24. juuli 2013

Kolm suvejooki. Peategelasteks kurk, münt ja arbuus

joogid-6

Ostsin kevadel turult kurgitaimed. Lubati tavalisi lühikesi avamaakurke, aga üllatus-üllatus, peenras kasvavad nüüd hoopis sellised sihvakad poisid:) :

kurk
joogid-3

Ja neid on palju! Et tegu pole just hoidistamiskurgiga, tuleb neile lisaks salatile ja võileivale leiutada ka muid tarbimisviise. Üks hea ja lihtne võimalus on kurgist teha erinevaid jooke. Mahlane ja värske vili mõjub ka joogi sees just selliselt: värskendavalt. Ja mündi hiilgeaeg on ka just praegu, nii et kõik joogid mündiseks!

Toniseeriv ja puhastav rohelise tee ja kurgi jook

1 pikk kurk või 3 lühikest
peotäis mündilehti (mul kasvab piparmünt)
1 l rohelist teed, jahtunult
maitse järgi sidruni- või laimimahla, agaavisiirupit või vedelat mett

Tükelda kurk ja mündilehed. Vala peale liitrijagu jahtunud rohelist teed. Tõsta ööseks külmkappi. Vala jook läbi sõela, viska kurgi- ja münditükid ära.
Lisa joogile maitseks veidi haput ja magusat: 1-2 sl sidruni- või laimimahla ja samapalju agaavisiirupit või mett.
Joo hästi külmalt, soovi korral jääga. Kaunistuseks lisa mõned värske kurgi viilud ja mündioksake.


joogid-7

Kui oled sõber Lähis-Idas ja Aasiamaades populaarse kergelt gaasilise jogurtijoogi Airaniga, maitseb kindlasti ka sellest tehtud kurgijook. Airan on minu meelest eriti mõnus suverüübe: lahja, värskendav, turgutav (ka hommikul peale pikaleveninud õhtut) ja kasulik seedimisele.
Kui lisada veel kurki, koriandrit, münti ja küüslauku, on tulemuseks jook, mis annab peaaegu värskendava suvesupi mõõdu välja. 

joogid-4

Turgutav kurgijook Airaniga

pool pikka kurki või 1-2 lühikest
peotäis koriandrit ja münti (pooleks)
1 küüslauguküüs
1 tl sidrunimahla
1 pudel (0,5 l) Airani

Tükelda kurk ja ürdid. Purusta küüslauguküüs. Tõsta kõik blenderisse ja surista joogiks. Hoia enne joomist külmkapis. Kui tahad kohe juua, lisa jahutamiseks jääd.
Airani asemel võid kasutada ka petti või keefiri. Sel juhul lisa joogile veidi soola ja lahjenda soovi korral mullilise mineraalveega, näiteks Värskaga.

Et postitus liiga kurgine poleks, siis siia lõppu ka üks mõnus arbuusijook. Kui kaks eelmist jooki just erilised laste lemmikud ei ole (esimene mööndustega, st magustatult), siis arbuusijooki joovad kõik suurima heameelega. Kui joogi veidi püreeline koostis ja münditükid peaksid mitte meeldima, võib peale blenderdamist ta lasta läbi sõela.

Arbuusijook  

0,5 l koorest ja seemnetest puhastatud tükeldatud arbuusi
väike peotäis mündilehti
poole laimi mahl
50-100 ml mett või suhkrusiirupit
serveerimiseks jääd ja pool laimi (väikeste tükkidena)

Tõsta arbuusitükid ja münt blenderisse ja mikserda ühtlaseks joogiks. Ka saumikseriga saab kenasti hakkama. Lisa laimimahl ja mesi või siirup. Viimaste kogus sõltub sellest, kui magus on kasutatud arbuus ja kui magusat jooki soovid.
Serveerimiseks tõsta klaasidesse jääd ja mõned laimitükikesed. Vala peale arbuusijook ja naudi kohe.
Ja veel: sutsakas rummi teeb sellest täitsa toreda limpsimisjoogi, peaaegu nagu arbuusimojito;)

joogid-2

Piltidel olevad klaasid on Bodumi valmistatud Pavina klaasid. Neid tehakse kahes suuruses, 250 ml (minu piltidel) ja kõrgemad, 350 ml. Eriliseks teeb neid see, et ükshaaval käsitsi puhutud klaasidel on kahekordne sein. Esiteks on siin praktiline pool, st tänu kahe seina vahelisele isolatsioonile säilitavad nii kuum kui külm jook klaasis pikka aega oma temperatuuri, aga käe all tundub klaas täiesti neutraalse temperatuuriga. Seega on ühtmoodi mugav käes hoida nii kuuma kohvi või teega klaasi ja jääkülma jooki. Teiseks, tänu tõstetud põhjale ja ilusale kujule näevad joogiga täidetud klaasid väga ägedad välja. Jook justkui hõljuks! :) Pavina klaasid sobivad imehästi ka nii külmade kui soojade magustoitude serveerimiseks (neid võib muide pista ka kuni 176-kraadisesse ahju), eriti kaunid näevad seal välja kõiksugu kihilised desserdid. Samuti võib neist täiesti vabalt pakkuda suppi. Klaasid on müügil Home Decori veebipoes. Ja meeldetuletuseks veel, et siinse blogi lugejatele kehtib endiselt kõigile seal müüdavatele kaupadele 15%-line soodustus. Selleks sisestage ostukorvist väljumisel voucheri kood "siitnurgast".

joogid-5

23. juuli 2013

Grillitud mais, imelihtne ja maitsev

grillitud mais

Tõepoolest, grillitud mais on üks lihtsamaid ja maitsvamaid suvetoite. Ja mis minu südame eriti soojaks teeb, üks vähestest asjadest, mida sööb hea meelega viimne kui üks suur ja väike tegelane meie perest. 
Tegelikult on ju lausa imelik nii lihtsale asjale postitus pühendada ja õpetussõnugi jagada. Aga mäletan liigagi hästi iseennast mõne aasta eest otsimas juhendeid, kuidas seda maisi siis ikkagi grillida ja tegemas igasugu mõtteid lisatrikke, nagu näiteks maisi keetmine enne grillimist, fooliumisse mässimine jms.  Nii et vast leiab keegi, kes varem pole kuldseid tõlvikuid grillil küpsetanud, sellest postitusest innustust ja näeb, et selle maitsva teravilja küpsetamiseks pole vaja muud, kui tõsta tõlvikud tulele ja lihtsalt...grillida!
Hea tulemuse saamiseks peab muidugi mais olema võimalikult värske. Suve teine pool on just see aeg, kui meilegi jõuavad lõuna poolt vastvalminud maisitõlvikud. Sellised, mis on kilesse pakkimata ja mida saab lahtiselt turukastidest valida. Värske maisitõlviku terad on kuldkollased ja pringid, tõlvikud ilusti teradega täidetud, tõlvikut ümbritsevad lehed võimalikult kabeda väljanägemisega. 

Grillimine ise on täitsa lapsemäng. Pese tõlvikud. Võid neid ka leotada 15 minutit üleni külma veega kaetult, see aitab saada eriti mahlast tulemust. Raputa seejärel liigsest veest kuivaks. Jäta tõlvikut ümbritsevad lehed külge, need aitavad maisil küpsedes niiskust hoida. Tõsta tõlvikud kuumale grillile ja grilli vahepeal keerates kokku umbes 20-25 minutit, kuni maisiterad on küpsed ja tõlvikulehed hakkavad söestuma. Millegagi vahepeal määrida ega pintseldada ei ole tarvis. Küpsenud maisitera on krõmpsuv ja torgates pritsib temast välja mahla. Ära üle küpseta, siis läheb mais pudruseks. 

grillitud mais-2

grillitud mais-3

Kui mais on küps, tõsta grillilt.  Tõlvikut ümbritsevad lehed võid eemaldada, aga kui nad pole väga söestunud, võib need vabalt ka alles jätta. Ma olen teinud tavaliselt nii, et tõmban lehed korraks allapoole, lõikan tõlviku terava noaga tükkideks, siis sätin lehed tagasi ja serveerin maisitükke lehtedelt. Kui lehed eemaldada, siis võib süüa kas tükeldatult või kasvõi tervelt, otsast kinni hoides. Lapsed armastavad seda viimast moodust eriti. 
Ahjaa, kõige tähtsam! Enne söömist määri kuum mais kokku võiga, mis sulab koheselt tuliste magusate terade vahel. Või võib olla kas tavaline, ürdi-, küüslaugu või mõni muu maitsevõi, aga selleta ei meki mais pooltki nii hästi, nii et võiga määrimine on kohe täitsa must. Ja peale puista soolahelbeid.

grillitud mais-4

21. juuli 2013

Heeringasalat peedi ja päevalilleõliga

heeringasalat-2


Selle salati võlu ja erilisuse saladus peitub päevalilleõlis. Rafineerimata päevalilleõlis. Poslamaslas, noh! Üks meie pere liikmeist, kel tuleb sageli idanaabreid väisata, ülistab juba pikemat aega heeringa ja päevalilleõli kooslust ja räägib lugusid sellest, millise imelise maitse annab kvaliteetne päevalilleõli nii mõnelegi teisele roale. 
Mäletades veel liigagi hästi lapsepõlves köögikapi nurgas seisnud häguse ollusega (see oli ikka vägagi rafineerimata) täidetud poslamaslapudelit ja peale selles praadimist tunde, et mitte öelda päevi püsivat odööri, suhtusin rafineerimata päevalilleõli kasutamisse oma köögis kerge skepsisega. Nüüd aga leiab poest vägagi häid rafineerimata päevalilleõlisid ja see julgustas mind paljukiidetud heeringa-päevalilleõli kooslust katsetama. Ja kuldkollane tugevamaitseline ja iseloomukas õli andis salatile tõepoolest suurepärase maitse. Koduse ja maitsemeeltest sellesama lapsepõlve praadimislõhnaga seostuva, samas peene ja erilise. 
Heeringas, mida selles salatis kasutada, peks olema võimalikult naturaalne, st mitte õlis, marineeritud ega maitsestatud. Parim on kalaletist ostetud lahtine heeringas, aga mugav on kasutada ka Vici valmispakendit, nimeks Traditsiooniline.
Peet peaks praegu olema kindlasti värske, suvine. Kui on parasjagu olemas pisikesi keedetud värskeid kartuleid, võid neidki poolitatult salatile lisada, sobib suurepäraselt! Siis on tegu juba justnagu suvise kasukaga, ikka kasuka-nimelist salatit pean silmas.

Heeringasalat peedi ja päevalilleõliga

180 g soolaheeringafileed (naturaalne, mitte marineeritud)
1 keskmine  peet
1 muna
1 punane sibul
1 viil rukkileiba
peotäis salatilehti
rafineerimata päevalilleõli
punase veini äädikat (tavalist vedelat, mitte balsamicot)
tilli
soola

Pese peet ja keeda. Praegused värsked peedid saavad parajalt pehmeks 20-30 minutiga. Lase täielikult jahtuda.
Tõsta heeringafileed vaagnale. Nirista peale päevalilleõli, nii et kalad oleksid sellega õhukese kihina kaetud. Lase seista seni, kuni valmistad ette muu.
Keeda munad. Keeda nii kõvaks kui soovid, aga siia salatisse sobib, kui kollane on vedelam. Võib ka pošeerida. Jäta munad ootele.
Lõika leivaviil kuubikuteks ja rösti need pannil väheses päevalilleõlis. Tõsta köögipaberile nõrguma ja jahtuma.
Viiluta sibul.
Aseta puhtad salatilehed taldrikute põhja.
Koori peet. Viiluta (näiteks juustunoa abil) imeõhukesteks viiludeks. Tõsta need kaussi ja maitsesta soola, pipra ja mõne tilga punase veini äädikaga. Tõsta peediviilud salatilehtedele.
Tõsta taldrikutesse ka tükeldatud heeringas, sibul ja leivakuubikud. 
Lisa maitseks ja ilu pärast tilli, nirista peale õige veidi päevalilleõli.

heeringasalat


heeringasalat-3

12. juuli 2013

Suvine kana-köögiviljasupp

DSC_1416.jpg

Nagu tavaliselt, on suvel siin blogis võrreldes muude aastaaegadega vaiksem. Ehkki tegelikult ju võiks vastupidi olla: värsket kodumaist kraami tuleb ustest ja akendest, valget aega pildistamiseks jagub pea ööpäevaringselt ja kõik, mis köögist tuleb, on õhkamistväärt. Ma ei kujuta üldse ette, kuidas saakski teisiti, kui mitte õhates süüa kuuma värsket kartulit või ja tilliga, kukeseenekastet, tomati-kurgisalatit hapukoorega, värsket soolakurki, metsmaasikaid, mustikaid, murakaid jne. Seda kõike tuleb nautida ja talletada maitsemälestusi ülejäänud kolmveerandiks aastaks, kui maast ei sirgu midagi peale mõne üksiku kuivanud kõrre. 
Aga jah, looduse ja turulettide lopsakus kipub vähemalt siinses blogis küll postituste tihedusega pöördvõrdelises seoses olema. Toit on suvel enamus ajast nii lihtne, et tundub lausa imelik sellest kirjutada. Ja ega iga roog, mida valmistad, ei peagi ju blogisse jõudma. Olen püüdnud siin kirjutada toitudest, mis mind tõeliselt vaimustavad. Mis on näiteks üllatanud sellega, et neid on vastupidiselt ootustele olnud väga lihtne valmistada. Või mõne vaid katsetusena proovitud kombinatsiooni tulemus on nii hea ja uudne, et väärib jagamist ja oma virtuaalsesse retseptiraamatusse mahamärkimist. Või on toit valminud mõne toreda koostööprojekti raames. Või meelde tuletamaks midagi kõigile tuntut, eriti maitsvat ja võib olla teenimatult veidi unustusehõlma vajunut. 
Viimatimainitud rubriiki kuulub ka see supp. Mõtlesin esialgu küll, kas sellestki üldse kirjutada. Et mis neis kanapuljongis keedetud köögiviljades siis ikka niiväga on. Aga jõudsin tõdemusele, et ikka on küll. Vähemalt minu jaoks. Sellise maitsega suppi teistel aastaaegadel peale suve ei saa. Sellel supil on lapsepõlvesuvede maitse. Kuumadest rannas veedetud tundidest roidunud ja veepiiril mudalosside ehitamisest tulitavate õlgadega tüdrukuna Pärnus vanaema suure ümmarguse eestiaegse söögilaua taga söödud lõunate maitse. See on sööbinud mälusoppidesse ja maitsemeeltesse ning vajab igal suvel taas väljatõstmist ja kõige selle, mis on elus ilus ja hea ja turvaliselt armas, meeldetuletamist ja väärtustamist. 

DSC_1387.jpg

Suvine kana-köögiviljasupp

2 kanakoiba (kokku 750 g)*
2,5 l vett
10 pipratera
2 loorberilehte
3 porgandit
1 väike peakapsas
10 väiksemat kartulit
1 väike lillkapsas
1 väike brokkoli
peotäis herneid
maitserohelist: tilli, peterselli, rohelist sibulat

Tõsta kanakoivad potti, vala peale nii palju külma vett, et nad oleksid kenasti kaetud. Kuumuta keema. Vala vesi ära, loputa kanatükid kiiresti jooksva vee all. Loputa puhtaks ka pott. Eelnev toiming oli vajalik selleks, et saada lihtsa vaevaga selge puljong. Muidugi võib ka nii, et kuumutad kana vaiksel tulel keema ja ei vala vett ära, aga siis tuleb kindlasti tekkiv vaht ära riisuda.
Tõsta kupatatud kana uuesti potti ja vala peale 2,5 l külma vett. Kuumuta keema. Kui peaks vaatamata eelnenud kupatamisele siiski vahtu või muud sodi tekkima, riisu see vahukulbiga. Lisa pipraterad, loorberilehed ja sool. Keeda vaiksel tulel pool tundi.
Nüüd lisa valmimise järjekorras köögiviljad. Kõigepealt tükeldatud porgandid, keeda 5 minutit. Siis ribastatud kapsas ja kartulitükid. Keeda 10 minutit. Siis väikesed lillkapsa- ja brokkoliõisikud ning herned. Keeda 5 minutit. Oluline on köögivilju mitte liiga pehmeks (loe: lödiks) keeta.
Kanakoivad võid jätta supi sisse terveks, nii saavad neid võtta vaid need, kes soovivad. Aga võib ka nii, et tõstad kana välja, eemaldad naha ja kondid, tükeldad liha ja lisad supisse tagasi.
Puista suppi rohkelt hakitud värsket maitserohelist. See paneb maitse osas i-le ilusa värske täpi. Maitse lõpuks suppi igaks juhuks veel soolasuse osas.
Nende kogustega tuleb suppi päris suur ports, nii et meie keskmisest suuremale perele jagus kaheks lõunaks. Kui soovid väiksemat potitäit, löö kogused lihtsalt pooleks.

DSC_1454.jpg
DSC_1432.jpg

Viimse tilgani!

DSC_1456.jpg

*Suppi võib keeta ka muust lihast, näiteks kondiga veisetükist. Siis tuleb puljongit keeta veidi kauem, vast tunni jagu. 

1. juuli 2013

Aprikoosipirukas

DSC_0914.jpg

Kui Londiste jahmerdas tulise jäätisega, siis see siin on hapu magustoit. Või noh, ütleme hapukas. Aprikoosidel (nagu ploomidelgi) on huvitav omadus: värske ja ahjust läbi käinud vili nagu ei olekski üks ja seesama. Värskelt magus (mõnikord isegi läägemagus) aprikoos ehmatab kuumust saades omaenda suhkru täitsa minema ja nõuab asenduseks küpsetaja lisatut.  Täpselt minu maitse! Üks vähestest kookidest, millest ma suudan süüa korraga rohkem kui ühe tüki:). Imeõhuke krõbe mandlimaitseline põhi, millel katteks korralik kiht erkoranži päikeselist värskust ja peale puistatud mõned krõmpsud mandlilaastud, on just see, mille järgi isutab peale suvist lõuna- või õhtusööki. 

Aprikoosipirukas

Tainas:
150 g nisujahu
50 g jahvatatud mandleid
100 g võid
2 sl suhkrut
noaotsaga soola
2 sl külma vett

Täidis:
12 aprikoosi (u 600 g)
2 sl tärklist
4-5 sl suhkrut
1 dl aprikoosimoosi
25 g mandlilaaste

DSC_0755.jpg

Alusta taina tegemisest. Kui sul on poest ostetud valmis mandlijahu, kasuta seda, kui ei, jahvata 50 g mandlilaaste peeneks pulbriks. Seda saab teha eriti hästi teha nõukaaegse kohviubade jahvatajaga või siis purustajaga (selline, mis saumikseriga komplektis on mõnikord). Saumikseriga saab ka kuidagimoodi hakkama, lihtsalt tuleb arvestada, et mandlipuru lendab igas ilmakaares laiali.
Kui mandlijahu on ühel või teisel moel olemas, sega see nisujahu, soola ja suhkruga. Lisa külmad võitükid ja haki noaga või lase köögikombainis puruseks seguks. Lisa vesi ja suru ühtlaseks tainaks.
Puista lauale jahu, tee jahuseks ka tainarull. Rulli tainas õhukeseks, mitte rohkem kui 5 mm paksuseks. Tõsta tainas 28 cm võitatud vormi, nii et kaetud on nii põhi kui küljed. Jälgi, et põhja auke ei jääks.
Et tegu on üsna suure ja õhukese tainalatakaga, on seda ühes tükis (vähemalt minul küll) keeruline vormi saada. Kasutan sellist meetodit: lõikan rullitud taina u 3 cm laiusteks ribadeks ja tõstan ribad üksteise kõrvale vormi. Vajutan sõrmega liitekohad kokku ja valmis! Tasanda veel servad ja tõsta vorm koos tainaga vähemalt pooleks tunniks külmkappi. Võib ka kauemaks, midagi temaga ei juhtu, kui tahad vahepeal näiteks peenart rohida või ujumas ära käia.

DSC_0772.jpg

Täidise valmistamiseks lõika aprikoosid pooleks, eemalda kivid. Poolikud lõika neljaks või viieks sektoriks. Sega omavahel tärklis ja suhkur. Puista aprikoosidele ja sega õrnalt läbi. Laota aprikoosid põhjale ringikujuliselt, hästi tihedalt üksteise kõrval.
Küpseta 200 kraadi juures 30 minutit. Aprikoosidele võib jääda tärklisest valge kirme, sellest pole midagi, sest aprikoosimoos katab selle kenasti ära.
Tõsta vorm ahjust ja määri soojale koogile peale soe aprikoosimoos. Et ma just samal ajal keetsin aprikoosimoosi, oli ta sobivalt kuum. Kui kasutad külma moosi, ükskõik kas isetehtud või poe oma, soojenda seda enna aprikoosidele määrimist kastrulis või mikros.

DSC_0809.jpg 

Rösti veel kuival kuumal pannil mandlilaastud ja puista need pirukale.
Lase pirukal enne lahti lõikamist tunnike jahtuda ja taheneda.
Kui on kapis vaniljejäätist, siis see sobib hapuka ampsu kõrvale suurepäraselt. Ja julged võivad peale puistata ka värsket tüümiani, mis kõlab aprikoosidega üllatavalt hästi kokku ja annab pirukale põneva nüansi.

DSC_0925.jpg

DSC_0957.jpg

Oranž lainelise servaga Emile Henry vorm, milles pirukat küpsetasin ja serveerisin, on pärit Home Decorist. Nimetuse järgi on tegu quiche'i vormiga, aga nii kaunist tegelast ei saa ju ainult üheks otstarbeks kasutada, selles saab ahjus küpsetada kõikvõimalikke soolaseid ja magusaid pirukaid, kooke, krõbedikke või miks mitte, hoopis ahjuomletti või suvist köögiviljavormi.