

Kui keegi viitsib vaadata, kuidas Terevisioonis sabasid küpsetasin, siis seda saab teha siin. Tookord järgisin täpselt Hendersoni retsepti.

8. veebruar 2013

Kreveti-nuudli vokiroog hoisin kastmega

nuudli-krevetivokk hoisin kastmega/hoisin-shrimp sir-fry

Sain täna healt endiselt töökaaslaselt kirja pühapäeval algava Hiina uue aasta tervitustega. Selles kirjas oli palju huvitavat infot, alates sellest, et aasta saab olema edukas tegevusvaldkondades, mille aluseks on mõtlemisprotsess (!) kuni selleni, et uut aastat tuleb vastu võtta idamaises stiilis pikas, soovitavalt maosoomust meenutavate litritega kleidis, aksessuaarideks värvilised juuksesalgud ja kuldehted.

Jagan kirja siingi, võib-olla leiab keegi endale midagi kasulikku:

Hiina kalendri järgi algab musta Veemao aasta 10. veebruaril 2013. aastal. See on väga edukas aasta nende inimeste jaoks, kes tegelevad teadustegevusega, uuringute ja arendustööga. Samuti kujuneb see aasta edukaks kõikidele tegevusvaldkondadele, mille aluseks on mõtlemisprotsess.  
Madu on tark, vastupidav ja kannatlik olend. Seega tasub sel aastal otsida lahendusi keerulistele probleemidele, tõsta oma kvalifikatsiooni, jätkata haridusteed ning teha läbimõeldud ja kaalutletud otsuseid. Huvitav on see, et kristlikus maailmas ei ole maol kuigi hea maine, samas kui Oriendis ja Aasias austatakse madu tema ettenägelikkuse, arukuse ja tahtejõu pärast.

Kuid erinevalt eelmistest aastatest, on 2013. aasta hingelendude ja emotsioonide poolest kitsi, see on vähem hingestatud, selles valitseb külm arvestus. 
Madu on suurendamise sümboliks, ta ei armasta raiskamist ning just seepärast saab 2013. aastast majanduse, kapitali säilitamise ja suurendamise aasta.

Mida Mao aastat vastu võttes selga panna. Astroloogid soovitavad kanda kergest kangast liibuvaid rõivaid, soovitavalt mustriga, mis meenutaks ussinahka. Värvitoonidest peaks eelistama musta, tumesinist ja rohelist. Madu on eelkõige naiselik olevus, ta sümboliseerib saladuslikkust, 
ettearvamatust. Seepärast püüdkegi Mao aastat vastu võttes vastavalt välja näha - saladuslik meik, idamaises stiilis pikk, soovitavalt maosoomust meenutavate litritega kleit. Meik ja soeng peavad olema riietusega kooskõlas - seega erksad ja läikivad: omal kohal on värvilised salgud, kuldselt või hõbedaselt sädelevad juukselakid ja mis peamine - ei mingeid kotikesi, jalanõusid ega muid ussinahast aksessuaare. Aksessuaaridest soovitatakse kuldehteid. 


No ma ei tea. Kellel pole just kapis rippumas maosoomust meenutavate litritega pikka idamaist kleiti, siis nende kahe päevaga, mis Hiina uue aastani on jäänud, seda hankida on ka vist üsna tulutu ettevõtmine. Palju lihtsam on valmistada Hiina uue aasta võtmiseks üks maitsev hiinapärane vokiroog! Oma mõnusa magus-vürtsika maitse saab toit hoisin kastmest. Hoisin kaste on Hiinas laialdaselt kasutatav paks vürtsikaste, mida kasutatakse lisaks vokiroogade maitsestamisele ka liha marineerimiseks või kastmeks nt. Pekingi pardi või kevadrullide juurde. Kaste valmistatakse sojaubadest, küüslaugust, suhkrust, seesamipastast või -õlist ja maitseainetest. Siinses vokiroas värvib hoisin kaste muidu valkjas-läbipaistvad riisinuudlid pruuniks ja annab vaid ühe maitseainena, mitmeid totsikuid-potsikuid nagu tavaliselt kasutamata, roale ehtsa hiinapärase maitse. Kastme maitse on ühtlasi magus ja õrnalt terav. Hoisin'i saab osta Tallinnas kõigist suurematest supermarketitest ja muidugi mõista ka armsast Piprapoest. Mina olen oma vürtsitagavara harjunud juba täiendama Umami abiga. Otse loomulikult on sealgi saadaval hoisin kaste, saabuva Hiina uue aasta puhul eriti sõbraliku hinnaga:). Hästi tänuväärne on Umami veebipood ka neile, kelle lähim toidupood on näiteks väike külapood, kus kõige aasiapärasem toiduaine on purgitäis ühe onu pildiga kaunistet magushaput oranži kastet, kui sedagi.
Eeldusel, et krevetid on sulanud, kulub kogu järgnevale ettevõtmisele maksimaalselt 10 minutit. 

Kreveti-nuudli vokiroog hoisin kastmega

  • 100 g niitjaid riisinuudleid
  • 2 sl maapähkliõli
  • 400 g tiigerkrevette (kasutasin keedetud külmutatud krevette, sulatatult muidugi)
  • 1 punane sibul
  • 225 g bambusevõrseid vees (konserv)
  • 200 ml hoisin kastet
  • 3-4 rohelise sibula vart (koos valge osaga)
  • poolik või terve punane tšillikaun või 0,5-1 tl tšillihelbeid, kui soovid lisateravust
Vala riisnuudlitele keev vesi nii, et nad oleksid üleni kaetud ja leota 3 minutit. Nõruta, kokkukleepumise vältimiseks loputa külma vee all. Tõsta ootele. 
Nõruta bambusevõrsed. 
Lõika sibul sektoriteks: lõika mõlemad otsad maha, siis pikuti pooleks ja poolikud pikkupidi neljaks sektoriks. 
Haki roheline sibul, hoia roheline ja valge osa eraldi.
Kui kasutad tšillit, siis puhasta see ja tükelda. 
Kuumuta vokkpannil õli. Voki krevette kuumal pannil 1 minut. Lisa punane sibul, rohelise sibula valge osa, bambusevõrsed ja tšilli, kui seda kasutad. Voki 1 minut. Lisa nuudlid (lõika need kääridega lühemaks, siis on mugavam segada ja süüa) ja sega läbi. Alanda kuumust. Lisa pannile 200 ml hoisin kastet, sega läbi. Lõpuks lisa hakitud roheline sibul. Paku kohe.

7. veebruar 2013

Blondie

blondie

Mis vahet siis on blondie'l ja brownie'l.*
Kui brownie on tummine ja sügava iseloomuga, siis blondie on kergemeelsema olemisega.
Kui brownie on tehtud päris šokolaadist, siis blondie on koostises olev valge šokolaad tegelikult on natuke nagu feik-šokolaad, sest kakaod ta ei sisalda.
Kui heale brownie'le annab intensiivsuse temas sisalduva tumeda šokolaadi mõrkjus, siis lisanditeta blondie's mingit erilist maitset peale magususe pole ja ta vajab "elustamiseks" midagi hapukat või krõmpsu, ühesõnaga veidi ülesmukkimist.
Kui söödud brownie tummist maitset tunned tükk aega veel suus, siis blondie'ga maiustamine on hetkenauding, aga selle eest milline!
Blondie on laual silmatorkavam kui brownie.

Aga ei saa öelda, et üks oleks parem kui teine! Küpseta seda, mis rohkem meeldib, või kasvõi mõlemaid ühekorraga, sest tükike kooki võib praegusel hallil ja lörtsisel ajal osutuda päeva päästjaks.

Blondie kuivatatud jõhvikatega

200 g võid
200 g valget šokolaadi (Kalevi oma kasutasin)
150 g suhkrut
200 g nisujahu
0,5 tl soola
2 suurt muna
1 tl vanilliekstrakti või -suhkrut
100 g kuivatatud jõhvikaid

Sulata vesivannil või paksupõhjalises potis madalal kuumusel tükeldatud valge šokolaad koos võiga. Sega pidevalt sulamise ajal spaatli või lusikaga. Üldse, kogu segamine käib ühega neist kahest, visplit ei ole tarvis.
Kohe kui šokolaad on sulanud, tõsta segu pliidilt, lisa suhkur ja sega läbi.
Sega omavahel jahu ja sool, lisa või-šokolaadisegule.
Löö ükshaaval sisse munad, kummagi lisamise järel hoolsalt segades.
Kõige lõpuks lisa vanilliekstrakt ja jõhvikad. Jõhvikad võid soovi korral enne veidi väiksemaks hakkida.
Vala tainas võiga määritud (et küpsetuspaber ei liiguks) ja seejärel küpsetuspaberiga kaetud umbes 23x34 kandilisse vormi. Küpseta 180 kraadi juures 25 minutit. Tõsta vorm ahjust, lase koogil hetk jahtuda, tõsta küpsetuspaberi abil vormist välja ja jahuta täielikult. Lõika tükkideks ja maiusta.

* Ükski tegelastest ega iseloomustustest pole välja mõeldud ja kõik sarnasused tegeliku eluga on tahtlikud.

3. veebruar 2013

Prantsuse sibulasupp


prantsuse sibulasupp 

Olgu prantslased tänatud selle leiutise eest. Nii lihtsaid koostisosasid kasutades valmib mõnus tummine ja soojendav kausitäis. No kausitäied tegelikult, sest valmis supp jaotatakse 4-6 (olenevalt kausside suurusest) kaussi või taldrikusse ja supikeetmise finiš saabub hoopiski praeahjus gratineerides. Comfort food selle parimas tähenduses. 
Rikkalik, magus ja tummine maitse saavutatakse tänu sibulate pikaajalisele madalal temperatuuril hautamisele. Selle käigus sibulas sisalduvad suhkrud sulavad ja karamelliseeruvad. Kui enamjaolt on retseptides sibulate hautamise ajaks pool tundi, siis kui vähegi aega on, soovitan teha seda veelgi kauem. Tunniga võimendub sibulate magusus veelgi. Mul on olnud õnn kasutada läbi terve sügise ja talve imelisi Peipsi sibulaid, mis leidsid maitsva rakenduse ka siin sellel pildil olevas supis.
Enne, kui selle supi retsepti Pereköögis avaldasin, uurisin kümneid erinevaid retsepte ja proovisin ära nii mõnegi potitäie suppi. Ega neis nüüd mingit kapitaalset erinevust polnud, tegevuskäik oli üks: kõigepealt sibulate hautamine, siis koos puljongiga ketmine ja lõpuks juustusaiaga ahju. Kõige enam oli eriarvamusi jahu lisamise/mittelisamise osas. Kui aga juba Larousse ütleb, et jahu käib asja juurde, no siis tuleb sisse surada!
Alkoholina võib kasutada ka šerrit või hoopis 2 sl brändit. Või siis üldse mitte lisada, aga siis muidugi on tulemus ühe nüansi võrra vaesem ka.

Tarvis läheb:


  • 750 g mugulsibulaid (8 keskmist sibulat)
  • 50 g võid
  • 1 tl suhkrut
  • 1 tl soola
  • 1 tl kuivatatud tüümiani
  • 1 sl nisujahu
  • 100 ml valget veini
  • 700-750 ml veisepuljongit

Lisaks:

  • 6 pika saia (baguette) viilu
  • 100 g Gruyère juustu (asenduseks sobib Gouda või Emmental), riivitult
  • värsket tüümiani või peterselli

Koori ja lõika sibulad õhukesteks viiludeks. Selle tegevuse meeldivamaks muutmiseks on abi ujumisprillidest:). Sulata pannil või. Lisa sibulad,suhkur, sool ja tüümian, sega läbi. Hauta madalal kuumusel kaane all 1 tund, kuni sibulad on kuldpruunid ja täiesti pehmed, moosilaadsed. Kõrbemise vältimiseks sega aeg-ajalt. Kui tundub, et sibulad jäävad kuivale, lisa supilusika jagu vett.
Raputa sibulatele jahu, sega läbi. Vala nüüd pannisisu potti. Vala pannile vein, keeda 5 minutit, kraapides pannipõhjast lahti kõik sinna külge jäänud osakesed. Vala kogu headus potti sibulate juurde. Lisa veisepuljong. Keeda suppi veel 30 minutit. Maitsesta vajadusel soolaga.
Tõsta supp ahjukindlatesse kaussidesse või taldrikutesse. Kuumuta ahi 230 kraadini. Rösti ahjus saiaviilud krõbedaks ja võta ahjust välja. Tõsta igale supile sai (sai peab jääma supi peale) ja raputa sellele riivitud juustu. Tõsta supikausid ahjuplaadile ja gratineeri, võimalusel ülaltkuumust kasutades või grillielemendi all, kuni juust on sulanud. Tõsta ettevaatlikult ahjust välja.
Raputa peale veel pipart, tüümianilehekesi või värsket peterselli ja serveeri kohe.

Prantsuse sibulasupp on üks 2013. a. jaanuarikuise Pereköögi supi-eri retseptidest.