21. mai 2014

Krõbedad sparglid jogurtidipiga

panko-paneeringus spargel ja jogurtidipp

Ükskõik, kuidas ma ka ei püüdnud, ei kandnud mu ponnistused lapsi sparglit sööma meelitada siiani mingeid vilju. "Ei, aitäh!" ja kõik. Üldiselt köögiviljadega meil probleeme pole, süüakse nii porgandeid, lillkapsast, brokolit, peeti, peakapsast igal moel, värskeid salateid ja veel paljusid köögivilju, aga spargliga polnud õnneks läinud. Siiamaani.
Võlusõnaks sai paneerimine! Kohe, kui siin seda retsepti nägin, teadsin, et järgi proovitud ta saab, sest sageli lastega nii ongi, et pane aga krõbe kate söögile ümber ja läheb loosi. Tavalist riivsaia kasutan tegelikult haruharva ja ainult hädavajadusel, sest poe riivsaial on lihtsalt mõnikord selline, noh, pardon my french, aga hiirekaka maitse juures. Raske öelda, millest see tuleb, kas vana saia või mingit jääkide kasutamisest või pikast säilitusajast, aga mingi rääsunud mekk kipub kahjuks man olema. Lisaks pole ma üldse mingi paneeringusõber. Aga pankoga on teine lugu, see on teistsugune. Panko on Jaapani riivsai, mille kõige suurem erinevus tavalisest riivsaiast on see, et kasutatakse ainult pehmet valget saia sisu. See purustatakse helbeliseks ja õhuliseks. Panko on paneerimiseks ideaalne, sest ei vetti ära, vaid jääb alati kerge, krõbe ja puhta maitsega. Seda, et paneering imab rohkelt rasva, pole siinse retsepti puhul vaja peljata. Mingit rasvainet pole üldse tarviski! Panko kleepub muna abil kenasti sparglite külge ja jääb tänu eelnevale röstimisele mõnusalt krõbe ka täiesti rasvavabalt. Panko-riivsaia saab mitmetest poodidest, minu oma oli pärit Umamist.
Ehkki esialgu sai need paneeritud sparglid tehtud laste peal katsetamiseks (ja neile meeldis, hurraa!), tegid ahjupannitäiele sparglitele kiirelt lõpu peale täiskasvanud. Kreeka jogurti dipp, mis maitsestatud küüslaugu, ürtide ja suitsupaprikaga tegi kogu asja ainult paremaks. Tõeliselt hea näksimise toit. Pealekauba täitsa tervislik! Kindlasti teen veel mitu korda, seni kuni spargleid jagub.

Krõbedad sparglid jogurtidipiga

spargli paneerimine1 suurem punt spargleid, 18-20 vart
2,5 dl pankot (Jaapani helbeline riivsai)
1 dl nisujahu (mul ei olnud nisujahu, kasutasin hoopis riisijahu - väga hästi töötas)
2 muna
0,5-0,75 tl soola

Dipp:
2 dl Kreeka jogurtit
1 küüslauguküüs
hakitud ürte
suitsupaprikat või sidrunikoort
soola

Pese sparglid ja murra või lõika ära alumised puitunud varrejupid.
Kuumuta ahi 200 kraadini. Laota panko küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Rösti ahjus kuldseks. See läheb väga kiiresti, ehk isegi minutiga - nii et mõistlik oleks ahju äärest lahkumata läbi klaasi seda protsessi imetleda ja mitte lasta pankot kõrbema. Tõsta panko ahjust välja ja aseta koos küpsetuspaberiga tööpinnale. Sega hulka sool. Kui asud nüüd kohe paneerimise juurde, pole ahju tarvis välja lülitada, seda läheb niikuinii peatselt tarvis.
Löö munad kahvliga taldrikul lahti. Puista teisele taldrikule jahu. Vali sellised taldrikud, mis kenasti mahutaksid sparglivarsi täies pikkuses.
Tõsta nüüd kõrvuti jahutaldrik, munataldrik ja küpsetuspaber röstitud pankoga. Kata ahjuplaat puhta küpsetuspaberiga.
Veereta sparglivarsi ükshaaval kõigepealt jahus, siis munas ja seejärel pankos, viimast sõrmedega kergelt varte vastu surudes. Lao sparglivarred kõrvuti ahjuplaadile.
Rösti neid 200 kraadi juures 10 minutit. Selle ajaga küpsevad sparglid just parasjagu krõmpsuks.
Samal ajal valmista kiire dipikaste: sega Kreeka jogurti hulka purustatud küüslauguküüs ja käepäraseid hakitud ürte (mul juhtus olem tüümiani, punet ja murulauku). Maitsesta soolaga, raputa peale veidi suitsutatud paprikapulbrit. Viimase asemel võid maitsestamiseks kasutada ka sidrunikoort.

Asu kohe asja juurde, sest sparglid on parimad just ahjust tulnuna.

panko-paneeringus spargel ja jogurtidipp

Retsept väikeste muudatustega pärit väga sümpaatsest ja inspireerivast blogist In Sock Monkey Slippers

20. mai 2014

Külm sparglisupp - kevad taldrikus

spargli-spinatisupp

Nüüd on siis kätte jõudnud see õnnis aeg, kui saab üht parimat asja, mis kevadel meile pakkuda- kodumaist sparglit! Spargli maitsvaim osa on teadupärast krõmpsuv tipuosa koos õrna varrega. Pea kõik spargliretseptid algavad sellega, et "murra ära alumine puitunud varreosa". Jah nii ongi õige, sest seda alumist juppi ei ole tõepoolest võimalik ei pehmeks keeta, aurutada ega röstida nii, et hammas kiududele peale hakkaks. Nii et murrame ära muidugi, aga mingil juhul ei tohiks neid otsajuppe ära visata! Väärtuslikku kraami saab vägagi edukalt kasutada maitsva ja kevadrohelise supi valmistamisel. Selline kerge ja värske supp sobib suurepäraselt isutekijatast eelroaks.
Tegelikult võib seda suppi süüa ka soojalt. Et meid on praegu tabanud enneolematu kevadine kuumalaine, jahutasin supi enne söömist täitsa külmaks ja ausalt öeldes maitses ta niimoodi veelgi paremana, seega mu soovitus on seda suppi ikkagi külmalt nautida. Supp on täiesti taimne - tavapärase koore asemel annavad kreemisust valged konservoad, mis tuleks kindlasti enne neid ümbritsevast limasest konserviveest puhtaks loputada. Sidrunimahlast tuleb hapet ja lisavärskust. lisa seda maitse järgi. Ja serveerimisel ära unusta oliiviõli ja musta pipart - mõlemad sobivad siia valatult.
Spinati asemel võid supisse lisada ka peotäie külmutatud herneid - ka nii on väga maitsev.

Külm sparglisupp
Jagub kahele

200 g sparglivarsi (puitunud osa ja natuke rohelist ka)
0,5 l köögiviljapuljongit
suur peotäis, u 50 g spinatilehti
pool konservi (400 grammisest purgist) valgeid ube
maitsestamiseks sidrunimahla, oliiviõli, tilli, soola ja musta pipart
serveerimiseks soovi korral mõni sparglitipp

spargli varredKoori sparglivarred köögiviljakoorijaga. Puitunud ja tugevaid koori pole mõtet keeta, pealegi niikuinii need blenderis ei purustu ja jääksid hiljem sõelale. Ühesõnaga, lihtsam on nad kohe eemaldada.
Kuumuta köögiviljapuljong keema ja keeda sparglivarsi selles 15 minutit. Loputa oad sõelal külma veega konservimaitselisest vedelikust hoolsalt puhtaks. Lisa supile oadkoos spinatilehtedega ja keeda veel paar minutit.
Vala supp blenderisse ja püreesta korralikult ühtlaseks ja võimalikult siidiseks. Nüüd lase supp veel läbi tiheda sõela, et eemaldada kõik sparglikiud.
Vala supp tagasi potti ja maitsesta soola (vajadusel, sõltub sellest, kui soolane puljong on) ja sidrunimahlaga. Lase täielikult jahtuda. Enne serveerimist nirista supile oliiviõli ja jahvata värsket musta pipart. Ürdiks sobib siia kenasti till. Kaunista paari toore ja õrna sparglitipuga.
Siidine supp nõuab endale kaaslaseks midagi krõbedat, ahjus maitseainete ja õliga röstitud lavašikrõpsud täitsid selle ülesande suurepäraselt.



spargli-spinatisupp

14. mai 2014

Küüslaugu confit

küüslaugu confit

Teate ju küll seda stampvärki, mida ikka küsitakse (olen ka ise toiduajakirjanikuna töötades mitmeid kordi erinevate inimeste käest pidanud sama uurima), et no mis siis ikka on see toiduaine, mis teil alati kapis olemas on või peaks olema. Kui keegi mingil põhjusel minu käest seda päriks, oleks vastus kiire ja lihtne - küüslauk! Üks maitserikkamaid köögivilju üldse, mis hetkega, isegi pisikeses koguses,  annab võrratult hea nüansi nii paljudele toitudele. Seda, kui tervislik küüslauk on, pole mõtet vist üldse üle korrutama hakata.
Üks mõnus asi, mida küüslaugust saab valmistada, on küüslaugu confit. Confit iseenesest on teadupärast rasvas aeglaselt küpsetatud toit või toiduvalmistamise viis. Sageli sellessamas rasvas toitu ka säilitatakse. Confit'd peetakse üheks vanimaks säilitusviisiks üldse: klassika on prantslaste pardiconfit, kus pardikoivad on pardirasvas imepehmeks hautatud. Sellessamas rasvas säilivad nad kinnistes purkides mitmeid kuid.
Küüslaugu confit ei ole nüüd otseselt hoidis, pigem hea viis küüslauku veelgi mitmekesisemalt kasutada. Oliiviõlis pehmeks haudunud küüned on magusad, õrnad, jube maitsvad. Nendega saab lisamaitset anda kartulipudrule, kastmetele, erinevatele köögiviljatoitudele - vajuta kahvliga puruks ja sega kõige lõpuks hulka.  Samuti on küpsenud küüslauk supermõnus grillitud liha või kala peale määritult. Või kasuta lihtsalt leivamäärdena. Ka confit' õli on mõnusalt küüslaugune, seda saab kasutada kõikjal, kus õrn küüslaugumaitse ei teeks paha - salatikastmetes, marinaadides, pitsal jne. Või dipi sellesse värske leiva- või saiatükk - nii hea!
Ehkki korraga võib teha ka suurema koguse küüslaugu confit'd, olen ise piirdunud siiski ühe või kahe suurema küüslaugupeaga, sellest tuleb paras kogus maitsvaid küüsi ja head küüslaugust õli, mille nädala-paari jooksul jõuan ilusti ära tarvitada. Ja siis uus ports tegemisse! Hautan küüslauku ahjus, aga võib vabalt teha ka pliidil potis. Jälgida tuleks sel juhul, et kuumus oleks hästi-hästi madal, nii et õli vaevu mullitaks. Iseenesest on valmistamine imelihtne ja ei nõua mingeid erilisi vahendeid, töövõtete valdamist ega suurt hulka koostisosi.

Tarvis läheb:

küüslauku
oliiviõli (ei pea olema extra virgin)
mõned pipraterad

Koori küüslauguküüned ja aseta sobivasse ahjukuumust kannatavasse vormi. Vala peale nii palju oliiviõli, et nad oleks kaetud.

küüslaugu confit

Küpseta 150 kraadi juures umbes 40 minutit, kuni küüslauguküüned on kuldsed ja pehmed.

küüslaugu confit

Tõsta jahtunud küüslauk koos õliga purki. Hoia külmkapis.

küüslaugu confit, leiva ja redisega

10. mai 2014

Toorjuustu-kondenspiimapirukas rabarberite ja maasikatega

rabarbripirukas maasikatega

Koogita ei lähe homne emadepäev kohe mitte. See lihtne koogike, tegelikult pigem magus lahtine pirukas, ei paista silma uhkete kaunistuste ega peene vormiga, küll aga on temasse lisaks kõigele maitsvale sisse pandud korralik kogus armastust ja kodusoojust. See loeb, kõige enam.
Kreemja täidisega rabarberipirukat, millele värskust ja värvi andmas mahlased magusad maasikad, on nii lihtne valmistada, et sellega saavad  väikese juhendamise abil hakkama isegi lapsed. Mis saakski olla keerulist vormi lehttainaga vooderdamises, toorjuustu ja kondenspiima kokkusegamises ja rabarbri tükeldamises. Tulemus paitab nii silma, hinge kui maitsemeelt.

Toorjuustu-kondenspiimakook rabarberite ja maasikatega

400 g pärmi-lehttainast (kõige parem on võiga tehtud, õnneks on sellised juba jupp aega müügil)
400 g maitsestamata toorjuustu
1 purk (400 g) suhkruga kondenspiima
5-6 rabarberivart
1 tl kardemoni (soovi korral, sobib rabarberiga suurepäraselt)
6 maasikat
kaunistuseks mündi- või melissilehti

Rulli sulanud tainas õhemaks ja vooderda sellega võitatud 26 cm pirukavormi põhi ja ääred. Kasutasin selleks tavalist laineliste servadega pirukavormi.  Tükelda rabarberid ja puista need põhjale. Sega toasoe toorjuust  ja kondenspiim ühtlaseks kreemiks. Lisa kardemon, kui seda kasutad. Vala kreem rabarberitele.
Küpseta kooki 180-kraadises ahjus 30 minutit. Täidis peaks olema enam-vähem tahkeks küpsenud, aga võib liigutades keskelt veidi võdiseda- seistes ta taheneb.  Lase toatemperatuuril vormis täielikult jahtuda.
Otse pirukavormist pakkudes võid nüüd koogi ära kaunistada ja maiustama asuda.
Kui soovid aga kooki koogialusel serveerida, aseta küpsetusvormile suur taldrik ja kummuta kook sellele pahupidi (eelnevalt aita äärtel noaga serva küljest lahti tulla). Võta koogialus, aseta tagurpidi koogile ja pööra kook õigetpidi.
Kaunista enne söömist soovikohaselt lõigatud maasikate ja mündi- või melissilehtedega.
Kook õnnestub ka lahtikäivas 23-24 cm koogivormis, muretainapõhjal. Muretaina võib osta poest või kasuta seda retsepti.  Vajuta muretainas koogivormi põhja ja äärtele, muus osas toimi nagu siinses retseptis kirjas.

Retsept ilmus 10. mai 2014 Arteris.

7. mai 2014

Lillkapsapitsa karulaugu ja suvikõrvitsaga

lillkapsapitsa karulauguga

Lillkapsas pitsapõhjana ei ole muidugi mingi eriline uudis. Olen ise ka selle imeasja juba ammugi ära proovinud ja retsepti eelmisel aastal novembris Pereköögi vahendusel ka laiemalt jaganud. Tookord oli tegu gluteeni- ja laktoosivabadele toitudele pühendatud Pereköögiga, kus kasutasin lillkapsapõhja kooshoidva juustuna Valio Fortet, mis on laktoosivaba - nii et pitsa mahtus kenasti etteantud raamidesse.
Tuleb tunnistada, et tegelikult olin esimest korda seda maailmas juba mõnda aega populaarsust nautinud pitsapõhja valmistades üsna skeptiline. Kuidas ikkagi saab lillkapsast hästi koos püsiva, lõigatava ja pealekauba veel maitsva pitsapõhja? Aga näed saab! Kõige lõbusam oli see, et lapsed ei saanud pitsat süües arugi, et midagi on teisiti kui tavapäraselt. Seda suuremad olid muidugi pärast einet tõde kuuldes nende silmad.
Pereköök, november 2013
Tõepoolest, kui lillkapsapõhjale laotada tavapäraseid pitsakatteid nagu siin paremal pildil näha- tomatipastat, oliive, sibulat, tomativiile, sinki, mozzarellat või muud meelepärast ja maitsestada kogu kupatus veel punega, on nii maitse kui väljanägemine täiesti pitsased. Aga sealjuures täiesti nisujahuvabalt!
Iseenesest olen muidugi seda meelt, et pitsa jäägu ikka pitsaks - see tähendab õhukesel pärmitainapõhjal küpsetatud kattega lahtiseks pirukaks. Mis on hästi valmistatult lihtsalt võrratu! Kõige parema meelega nimetaksin seda lillkapsavärki tegelikult lillkapsatainast pirukaks või millekski muuks taoliseks, igatahes mitte pitsaks - aga kui see köögiviljane küpsetis sellise nime endale juba saanud on, olgu ta siis pealegi edaspidigi lillkapsapitsa! Mulle maitseb ta väga lihtsalt sellepärast, et köögiviljad on see toiduainete grupp, mida leiab minu taldrikust kõige sagedamini, et mitte öelda enamjaolt.  Ja hullult ahvatlevad on kõikvõimalikud retseptid, kus köögiviljadest saab meisterdada igasuguseid ägedaid, maitsvaid ja erilisi versioone.
Praegu, karulauguajal, ei suutnud ma vastu panna ahvatlusele katsetada lillkapsapitsat selle särtsaka kevadise vitamiinipommiga. Et karulauk iseenesest on juba nii tugeva ja domineeriva maitsega, lisasin talle kaaslaseks mahedamaitselise ja tagasihoidliku suvikõrvitsa. Praegu Euroopast meile jõudvad isendid on täitsa suvise maitsega - mida saledam ja väiksem suvikõrvits, seda krõmpsum ja maitsvam.

Lillkapsapitsa karulaugu ja suvikõrvitsaga

Lillkapsapõhi:
u 1-kilone lillkapsapea
80 g riivitud juustu (parmesani tüüpi või seda täitsa tavalist)
1 muna
1 tl kuivatatud punet (soovi korral)

Kate:
paras punt karulauku, umbes 80 grammi
pool tl soola
1 sl oliiviõli
pool noort ja saledat suvikõrvitsat (u 70 g läheb tarvis)
50 g parmesani või Valio Fortet

Tükelda lillkapsas õisikuteks. Purusta lillkapsaõisikud köögikombaini lõikederadega peenikeseks puruks. Käsitsi tehes lõika lillkapsas pooleks ja riivi mõlema poole õisikutepoolsed osad, nii et varreosa jääb järgi. Kokku läheb tarvis 700 g “lillkapsalund”.
Kuumuta pudi mikrolaineahjus kaane all 4 minutit. Võid sama kaua ka potis vees keeta, sel juhul nõruta lillkapsas sõelal enne järgmist sammu. Lillkapsapudi võid ka läbi aurutada - peaasi, et ta saaks veidi kuumust.

lillkapsast "pitsapõhi"

Tõsta lillkapsas puuvillasele köögirätikule või neljaks kokku pandud marlile. Keera nutsakaks kokku ja vääna välja nii palju vett kui võimalik. Lase enne väänamist lillkapsal veidi jahtuda, muidu ei ole seda tegevust kuigi mugav läbi viia .
Tõsta kuivaks pigistatud lillkapsas kaussi. Lisa riivitud juust ja kuivatatud pune, sega läbi. Lisa lahtiklopitud muna, sega kätega ühtlaseks tainaks. Vormi sellest pall.

lillkapsast "pitsapõhi"Kata küpsetusalus küpsetuspaberiga. Olen pitsade ja teiste sarnaste lamedate küpsetiste tegemiseks harjunud kasutama Emile Henry pitsaküpsetusalust, (vaata ka siinset grillipitsat ja pizza biancat) . Ehkki lillkapsapitsa küpsetamisel tema parimad omadused mõjule ei pääse, kuna lillkapsamassi ja aluse vahele tuleb kindlasti küpsetuspaber panna, näeb ta ka lillkapsapitsa all lihtsalt ilus ja dekoratiivne välja. Vabalt võib kasutada ka tavalist ahjuplaati, mis on kaetud küpsetuspaberiga. Nii või teisiti, tõsta lillkapsapall küpsetuspaberile. Vajuta kätega poole sentimeetri paksuseks ümmarguseks põhjaks.
Küpseta 200 kraadises ahjus 30-35 minutit, kuni põhi saab veidi värvi.
Küpsemise ajal valmista ette katte ained. Eemalda karulaugult varred. Rebi lehed keskelt pooleks aseta uhmrisse. Lisa sool ja vajuta lehed uhmrinuiaga pehmemaks. Lisa õli, uhmerda veel veidi. Tulemus ei pea olema pasta, vaid soola ja õliga pehmeks muljutud karulaugu lehed. Suvikõrvitsast lõika köögiviljakoorijaga pikkupidi õhukesed viilakad. Kui sisemine semeneosa on väga pehme, ära seda kasuta. Lõpeta viilutamine lihtsalt seal, kus südamik algab, võta suvikõrvits teistpidi kätte ja viiluta ka teiselt poolt viljaliha kuni seemneteni. Võid suvikõrvitsa ka harilikult õhukeselt viilutada, kui sulle meeldib niimoodi rohkem. Riivi juust.
Tõsta küpsenud põhi ahjust välja, laota peale karulaugulehed ja suvikõrvits.Kui uhmri põhja jäi õli, nirista see taimedele. Raputa peale riivitud parmesan.

lillkapsapitsa karulauguga

Tõsta pitsa uuesti ahju ja küpseta veel umbes 10 minutit, kuni suvikõrvits on veidi pehmenenud ja juust sulanud.
Parim kohe soojana!

lillkapsapitsa karulauguga

4. mai 2014

Seened spinatiga, kerge ja maitsev pannitäis

Reede hommikul turutiiru tehes lootsin nii väga, et ehk on mõnel tädil letil näha juba mürkleid või kevadkogritsaid. Tühjagi. Ju siis tuleb kevadisi esimesi metsaseeni veel oodata.
Seeneisu leevendamiseks on aga alati võimalus poest haarata karp šampinjone. Nii mõnedki foodied on šampinjonide suhtes tõrksad, et mitte öelda põlastavad ja ei pea neid miskiks. Minu arust asjata. Erinevaid valmistusviise ja maitsestamisvariante on lõputult, see teeb šampinjonidest versatiilse ja tänuväärse tooraine. Eelistada võiks pruune šampinjone, neis on metsamaitset rohkem.
Millegipärast on Itaalia "kontsa" asukad Apuuliast (Puglia) pähe võtnud, et nemad on funghi e spinachi leiutajad. No võib olla tõesti, mine võta nüüd kinni, kellele tuli esimesena pähe geniaalne idee hautada koos seeni ja spinatit. Oli kes see oli, tänud talle. Nii lihtne kombinatsioon. Nii maitsev. Kerge ja tervislik, kalorsust pole ollagi - vitamiine ja mineraalaineid tänu spinatile aga parasjagu. Olulist rolli maitses mängib küüslauk, seda võiks kindlasti kasutada. Lisada võib ka sibulat, kui soovi on. Päevalilleseemned ei ole kohustuslik osa, aga mõnusat krõmpsu annavad nagu muidu pehmekesele toidule küll. Praegu, kui nõgesed veel noored ja õrnad, võib spinati asemel siin toidus täitsa vabalt kasutada ka sõelal loputatud värskeid nõgeselehti - järgi proovitud, töötab väga hästi!
Seeni-spinatit võib süüa täitsa niisama, kergeks eineks või teha ta lisandiks mõne liharoa juurde. Samuti on ta ideaalne munaga - keeda toidu peale upumuna või keera hoopis omleti sisse täidiseks. Röstitud saial või leival maitseb ka väga mõnusalt.

seened spinatiga

Seened spinatiga

1 sl oliiviõli
1 sl võid
1 karp (200-250 g) šampinjone
70 g (kaks korralikku peotäit) spinatilehti
2 prisket küüslauguküünt
1 sl värskeid tüümianilehti (võib asendada 1 tl kuivatatud tüümianiga)
1,5 sl palsamiveiniäädikat (balsamico)
soola
musta pipart
1 sl päevalilleseemneid

Kuumuta pannil õli ja või. Tükelda seened ja tõsta pannile. Prae segades 3-4 minutit, kuni nad saavad värvi. Viiluta küüslauguküüned õhukesteks viilakateks. Lisa seentele nii küüslauk kui tüümian. Alanda kuumust ja hauta kõike kaane all 10 minutit seentest endist eralduvas mahlas.
Tõsta kaas ja lisa pannile spinatilehed. Ma tean, hetkeks tundub seda kõike olevat liiga palju, spinatilehed kukuvad üle panni ääre välja ja tundub täiesti ilmvõimatu kogu kupatust segada. Aga mida rohkem spinat kuumust saab, seda enam ta kokku vajub ja mõne minuti pärast on ta seente vahele vaat et ära kadunud. Kokku võiks koos spinatiga toitu kuumutada veel nii 5 minuti jagu, siis jääb spinatile veel mõnus hamba all tunda olev struktuur.
Nüüd lisa balsamico ja kuuumuta segades kõik läbi. Maitse toitu ja kui tarvis, lisa soola või pipart.
Rösti päevalilleseemneid kuumal kuival pannil, kuni nad saavad veidi värvi, selleks ei kulu üle paari minuti. Raputa päevalilleseemned valmis taldrikutesse tõstetud portsjonitele. Kui sul on värsket tüümiani, võid sedagi kaunistuseks lisada. Paar keerdu musta pipart ei tee ka paha.

2. mai 2014

Kevadine lambahautis

Kevad ja lambahautis ei ole sõnad, mis just väga sageli ühes lauses kõlavad. Loomupärasete paarikestena koos ikka kevad ja karulaugupesto, kevad ja oblikasupp, kevad ja mis-iganes-salat ja veel mitmed värskusest ja rohelusest pakatavad toidud, mis valmivad mõne minutiga.
Ja nüüd siis mina oma hautisega. Aga ta on kevadine! Esiteks seepärast, et on valmistatud õrnadest ja magusatest talleribidest ja talle on ju ikka kevadiste pühade aegu söödud. Teiseks teevad hautise kevadiseks värvilised porgandid ja hernekaunad, mis on vastukaaluks pehmemast pehmemale, kondi küljest iseenesest maha libisevale lihale krõmpsud ja värsked.
Noh,  ja last but not least, mu asendamatu Le Creuset pada on ka igati sobivat värvi kevadisteks hautisteks:).  Mis ei tähenda muidugi seda, et lammas mõnd muud värvi või hoopis keraamilises potis täpselt sama maitsvaks ei hauduks.
Maitsestamiseks pistsin potti päris palju erinevaid asju, aga need kõik on siin omal kohal ja täidavad igaüks oma ülesannet. Seller ja küüslauk maitsestamas leent, sidrun andmas hapet, suhkur seda tasakaalustamas. Kaneel andmas maitsele sügavust ja tšilli särtsu. Kadakamarjad ja rosmariin klapivad hästi omavahel, rääkimata sobivusest lambalihaga.
Minu talleribid on pärit Hiiumaalt (aitäh, Tiiu!). Lihana võib kasutada ka muid lambatükke, aga konti võiks ka olla, siis on leeme maitse sügavam ja kondi ümber olev liha on ju teadagi see kõige magusam.

kevadine lammas porgandite ja hernestega

Kevadine lambahautis

u 1,5 kg talleribisid (väiksemate tükkidena)
paar sl õli liha pruunistamiseks
1 sidrun
2 sellerivart
4-5 küüslauguküünt
1 sl kadakamarju
1 tl kaneeli
1 tl tšillihelbeid
rosmariini (3 u 10 cm pikkust värske rosmariini oksa või 1 tl kuivatatud rosmariini)
1 tl suhkrut
10 musta pipra tera
2 dl vett
4 porgandit
300-400 g suhkruherne kaunu
soola ja värskelt jahvatatud musta pipart

Kuumuta pannil õli. Pruunista selles ribid mõlemalt küljelt. Maitsesta soola ja pipraga. Tõsta ribid haudepotti. Poolita sidrun, pigista mahl lihale ja viska sinnasamasse potti ka tühjakspigistatud koorepoolikud.

lambapaja tegemine

Tükelda sellerivarred. Vajuta noa abil küüslauguküüned katki. Soovi korral võid väiksemaks hakkida ka, aga see pole maitse seisukohast kuigi oluline. Lisa selleritükid ja küüslauk potti.
Purusta kadakamarjad uhmris veidi katki. Kui uhmrit pole, haki kadakamarjad noaga robustseteks tükkideks, sest purustatuna annavad nad rohkem maitset. Puista kadakamarjad potti, lisa ka kaneel, tšillihelbed, rosmariin, suhkur, pipraterad, vesi ja suts soola. Sega kõik läbi.
Pane potile kaas peale ja lase hästi vaiksel tulel 1,5 tundi haududa. Vahepeal kontrolli, ega vedelik pole päris otsa saanud ja vajadusel lisa seda.
Kui poolteist tundi täis, tükelda porgandid ja lisa needki potti. Hauta veel 20-30 minutit, kuni porgandid on al dente.

lambapaja tegemine

Selle viimase pooltunni ajal valmista eraldi ette ka suhkruherned. No tegelikult kulub selleks aega palju vähem kui pool tundi, seega võid hernestega tegeleda ka siis, kui kõik muu valmis. Kuumuta kastrulis vesi, maitsesta see vähese soolaga ja keeda suhkruherneid 1 minut. Nõruta kohe sõelal.

Serveerimisel tõsta taldrikutesse suhkruhernekaunad ja potist ribisid ning porgandeid. Igasse taldrikusse ikka hautamisleent ka. Sööjad saavad ise oma toidule peale jahvatada veel veskist pipart ja kui tarvis, lisada ka soola.

kevadine lammas porgandite ja hernestega