30. jaanuar 2014

Hiina magus-hapu sealiha ehk gu lou yook

Umbes aasta tagasi väisasin põgusalt Hong Kongi. Leidsin nüüd sahtleid kraamides sealt kaasa haaratud ajalehe "South China Morning Post". Hmm, mida teha aastavanuse teise maailmajao ajalehega? Mis pagana pärast ma selle üldse kaasa vedasin ja sahtlisse toppisin? Vastus sellele küsimusele vaatas vastu tagasihoidlikus rubriigikeses Legends, kuhu kangelaseks oli valitud Sweet and Sour pork. Kui tore. Olen seda ju mitu korda teinud, nii hea asi! Ammugi juba mõtlesin blogisse retsepti üles kribada. Nüüd siis saan tänu sellele kogemata leitud "South China Morning Post'ile" oma postitusele lisada sortsu autentset taustainfot selle maailmas ilmselt kõige tuntuma Hiina toidu kohta. 

hiina magus-hapu sealiha

Tegu on Kantoni roaga. Kohaliku dialektis on selle nimi gu lou yook. Yook tähendab "liha". Gu lou on juba põnevam. See tähendab "neelatama" Ainuüksi lõhn, mis tõuseb lauale tõstetud magushapust sealihast, mõjub süljenäärmeid ergutavalt.
On ka teisi, kes arvavad, et magushapu sealiha on iidset päritolu ja ka vanu, iidseid asju nimetatakse Hiinas sõnaga, mida hääldatakse gu lou.
No ja siis on veel kolmas lugu. Kui kunagi ammu lääne kaubitsejad hakkasid hulgakaupa Hiinas käima, oli nende esimene peatuspaik Guangdongi provints. Legendi järgi on magus-hapu sealiha sünnipaik sealne linn Chencun. Algselt olla valmistatud toitu searibidega. Välismaalastele oli toit hullupööra maitsenud, aga nad ei viitsinud konte närida ja mõjutasid Hiina kokki kasutama hoopis pehmet sealiha. See versioon sai nimeks wu lou yook. Wu lou on veidi tähistab välismaalast, veidi põlastavas toonis.
On ka neid, kes ütlevad, et toidu nimi on selline, kuna need lääne kaubitsejad, arvatavasti siin inglise keelt kõnelevad, väljendasid oma vaimustust: "Good!". Hiinlased inglise keelt ei mõistnud, aga panid toidu nimeks selle sõna kõla järgi gu või siis gu lou.
Selline äädika ja suhkru kombinatsioon ei ole loomulikult ainult Kantoni köögile omane. Vastupidi, igas Hiina piirkonnas on oma versioon magus-hapust kastmest. Ja artiklist tundub veel mainimist väärt fakt, et kuulus restoran Luk Yu Teahouse Hong Kongis, kes on spetsialiseerunud traditsioonilistele Hiina roogadele ja kelle magus-hapu sealiha pidi olem lausa legendaarne, ei hoia selle toidu tegemisel kokku ei läänepäraste ketšupi ega Worcestershirega.

Minu kassikalise “hiinaka” koostisainete nimekiri on küll pikk, aga ühtegi vajaminevat toiduainet ei pea tikutulega taga otsima, kõik vajalik on igas poes olemas. Pane lihtsalt kõik enne kokkama hakkamist pliidi kõrvale valmis ja tükelda vajalikud toiduained, sest kastemetegu käib kiirelt.
Ka tegevusõpetus tundub pikk, ma tean, aga ma kirjutangi liiga väga pikalt:) Tegelikult on siin vaid neli lihtsalt etappi: 1. Pane liha pooleks tunniks marinaadi 2. Marineerimise ajal valmista ette kõik kastmeained. 3. Prae marineerunud lihatükid. 4. Valmista kaste.

Hiinapärane magus-hapu sealiha

1 väiksem sea sisefilee (500-600 g)
1 dl maisitärklist
2 sibulat
2 küüslauguküünt
1 punane paprika
1 roheline paprika
üks väike ananassikonserv (230 g), nõrutatud tükid
3 dl maapähkliõli või rafineeritud päevalilleõli
1-2 rohelise sibula vart

Marinaad:
pöidlapikkune ingverijupp
2 küüslauguküünt
2 munavalget
2 sl riisiäädikat või valge veini äädikat
2 sl sojakastet

Kaste:
2 dl vett
2 sl maisitärklist
2 sl ketšupit
2 sl sojakastet
2 sl riisiäädikat või valge veini äädikat
3 sl (pruuni) suhkrut
ananassikonservi vedelik

Pese ja kuivata seafilee. Lõika pikkupidi pooleks, pooled omakorda ristipidi viiludeks.
Valmista marinaad: koori ja riivi ingver. Koori ka küüslauguküüned ja vajuta läbi pressi või riivi. Klopi munavalged kergelt lahti. Sega kõik marinaadi ained kokku, vala lihale. Sega läbi jälgides, et kõik lihatükid oleksid kaetud. Lase vähemalt pool tundi maitsestuda.
Sel ajal valmista ette kastme ained: puhasta sibulad, küüslauk, sibul, paprikad. Tükelda ja jäta ootele.
Nõruta ananassikonservist tükid, jäta ka vedelik alles. Kastmeks sega tärklis külma veega. Jälgi, et ei jääks klimpe, kastmevispel on siin heaks abimeheks. Sega vedelik kokku kõigi ülejäänud kastmeainetega. Jäta ootele.
Sega marineerunud lihatükkidega 1 dl tärklist. Kuumuta vokk- või tavalisel sügavamal pannil 3 dl õli. Õli peab olema nii kuum, et sinna lisatud lihatükk ei vajuks põhja, vaid hakkaks kohe pinnal särisema. Samas ei tohi õli olla liiga tuline, siis pruunistub liha liigselt. Tõsta õhukese tärklisekihiga kaetud sealihatükid kolmes jaos õlisse ja prae kuldkollaseks. Tõsta vahukulbiga majapidamispaberile nõrguma.
Vala õli pannilt ära, jättes alles paar supilusikatäit. Tõsta pannile tükeldatud sibul, küüslauk ja paprikad. Prae keskmisel kuumusel, kuni köögiviljad on küpsed, aga veel krõmpsud. Lisa ananassitükid, sega läbi. Tõsta pannile nõrutatud ananassitükid, sealiha, vala peale kaste ja kuumuta segades veel 5 minutit. Serveeri riisiga.
Kaunista roog hakitud rohelise sibulaga.

Head uut Hiina Hobuseaastat!

Veel Hiina toidu teemalisi postitusi siin blogis: 

Hiina köök, Nami-Nami kokaklubi/Chinese kitchen, Nami-Nami Cooking Club

25. jaanuar 2014

Šokolaadikook. Jahuta, munata, suhkruta. Laktoosivaba, gluteenivaba, vegan.

Võtan täiega omaks, et kooke ja üldse magusat on siin blogis kohatult vähe. See on puhtalt ja sügavalt mu isiklik probleem, et magus võiks olla üldse olemata. Eks ma ikka teen ja maitsen neid magusaid värke, sest perele ju meeldib ja külalistele pakun ja ise ka siis natuke ikka maitsen. Aga tavaliselt, kui ma kodus ülepea kunagi mingit magustoitu söön, siis mitte kunagi söömaaja lõpetuseks, vaid eraldi toiduna: vahepalaks või hilisõhtuseks snäkiks. Restoranis võtaksin kõige parema meelega siis, kui on aeg desserti nautida, uuesti lahti menüü ja valiksin magusa asemel mõne mõnusa eelroa.
Jah, see on natuke kurb ka. Sest mul on tunne, et magusasoolika  puudumise tõttu oleksin justkui millestki ilma jäänud. Ja olen nõuks võtnud sel aastal ennast  parandada ja selle magusa-asja tõsiselt käsile võtta. Luban, et magusate postituste osakaal suureneb.
Aga need saavad olema võib-olla mitte päris tavapärased, sest lisaks magusaprobleemile on veel üks häda. Tunnen üha tugevamalt, et vajan tervislikku ballastivaba toitu. Värsket, vitamiinirikast, kerget ja puhast toitu. Toitu, peale mille söömist ei ole raske olla. Toitu, mis teeb mind rõõmsaks ja ilusaks nii seest- kui väljaspoolt. Toitu, mis ei väsitaks.
Ja ma tean, et ma pole ainuke toidukirjutaja ja blogija, kellel sellised tunded on. Toortoitlus ja veganlus, mis esialgu siiamaile imbudes tundusid ekstremistidest ullikeste järjekordsete hullustena, on muutumas mõistetavaks ja aktsepteeritavaks toitumisviisiks. Teades ennast, on üsna kindel, et minust ei saa kunagi radikaalset toortoitlast ega veganit. Armastan lihtsalt toitu ja hõrke maitseid liiga palju. Aga vahelduseks rasvast nõretavatele seakülgedele ja kõrgel kuumusel praetud steikidele on mu jaoks muutunud üha olulisemaks taimne toit ja liigse koormuse (nisujahu, suhkur) vältimine.
Lugedes seda Lesley Chestermani artiklit "A New Way of Eating" samadel teemadel, tabas mind täielik äratundmine. Nii ongi: "Instead of dreading health food, let’s see it for what it is: food prepared with healthy ingredients. Maybe it’s time we rethink the pantry. When health is the priority but taste is not sacrificed, I’m all for it.". Nõus sajaprotsendiliselt.
Ja kook valmis ka sellestsamast artiklist inspireeritult. Nimetasin ta küll šokolaadikoogiks, aga šokolaadi kui sellist siin tegelikult kasutatud pole, hoopis kakaod. Aga maitse on väga-väga šokolaadine ja millest see šokolaad siis veel tehtud on kui kakaost, nii et olgu ta pealegi šokolaadikook. Kakaokook ei kõla pealegi pooltki nii hästi:) Magusapõelgusest vabanemise tee alaku!

šokolaadi-toorkook

Šokolaadi-toorkook

Põhi:

100 g mandleid
100 g kakaopulbrit (mõru naturaalset kakaod, mitte kiirlahustuvat a la Nesquik)
100 ml vahtrasiirupit
3 sl kookosõli
1 apelsini riivitud koor

Kate:

100 g kakaopulbrit
200 ml vahtrasiirupit
60 ml kookosõli

Põhja tegemiseks purusta mandlid köögikombaini teradega või purustajaga mitte päris jahuks, aga selliseks jämedamapoolseks pudiks:

šokolaadi-toorkook

Sega omavahel mandlipuru ja kakaopulber. Teises kausis sega vahtrasiirup, kookosõli ja riivitud apelsinikoor. Vala segu mandlipuru-kakaopulbri hulka. Sega lusikaseljaga vajutades ühtlaseks niiskeks massiks. Kata 20 cm lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga. Vajuta segu tugevasti kokku pressides vormi põhja. Tõsta pooleks tunniks külmkappi.

šokolaadi-toorkook

Katteks sõelu kakaopulber kastrulisse. Sega omavahel vahtrasiirup ja kookosõli. Lisa kakaopulbri hulka. Soojenda segu väikesel tulel, pidevalt segades. Temperatuur ärgu tõusku üle 40 kraadi, sooja segu peaks saama vabalt käega katsuda.
Kui mass on veidi sooja saanud ja ühtlane, vala ta põhjale. Tõsta kook tunniks ajaks külmkappi tahenema.

šokolaadi-toorkook šokolaadi-toorkook

Serveerimiseks eemalda vormist ja lõika sektoriteks. Kook maitseb hästi ka niisama. Aga võid värviks ja värskuseks lisada granaatõuna seemneid, apelsinisegmente, marju (näiteks vaarikaid või mustikaid või sõstraid).

šokolaadi-toorkook

Aga eriti hea maitseb see kook väheste meresoolahelvestega. Tegelikult maitseb ta niimoodi lihtsalt võrratult.

šokolaadi-toorkook

23. jaanuar 2014

Kahe-kala-kotletid. Paar sõna Soome uuest toitumispüramiidist ka.

kotletid kahest kalast

Sattusin täna lugema Soome toitumisteadlaste soovitusi tervislikuks ja täisväärtuslikuks toitumiseks aastaks 2014. Koostatud on ka uus toidupüramiid. Päris suur muutus on see, et kaks alumist korrust on kohad vahetanud:  kui seni peeti kõige olulisemaks toidurühmaks teravilju, siis nüüd on selleks saanud köögiviljad, marjad ja puuviljad.
Püramiidi alaosas olevad toiduained peaksid moodustama terve inimese toitumise alustala, kuuludes igapäevaselt menüüsse. Püramiidi päris otsatipus olevaid toiduaineid seevastu peaks tarbima nii vähe kui võimalik.

Foto:http://www.ravitsemusneuvottelukunta.fi/


Siin võrdluseks ka meie TAI praegune soovituslik toidupüramiid:
Foto: www.toitumine.ee

Päris palju erinevusi, kas pole? Tipp on muidugi sarnane ja nii peabki olema, selline sotapotasopatoit ei peaks kindlasti igapäevaselt söödava hulka kuuluma. Huvitav on see, et kui meil on kala, linnuliha, punane liha ja munad ühes pajas, siis soomlased eristavad loomseid valke teisiti: valged ja punased. Olulisemaks loomsete valkude allikaks peetakse kala ja linnuliha (valged), vähem vajalikuks punast liha (veis, siga, lammas).
Veel mõned nopped Soome uutest soovitustest:

  • Rohkelt tuleks süüa köögivilju, marju ja puuvilju. Vähemalt 500 g päevas! Igapäevasesse menüüsse võiks kuuluda ka kartul, mis on samas kategoorias teraviljadega.
  • Iga päev peaks sööma täisteraleiba ja muid täisteratooteid.
  • Rasvatuid ja väherasvaseid piimatooteid (meil peetakse seevastu õigemaks tarbida ikka rasvasemaid piimatooteid, ma ise ostan ka ikka 3,5%-list piima) peaks jooma igapäevaselt umbes pool liitrit. Juust peaks samuti olema väherasvane ja vähesoolane (appi, ma ei saaks parmesanita!)
  • Kalast ja lihast: kala tuleks süüa 2-3 korda nädalas. Punast liha (veis, siga, lammas) ja neist valmistatud tooteid (lihapallid, hakklihakaste jms) kokku (vaid) 500 g nädalas. 
  • Leivale määrivad soomlased endiselt oma toitumisteadlaste soovitusel taimeõlist tehtud margariini. Võid ma nende toidupüramiidist üldse ei leidnud, hmm...

See on aga igati tervitatav, et kala soovitatakse süüa palju! Rohkem kui liha. Kala on tervislik, kerge ja maitsev. Olen kala poolt!
Selle kinnituseks jagan ühe kalaretsepti oma kokaraamatust "Maitsev", mida blogis varem polnudki.  Teen neid kotlette päris sageli, need maitsevad kõigile, kes on proovinud ja seetõttu on välja teeninud oma täieõiguslikud leheküljed nii raamatus kui siin blogis muidugi ka.
Loomulikult võib need kotletid teha ka ühte sorti kalast. Aga palju lahedam on kasutada kahte, punast ja valget.
Kotletid jäävad seest vahvalt kirjud ja paraja rasvasusega, punase kala rasvasust leevendab valge. Paku neid kuumalt, kõrval keedetud kartulid või kartulipuder. Juurde võib teha ka hapukoorest, majoneesist ja marineeritud kurgist tehtud tartar-kastme. Väga hästi sobivad need kotletid ka kalaburgeri vahele. Võta üks mõnus täisterakukkel, rösti ära. Pista vahele salatilehti, isetehtud kalakotlet, tartar-kaste ning tomatit ja/või hapukurki - supermõnus niisama eineks või kaasavõtmiseks.

Kalakotletid

250 g punase kala fileed (lõhe või forell)
250 g valge kala fileed (tursk, ahven, koha, pangassius, hõbeheik vms)
1 muna
2 sl sidrunimahla
3 sl hakitud tilli
2 sl hakitud kappareid
1 tl soola
1 sl võid
1 sl õli

Purusta kalafileed köögikombaini lõiketeradega hakkmassiks. Tõsta kaussi ja lisa muna, sidrunimahl, till, kapparid (kui kapparid kohe üldse ei meeldi, siis sellepärast kotletid tegemata küll ei peaks jääma. Jäta nad lihtsalt välja.) ja sool. Sega ühtlaseks. Kuumuta pannil pool või- ja õlikogusest. Vormi märgade kätega hakkmassist neli pätsikest ja prae need keskmisel kuumusel mõlemalt poolt kuldseks. Selleks kulub umbes viis minutit ühelt, viis teiselt poolt. Tõsta kotletid pannilt ja kuumuta sellel ülejäänud rasvaine. Vormi jälle neli kotletti ja prae need samamoodi.

kotletid kahest kalast

22. jaanuar 2014

Argiõhtu päästja: tomati-toorjuustukastmes pasta herneste ja spinatiga

tomat-toorjuustukastmes pasta herneste ja spinatiga1

Suure toidusõbrana olen argipäeva õhtusööki valmistades sageli üsna nõutu. Mitte et poleks ideid, mida valmistada, hehee, kaugel sellest:), aga lapsed...neile ei sobi ju peaaegu mitte miski! (Ei, kullakesed, kui te peaksite mingil imekombel seda praegu või kunagi tulevikus lugema, ma ei tee teile liiga, nii ongi: peaaegu mitte miski, peale kartuli, pasta ja riisi!). Ja kui lapsi on rohkem kui üks, siis leidub alati vähemalt see üks keegi, kellele ei sobi isegi see, mis teistele jõnglastele päris OK.
Et mitte alati mitut toitu teha ja tervet õhtut pliidi ääres veeta või minna lihtsama vastupanu teed ja süüa ise ka "valget toitu", st paljast kartulit, riisi ja pastat (täitsa vabalt võiksid need kolm mõne meie pereliikme arvates ka korraga ühel taldrikul olla), katsun leida dilemma. Et oleks natuke "valget toitu", aga ikka muud ka. Et oleks tervislik, toitev ja maitseks ikka endale ka! Mõnikord mu salakaval plaan isegi õnnestub. Näiteks see pasta. Valmib paarikümne minutiga, on talvisele ajale sobivalt toekas ja toitev (samas liha ei sisalda, alati ei peagi ju), maitseb kõigile: kontrollitud nii kodus kui sealt väljaspoolgi.
Siin antud kogustest tuleb korralik potitäis pastat, mida jagub kaheksale sööjale. Kui nii palju tarvis pole, võib vabalt vähem valmistada. Või siis teha kastet ikkagi sama kogus, sest mis sa ikka selle pooliku tomatikonservi või toorjuustupakiga teed ja tõsta osa kastmest karbiga külmkappi järgmist kasutuskorda ootama.

Tomati-toorjuustukastmes pasta herneste ja spinatiga

400 g kuiva pastat
1 sibul
2 küüslauguküünt
2 sl oliiviõli
400 g purustatud tomateid (1 konserv)
2 sl tomatipastat
1-2 sl pruuni roosuhkrut
1 tl punet
200 g toorjuustu (tavalist või mascarpone' t)
90 g riivitud parmesani juustu (või Valio Fortet)
150 g külmutatud herneid
100 g spinatilehti
soola
musta pipart
basiilikulehti

Pane pastavesi keema ja keeda pasta al dente. Samal ajal alusta kastme valmistamist: haki sibul, küüslauk vajuta noaseljaga lamedaks ja haki. Kuumuta sügavamal pannil oliiviõli ja prae sibulat ja küüslauku madalal kuumusel umbes 5 minutit. Ära pruuniks lase! Lisa purustatud tomatid koos vedelikuga, tomatipasta, suhkur ja pune. Sega läbi, maitsesta soola ja pipraga. Lase vaikselt podiseda 10 minutit. Lisa pool riivitud parmesanist ja supilusikaga törtsudena tõstes toorjuust. Sega edasi kuumutades ettevaatlikult vispliga läbi, kuni juustud on sulanud ja kaste ühtlane. Seejärel lisa külmutatud herned ja keeda kastet veel 5 minutit. Lisa spinatilehed, sega kastmesse. Spinatit tundub esialgu hirmus palju olevat, aga see tunne on petlik. Keeda, kuni spinat on "kokku kukkunud".
Sega keedetud ja kurnatud pasta kastmega. Serveeri ülejäänud riivjuustuga ülepuistatult, soovi korral jahvata peale veel musta pipart. Puista peale basiilikulehti. Paku kohe!

tomat-toorjuustukastmes pasta herneste ja spinatiga

Sedasama rooga valmistasime ka Keila SOS Lasekülas,  koos D-kokaraamatuga sealsetel toredatel suurtel ja väikestel elanikel külas käies. Pilte ühisest kokkamisest saab vaadata siin.

18. jaanuar 2014

Bircher-müsli


bircher_muesli1

Praegu nii moodne toortoitumine ei ole mingi revolutsiooniline nähtus, vaid taasavastatud vana. Kasvõi näiteks müsli. Šveitsi toitumisteadlane ja arst Maximilian Bircher-Benner leiutas kõigile tuntud müsli* juba 1900. a. paiku, pakkudes seda tervisttoova toitumiskava osana oma Zürichis asuvas sanatooriumis. Allpool pildike sanatooriumi köögist veidi hilisemast ajast, aastast 1921. Mulle see foto hirmsasti meeldib. Huvitav, mis elu need naised elasid? Kas neil oli mees, lapsi? Räpaseid saladusi? Olid nad õnnelikud? Kas nad teadsid, et pildistamine tulemas ja pesid-tärgeldasid oma põlled säravaks või olid need alati sellised? Mis asjad seal laual hunnikus on?


Bircher-Brenner oli veendunud, et enamiku tema patsientide hädasid leevendab piisav liikumine ja tervislik toitumine. Omaenda haigusest olla ta samuti saanud priiks, krõmpsutades vaid õunu. Tema õpetuse ja ravi sõnum seisneski liha vältimises ja keskendumises puuviljadele, köögiviljadele ja pähklitele. Lisaks igapäevased kohustuslikud pikad jalutuskäigud ja aiatööd. Kõiki toiduaineid soovitas ta süüa peamiselt toorelt või väga madalal temperatuuril kuumutatult, teenides nii igati välja "toortoitumise isa"- tiitli.

Maximilian Bircher-Benner
Hommikusööke puudutava vahelepõikena: huvitaval kombel umbes samal ajal, aga teiselpool ookeani, promosid  vennad Kelloggsid tervisttoovat toitumist, mis hõlmas lihavabadust ja keskendumist täisteradele, seemnetele ja pähklitele. Teradega katsetades õnnestus vennakesetel kogemata kombel helvestada nisutera. Sellest innustust saades proovisid nad sama teha maisiteraga, the rest is history.
Aga Bircher-müsli juurde tagasi. See on mu viimase aja lemmikhommikusööke, kusjuures põhjus ei ole toortoitumise eelistamises (meie kliimas ja talvel-mkmm!), lihtsalt hullult hea, tervislikkusest pakatav ja energiat andev on see "toores kaerahelbepuder".
Kui õhtul tuleb meelde kaerahelbed likku panna, siis hommikune viimistlemine on vaid fantaasia ja kapivarude küsimus: lisa pehmenenud kaerahelvestele jogurtit, riivitud õuna, sutsuke magustajat ja siis seemneid, pähkleid, kuivatatud marju-puuvilju, värskeid marju-puuvilju (talvel marjad külmutatust sulatatult) - ja päev võib alata!

Bircher-müsli
2-le

Baas:
1 dl jämedaid kaerahelbeid
1 dl õunamahla või vett
Lisandid:
1 õun, riivitult
1 dl maitsestamata jogurtit
1 sl vedelat mett või agaavisiirupit
lisaks soovikohaseid seemneid, pähkleid, mandleid (terveid hakitult või mandlilaaste),  kuivatatud marju ja puuvilju ja värskeid marju (talvel külmutatult) või banaane,

Tõsta kaerahelbed kaussi, vala õunamahl või vesi peale. Kata kauss ja tõsta ööseks külmkappi. Hommikul puhasta ja riivi õun ning sega paisunud kaerahelveste hulka koos jogurti, mee ja just nende seemnete, pähklite, kuivatatud marjade ja puuviljadega, mis  sul parasjagu olemas on. Lisa ka mõned värsked marjad, kui soovid.

bircher_muesli2

*müsli ongi algselt kuiv, tooreste kaerahelveste ja seemnete,pähklite ning kuivatatud marjade-puuviljade segu. Krõbedat, kõrgel kuumusel röstitud müslit peaks tegelikult nimetama granolaks. Aga ma pole kindel, kas eesti keeles selline sõna üldse olemas on.

10. jaanuar 2014

Banaani-mandlipiimajook, peaaegu jäätisekokteil

banaani-mandlipiimakokteil

Et miks mitte päris jäätisekokteil, vaid "peaaegu"? Sest on jaanuari algus ja sel ajal on ikka kombeks vähe kergemat ja lahjemat joont hoida. Iseasi, kes kui kaua vastu peab... :)
Toidusõbrana ei ole ma tegelikult võimeline endale mingeid pikaajalisi piiranguid seadma. Ja kindlasti mitte siis, kui madala kalorsuse nimel kannatab maitse. Selle joogi puhul aga kindlasti niisugust ohtu pole. Jäätunud banaanist ja piimaga sama rasvasusega mandlipiimast saab igati maitsva jäätisekokteili-laadse joogi. Päriselt! Tänu looduslikult paraja suhkrusisaldusega koostisainetele on jook minu jaoks ka niisama piisavalt magus , aga kes soovib, võib sutsu mett lisada. Vanill ei ole samuti kohustuslik, aga annab mõnusa lisakick'i.
Kasutasin seekord poest ostetud liitrises pakendis müüdavat valmis mandlipiima. Mandlipiima on lihtne ka ise valmistada, rohkelt õpetussõnu leiab guugeldades.


Banaani-mandlipiimajook(ühele)
1 banaan
2,5 dl mandlipiima
Soovi korral lisaks: 1 tl vanilli (-ekstrakti, -pastat või -suhkrut), 1 tl mett
Koori banaan, tükelda ja tõsta vähemalt paariks tunniks või üleöö sügavkülma.
Pane külmunud banaanitükid koos mandlipiima ja maitseainetega, kui neid kasutad, blenderisse ja surista jook valmis. Joogi võid valmistada ka saumikseriga.


banaani-mandlipiimakokteil

Pista kõrs sisse ja naudi tervislikku jooki hommikuks, vahepalaks või magustoiduks.

banaani-mandlipiimakokteil

7. jaanuar 2014

Laab ehk Tai hakklihasalat

laab1

Ses suhtes ei ole midagi muutunud: nii nagu iga aasta alguses, on taas toiduajakirjad ja -blogid ja -saated ja ilmselt ka mitmed koduköögid vallutanud jõululauale vastanduvad toidud. Kes sõi jõuluajal Aasia toitu? Aga suppi? No vot, mitte keegi, eks. Aga nüüd tundub see igatahes ainuõige valik. Ja muidugi mitte sellepärast, et meedia käsib. Hoopis sisetunne sosistab, et aitab nüüd küll neist seakülgedest ja pardirasvas küpsenud ahjukartulitest.
Laab-salat (kasutatakse ka "larb, tuntud ka Laoses) ei ole väga tuntud Tai toit. Kui võrrelda näiteks Tom Kha Gai (kana-kookospiima-galangalisupp) või Tom Yum Goongiga (teravahapu supp krevettidega). Ma ise avastasin ka ta alles sel sügisel Tais käies, kus sõin seda üsna tüüpiliselt Tai moodi maitsestatud salatit päris mitmel korral ja erinevates kohtades.
Selline nägi ta välja Phuketis, Panwa poolsaarel asuvas pererestoranis, mille nimi on Tree Top Restuarant (täpselt selline kirjapilt oligi, kusjuures nad ise väitsid pärimise peale, et nimes ei ole tegu ei ole mitte puuladva, vaid kolme mäetipuga):

laab phuketis

Igaljuhul, kui satute sinnakanti, soovitan väga soojalt. Supertoit, hind naljanumber, hästi meeldiv ja soe pererahvas. Söögikoha pidamisel lööb kaasa terve pere, alates titest, kes oma käimistöölis mööda "saali" (tegelikult lihtsalt seinteta katusealune, mis samas toimis ka garaaži ja massaažisalongina) sebis ja sööjate nunnumeetrit lakke tõmbas ja suurematest lastest, kes ajal, kui sööjaid vähe, said laudade taga koolitöid teha kuni pereemani, kes alati käis kõigile külastajatele isiklikult tere ütlemas ja niisama maast-ilmast jutustamas.

restoran phuketis

Tais süüakse laab'i osana eelroogadest. Näiteks koos rohelise papaia salati ja kleepuva riisiga. Viimast süüakse ka kätega, vajutades see enne käte vahel ampsusuuruseks pallikeseks. Kui riisipallile vajutada sisse süvend, võib laab'i ka sinna poetada ja niimoodi suhu pista. Traditsiooniline ja kõige "õigem" moodus laabi söömiseks on see, et võtad salatilehe, asetad sellesse lusikatäie hakkliha ja keerad kokku. Seda siis ampsadki, niisama näppude vahelt. Seda saab edukalt teha, kui on väikesed tugevad kaardus, nagu kausikujulised salatilehed. Selliste leidmine praegusel aastaajal ja meie kaubandusest ei pruugi alati õnnestuda. Ilmselt ei tule maailmalõpp, kui süüa liha lihtsalt kahvliga ja krõmpsutada salatit, kurki ja ube kõrvale.Värske kraam on selleks, et vürtsikust tasakaalustada ja mahendada.
Laab'i tegemise juures avastasin enda jaoks toorete riisterade röstimise, polnud varem kunagi sellist asja teinud.  Röstitud (toored) riisiterad on mõnusalt pähklise maitsega ja annavad salatile krõmpsuva tekstuuri. Uhmerdatud  terasid võiks puistata nii hakkliha hulka, kui ka serveerides salatile peale.

Laab


  • 50 g keetmata riisi
  • 300 g kana-, kalkuni- või taist seahakkliha. Võib kasutada ka veist või parti
  • 2 küüslauguküünt
  • 1 punane sibul või 2-3 šalottsibulat. Kui kumbagi pole, võib ka harilik valge mugulsibul olla
  • 1 tšillikaun
  • 1 tl tšillipulbrit
  • peotäis hakitud koriandrit
  • peotäis hakitud münti
  • peotäis hakitud Tai basiiliku lehti (olen mõnikord Rimis müügil näinud, vbl on teistes ka, pole lihtsalt siis märganud). Kui ei leia, võib võtta ka tavalist basiilikut, aga veidi vähem)
  • 1 sl maapähkliõli, võib olla ka mõni muu tugeva maitseta praadimiseks sobiv taimeõli

 Kaste:

  • 2 sl Tai kalakastet
  • 1 laimi mahl
  • 1 tl suhkrut

lisaks: rohelisi salatilehti, peotäis tooreid peenikesi aedube, kurgiviile 
Kuumuta riisiterasid kuival kuumal pannil, kuni nad on helepruunid (5-7 minutit). Purusta uhmris või köögikombainis jämedateraliseks puruks.
Haki sibulad, küüslauguküüned ja tšillikaun.
Kuumuta tavalisel või vokkpannil õli. Prae sellel segades hakkliha, sibulat, küüslauku ja tšillit, kuni liha pole enam roosa.
Sega hulka tšillipulber ja hakitud ürdid.
Sega eraldi kausis kokku kastmeained (maitse ja vajadusel lisa kalakastet või laimimahla, lisa kaste praetud hakklihasegule). Sega hulka pool röstitud ja purustatud riisist.
Laota vaagnale või kaussi salatilehted, tõsta peale toatemperatuuril hakklihasegu. Raputa peale ülejäänud riisipuru.
Lisa oad ja mõned kurgiviilud. Kaunista ürdilehtedega.
NB! Röstitud ja purustatud riisiterade asemel võid salatisse puistata seesamiseemneid.

toasted rice

Retsept ilmus ka jaanuari Pereköögis, "Taipärased toidud" 

1. jaanuar 2014

Mustsõstranaps ja head soovid uueks aastaks

homemade blackcurrant liqueur

Augusti algul põõsalt musti sõstraid korjates ei olnud mu mõtted aastalõpu ega uue alguse juures. Mkmm. Samuti ei teinud ma neid suviseid pilte, planeerides pool aastat ette seda postitust. Kaugel sellest. Lihtsalt need mustad sõstrad olid nii head. Lemmikmarjad, oma põõsalt! Ja häid asju tuleb ju ikka jäädvustada, et pärast oleks tore vaadata ja meenutada.
Ja allpool olev terrassi äärel üles võetud purgistatud marjad-suhkur-viin nägi ka liiga hea välja, et seda suvel oma FB seinale riputamata jätta. Eriti arvestades, et tegin jõulunapsu ise oma marjadest esimest korda.  Purgipilt sai siis peamiselt edvistamiseks tehtud:)
Kurnamise ajal degusteerides tundus, et sellest joogist võib täitsa asja saada. Tegin kurnamisest-villimisest pildid, et kui pärast retsepti juurde tarvis, on hea võtta. Ja et lõpuks olid juba olemas suvel nii napsu algmaterjalist ehk siis mustadest sõstardest pildid kui ka jäädvustus sellest, kuidas "kõik algas" ehk see 3-liitrine purk terrassil, mõtlesin, et uue, 2014. aasta alustuseks sobiks ju selline "kaua tehtud kangekene" postitus päris kenasti.
Märjuke ise sai ka mõnus! Aastalõpu piduõhtusöökide lõpetamiseks igati sobiv väike pits valada ja tuletada meelde, kui äge aasta on ikka olnud. Lisaks õhtu lõpetuseks limpsimisele saab mustsõstranapsu vehuveiniga segades täitsa toreda tervitusjoogi.
Kindlasti panen järgmisel suvel taas mõned purgitäied hakkama. Kindlasti tahaks proovida ka astelpaju ja jõhvikat.
Et meelest ei läheks, kuidas tehtud sai ja neile, kes ka arvavad samuti, et isetehtud ja tasa-targu valmiv naps oleks vastalanud aasta lõpul (küll see ka kätte jõuab, mida vanem oled, seda kiiremini) limpsimiseks päris vahva, olgu kirja pandud ka "retsept".

homemade blackcurrant liqueur

Tõstsin kolmeliitrisesse purki pool kilo suhkrut (olenevalt sellest, kui magusat napsu tahad võid kasutada kuni kilo suhkrut). Täitsin purgi marjadega. Valasin peale liitri viina.  Keerasin kaane peale ja tõstsin neljaks kuuks pimedasse kappi seisma. Siis kui meelde tuli, nii kord paari nädala jooksul, loksutasin ja keerutasin purki õrnalt, et põhjasolev suhkur paremini lahustuks.

homemade blackcurrant liqueur
10. august 2013

Järgmise aktsiooni käigus, mis toimus detsembri alguses, kurnasin joogi läbi kahekordse marli ja villisin pudelitesse:

homemade blackcurrant liqueur
homemade blackcurrant liqueur
10. detsember 2013
Marjad viskasin ära. Pärast muidugi kahetsesin, kui avastasin, et minust targemad leidsid neile igati nutika kasutusviisi. Järgmisel aastal siis lähevad kui mitte just jõulukeeksi, siis mõne muu koogi sisse.
Pudelid ladusin jälle pimedasse kappi. Kui kohe villimise päeval on napsu maitse üsna äkiline ja viin justkui käiks kõigest muust üle, siis mõnenädalase seismise järel mekk maheneb ja maitsed ühtlustuvad. 


homemade blackcurrant liqueur

Õnnelikku uut aastat!