31. mai 2013

4 aastat toidublogimist. Rabarbriruudud.

Siit nurgast ja sealt nurgast on 4-aastane. 28. mai 2009 oli see päev, kui ma ma panin siia kirja oma esimese retsepti, selle hapuoblikasupi (ei naera siin midagi, mina ja mu tollane fotoaparaat andsime endast selle pildi tegemisel parima). Väga maitsev supp on ja igal kevadel teen täpselt sellesama retsepti järgi uuesti!
Mäletan täiesti selgelt seda hilisööd, kui ma maakodus, 4-kuune vaikselt unes nohisev Valter kõrval, mõtlesin, et paneks oma peas ja kõikvõimalikel paberilipakatel olevad retseptid ja toiduideed netti ühte kohta kokku. Mõeldud-tehtud! Poole tunni jooksul liitusin Bloggeriga, panin vastsündinule nime, kirjutasin esimese retsepti, lisasin pildi ja vajutasin nüüdseks juba nii omaseks saanud Publish-nuppu. Aimamata, mida see pool tundi TEGELIKULT mu elus tähendab.
Elu teeb tõesti vinkse ja vonkse, nagu mu sõber tavatses öelda. Olen nüüd toidumaailmas sees üleni, pealaest jalatallani, saba ja karvadega. Harrastusel ja tööl ei ole enam mingit vahet, toit ja kõik sellega seonduv ongi see, mida ma teen. Olen end nii sisse mässinud, et tagasiteed enam pole ja mitte mingil juhul seda ei soovikski! Olen õnnelik inimene, et saan tegeleda sellega, mida armastan. Ausalt öeldes ei kujutagi üldse elu enam ette ilma selle mulle nii armsa blogita, teieta, kulla lugejad.
Megasuur aitäh kõigile, kes on mind nende nelja aasta jooksul innustanud, toetanud, sõbraks ja teekaaslaseks olnud. Blogi (ja mind) kommenteerinud, kiitnud, laitnud, klatšinud, lugenud ja vaadanud, olnud osa sellest väikesest maailmast siin veebiaadressil.
Blogi 4-aastase sünnipäeva tähistamiseks ja kõigi oma armsate blogilugejate ja kaassõltlaste tänamiseks küpsetasin koogi. Tõesti, jube kahju, et ma ei saa ise teile pakkuda tükikest, aga vähemalt on mul tänu blogile võimalus jagada retsepti, et igaüks saaks koogi, kui see talle ahvatlevana tundub, ise järgi proovida.
Idee sai alguse kuulsatest sidruniruutudest (lemon squares), kus muretainapõhjal on pehme ja kleepjas sidrunitäidis. Rabarber sobib sarnasesse kooki suurepäraselt. Lisasin krõmpsuks katteks veel mandlilaaste ja söömisel tõstsin koogiruudu juurde lusikatäie suhkruga purustatud vaarikaid. Siin on magusat ja haput, pehmet ja krõbedat.

DSC_9191.jpg

Rabarbriruudud

Põhi

200 g nisujahu
50 g suhkrut
100 g pehmet võid
noaotsaga soola

Täidis

Püree röstitud rabarbritest:
350 g rabarbrit
60 g suhkrut
Lisaks:
4 muna
100 g suhkrut
60 g nisujahu
ja veel üks väiksem rabarbrivars

pealepuistamiseks 50 g mandlilaaste
kaunistamiseks tuhksuhkrut
kõrvale pakkumiseks vaarikatoormoosi

Alusta rabarbri röstimisest. Lõika rabarber väiksemateks piklikeks tükkideks, tõsta ahjuvormi. Sega suhkruga läbi ja rösti 200 kraadises ahjus 15 minutit. Lase jahtuda, püreesta. Saad umbes 2,5 dl rabarbripüreed. Sega kausis kokku rabarbripüree, lahtiklopitud munad, suhkur, jahu. Täidis on nüüd valmis.
Põhja valmistamiseks tõsta mikserisse pehme või, jahu, suhkur ja noaotsaga soola. Mikserda kokku puruseks seguks. Vala see küpsetuspaberiga kaetud (küpsetuspaberi äärte abil saad hiljem koogi vormist välja tõsta) kandilise umbes 22x22 cm koogi- või ahjuvormi põhja, vajuta peopesaga tihedamaks. Koogi võib küpsetada ka ümmarguses 20 cm vormis, sel juhul saad lihtsalt ruutude asemel sektorid. Eelküpseta põhja 175 kraadi juures 15 minutit. 
Tükelda rabarbrivars, laota tükid eelküpsetatud põhjale. Vala peale täidis. Puista sellele mandlilaastud. Küpseta 175 kraadi juures veel 20 minutit.
Puista jahtunud kook üle tuhksuhkruga, paku kõrvale vaarikatoormoosi. Kõige lihtsam moodus praegusel aastaajal selle valmistamiskeks on vajutada sulanud vaarikad koos suhkruga kahvliga katki.
Nautigem!

DSC_9181.jpg

29. mai 2013

Grillipitsa

DSC_8140.jpg

Õige pitsa küpseb puuküttega kiviahjus. Puude põlemise kuumusest soojenenud kivipinnale tõstetakse pika varrega metall-labidaga ettevalmistatud pitsa ja see küpseb seal kergelt tulemaitseliseks,  täiesti vastupandamatuks krõbedapõhjaliseks Itaalia imeks. Tartus La Dolce Vitas näiteks saab sellist, itaallasest omanik ja peakokk Rene Faoro ehitas õige ahju ise oma kätega valmis.
Koduses elektriahjus tavalisel ahjuplaadil sellist tulemust muidugi ei saavuta. Ja polegi vaja, kodune pitsa on ka ju hea, ta on lihtsalt...kodune! Samas, väikeste trikkide abil on ka puuküttega kiviahju puudumisel võimalik kodus saada päris õige maitse ja olemisega pitsa. 
Meie selle suve avastus ja loomulikult suur hitt eelkõige laste seas on grillipitsa. Tuli tuleb grillilt ja kivi ülesannet täidab pitsaplaat! Emile Henryl on selline täitsa olemas. Tegu on savist tehtud plaadiga, mis on glasuuritud, aga samas on glasuurimisel sisse jäetud imepisikesed (ausalt öeldes mina neid ei näe, aga tulemusele toetudes usun küll:)) mikroapraod, nii et keraamiline plaat peaks toimima nagu poorne naturaalne kivi, mis imab pitsapõhjast liigse niiskuse endasse ja põhi jääb krõbe. Plaati võib loomulikult kasutada ka ahjus, aga grillil küpsetades saab ekstrana veel kaasa mõnusa tulemaitse, mis teeb pitsa veelgi paremaks.

Grillipitsa

Tainas:

2 dl käesooja vett
25 g presspärmi
1 tl mett või suhkrut
1 tl soola
1 sl oliiviõli
u 5 dl nisujahu

Kate:

(muidugi võib pitsale laotada ka muud, aga et fotol oleval pitsal on just need ained, siis olgu nad ka kirja pandud. Katet ei tohiks olla liiga palju, see ei ole pirukas!)
paar-kolm sl tomatipastat
10-12 õhukest salaamilõiku
1 mozzarella pall (125 g), väiksemaks rebitud tükkidena
pitsamaitseainet või kuivatatud punet

Lahusta pärm vees. Lisa mesi või suhkur, sool ja õli. Lisa jahu ja sõtku ühtlaseks elastseks tainaks.
Lase 1 tund soojas kohas (mul lerkib pärmitainas tavaliselt 38-kraadises ahjus või vannitoa põrandasoojendusel) rätikuga kaetult kerkida.

DSC_8072.jpg

Vajuta kerkinud tainast suuremad õhumullid välja ja rulli õhukeseks pitsapõhjaks. 
Tõsta pitsaplaadile. Määri põhjale tomatipastat, laota peale salaamiviilud ja mozzarellatükid. Puista peale punet või pitsamaitseainet.

DSC_8085.jpg

Tõsta pitsaplaat keskmise kuumusega grillile ja küpseta, kuni juust on sulanud. Selleks kulub umbes 10 minutit. Valmis!

DSC_8097.jpg

Pitsaplaat läheb väga kuumaks, seega tõsta ettevaatlikult pajakinnastega käepidemetest hoides see grillilt ära. Pitsat võib lõigata ja serveerida sellel samal alusel, aga sööjaid tuleb kindlasti tulise plaadi eest hoiatada.
Ehkki mulle kuum ja krõbe pitsa väga maitseb, ei tee ma seda iga päev. Muul ajal on plaat mul kasutusel hoopis serveerimisalusena. Juustud, singid ja köögiviljasnäkid näevad sellel mustal alusel ikka eriti head välja ja et pind kannatab ka lõikamist, pole muret, et plaadi võiks mittesihtotstarbeliselt kasutades ära rikkuda.

Nii musta kui punast pitsaplaati on võimalik praegu HD veebipoes osta 50%-lise hinnasoodustusega. Suuruseid on kolm, minul on kasutuses keskmine suurus, link on siin. Emile Henry teeb oma teise kategooria toodetele teinekord päris korralikku allahindlust, olen ise nii mõnegi varanduse niimoodi sealt koju tassinud:) Ja teine kategooria ei tähenda Emile Henry puhul absoluutselt mitte praaktoodet, vaid mingi kosmeetilist pisiapsakat, näiteks glasuuris on kusagil all ääres pisike ebatasasus. 

DSC_8124.jpg

P.S. Sama retsepti järgi, aga teisiti, otse grillrestil küpsetatud pitsade tegemise juhendi võib leida just ilmunud juuni Pereköögist, kus teemaks seekord üllatus-üllatus! grillimine.

27. mai 2013

Punane pesto ehk pesto rosso


DSC_8500.jpg

Kunagi oli Eesti Naise eelkäija kokanduskülgedel selline rubriik nagu "Uksekell helises". Teemaks siis see, mida pakkuda ootamatult külla sadanud külalistele. Jah, sellist asja eriti nagu tänapäeval ei ole, et uksekell ikka niimoodi järsku heliseb ja oh üllatust! ukse taga seisab rõõmus punt sõpru lillede, šampuse ja tordiga. Kõigil on nii tihedad ajagraafikud, et küllatuleku aeg lepitakse kokku juba nädalaid varem. Ja kui tekibki ootamatult eksprompt idee koos õhtut veeta, siis vähemalt helistatakse ette. 
Aga kui ikkagi sajaks sõbrad teatamata sisse, siis sobituks seesama pesto rosso ideaalselt sinna mainitud rubriiki. Valmib minutitega, maitseb väga-väga hea. Määri crostinidele või sega värskelt keedetud pastaga, kiiduavaldused on igal juhul garanteeritud. Minu lemmik on muide punane pesto hoopis tumedal rukkileival, kõrval klaasike head Itaalia punaveini. Kolm tugevat maitset koos, huhh, kui hea!

Punane pesto ehk pesto rosso

30 seedermänniseemneid
50 g parmesani (Valio Forte täiesti OK siin)
u 330 g-ne purgitäis päikesekuivatatud tomateid õlis
3 küüslauguküünt
veidi musta pipart

Rösti seedermänniseemneid kuumal kuival pannil paar minutit. Lõika juust väikesteks tükkideks või riivi. Vala tomatid koos õliga nõusse, kus saad purustada. Lisa seedermänniseemned, juust, väiksemaks lõigatud küüslauguküüned ja paar keerdu pipart.  
Surista kõik kokku pestoks. Tavaliselt kasutatakse selleks muidugi saumikseri spetsiaalset topsi või mingit muud selleks ettenähtud anumat. Et mul on see katki, on pildil selline anum nagu on:). 

DSC_8513.jpg

Maitset võib loomulikult ise veel tuunida. Lisa näiteks värsket rosmariini, basiilikut, mõned oliivid, kapparid (mul sattuski seekord olema päikesekuivatatud tomatite konserv, milles lisandiks kapparid), tšillit, palsamiäädikat. Seedermänniseemned võib asendada mandlilaastudega. Maitsev on nii või teisiti!

DSC_8696.jpg

22. mai 2013

Spargli ja peekoniga frittata

asparagus and bacon frittata

Kui sparglit on saanud juba mõnda aega nautida, lastes tal ainukese või peamise komponendina taldrikul särada, lisandiks vaid Hollandi kaste või pošeeritud muna, võib hakata teda vaikselt poetama ka juba muudesse toitudesse. Esimesest kättesaadud sparglist ma muidugi frittatat ei küpsetaks, see tunduks lausa tema kuningliku kõrguse solvamisena, aga nüüd, sparglihooaja tipul, võib minu meelest vabalt katsetada ka muudmoodi. Eriti, kui tegu munaroaga, kuhu spargel sobib kui valatult.
Frittata on siis põhimõtteliselt nagu omlett, aga mitte õhuke, vaid paks ja ahjus küpsetatud. Temasse võib suhtuda ka kui põhjata quiche'i. Alati käib frittatas ka mõni lisand (juust, liha, köögiviljad, ürdid vms) ja ta lõigatakse serveerimisel sektoriteks. Tegu on üsna toeka ja toitva roaga, mis koos värske salatiga sobib igati hästi kergeks lõunaks või õhtueineks.

Spargli ja peekoniga frittata

6 muna
100 ml 10%-list koort
9 õhukest toorsuitsupeekoni lõiku
1 sl võid
12 sparglivart
soola
musta pipart

Löö munad vispliga lahti, lisa koor ja sega läbi. Maitsesta vähekese soolaga.
Prae peekon pannil krõbedaks. Tõsta köögipaberile nõrguma. Vala pannilt ära praadimisel välja sulanud rasv, jättes pannile alles umbes 1 supilusika jagu. 
Pese sparglid. Murra altpoolt ära puitunud varreosa (kui seda üldse on, siis paari sentimeetrine tükk varre altosast, sõrmedega tunneb), need puitunud jupikesed viska ära. Lõika sparglitelt tipp, allesjäänud varreosa lõika umbes poole sentimeetri paksusteks viiludeks. Viilutatud varred lisa muna-kooresegule, tipud tõsta peekoni juurde ootele. 
Tõsta pann uuesti tulele. Lisa pannil olevale peekonirasvale või. Vala pannile muna-kooresegu koos spargli varretükkidega. Laota spargli tipud ja peekon munasegule.
Klassikaline frittata küpsetamine käib nii: küpseta esialgu pliidil keskmisel kuumusel, kuni munasegu on altpoolt ja äärtest hüübinud, keskelt ja pealt veel vedel. Tõsta pann 220 kraadini soojenenud ahju, võimalusel kasuta ülaltkuumust. Küpseta 10 minutit, kuni munasegu on läbi küpsenud ja roog pealt kuldne.
Mina küpsetasin algusest lõpuni ahjus. Ja olles frittatasid teinudd nii ja naa, siis käsi südamele, mingit vahet lõpptulemuses tegelikult ei ole. Ühesõnaga, kui ei viitsi pliidi ja ahjuga jännata, siis tõsta munaseguga pann lihtsalt ahju ja küpseta 180 kraadi juures umbes 20 minutit, kuni muna on hüübinud ja frittata kuldne. Jahvata peale veskist pipart.
Kõrvale sobib hästi värske kevadine salat. Rohelistest krõmpsuvatest lehtedest, hernevõrsetest ja redisest näiteks:). 

14. mai 2013

Napoleoni kook


Nii pildil oleva roosilise vaagna kui minu nimega tordilabida on mulle kinkinud ema. Ja kook, see on minu lapsepõlve kook. Ema tegi seda igaks pidu- ja sünnipäevaks. Mäletan selgelt, kuidas veel hilisel õhtul käis tainalehtede küpsetamine (minu jaoks on siiani müsteerium, kuidas see kõik gaasiahjus nii imeliselt õnnestus) ja kui tainaääri jäi üle, siis saime meie vennaga nendega krõbistada. Kook pandi kokku järgmisel päeval ja oooooo, kui hea see oli! Ema tegi selle alati hiiglasuure, mõned lõigud jäid peost alati üle ja need külmkapis seisnud, ammugi mitte enam krõbedad tükid olid minu lemmikud. 
Üks tollal vist mitte niiväga, aga tagantjärgi naljakas seik oli ka koogiga. Taas oli kellegi sünnipäev, ema oli poole ööni küpsetanud, Napoleon oli peo jaoks kenasti vaagnale serveeritud. Et meie Rapla pisikeses korteris ruumiga just priisata polnud, oli kook ootele pandud diivanile. Ja minu tädipoeg, siis lihtsalt väike jõnglane, nüüd tunnustatud korvpallitreener, istus kogemata plärtsti! selle koogi sisse! Ausalt öeldes on mul üsna hägused, et mitte öelda olematud mälestused järgnevast ja sellest, mida laps jalga sai või kas koogist midagi järele jäi, aga itsitama ajab küll siiani.
Täna on mu ema sünnipäev! Ja ehkki ma tean, et mu teispool merd elav ema maiustab täna õhtul hoopis soomepärase Ellen Svinhufvudi-nimelise koogiga, siis meie laual oli tänase tähtsa päeva tähistamiseks Napoleoni kook! 
Siin pildil olen oma emaga Pärnus, aasta on 1972. Mina olen 1-aastane ja ema 22-ne.


Kui ma iseseisvat elu alustades kodust lahkusin, tegi ema mulle imelise kingituse. Kaustik, kuhu on kokku kogutud Nõukogude Naise retseptid, käsitsi kirjutatud meie pere lemmikud, perfokaardid retseptidega, kõik teemade kaupa organiseeritud ja ruudulistele lehtedele kleebitud. See on minu reliikvia, millest olen saanud ikka väga palju inspiratsiooni. Napoleonile on ka seal kaustikus loomulikult terve lehekülg pühendatud. Minu kook sündiski kombineerides sealseid erinevaid (Ida Savi, memme, mamma ja ema enda Napoleon) retsepte. Tainas, millest kook tehtud, on nn. kiirlehttainas, st teda pole vaja mitmeid kordi rullida, külmkapis hoida, rullida, külmkapis hoida jne, piisab vaid ainete kokkusegamisest, vähekesest külmkapis hoidmisest ja mõnusalt krõbedaks küpsev tainas on valmis. Minu kook on neljakihiline, diameetrilt umbes 20 cm ja sellest jagub kuuele. Suurema koogi küpsetamiseks tuleb lihtsalt koguseid kahekordistada.


Napoleoni kook
Kreem:
2 muna
1 dl suhkrut
1 sl maisitärklist
500 ml piima
poolelt sidrunilt riivitud koor (kollane osa)
2 tl vanilliessentsi või - suhkrut
50 g võid

Tainas:
250 g võid
250 g nisujahu
100 ml vett
1 sl suhkrut
noaotsaga soola


Kreemiks vahusta munad koos suhkruga kohevaks heledaks vahuks. Lisa kartulijahu, sega läbi. Jäta ootele.
Kuumuta piim koos riivitud sidrunikoore ja vanilliga keemiseni. Vala kuum piimasegu pidevalt segades munavahu hulka. Kalla kreemisegu tagasi potti, sega pidevalt. Kuumuta madalal kuumusel ja sega pidevalt kuni segu pakseneb. Selleks kulub u 15 minutit. Ära keema lase, siis läheb muna tükki. Kui kreem on paksenenud, lisa või tükid ja lase neil segades sulada. Jahuta kreem täielikult külmkapis. Võib juhtuda, et kogu kreem koogi vahele ära ei kulu, aga limpsimiseks peab ju ka midagi jääma:).
Tainalehtedeks puista lauale kuhilana jahu. Tõsta sellele külma või tükid, lisa suhkur ja sool. Haki noaga ühtlaseks puruks. Lisa külm vesi ja vajuta kokku tainaks. Kogu eelneva protseduuri saab teha ka köögikombainis. Lase jahu maitseainete ja külma või tükkidega puruks.lisa vesi ka keeruta tainaks. Kohe kui pall on moodustunud, pane masin seisma, ületöötlemine muudab taina puiseks. Mässi tainatükk toidukilesse ja hoia paar tundi külmkapis.


Kui tainas on külmas puhata saanud, jaga ta neljaks tükiks. Rulli iga tükk küpsetuspaberil (tee see jahuseks ja tainarull ka) paari millimeetri paksuseks kettaks. Torka kahvliga augud sisse.  


Küpseta ükshaaval 230-kraadises ahjus kuldseks, selleks kulub 5-6 minutit. Jahuta. Lõika u 20 cm-se taldriku abil kõik 4 ketast ükshaaval ühesuurusteks. Järelejäänud ääri ära ära viska, need kuluvad ära kaunistuseks.



Aeg kook kokku panna! 


Lao põhjad ülestikku, määri iga kihi vahel kreemi. Määri kreemi ka kõige pealmisele kihile ja selle peale pudista eelnevalt äralõigatud äärte puru. Sõelu peale tuhksuhkrut. Kihtide vahele võib määrida ka hapukat moosi, mulle meeldib rohkem ilma. See on muidugi puhtalt maitseasi. Kaunistuseks ja värviks sobib hästi mõni meie oma mari. Kui keegi nüüd imestab, kus see punane sõstar praegu kasvab, siis need on mu oma põõsalt, eelmisel suvel korjatud ja sügavkülmutatud marjad.
Kooki võib pakkuda kohe, aga mu meelest maitseb hästi ka järgmisel päeval. 


Palju õnne sünnipäevaks, kallis ema!

11. mai 2013

Caesari salat

DSC_5447.jpg

Tegelikult on mul Caesari salati postitus juba olemas. Neli aastat tagasi tehtud, üks esimesi postitusi siin blogis üldse. Tunnen juba pikemat aega, et vahepeal täiesti alusetult ülekohtuse kohtlemise ohvriks langenud Caesari salat tuleks taas jalule upitada. Õige versioon ei ole ju õigupoolest kuidagimoodi süüdi selles, et igas nurgapealne toitlustusasutus tundis mingil hetkel moraalset kohustust pakkuda oma klientidele tema pähe kõikvõimalikest salatilehtedest (ka Hiina kapsast tehtud Caesarit on mul olnud au kohata) koosnevat ja veel imelisemate lisanditega (olen näinud apelsinilõikudega versiooni) taldrikutäit, mis kõige tipuks veel üle valatud ollusega, mida klassikalise Caesari kastmega ühendab heal juhul vaid värvitoon. Salati maine oli nii viletsake, et paremad söögikohad ei saanud teda juba sellepärast menüüsse võtta, et see oleks neid justkui viinud mingile madalamale tasemele. Ühe mu lemmiku, superhea köögiga Eesti parimate hulka kuuluva söögikoha omanikud ise rääkisid seda. Ehkki neile endale ka see salat väga maitseb, ei saanud nad seda klientidele pakkuda, kuna "meie ei ole ju ometi mingi Caesari salati koht".
Mina küll ei häbene seda, et mulle Caesari salat meeldib ja kohe väga. Väljas ma seda siiski kunagi ei telli, juba eelpool nimetatud modifikatsioonide tõttu. Sa ei või iial teada, mida täpselt söögikohtade pidajad Eestis mõtlevad Caesari salati all. Teiseks, olen ma välja timminud oma maitsele täpselt sobiva kastmeretsepti. See on parim. Ja isegi kui koostisained on õiged, siis kartuses kehvemat salatit saada, jääb ta alati tellimata. Kolmandaks on Caesari salati kodus ise tegemine nii lihtne, et ma tõesti ei näe ühtegi põhjust, miks ma peaksin minema sellist toitu restorani sööma. Väljas käies eelistan ikka alati midagi sellist, mille valmistamisega sel moel ma ise hakkama ei saaks või ei  ole tooraine tavainimesele kättesaadav.

Ühesõnaga, siin on siis teist korda blogi ajaloos Caesari salat. Veidi kõpitsetud retsept ja juttu ka pikemalt. Ma ei tea, selle nelja blogipidamise-aastaga olen ma üldse rohkem lobisema hakanud:).

Ei saa muidu, kui ajaloost ka paar sõna.
Maailmavallutamise mõttes võib küll Caesari salati ja Julius Caesari vahele võrdusmärgi panna, aga muud pistmist salatil Rooma keisriga ei ole ka. Seda valmistas esimest korda itaalia-ameerika päritolu kokk Caesar (Cesare) Cardini.
Et 1924. aastal valitses USA-s kuiv seadus, aga inimesed on ju pidutsemise ja alkoholitarbimise suhtes olnud alati leidlikud, sõitsid iseseisvuspäeval, 4. juulil paljud ameeriklased üle piiri Mehhikosse lõbutsema. Tijuanas Caesar Cardini restoranis oli tol päeval nii palju rahvast, et toiduvarud hakkasid otsa lõppema.
Et siiski klientidele midagi pakkuda, valmistas peakokk Caesar veel järelejäänud toiduainetest lihtsa salati. Aga ta ei teinud seda üksinda kööginurgas, vaid tuli isiklikult klientide juurde söögisaali ja segas salati kokku glamuurselt hoogsate liigutustega. Ilmselt ikka selleks, et salati lihtsust ja koostisainete vähesust kompenseerida:) Klassika oli sündinud. Kuuldus põnevast uudsest roast levis kulutulena ja peagi käisid Hollywoodi staarid Tijuanas spetsiaalselt selleks, et süüa Caesari salatit.
Hotell Caesar on Tijuanas avatud tänapäevalgi. Muidugi mõista pakuvad nad seal praegugi oma kuulsat, otse söögilaua ääres valmistatavat ensalada Caesar'it.
Originaalretseptis ei kuulunud salatikastme koostisesse anšoovised, pikantne maitse tuli vaid  Worchestershire'i kastmest. Kui anšoovised ikka üldse kohe ei meeldi, võib nad ju nüüdki välja jätta. Kui juba anšoovistest juttu tuli, siis mitte mingil juhul ei kõlba Caesari kastmesse meie kilust tehtud anšoovised (nt. Kipperi). Siin tuleks ikka kasutada päris õigest anšoovise-nimelisest kalast tehtud konservi. Selle saadavus on viletsake paraku Eestis. Stockmannis on, Nõmme turul olen näinud ja Rataskaevu tänavalt Il Gallo Nero vinoteegist saab ka. Täitsa võimalik, et neid kohti on veel, igaljuhul tavaline supermarketikaup see meil ei ole. Aga kui juba purgike käes, jagub sellest kauaks ja konserv säilub pikalt, seni kuni kalad on õliga kaetud.

Caesari salat
saab suure salatikausitäie või eraldi serveerides 6-8 taldrikutäit, oleneb, kui suured portsud tõsta

1 suur pea (u 400 g) rooma salatit
5-6 viilu röstsaia või ciabattat
sorts oliiviõli krutoonide röstimiseks
1 tl kuivatatud tüümiani, pune või peterselli krutoonide maitsestamiseks
u 50 g Parmesani juustu
Caesari kastet (retsept allpool)

Alustuseks rösti sai. Eemalda koorik ja lõika sai väiksemateks tükkideks. Võid ju lõigata ka perfektsed kuubikud. Aga mulle ei meeldi, kui kodus tehtud toit on liiga täiuslik, ka salat näeb kuidagi isuäratavam välja, kui krutoonid tunduvad nagu rebitud. Tõsta tükid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Nirista peale väheke oliiviõli, sega läbi. Soovi korral võib saiakuubikuid maitsestada ka kuivatatud tüümiani, pune või peterselliga. Rösti 200 kraadi juures 5-7 minutit, kuni krutoonid on krõbedad, aga mitte liiga pruunid. Srni, kuni krutoonid jahtuvad, valmista kõige tähtsam komponent, kaste.

DSC_5365.jpg

Caesari kaste

1 muna
4-5 anšoovisefileed, fileesid pole vaja soolast ega õlist puhtaks pesta
1 sl värsket sidrunimahla
1 tl Worcestershire'i kastet
1 küüslauguküüs
1 tl Dijoni sinepit
noaotsaga suhkrut
1 dl oliivi- ja 0,5 dl rapsiõli
hästi väheke soola
musta pipart

Mina teen kastet alati saumikseriga ja koos kõige vajaliku kapist välja otsimisega võtab see aega maksimaalselt 5 minutit. Nii et ma ei näe küll ühtegi põhjust, miks peaks salatitegu õige kastme puudumise taha jääma. Kogu õli võib olla ka oliivikas, aga mulle tundub, et nii jääb kaste liiga mõrkjas, seega panen osa rapsiõli. See osa võib olla ka rafineeritud päevalilleõli. Tõsta kõik kastme ained, välja arvatud õli,  saumikseri kannu. Purusta ühtlaseks. Viimasena lisa niristades õli, kogu aeg samal ajal mikseriga suristades. Ja nagu võluväel pakseneb segu majoneesilaadseks siidiseks kastmeks. Anšooviste kogus on maitse asi, kui tahad vängemat kastet, pista neid sisse kasvõi seitse, mahedama maitse sõbrad võivad piirduda kahe-kolmega. 


lisa caesar

Nüüd on jäänud veel salat. Rooma salatit saab aastaringselt juba väga paljudest poodidest. Otse loomulikult on ta parim suvel. Uus-Kongo talu roomlane on endiselt lihtsalt võrratu, ei jõua oodata, millal ta juba neil valmib.

caesar1

Salatil lõika alumine ots ära, nii et saad eraldi lehed. Need pese ja kuivata. Rebi sõrmedega tükkideks. Kindlasti rebi, ära haki noaga.
Sega salatilehed ja krutoonid kastmega. Lõika Parmesanist õhukesed laastud. Osa võid segada salatisse, osa raputa peale. Krutoonidega võid samuti teha nii, et mõned jätta eraldi peale puistamiseks.
Ja siin ta on: omatehtud, lihtsalt parim Caesari salat!

DSC_5451.jpg

7. mai 2013

Kahe šokolaadi fondant väikese piparmündiga. Ja emadepäeva kingiloos!

DSC_7345.jpg

Fondant, väikeses vormis küpsetatud soe šokolaadimagustoit, on nüüd küll selline asi, mida võib leida peaaegu iga restorani menüüs. Pole midagi imestada, pealt küpsenud, seest pehme dessert ongi hea. Ja eriline! Emadepäevaks nagu loodud. Siinse fondanti sisuks on piparmündiga maitsestatud vedel valge šokolaad, mis on lihtsalt taevalik. Kui piparmündiekstrakti hankida ei õnnestu (Piprapoes on saadaval), jäta see lihtsalt välja. Üks väike lisanüanss jääb olemata, aga ega fondant sellepärast tegemata ei saa jääda. Päris üksi vist lapsed selle küpsetamisega hakkama ei saa (aga mine sa tea, need tegelased võivad üllatada kõige ootamatumate oskustega), aga koos ongi vahvam toimetada. Küll aga saavad lapsed ise hakkama südamekujuliste šokolaadikaunistuste tegemisega. Selleks on mugav kasutada Lékué silikoonvormi, mille loosin ka emadepäevaks siinsamas ühele õnnelikule. Sellest allpool. 
Kõigepealt aga fondant! Retseptis toodud kogustest jagub kuuele.

Valge šokolaadi täidis:
0,5 dl 35%-list koort
150 g valget šokolaadi
1 tl piparmündiekstrakti 

Fondant:
75 g tumedat šokolaadi
75 g võid
4 muna
100 g suhkrut
75 g nisujahu
3 tl kakaopulbrit
veidi võid vormide määrimiseks

Kaunistuseks:
šokolaadisüdameid 
maasikaid
tuhksuhkrut
mündi- või melissilehti

Kõigepealt valmista valge šokolaadi täidis. Selleks tükelda valge šokolaad. Kuumuta kastrulis koor peaaegu keemiseni ja lisa valge šokolaad. Kuumuta segades (ära keeda!), kuni šokolaad on sulanud. Maitsesta mündiekstraktiga. Tõsta seniks, kuni teed muid ettevalmistusi, külmkappi.

DSC_7262.jpg

Edasi tükelda tume šokolaad ja või. Tõsta jälle kastrul tulele ja sulata selles või koos šokolaadiga. Kohe, kui šokolaad on sulanud, tõsta tulelt ja jäta ootele. Vahusta munad suhkruga pehmeks vahuks. 

kitchenaid

Tulemus ei pea päris valge ja kohev olema, pigem selline "poolvaht":). Lisa šokolaadi-võisegu (see ei tohiks enam kuum olla, muna võib tükki minna), sega läbi. Raputa ühtlase kihina peale jahu. Sega suure lusika või spaatliga alt tainast üles tõstes õrnalt läbi. 
Nüüd on aeg ette valmistada vormid. Hea on kasutada ramekineid või muid kuumakindlaid portsjonvorme , mille maht vähemalt 1,5 dl. Määri vormid seestpoolt võiga. Ma tegin seda lihtsalt võiste sõrmedega.
Tõsta igasse vormi pool teelusikatäit kakaopulbrit. Vorme keerutades katsu saada see võimalikult ühtlase kihina põhja ja külgedele. 

DSC_7292.jpg

Tõsta igasse vormi u 1,5 sl fondanti segu. Ära peaks kuluma selle kogusest kusagil pool. Vormi valge šokolaadi massist kuus vabakujulist pallikest ja tõsta need vormi. (Kui tahad teha ettevalmistusi õhtuks või järgmiseks päevaks, siis nüüd on see hetk, kui pooleldi täidetud vormid võib tõsta külmkappi ootele. Hiljem siis vahetult enne valmistamist tee lõpuosa).  Kata ülejäänud tumeda šokolaadi seguga.
Fotol on vormid veel pealmise kihita:

DSC_7300.jpg

Tõsta täidetud vormid ahjuplaadile. Küpseta eelkuumutatud ahjus 160 kraadi juures (pöördõhk) 15-20 minutit. Kui ahjul pöördõhu funktsiooni ei ole, peaks temperatuur olema 10-20 kraadi kõrgem. Küpsetusajaga on nüüd selline lugu, et seda tuleb peale 10-ndat minutit väga jälgida. Mina hoian oma fondante ahjus täpselt 17 minutit, selle aja sain paika paari-kolme küpsetuskorra ja mõnede fondantist muffiniks muutunud koogikestega. Niipea, kui fondant pealt hakkab  pealt pragunema, ääred on küpsenud ja sisemus vedel, tuleks vormid ahjust välja tõsta. Arvestada tuleb, et peale väljatõstmist küpsevad nad veel vormi kuumuses veidi edasi.

fondant2-2.jpg

Serveerida võib fondante kas otse vormist või siis väljalöödult. Väljavõtmiseks aita veidi noaservaga äärtest kaasa. Kuna vormi servad olid määritud võiga ja ülepuistatud kakaoga, ei peaks väljavupsamisega mingit muret olema.
Järgneval pildil on fondant tagurpidi pööratud, nii on valge šokolaadi sisu kenasti näha.
Puista enne söömist fondantile tuhksuhkrut, kaunista maasikate ja mündi- või melissilehekestega.

DSC_7322.jpg

Ja muidugi šokolaadisüdamed! Nende valmistamine on imelihtne, vaja läheb vaid Lékué silikoonvormi ja šokolaadi.
Ühe vormitäie (3 südant) valmistamiseks kulub 200 g šokolaadi. Šokolaad tuleb sulatada. Parim moodus selleks on vesivann. Võta pott, vala sellesse vett. Aja keema, seejärel keera kuumus väiksemaks. Aseta poti peale kauss. Kausi põhi ei tohi veega kokku puutuda, šokolaad sulab kuumast veest eralduvas aurus. Tõsta kaussi tükeldatud šokolaad ja lase sel sulada. Sega aeg-ajalt. 

DSC_7205.jpg

Vala sulanud šokolaad silikoonvormi,  tõsta see külmkappi ja lase šokolaadil hanguda. Selleks kulub paarkümmend minutit. Kui tahad nüüd kohe otsa valmistada ka teist värvi šokolaadisüdameid, et hiljem kaks värvi kokku panna, eemalda tahkunud šokolaadisüdamed vormist (see läheb väga hõlpsalt) ja täida vorm uue portsu sulatatud šokolaadiga. Valminud šokolaadisüdameid hoia külmkapis ja pane kokku alles vahetult enne serveerimist.

fondant

Ja nüüd, tam-ta-ram-taa! Mul on väga hea meel üks Lékué šokolaadisüdamete valmistamise vorm nüüd vahetult enne emadepäeva välja loosida! Selleks anna palun kommentaaris teada, mida head plaanid oma emale või iseendale:) emadepäevaks valmistada. Või on teie peres hoopis kombeks, et üllatavad hoopis lapsed? Kõigi vastajate vahel valib fortuuna juba selle reede, 10. mai õhtul välja ühe õnneliku, kes saab kingituseks sellesama armsa südamliku vormi.

DSC_7125.jpg

Loosimine toimub koostöös kauplusega Home Decor. Kes loosiõnnele ei looda või ei jaksa tulemusi ära oodata, saab selle vormi endale hankida mugavalt Home Decori veebipoest. Kuni emadepäevani on kogu Lékué valik veebipoest ostes 20%-lise soodustusega. Soodustuse saamiseks peab teadma lihtsalt salasõna. Tähelepanu, ma sosistan selle nüüd: "ema". Kui oled jõudnud veebipoes vajaliku kauba ostukorvi tõsta ja hakkad lahkuma, sisesta sõna "ema" voucheri koodiks ja saadki 20% soodustust!

Lisaks Lékué emadepäeva eripakkumisele on püsivalt ka kogu muu Home Decori kaubavalik Siit nurgast ja sealt nurgast toidublogi lugejatele soodsam. Ostu vormistades sisesta voucheri koodina "siitnurgast" ja saadki 15% soodustust! Home Decori veebipoodi saad siseneda siit.

Ja ärge siis unustage jätta siiasamasse postituse alla oma kommentaari emadepäeva toidulaua ideedega, juba mõne päeva pärast läheb südamlik vorm loosi!