26. september 2014

Veiselihakuu. Bavette - mis see on ja mida temaga pihta hakata.

veiselihakuu avamine

Varasematel aastatel toimunud sealihakuule ja räimekuule on lisandumas kohe-kohe kolmas kaaslane. Tänavune oktoober on veiselihakuu.
1-31. oktoobrini saab 44-s restoranis üle Eesti maitsta veiselihast valmistatud erimenüüd. Ja siin on veel kaks "konksu" ka. Esiteks, tegu ei ole suvalise veiselihaga, vaid söögiks pakutakse meie oma puhastel rohumaadel kasvanud lihaveist. Ja teiseks, veiselihakuul on üllas eesmärk tutvustada veiseliha erinevaid tükke. Veis ninast sabani lõigatakse 32-ks erinevaks tükiks või tooteks, igale söögikohale loositi menüü valmistamiseks kolm erinevat lihatükki. Kogu info osalevate restoranide, toitude, jookide  ja eriürituste kohta on veebilehel www.eestimaitsed.com , jooksvalt saab end uudistega kursis hoida Eesti Maitsed täna FB lehel.
Ülalolev pildikollaaž on tehtud ühel ilusal septembri alguse päeval Lõuna-Eestis Nakatu talus, kus toimus veiselihakuud tutvustav ja sissejuhatav üritus. Külalisi võtsid vastu Nakatu perenaine Ele Mägi, peremees Ants Järvmägi ja Liivimaa Lihaveise juht Katrin Noorkõiv. Rohumaaveise lihast, mis oli nii kohalik, et enam kohalikumaks enam minna ei saa (Nakatu on üks Liivimaa Lihaveise taludest) valmistas toidud Alexandri ja Neh-i peakokk Yves Le Lay. Moet&Chandon oli valinud roogade kõrvale just need kõige õigemad ja paremad šampanjad.
Kohaletulnuid niisama lihtsalt ära ei lastud. Kui veiselihakuus osalevad söögikohad said oma menüüdes kasutatavad lihatükid loosi teel, siis meile anti kodusteks katsetusteks kaasa rohumaaveise lihatükk, mille nimetus pani vähemalt esialgu küll kulme kergitama - mis see siis veel on?
Teades hästi, et veis ei koosne ainult fileest ja maitseküllaseimad ongi liikuvad, mitte seisvad lihased ning olles valmistanud ise ka varem veisest ikka väga erinevaid tükke, ei öelnud prantusekeelne bavette esialgu mitte midagi. Vähemasti ei olnud ma siiamaani sellist tükki kunagi müügil kohanud või siis märganud. Uurimisel selgus, et tegu on kõhuosast lõigatud lihasega, mis on hästi lameda kujuga, sedaviisi õhuke olles sobib hästi ühe tükina küpsetamiseks ning tänu oma siksakilise kiule on mõnusalt pehme.

bavette (flank steak) open sandwich

Marineerisin lihatükki enne küpsetamist õlimarinaadis, kuhu lisasin sinepit, Worchestershire kastet, palsamiäädikat ja küüslauku. Äädikaga tuleb veiseliha puhul ettevaatlikult ümber käia, sest liha võib marinaadis liigselt hapet kasutades muutuda sitkeks. Õige vähe, tundega doseeritud tilgake lahjemat sorti äädikat aga annab liha maitsele struktuuri rikkumata väga mõnusa maitsenüansi. See marinaadiretsept siin on üsna pikantse mekiga, mis aga siiski lihaveise enda puhast maitset ei varjuta. Küll aga annab liha pealispinnale kergelt sinepise-vürtsika meki. Me ei kasutanud üldse soola, liha oli piisavalt maitserikas. Kes tunneb, et soolasust jääb väheks, võib seda aga lisada, kas vahetult enne grillimist või süües.

Grillitud lihaveise bavette 

1 tükk bavette'i(u 600 g)
Marinaad:
1 dl õli
2 sl Dijoni sinepit
1 sl Worchestershire kastet
1 sl palsamiäädikakreemi
2 purustatud küüslauguküünt
musta pipart

Puhasta liha kelmetest, kui neid on. Rasva ära mingil juhul ära lõika- see annab head maitset ning mahlasust.
Sega kokku kõik marinaadiained. Tõsta liha madalale alusele ja kata marinaadiga. Lase seista toetemperatuuril 1 tund. Lihaveise liha peaks tegelikult alati tund enne valmistamist toatemperatuurile võtma. Siinse retsepti puhul saab toatemperatuuril seismise ühendada maitsestumisega.

bavette (flank steak) in marinade

Pühi tunnise seismise järel liha liigsest marinaadist puhtaks. Veidi võib marinaadi ka külge jääda, see annab ka grillimisel ilusa värvi ning hea maitse. Grilli terve tükina hõõguvatel kuumadel sütel (muidugi võib ka gaasigrillil, aga sütelt saab boonusena mõnusa kerge suitsumeki) 5 minutit ühelt ja 5 teiselt poolt. Rohkem kindlasti mitte. Nii saab liha pealt ilus kuldpruun, hiljem lahti lõigates on näha läbilõike servades ilus küpsemisserv. Seest aga jääb lihatükk kaunilt roosa, puhta maitsega ja õrn.

bavette (flank steak)

Peale küpsetamist tõsta lihatükk suurele taldrikule ja kata pealt teise taldrikuga, nii et viimane ei puutuks liha vastu. Lase seista 10-15 minutit, kuni lihamahlad on peatanud liikumise ning liha on puhanud. Oleme viimasel ajal kasutanud just sellist kahe taldriku meetodit, mis toimib palju paremini kui fooliumisse mässimine. Fooliumis hakkab liha oma kuumuses hauduma, mis ei ole aga üldse eesmärk ju. Lahtiselt, st täitsa katmata võib ka lasta lihal seista, aga nii ta jälle jahtub liiga kiiresti, mis ei ole hea, kui on plaanis kohe süüa.

bavette (flank steak)

Osa bavette'st sõime kohe peale küpsetamist värske ciabattaga, mida kastsime liha marinaadi.  Osa lõikasin aga järgmisel päeval õhukesteks viiludeks ja niimoodi maitses bavette kohe eriti hea! Selliseid õhukesi lõike saab lisada salatile (näiteks taipärane veiselihasalat) või teha toekaid veselihasaiu. Viimasteks grillisin ciabatta viilud. Neile laotasin neile õli, sidrunimahla, soola ja pipraga segatud rukolalehti, fooliumalusel grillitud sibularõngad ning siis lihalõigud. Pelae puistasin kappareid ning musta pipart. Imehead!
Kui grillimiseks puudub ilm, soov või selline pisisasi nagu grill ise, võib bavette'i edukalt praadida ka pannil. Ikka kõrgel kuumusel, maksimaalselt 5 minutit ühelt ja 5 teiselt poolt. Siis 10 minutit seismist ja valmis ongi.
Maitsvat peagi algavat veiselihakuud! Liha ei pea sööma palju, aga see, mida sööme, olgu kvaliteetne.

bavette (flank steak) open sandwich

Vaata ka siin varasemalt kirjapandud petite tender'i postitust, see retsept on olemas ka Liivimaa Lihaveise retseptiraamatus. 

21. september 2014

Ratatouille

ratatouille

Aasta õigeim ja parim aeg valmistada ratatouille'd on just nüüd. Kõik, mis selle lihtsa Prantsuse köögiviljahautise valmistamiseks vaja, on praegu veel viimaseid nädalaid oma parimas vormis. Magusate ja küpsete hooajaliste köögiviljade kasutamine annab hilissuvisele-varasügisele ratatouille'le hoopis teise meki, kui tal seda on talvel või kevadel.Vaatamata sellele, et kõik vajalik on ju tegelikult siis ka poes olemas.
Lisaks sellele, et ratatouille on jube maitsev, on ta ka tõeline vitamiinipomm.  Ja vägagi taljesõbralik. No ja tänu Pixarile, kes 2007. a. väntas hautisenimelise multika rotist, kellel eriti hästi arenenud maitse- ja lõhnataju ning kokkamisoskus, õnnestub ratatouille'd täitsa edukalt maha müüa ka lastele. Vähemalt neile, kes on seda multikat näinud. Ratatouille sobib nii omaette söögiks kui liha kõrvale. Külmalt maitseb hästi bruschetta või röstsaia kattena. Siin antud kogustest saab suure potitäie ratatouille'd, aga tegelikult on nii, et järgmisel päeval külmalt süües või ka ülessoojendatuna ongi ta maitsvam. Maitse on settinud ümaramaks ja täidlasemaks.
Mis tomateid puudutab, siis muidugi võib kasutada ka värskeid kasvuhoonest pärit tomateid ja neid koguseliselt umbes kahe hakitud tomatite konservi jagu koorida, hakkida ja siis ratatouille'sse lisada. Hakitud tomatite koha peal laskun pea alati mugavustsooni ja kasutan valmis purustatud tomateid. Võimalikult kvaliteetseid, mis on tegelikult ju ka purki pandud oma parimal kasvuajal ning garanteeritult magusad ja küpsed.
Valmistamise koha pealt olen proovinud nii ja naa. Kiirel ajal olen kõik (v.a. sibul ja küüslauk, need peab kindlasti enne läbi praadima) ühte potti ladunud, purustatud tomatit peale, lisaks sool, pipar ja suhkur ning paarikümne minuti pärast on ratatouille valmis. Aga kõige maitsvam on tulemus ikkagi siis, kui kõik köögiviljad eraldi pannil läbi praadida. Ja siis järjest haudepotti lisades üheskoos valmis hautada.

ratatouille

Ratatouille

2 sibulat
3 küüslauguküünt
2 väiksemat baklažaani (kokku u 600 g)
2 kollast paprikat
2 punast paprikat
1 noor ja sale suvikõrvits (u 200 g)
2 x 400g purki purustatud tomateid
2 loorberilehte
10 pipratera
1-2 tl suhkrut
soola
mõned tüümianioksad või 1,5 tl kuivatatud tüümianit
värsket basiiliku, peterselli
oliiviõli

Alusta sellest, et valmista kõik köögiviljad ette, st puhasta ja tükelda. Lõika baklažaanid pikuti neljaks, tükelda. Kui varem oli sageli retseptides näha, et baklažaanile raputati soola ja lasti siis mõnd aega seista, siis mu meelest see ei ole vajalik.
Tükelda ka suvikõrvits.
Puhasta paprikad seemnekodadest ja tükelda.
Lõika sibul rõngasteks. Vajuta küüslauguküüned noaga lamedaks, haki.
Kuumuta pannil õli. Prae sibulad madalal kuumusel läbipaistvaks, umbes 5 minutit. Lisa küüslauk ja prae veel paar minutit. Tõsta haudepotti. Vala peale ühe tomatikonservi sisu, lisa loorberilehed, pipraterad, tüümian, veidi soola ja suhkur. Kuumuta vaikselt podisema. Kata kaanega.
Jätka tegevust pannil. Lisa veidi õli ja prae baklažaanitükke, kuni nad on saanud veidi värvi. Lisa potti sibulate seltsi podisema. Käes on paprikate kord. Kui tarvis, lisa supilusikajagu õli taas pannile ja prae paprikatükid selles läbi, umbes 5 minutit. Lisa potti. Ja ongi veel ainult suvikõrvits jäänud läbi praadida. Kui see tehtud, vala tükid potti ja lisa ka teine tomatikonserv.
Hauta kaane all umbes 20 minutit. Maitse ja vajadusel korrigeeri magusust ning soolasust.
Serveerimisel puista toidule värsket basiilikut ja/või peterselli.

ratatouille

ratatouille

Kindlasti märkasite mu Le Creuset' klassikalist kaunitari. See on pärit Home Decorist ja nüüd pea aastajagu mu köögi täieõiguslikuks ja sagedasti kasutuses olevaks liikmeks olnud. Le Creuset potid on hinnalised, aga kui üks on hangitud, siis tõenäoliselt teenib ta senikaua kuni pererahval kokkamislusti jagub ja muutub ajaga vaid sissetöötatumaks ja selle võrra väärtuslikumaks. Tuletan siinkohal meelde, et kui Home Decori veebipoest midagi silma jääb, siis ostukorvist väljumisel koodi "siitnurgast" sisestades kehtib 15% allahindlus tavahindadest.

16. september 2014

Kookosekattega pohlakook

Õnneks toimub üleminek suvest sügisesse leebelt ja päikeseliselt, vähemasti ilma mõttes. Kui õhtused ja hommikused karged sügishõngulised hetked ja salamisi kolletuma kippuvad üksikud puulehed välja arvata, tundub, nagu suvi veel kestaks. Nojah, tegelikult kalendri järgi ju kestabki ja on tõesti imeilus oma külluslikus lopsakuses. 
Mets on oma hiilgevormis. Seeni on palju ning vähemasti minu maakodu lähedal olevates metsades jagub veel mustikaidki. Metsaalune lausa pärlendab päikese käes sätendavatest pohladest. Olen igal aastal oma jõuluverivorsti kõrvase pohlamoosi ise purki püüdnud pista, nii palju viitsin ikka korjata. Ja kui lapsed abiks, jagub pohli koogigi sisse. 
Pohl on mõnus koogimari, oma mõrkja maitsega annab ta küpsetistele särtsu ja iseloomu. Kookosekattega pohlakook on vähese vaevaga valmiv tee- või kohvikõrvane, milles mõrkjad pohlad ja troopiline kookos moodustavad eriti hea maitsepaari. Kui nädalavahetusel plaanis metsa minna ja pohli näete, siis karbitäiest täitsa piisab, et see mõnus kodune koogike ahju pista.

pohlakook kookosega

Kookosekattega pohlakook

 Põhi:
100 g võid
100 g suhkrut
1 muna
140 g nisujahu
1 tl jahvatatud ingverit
1 tl küpsetuspulbrit
100 ml piima
100 g pohli
paar sl suhkrut

Kate:
5 sl hapukoort
5 sl suhkrut
1 tl vanilliessentsi või -suhkrut
1 dl kookoshelbeid
1 sl pohli

Mikserda pehme või suhkruga kreemiks. Lisa edasi mikserdades muna. Sega omavahel nisujahu, küpsetuspulber ja jahvatatud ingver. Lisa jahusegu ja piim võikreemile ning sega ühtlaseks tainaks. Määri 26 cm ümmargune pirukavorm võiga. Tõsta tainas vormi, määri laiali.
Puista peale pohlad ja neile raputa veidi suhkrut. Küpseta 200 kraadises ahjus 15 minutit.
Sel ajal, kui kook ahjus, sega omavahel kokku kõik katteained.
Kui kook on 15 minutit ahjus küpsenud, tõsta korraks välja määri peale kate ja puista sellele 1 sl pohli.
Küpseta veel 10-15 minutit.
Parim soojalt.

Retsept ilmus Pereköögis, august 2013
 
pohlad

metsas1


13. september 2014

Sealihaterriin kanafilee ja pistaatsiapähklitega. Samm-sammult.

Omamata igasuguseid martastjuaartlikke ambitsioone, sattus siiski nii, et septembri algusest kuni jõuludeni pakun Naistelehe Kokakoolis igal neljapäeval, kui Naisteleht ilmub, võimaluse koos minuga teha läbi step by step nii mõnegi maailma kokandusklassikasse kuuluva maitsva roa.  Sellise, mille tegemine esmapilgul võib tunduda pisut keeruline, aga piltide ja täpsete juhiste abil enam vast mitte. Eelmisel nädalal oli tarte tatin'i tegemise õpetus, sel korral terriin, järgmisel nädalal on plaanis šokolaadi fondant.
Mõned samm-sammult retseptidest lisan kindlasti ka blogisse. Terriin on neist esimene. Nii et palun, kes pole varem kunagi tihanud selle Prantsuse klassiku meisterdamist ette võtta, siis peale selle postituse läbilugemist usun, et midagi keerulist te selles küll enam ei näe. Sest see ongi lihtne!

sealihaterriin kana ja pistaatsiapähklitega

Terriin on Prantsusmaalt pärit roog, mille valmistamine ei nõua väga erilisi oskusi, küll aga aega. Kes aga kord terriini küpsetanud on, see teeb seda kindlasti veel, kuna tulemus on vaatamata üsna lihtsatele kostisosadele väga maitsev. Terriini pakutakse harilikult külma eelroana. Lisanditeks sobib midagi hapukat ja särtsakat nagu näiteks marineeritud kurgid ja pärlsibulad, mädarõigas, sinep, sibula- või pohlamoos moos ning muidugi krõbedakooreline tume sai.
Terriin näeb kaunis ja pidulik välja ning sobib seetõttu igati hästi ka peolauale. Terriini saab valmis teha kasvõi nädal enne seda, kui teda soovitakse pakkuda ning ühest terriinist jagub pea 20-le. Terriine võib valmistada erinevatest lihadest ja nende kombinatsioonidest. Kasutada võib sea-, veise-, linnu- või ulukiliha ja rupskeid. Sageli kasutatakse terriinides maksa. Terriini võib valmistada ka hoopistükkis kalast - väga maitsev on lõheterriin krevettidega.  Kes liha ei soovi, valmistavad oma terriinid ladudes kihiti röstitud köögivilju, seeni ning soovi korral juustu. Maitseks võib terriinidele lisada näiteks tšillit, kuivatatud puuvilju, erinevaid kuivatatud või värskeid maitseürte.
Müügil on spetsiaalselt terriini jaoks mõeldud kaanega keraamilised terriinivormid. Täpselt sama hästi õnnestub terriini küpsetamine ka tavasuuruses keeksi- või leivavormis. Minu terriin siin on küpsetatud Home Decorist pärit Emile Henry keraamilises vormis.
Sealihaterriin saab maitsvam, kui hakkliha on ise valmistatud. See ei tähenda, et valmis hakklihaga ta ebaõnnestuks, aga no ise tehtud hakkliha on alati parem. Kasuta aga ise hakkliha tehes erineva rasvasisaldusega tükke, näiteks kaelakarbonaadi ja fileed ning lase need läbi hakklihamasina, nii et tulemuseks on võimalikult jämeda struktuuriga hakkliha.

Sealihaterriin kanafilee ja pistaatsiapähklitega

Tarvis läheb:

2 kanafileed (u 500 g)
1 suur sibul
2 küüslauguküünt
15 musta pipra tera
10 kadakamarja
800 g seahakkliha
1 dl koortest puhastatud pistaatsiapähkleid
1 muna
2 sl riivsaia
2,5 sl brändit
2 sl hakitud peterselli
u 300 g õhukeselt viilutatud suitsupeekonit
6 loorberilehte
2 sl õli praadimiseks
soola, jahvatatud musta pipart

Tee nii:

1. Lõika kanafileed ribadeks. Maitsesta u 1 tl soola ja jahvatatud musta pipraga. Tõsta külmkappi ootele:

sealihaterriin kana ja pistaatsiapähklitega

2. Uhmerda peeneks pipraterad ja kadakamarjad. Haki sibul ja küüslauk. Kuumuta pannil madalal kuumusel õlis läbipaistvaks, selleks kulub umbes 7 minutit:

sealihaterriin kana ja pistaatsiapähklitega

3. Sega omavahel seahakkliha, praetud sibul-küüslauk, pistaatsiapähklid, uhmerdatud pipraterad ja kadakamarjad, muna, riivsai, brändi ja hakitud petersell. Maitsesta segu u 1 tl soola ja jahvatatud musta pipraga:

sealihaterriin kana ja pistaatsiapähklitega

4. Aseta vormi põhja kolm loorberilehte. Vooderda vorm peekoniga. Laota mõned peekoniviilud pikuti vormi põhja. Säti peekoniviilud vormi sisekülgedele nii, et nad jäävad osaliselt üle ääre rippuma:

sealihaterriin kana ja pistaatsiapähklitega

5. Tõsta ⅓ maitsestatud hakklihamassist vormi. Suru tihedaks.  Sellele laota ühe kihina pool kanaribadest. Siis taas hakkliha, seejärel kanafileekiht ja taas hakkliha:

sealihaterriin kana ja pistaatsiapähklitega

6. Tõsta üle ääre rippuvad peekoniribad terriinile “tekiks” peale. Aseta kõige peale kolm loorberilehte:

sealihaterriin kana ja pistaatsiapähklitega

7. Tõsta fooliumiga kaetud terriinivorm alusele (sügavam ahjupann sobib hästi) ning vala sellesse nii palju vett, et terriinivorm on kaetud ¾ ulatuses.  Tõsta alus koos terriinivormiga eelkuumutaud 190 kraadisesse ahju ja küpseta 20 minutit. Madalda temperatuuri 135 kraadini ja küpseta veel 1,5 tundi:

sealihaterriin kana ja pistaatsiapähklitega

8. Tõsta terriinivorm veest välja. Lase umbes pool tundi jahtuda. Vala vormist ettevaatlikult tekkinud vedelik välja. Torka puutikuga läbi fooliumi terriini mõned augukesed. Tõsta fooliumiga kaetud terriinile raskus (näiteks teine vorm, mis on vee või muu raskusega täidetud, täis purgid, pudelid vms). Lase terriinil raskuse all külmkapis üleöö seista:

sealihaterriin kana ja pistaatsiapähklitega

9. Võta terriin vormist. Eemalda noaga kaapides ümbert üleliigne želee ja rasv. Hoia terriini külmkapis toidukilesse mässitult:

sealihaterriin kana ja pistaatsiapähklitega

10. Serveerimiseks lõika terriin viiludeks, paku kõrvale saia, sinepit, mädarõigast, kornišone, vürtsikat moosi vms:

sealihaterriin kana ja pistaatsiapähklitega

10. september 2014

Lihtsamast lihtsam ja hullult hea karamelline õunakook

Õunakook Juubeli tordipulbri põhjal

See on üks küpsetistest, mille valmistamisele kulunud aeg ja vaev on pea olematud, maitse aga vastupandamatu. Kui on kange õunakoogi isu ja tahaks kohe ja nüüd, siis see retsept ongi nagu rusikas silmaauku. Koogikese kokkuladumine ja küpsetamine on nii lihtsad, et sellega peaks lapski hakkama saama.
Postituse pealkiri on ses mõttes eksitav, et mingit eraldi karamelli ma siia ei valmistanud. Karamelline mekk tuleb hoopis Juubeli tordipulbrist ja võist koosnevast õhukesest põhjast ja puru koostises olevast fariinsuhkrust. Eks selliseid tordipulbriga tehtud kookide versioone on liikvel mitmeid ja paljudel kindlasti oma lemmik välja kujunenud. Soovitan kindlasti nüüd õunahooajal seda kooki ka proovida, kes teab, ehk leiate uue favoriidi:)

Õunakook Juubeli tordipulbri põhjalKaramelline õunakook

Põhi:
1 pakk Juubeli tordipulbrit
75 g võid
Kate:
4-5 õuna
Puru:
25 g võid
1 dl fariinsuhkrut
1 dl nisujahu

Kata neljakandilise, umbes 22x32 sentimeetrise vormi põhi ja küljed küpsetuspaberiga. Puista vormi põhjale tordipulber. Tükelda või õhukesteks väikesteks viilakateks, laota need pulbrile.
Puhasta ja viiluta õunad. Lao koogile.
Puru jaoks näpi sõrmede vahel või, suhkur ja jahu peeneks pudiks. See võib tunduda väikese võikoguse tõttu pisut kuiv, aga küpsemisel eraldub õuntest mahla ja puru muutub kenasti krõbedaks. Puista puru õuntele.
Küpseta 180 kraadi juures 35-45 minutit.

Õunakook Juubeli tordipulbri põhjal

6. september 2014

Puraviku carpaccio

puraviku carpaccio

Kui läinud (no ametlikult siiski kestev, aga 1. septembriga saabub ikkagi alati sügismeeleolu) suvi jääb meelde suvena, kui sai õhtuti õues tšillida, grilliõhtuid pidada ja metsas käia pideva kätega vehklemiseta ja tüütu pirinata kõrva ääres, kuna valitses sääsevabadus, siis selle sügise võib loodusekroonikates ära märkida erakordselt rikkaliku puravikusaagi poolest. Facebook ja Istagram on üle ujutatud korvitäitest puravikest, mis metsast koju toodud, turulettidel lebab hunnikutes üksteisega kauniduses võistlevaid erinevates pruunides toonides kübaratega pontsakaid iludusi.
Läksin siis minagi eile metsa, et tagasi tulla suure korvitäie puravikega. Sain hoopis värvilisi pilvikuid (vt. head pilvikuretsepti siit), magusaid liivtatikuid (neist saab rohkem lugeda siit), puravikke ei ühtegi. Polnud see mets. Puravikulootuse olin juba selleks korraks maha matnud, kui järsku keegi hüüdis mind nimepidi. Ei, see ei olnud puravik. Oli hoopis Liis, kes jalutas metsas Kitaga. Kita on koer. Liis peab Neemes koos kaasaga Wana Kala kõrtsi ja on muidu ka ilus ja armas inimene. "Mari-Liis, tahad ma annan sulle ühe seene. Rohkem ei leidnud ja ühega ka midagi pole peale hakata, ehk sa leiad mõne veel juurde." Ja see üks seen, mille Liis mulle andis, oli imekaunis, noor, värske ja prink männi-kivipuravik.
Seltsi ma talle ühtegi ei saanud, aga see üks ja ainuke sai mu meelest täiesti väärilise kohtlemise osaks. Temast sai eelroaks puraviku carpaccio, millest jagus just parasjagu kahele.
Puravik on toorelt imehea - õrn, magus, aimatava metsamaitsega. Väga peen ja hõrk. Täpset retsepti ei ole, sest mis neist õli- ja sidrunimahlatilkadest ning paarist piprakeerust ikka mõõta. See käib tunde järgi, oluline on lihtsalt, et kõik kasutatu oleks ülimalt kvaliteetne. Sidrunimahl värskelt pigistatud, oliiviõli parim extra virgin, pipar värske, sool helbeline, juust värskelt laastutatud, petersell aromaatne.

Puraviku carpaccio

noori puhtaid puravikke
sidrunimahla
oliiviõli
parmesani
pipart veskist
soolahelbeid
hakitud värsket peterselli

Puhasta puravikud pintsliga piinlikult puhtaks. Lõika õhukese terava noaga võimalikult õhukesteks laasutudeks. Laota taldrikule. Tilguta peale sidrunimahla (mitte liiga palju, hapu ei tohiks domineerida) ning oliiviõli. Jahvata mõned keerud pipart ning raputa veidi soolahelbeid. Tõmba parmesanist mõned laastud ja pudista needki seentele. Kõige peale raputa peterselli.