15. juuli 2014

Jäätisekokteil ploomimahlaga

jäätisekokteil ploomimahlaga

See on nüüd puhas nostalgiapostitus. Lapsena olin kõik suved Pärnus. Mu vanaema kodu oli Kuninga tänaval Koidula pargi vastas. Igal hommikul panime killavoori rannalinade, liivamänguasjade, ujumisrõngaste ja turult varahommikul toodud värske söögipoolisega kokku ja läksime mööda Supelust perega terveks päevaks randa. 4-5 paiku tulime sama teed tagasi. Pikast päikeselisest rannapäevast rammestunud, liivaste varbavahede ja mereveest pulstunud juustega lapsed viidi turgutuseks tee peale jäävasse kohvikusse "Kaseke", mille parimate palade hulka kuulus hullult mürisevas masinas valmiv jäätisekokteil ploomimahlaga. See jook maitseb minu jaoks siiani nagu lapsepõlv, nagu suvi, nagu puhkus, nagu Pärnu, nagu pärastlõunane unine päike, nagu kohvik "Kaseke".

Kokteili, mis väikesele sasiste heledate patsidega tüdrukule 30 aastat tagasi tundus lausa võlunektarina, on kodus valmistada imelihtne:
pane blenderisse võrdses koguses vanilliplombiiri ja ploominektarit (näiteks mõlemat pool liitrit) ja surista vahuseks jahutavaks joogiks. Joo kohe.

Täpselt sama õhkamapanevalt kui tollal mulle, tundub ploomimahlaga jäätisekokteil mõjuvat nüüd mu suvekriimulistele ja pidevas "tahaks midagi head"-konditsioonis lastele.

jäätisekokteil ploomimahlaga

14. juuli 2014

Värske kartuli salat ürtide ja sidruniga

ürtide ja sidruniga kartulisalat

Värske kartul on üks parimaid asju, mida suvel meile pakkuda. Eesti värske kartul on tõesti fenomen omaette, mida ei saa asendada ühegi välismaisega. Isegi kõige lähemale piiludes, maitseb näiteks Soome oma hoopis teisiti. Rääkimata Maroko ja Hispaania omadest. Ja talvine kartul oleks võrreldes praeguse värskega nagu hoopis mingi teine juurvili, maitse ja tekstuuri vahe on üüratu.
Võin ilmselt rääkida enamuse eest: esimene värske kartul, mis juuni lõpus kätte saadakse, keedetakse lihtsalt ära ja süüakse kuumalt koos killu või ja soolaga. See on täiesti taevalik.

kartul

Värske kartuli teeb sel aastal minu jaoks veel erilisemaks see, et ta tuleb oma põllumaalt. 30. märtsil panin eelidandamata seemnekartulid maha ja 10. juulil võtsin üles esimesed värsked mugulad. Ja vahepeal ei teinud ma oma kartulimaaga mitte midagi! Ei mingit rohimist ega muldamist. Veelgi hullem - enne kartuli mahapanekut ei olnud maa isegi läbikaevatud! Kuidas see võimalik on? Ülilihtsalt: kasvatasin kartulid tavalisel murukamaral, heinaga kaetult, permakultuuri põhimõttel. Sõna permakultuur tuleb inglisekeelsetest sõnadest permanent (püsiv) ja agriculture (põllumajandus). Laiemas mõttes on see looduslähedane ja jätkusuutlik elustiil, mille põhimõtteid saab rakendada kõikjal elus ja ühiskonnas üldiselt. Kitsamalt saab igaüks rakendada permakultuuri oma koduaias. Pinnast ei kultiveerita, st ei kaevata ümber, kuna see rikub loomuliku ökosüsteemi - kaevates pööratakse mitteviljakas maapinna alumine osa peale ja segatakse viljaka, ehk pealmise maapinna osaga. Lisaks lõhub kaevamine vihmausside ja teiste mullaelanike käigud. Permakultuur on loodust ja tema toimimist järgiv põhimõte - maapinnale langev leherisu, kõdu, kulu, jms moodustavad toitainerikka kihi, millles looduses taimed kasvavadki. Mul ongi hästi looduslähedane aed ja sellepärast tundub permakultuur vägagi sümpaatne. Lisaks olen ma laisk. Permakultuuri põhimõtete järgi toimetades jäävad ära nii lõputu kevadine ja sügisene kaevamine ning rohimine on minimaalne. Permakultuurist saab eesti keeles lähemalt lugeda siin (Puhas elu) ja siin (Windsori valge. Meie permapõld). Keda teema rohkem huvitab, soovitan kindlasti nende viidetega tutvuda - seal räägivad targemad ja kogenumad, mina olen alles algaja katsetaja.
Alustasin permakultuuri katsetusi kartuliga, sest see tundus kõige lihtsam ja lollikindlam - pealegi on kartulit on heinas ja põhus kasvatatud Eestis juba ammu. Võib öelda, et kõik õnnestus suurepäraselt! 30. märtsil maha pandud seemnest kasvanud kartul on valmis sõna otseses mõttes kõrtki liigutamata - ilus, maitsev, magus ja last but not least - puhas , st mitte mullane! Praegugi on mul veel heinapeenrates kasvamas nii kurgid, suvikõrvitsad kui tavalised kõrvitsad - kõik õitsevad ja loodan peagi näha ka esimesi vilju. Olen üsna kindel, et järgmisel aastal laiendan oma permapõldu veelgi. Põhku, mis on teravilja koristamisel järele jäänud kõrred, mul ei ole, selle asemel kasutan peenardele laotamiseks kuivanud heina, mida meil tänu niidetavale heinamaale jagub.

värske kartul

Kui esimene nauding värskest kartulist saadud (isu täis ei saa öelda, sest nii lühikese ajaga, kui kartul on õrn, noor ja magus, ei ole lihtsalt võimalik isu täis saada, tuleb hoopis jääda taas aastaks ootele), võib värske kartuliga teha ka muudmoodi toite kui lihtsalt keeta ja kuumalt süüa. Näiteks salatit.  Suvised mahlased sibul, till ja petersell on kartuli juurde kui loodud, kaste majoneesist ja jogurtist teeb salati mõnusalt kreemiseks, sidrunist tuleb mõnus hapukus ja särts. Salatit võib süüa leige või külmana lihtsalt niisama, eraldi või pakkuda grillitud liha või kala juurde. Samuti sobib ta imehästi graavi- või suitsulõhega.

Värske kartuli salat ürtide ja sidruniga


kartuliõis
500 g värskeid kartuleid
5 rohelise sibula vart hakitult
3 sl hakitud tilli
3 sl hakitud peterselli
Kaste:
3-4 sl majoneesi
3-4 sl maitsestamata jogurtit
1 sl sidrunimahla
0,5 tl suhkrut
soola
poole sidruni riivitud koor

Keeda pestud koorega värsked kartulid vähese soolaga maitsestatud vees. Olenevalt kartulite suurusest kulub selleks 10-15 minutit. Värske kartuli keetmisel ei tohiks unustada, et need tuleb kindlasti panna keevasse vette. Ära liiga pehmeks keeda, vala vesi ära kohe, kui kartulid hakkavad pehmenema. Kui kartulid on keenud, vala vesi ära ja hoia kartuleid kaaneta umbes 10 minutit, et niiskus auruks. Võid neid ka kergelt raputada, et rohkem vett välja saada.
Lõika veel leiged kartulid vajadusel väiksemateks tükkideks: pooleks või neljaks.
Puista kartulitele hakitud roheline sibul, till ja petersell.
Kastmeks sega kõik ained omavahel kokku. Maitse ja lisa vajadusel sidrunimahla või -koort, suhkrut või soola, nii et saaksid just enda maitsele sobiva kastme. Aga ta võiks jääda pigem hapukas. Sega kaste veel leigete kartulitega, nii saavad kartulid rohkem maitset. Naudi kohe või hiljem, külmana.


ürtide ja sidruniga kartulisalat

7. juuli 2014

Kuidas keeta kondenspiima ehk dulce de leche valmistamine

dulce de leche

Nojah, tegelikult pole siin mingit kunsti. Ja neid, kes on kondenspiima keetnud, on blogi lugejate hulgas kindlasti rohkem kui neid, kes seda teinud pole. Et aga tegu on täiesti vastupandamatult hea asjaga ja siinne nurgake ongi heade, ilusate ja maitsvate asjade jäädvustamiseks ja jagamiseks, ma lihtsalt pean selle "retsepti" kirja panema.
Peab olema ikka väga suur tahtejõud, et seda taevalikku iirist mitte pidevalt purgist limpsimas käia. Samal ajal endale mantrana korrutades, et no nüüd on viimane lusikatäis, kuni purk ongi märkamatult tühjaks saanud:)
Meil rohkem tuntud kui keedetud kondenspiim, kannab maius Lõuna-Ameerikas nime dulce de leche (tõlkes piimamaius või piimakomm) ja seda valmistatakse keetes piima ja suhkrut, pidevalt segades, kuni vedelik aurustub, segu pakseneb ja muutub karamelli tooni. Kodusel teel on dulce de lechet kõige hõlpsam teha kondenspiimapurki veega kaetult keetes.
Keedetud kondenspiim on muidugi poes ka saadaval. Aga mitte igas. Ja juhuks, kui on kappi varutud tavalisi suhkruga kondenspiimapurgikesi ja isu millegi eriti hea järele, on sul keedetud kondenspiim sama hästi kui olemas:
tõsta kinnine kondenspiimapurk potti külili ja vala peale vett. Vett peab olema nii palju, et purk oleks kogu keetmise ajal korralikult kaetud.  Purk ei tohi jääda kuivale! Jälgi kindlasti keetmise vahepeal, et vett pole liigselt aurustunud. Vesi võiks keeda vaiksel mulinal, mitte hirmus suure hooga. Keeda kondenspiimapurki 2-3 tundi. Mida kauem keeta, seda paksemaks ja tumedamaks kondenspiim muutub.
Lase purgil vees jahtuda. Ava alles siis, kui purk on täiesti jahtunud. Külmkapis hoides läheb keedetud kondenspiim tahkemaks, toatemperatuuril on veidi pehmem. Kui vajad vedelamat keedetud kondenspiima, võid seda enne kasutamist mikros või veevannil veidi soojendada.
Kasuta kookide, jäätiste ja paljude teiste magustoitude tegemiseks. Määri küpsistele (Digestive küpsis+dulce de leche + suvemarjad=võrratu dessert!). Asendamatu juhul, kui tabab vastupandamatu Banoffee isu. Juhul, kui purgi kallal käimisest muidugi midagi üle on jäänud.

4. juuli 2014

Maasikajäätise kook

maasikajäätise kook

Ei taha küll ära sõnada, aga tundub, et lõpuks on kätte jõudnud SUVI! Enam ei peagi alustama koogipostitust meeleoluga, mis kirjeldab, kui mõnus ikkagi on jahedal ja vihmasel suvepäeval sisse lühitada ahi ja nautida sealt tulevaid küpsetuslõhnu. Ei-ei, nüüd on aeg teha hoopis külmutatud kooki ehk jäätisekooki! Seda, et ta on hullult hea, on vist liigne mainida, aga ta on hullult hea! Kui miski koosneb peamiselt maasikatest, kondenspiimast ja vahukoorest, ei saa see ju teisiti ollagi.
Maasikajäätise koogiks nimetan teda südamerahuga seepärast, et täidis on enam-vähem sarnane sellele retseptile, mille järgi teen suvel maasikajäätist. Valasin jäätisesegu seekord hoopis küpsisepõhjale ja kook saigi imelihtsalt tehtud! Külmumiseks kuluv aeg tuleb muidugi ära kannatada, aga küll selle saab muuga sisustada - laulu- ja tantsupeo vaatamisega näiteks!
Poetasin täidisesse purustatud Marianne komme- lisaks sellele, et need tükikesed muidu kreemjas koogis mõnusalt krõmpsuvad, annavad nad eriti hea piparmündise ja šokolaadise nüansi.

maasikajäätise kook

Maasikajäätise kook

Põhi:
150 g (10 tk.) Digestive küpsiseid
75 g võid

Täidis:
500 g maasikaid
200 ml 35% koort
60 g (pool pakki) Marianne komme või valmis Marianne kommide puru (Marianne Crush)
1 purk (400 g) suhkruga kondenspiima
2 tl vanilliekstrakti või -suhkrut

Sulata või. Purusta küpsised, sega saadud puru sulavõiga. Vooderda 23 cm lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga ja määri servad võiga. Vajuta küpsisepuru ühtlaselt vormi põhjale.
Purusta maasikad ühtlaseks püreeks. Vahusta koor. Purusta kommid väikesteks tükikesteks. Seda saab teha kas tugeva terava noaga või köögikombaini purustusteradega. Sega omavahel maasikapüree ja kondenspiim (ära unusta maitsmast, see on taevalik!)
Lisa Marianne puru, vanill ja viimasena õrnalt vahukoor. Vala täidis koogipõhjale. Tõsta sügavkülma. Umbes 4 tunni pärast peaks olema kook läbi külmunud ja valmis söömiseks!
Kui kook sügavkülmast välja võtta, siis nagu ikka kodutehtud jäätiste puhul, on ta üsna kõva. Lase enne söömist koogil pool tundi toatemperatuuril seista, siis saab teda hõlpsalt lõigata ja süüa.
Kaunista kook enne söömist soovikohaselt: metsmaasikad, aedmaasikad, nede õied ja lehed, mündilehed, suvised lilleõied - kõik sobib!
Mõnusat maiustamist!

maasikajäätise kook

maasikajäätise kook

3. juuli 2014

Porgandihummus rohke koriandriga

porgandihummus

Hummus on asi, mida leiab meie külmkapist sageli. Traditsiooniliselt kikerhernestest (sõna "hummus" tähendabki araabia keeles kikerherneid), sidrunimahlast, küüslaugust, vürtsköömnetest ja tahinist ehk seesamipastast valmistatud kaste, dipp, määre (sõltuvalt kasutamise otstarbest ja hummuse paksusest võib teda erinevalt kategoriseerida) on lausa sõltuvusttekitavalt maitsev. Ja nii lihtne valmistada! Eriti hõlpsalt, minutitega, läheb asi, kui kasutada konservkikerherneid. Aga viimasel ajal olen kikerherned ise keetnud, maitsevahe võrreldes konserveeritutega on tuntav. Isekeedetute kasuks ikka.
Hummus on lisaks sellele, et maitseb imehea, ka kasulik. Kikerhernes on hea taimne proteiiniallikas ning sisaldab rohkelt kiudaineid. Lisaks leidub hummuses rauda, C ja B6 vitamiine ning foolhapet.
Ega araabiamaade elanikud ise vist sellist nalja ei teeks, aga minu arvates sobivad hummusesse ka porgandid kui valatult. Praegused magusad ja õrnad värsked porgandid eriti. Nad muudavad koostise õhulisemaks, maitse vahelduseks veidi teistsuguseks kui paljalt kikerhernestest tehtud hummusel, lisaks saab porganditest korraliku annuse karotiini (mis muutub organismis A-vitamiiniks, kuid vajab omastamiseks rasvainet, milleks väga sobivalt passib hummuses sisalduv oliiviõli).
Eriti heaks teeb porgandihummuse värske koriander. Seda võiks olla kohe palju. Nii et oleks ikka korralikult tunda! Kui kõik muu külma tõttu kiratseb, siis koriander laiutab mu peenral täiega ja pean leiutama üha uusi mooduseid, kuhu teda surada, et jumala eest raisku ei läheks- tegu ju nii väärt kraamiga! Kui endal koriandrit pole, siis ka turgudelt saab praegu korralikku maitserikast ja tugevat koriandrit vastukaaluks talvistele supermarketi äbarik-lehekestele.
Porgandihummus sobib määrimiseks saiale, leivale, lamesaiadele (pitale). Samuti on ta mõnus snäkk koos õhukeste näkileibade või lavašsikrõpsudega.
Maitseainete kogused on retseptis antud umbkaudsed, lõplik mekk pane ise oma maitse järgi paika! Kui porgandid on väga magusad, võib juhtuda, et vajad maitse tasakaalustamiseks rohkem sidrunimahla. Kui tahad mahedamaitselist porgandihummust, jäta tšilli üldse lisamata, kui särtsakamat, lisa veelgi rohkem. Ja nii edasi.

koriander ja porgand

Porgandihummus

200 g kuivatatud kikerherneid (või üks 400 grammine purk konservkikerherneid)
500 g porgandeid
5 küüslauguküünt
4-5 sl oliiviõli röstimiseks
suur peotäis värsket koriandrit
2 sl tahinit ehk seesamipastat
Maitsestamiseks:
1 sl sidrunimahla
1-2 tl jahvatatud vürtsköömneid
1-2 tl jahvatatud koriandriseemneid
0,5-1 tl tšillipulbrit
soola, musta pipart
lisaks oliiviõli, vett (soovi korral)

Alustuseks pane kikerherned külma veega 12 tunniks likku. Kui vajalik aeg möödas, nõruta kikerherned ning loputa sõelal. Tõsta potti ja vala peale nii palju vett, et see ulatuks paar sentimeetrit üle kikerherneste. Lisa 0,75 tl soola. Lase vesi keema ja keeda madalal kuumusel kaane all 1,5 tundi. Kui vahepeal peaks vett väheks jääma, lisa.
porgandihummusKui kikerherned pehmed, nõruta need vajadusel (eeldatavasti on siiski kogu vesi kikerhernestesse imbunud) ning jahuta. Kui kasutad konservkikerherneid, nõruta need ning loputa enne kasutamist sõelal külma vee all.
Edasi porgandite juurde. Lõika porgandid põiki pooleks, poolikud omakorda olenevalt porgandite paksusest pikuti pooleks või neljaks, nii et saad parajad kangid. Tõsta porgandid ahjuvormi, nende vahele pista küüslauguküüned. Viimaseid ära koori. Nirista peale 4-5 sl oliiviõli, maitsesta sutsu soola ja pipraga. Sega läbi, nii et kõik köögiviljad oleksid ilusti õliga kaetud. Rösti porgandeid-küüslauku 180 kraadi juures umbes pool tundi, kuni porgandid on pehmed ja saanud veidi värvi. Kui röstimise lõpuosas tundub, et porgandid ei ole veel pehmed, aga hakkavad liigselt pruunistuma, kata ahjuvorm fooliumiga. Lase porganditel enne hummuse kokkukeerutamist jahtuda.
Aeg hummus valmis segada! Pigista küpsenud küüslauguküüned koorte seest välja. Surista ettevalmistatud kikerherned, porgandid, küüslauk, värske koriander ja maitseained purustajas või saumikseriga pastaks. Ma ise teen kõikvõimalikud purustamised väikese aga tubli Kitchen Aidi purustajaga, mis lisaks pestodele-hummustele ja muudele määretele saab edukalt hakkama ka nii mandlite tegemisega mandlijahuks kui isegi liha hakkimisega. Eriti äge avastus oli see, et kui muud käepärast polnud ja lastele oli hädasti maasikate juurde vaja vahukoort vahustada, sai ta ideaalselt mõnekümne sekundi jooksul sellegi töö tehtud! Tõeliselt hea abimees ja mõnusalt pisike, et näiteks suvel maakodusse kaasa võtta.
Lisa oliiviõli, nii et hummus saaks parajalt sobiva paksusega. Õli võib kuluda umbes 100 ml. Osa õlist võid asendada ka veega.
Maitse hummust ja lisa vajadusel soola, pipart või maitseianeid. Valmis!
Serveerimisel võid hummusele puistata paprikapulbrit ja musta pipart ning niristada veidi oliiviõli.

porgandihummus