26. detsember 2015

Lehtkapsasalat rosinate, pähkli-seemnepuru ja kikerhernestega

Kui sültidest, verivorstidest, terriinidest, pasteetidest ja last but not least, seapraest küllastus ligi hiilima hakkab, on õige aeg teha tervislikku, kuid siiski talviselt toitvat värvi- ja vitamiinirikast täiesti taimset salatit. Olgugi, et tegu nimetuse järgi salatiga, on ta parasjagu toekas, et täita korraliku eine rolli. Pähklid, seemned ja kikerherned on ju toitvad. Ja praegusesse aega passiv jõuluhõngulisus on salatis ka täitsa olemas, kuna kikerherned on maitsestatud soojade talvevürtsidega. Lehtkapsa lehed tuleks hakkida võimalikult peeneks ja vaadata, et nad kõik saaksid kastmega kaetud.  Esialgu, peale kastmega segamist tundub salat hapukas, kuid hiljem lisatud pähkli-seemnepuru ja kikerherned mahendavad ta just parajaks.

See retsept on kirja pandud ka mu viimatises raamatus "Tulge külla!" Ja siinkohal ongi hea võimalus teha üks pisike vigade parandus. Olgugi, et käsikirja loeb enne trükki minekut läbi mitu inimest, ja seda mitmeid-mitmeid kordi, lipsavad siiski teinekord sisse tüütud apsud. Seekord siis sellesama salati nimetus, kus rosinate asemel kirjas hoopis jõhvikad. Nähh. Tean tegelikult küll, kuidas need va jõhvikad sinna said. Olen salatit teinud mitmeid kordi ja esialgu just kuivatatud jõhvikatega. Raamatusse otsustasin siiski panna rosinatega versiooni, sest rosinad annavad just seda õiget magusust, mida muidu hapukas salat tahab. Nii et retseptis on kenasti rosinad kirjas, pealkirjas ilutsevad jõhvikad jäid aga meil kõigil lõpuks ikkagi kahe silma vahele. Loodetavasti ei ole keegi mind selle segaduse pärast veel maapõhja kiruda jõudnud. Tegelikult muidugi võib vabalt rosinad ka kuivatatud jõhvikatega asendada. Või väiksemaks hakitud kuivatatud aprikoosidega. Kasuta seda, mis parasjagu kodus olemas ja mis meelepärasem.  Minu lemmikversioon lihtsalt on rosinatega.

Lehtkapsa (kale ingl. k.) kättesaadavusega on küll paraku jah nii nagu on... Rimides on müügil pakkides tükeldatud lehtkapsast (kasutangi sedasama pea alati) ja Stockmannis lahtiselt terveid lehti. Mõnikord on lehtkapsast näha olnud Mahemarketis ja kui õieti mäletan, ka Biomarketis. Mujal ausalt öeldes polegi ma lehtkapsast kohanud ja kuidas on lood poodidega väljaspool Tallinna, ei tea üldse. Kahju, et teda nii vähestes kohtades müüakse, tegu ju igati väärt ja maitsva kraamiga, mille kasvatamine ei ole samuti teab mis raketiteadus.
Kui aga õnnestub hankida, soovitan kindlasti lehtkapsast proovida lisaks lehtkapsakrõpsudele, hautamisele või suppidele ka toorena. Oma tugeva maitse ja struktuuriga on ta suurepärane materjal just talvistesse salatitesse.

lehtkapsasalat vürtsikate kikerherneste ja krõbeda pähkli-seemnepuruga 

Lehtkapsasalat rosinate, krõbeda pähkli-seemnepuru ja jõuluvürtsiste kikerhernestega
Kuuele

200 g lehtkapsast
200 g rosinaid (eriti head on suured, nn. jumbo-rosinad)
Kaste:
2 küüslauguküünt
1 sidruni mahl
5 sl oliiviõli
veerand tl soola
musta pipart

Krõbe pähkli-seemnekate:
125 g India pähkleid
1 sl seesamiseemneid
2 sl kõrvitsaseemneid
1, 5 sl maitsepärmi*
1 sl oliiviõli
soola

Kikerherned:
1 purk (400 g) kikerherneid
1 sl oliiviõli
0, 5 tl soola
1 tl jahvatatud ingverit
1 tl jahvatatud kaneeli
1 tl jahvatatud kardemoni
0, 5 tl jahvatatud tšillipulbrit või Cayenne’i pipra pulbrit

kaunistuseks granaatõunaseemneid

1. Lõika lehtkapsa lehed peenteks ribadeks, pese ja kuivata. Sega rosinatega.
2. Kastme tegemiseks pane küüslauk, sidrunimahl ja õli purustajasse või köögikombaini ning surista ühtlaseks. Maitsesta soola ja pipraga. Käsitsi valmistades purusta küüslauk läbi pressi, tõsta koos muude kastmeainetega purki ja raputa hoolsalt ühtlaseks.
Vala kaste lehtkapsale ja rosinatele, sega korralikult läbi. Kõige parem on seda teha kätega. Jälgi, et kõik leheribad saaksid kastmega kokku. Lase võimalusel salatipõhjal enne söömist tunnike külmkapis seista, nii muutuvad lehed pehmemaks ja saavad aega rohkem maitsestuda.
3. Krõbeda puru tegemiseks puista India pähklid ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja rösti 150 kraadi juures 7-8 minutit, kuni nad saavad kergelt värvi. Purusta köögikombainis suurema struktuuriga puruks. Lisa kõrvitsaseemned ja seesamiseemned, maitsepärm ja õli. Purusta peenemaks. Hoidu liiga peene puru valmistamisest, tekstuur peab jääma hamba all mõnusalt krõmpsuv ja tükiline. Maitsesta soolaga. Elektrilise abivahendi puudumisel saad puru edukalt teha ka käsitsi hakkides ja segades.
4. Vala kikerherned purgist sõelale, loputa jooksva vee all. Patsuta õrnalt majapidamispaberi vahel kuivaks. Vala kaussi. Lisa õli, sool ja maitseained, sega läbi. Maitse, kas vürtse on parasjagu. Laota kikerherned ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Rösti 200 kraadi juures u 30 minutit. Sega vahepeal paar korda.
5. Enne serveerimist sega pool krõbedast purust ja kikerhernestest salatiga. Laota salat suurele vaagnale või suurde kaussi. Puista peale ülejäänud pähkli-seemne puru ja kikerherned. Kaunista granaatõunaseemnetega.

*Tegu on inaktiveeritud pärmiga (see ei ole tavaline küpsetamisel kasutatav pärm!), mida kasutatakse toitude maitsestamisel. Müüakse tervise- ja mahepoodides. Veganid kasutavad maitsepärmi päris palju, kuna ta annab toitudele mõnusa soolaka, täidlase ja juustuse meki, loomset kraami kasutamata. Ma ei ole küll vegan, ent maitsepärmi kasutan taimsetes toitudes sageli, meeldib väga! Olen teda lisanud  köögivilja-ja oakotlettide koostisesse ja röstitud köögiviljadele - väga mõnus! Kui sul pole tarvidust ega soovi teha täiesti taimepõhist salatit, võid siinse maitsepärmi asemel täiesti vabalt kasutada riivitud parmesani. Sega see valmis pähkli-seemnepuru hulka.

24. detsember 2015

Pähklite ja jõhvikatega jõululeib

pähklite ja jõhvikatega jõululeib (joululimppu)

Ja ongi käes jõululaupäev. Päikeseline, soe, rohetava muruga. See tuleb meelde jätta! Ei või iial teada, kuidas on ilma tuju järgmisel aastal samal ajal. Ehk langeb laia lund ja sumpame hangedes...
Jõul aga suurt ilmast ei hooli ning on ikka ja alati südamlik, soe ja armas püha. Koosolemise püha. Kas siis koos suure perega ümber laua istudes või olles üksi, kuid siiski hinges koos armsatega.

Meie jõululaual on seekord soomlaste joululimppu ainetel küpsetatud leib.
Maitsev ja magus leib valmib võrreldes juuretiseleivaga üsna kiiresti. Retseptist saab kaks pätsikest, nii et lisaks oma jõululauale on pühade ajal külla minnes külakost ka supsti olemas. Ilusa paelaga kaunistatult on selline leib lausa ideaalne kingitus.
Eriti hea koos killukese võiga!

Kauneid pühi kõigile!

Pähklite ja jõhvikatega jõululeib
2 pätsi

300 g täisterarukkijahu
300 g täisteranisujahu
1 pakk (11 g) kuivpärmi
1,5 tl jahvatatud kardemoni
1 tl fenkoliseemneid (Meira maitseainevalikus olemas. Kui ei leia, jäta lihtsalt välja.)
1 tl soola
1 apelsini riivitud koor
0,5 l petti või keefirit
1 dl Dansukkeri leivasiirupit (või lihtsalt tumedat siirupit)
0,5 dl õli
100 g metspähkleid
100 g kuivatatud jõhvikaid

Määrimiseks:
2 sl vett
2 sl siirupit

Sega omavahel jahud, kuivpärm ja kõik maitseained. Lisa käesoe pett või keefir ja siirup. Sõtku ühtlaseks tainaks. /Valmistan kõik pärmitainad Kitchen Aidi mikseriga, tainakonksu kasutades. Sõtkumise all mõtlengi siin tegelikult konksuga segamist, Kui teed taina käsitsi, sega puulusikaga, nii läheb asi lihtsamalt, sest tainas tõepoolest kleepub korralikult/. Ära muretse, kui tainas on kleepuv ja niiske, nii see peabki olema. Sõtkumise lõpuosas lisa õli. Sõtku veel veidi, seejärel sega hulka pähklid ja kuivatatud jõhvikad. 
Kata kauss toidukile või köögirätikuga ja lase tainal soojas kohas kerkida kahekordseks, umbes tund aega. 
Pane ahi 180 kraadi peale sooja (võimalusel kasuta pöördõhku). 
Vormi kerkinud tainast kaks pontsakat pätsikest, mõlemad umbes 16 sentimeetrise läbimõõduga. Lase küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil ja rätikuga kaetult neil veel pool tundi kerkida. 
Torka kahvliga pätsidesse mõned augud. 
Küpseta (soovitavalt kahel plaadil) 45 minutit. 
Kui küpsetamise algusajast on möödunud 20 minutit, tõsta leivad korraks ahjust ja pintselda nad pealt ja külgedelt vee-siirupiseguga.
Lase leibadel lahtiselt, st katmata, jahtuda.


  • Kui pähkleid ja jõhvikaid pole käepärast, võib leiva vabalt küpsetada ka nendeta. 
  • Originaalis kasutatakse maitsestamiseks pomerantsikoort. Kui õnnestub seda hankida (aeg-ajalt olen Meira oma poes näinud, kuid mitte alati), kasutage. Kui ei, sobib maitsestamiseks suurepäraselt ka riivitud apelsinikoor. 
  • Soovi korral võib kasutada täistera asemel ka püülijahusid, mulle aga meeldib just täistera kore ja tugev viljamaitse. Jahude vahekorda võib samuti muuta, tegin ühe satsi 400 g:200 g rukkijahu kasuks ja oli ka väga mõnus!
  • Kui kasutad presspärmi, võta seda 50 g ja lahusta käesoojas petis või keefiris ning sõtku seejärel tainas. 
  • Ettevaatust peti või keefiri soojendamisega. Soojenda potis madalal kuumusel pidevalt segades. Kui vedelik on käesoe, tõsta pott kohe pliidilt. Liigselt soojendades läheb hapendatud vedelik tükki.
  • Tainas ei tohiks olla liiga paks ega liiga vedel. Selline paras, kleepuv ja nätske. ja  Liiga paksu ja tiheda taina puhul jääb ka leib kuiv. Vedelama taina puhul jääb leib ise tegelikult maitsev, katsetatud! Arvestada tuleks lihtsalt sellega, et pätsid ei hoia sel juhul nii hästi vormi ja vajuvad ahjus küpsetades laiaks ja lamedaks. Mis sobib samas hästi neile, kellele meeldib rohkem koorikut ja vähem pehmet sisu. Maitse asi.
pähklite ja jõhvikatega jõululeib (joululimppu)

20. detsember 2015

Jõhvikate ja pistaatsiapähklitega biscotti küpsised

biscotti

Biscotti - itaaliapärased kaks korda ahjukuumust näinud küpsised. Sõna otseses mõttes, sest "bis" tähendab kaht ning "cotti" küpsetamist. Alustuseks tuleb tainas ühe pätsina ahjus ära küpsetada, seejärel lõigata viiludeks ning need siis omakorda ahjuplaadil krõbedaks küpsetada. Krõbedad küpsised löövad särama ja maitsevad tõeliselt hästi, kui neid kasta dessertveini või kohvisse. Ja miks mitte praegu jõuluajal kuuma glögisse. Vin Santosse kastmine on klassika, mida itaallased usinalt harrastavad. Ja õigesti teevad, sest see kombinatsioon on tõesti väga-väga mõnus! Mulle meeldib biscottisid süüa ka mõne hapuka moosiga, näiteks pohla- või jõhvikamoosiga.
Tegelikult on blogis juba hästi sarnane retsept olemas, aga olen teda aja jooksul tuuninud, vähendades suhkrukogust ning asendades poole tavalisest nisujahust täisterajahuga. Et oleks vähem tühja valget koormust ja rohkem maitset. Rasvainet ma endiselt biscottidesse ei lisa, ei tunne tast siin mingit puudust. Seesama retsept on ilmunud ka mu raamatus "Kergemad klassikud".
See versioon on kardemoni ja apelsinikoorega maitsestatud, pistaatsiatest ja jõhvikatest pungil. Selline jõuluhõnguline. Loomulikult võib aga teha oma maitse järgi asendusi ja lisada küpsistesse hoopis mandleid, metspähkleid, hakitud šokolaadi, hakitud kuivatatud aprikoose jms. Kenas klaaspurgis või karbis sobivad nad suurepäraselt kingituseks.

Jõhvikate ja pistaatsiapähklitega biscotti küpsised
25 tk

3 munavalget
noaotsaga soola
50 g toorroosuhkrut
1 kuni 1,5 tl jahvatatud kardemoni
poole apelsini riivitud koor
60 g täisteranisujahu
60 g valget nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
75 g pistaatsiapähkleid (tavalised röstitud ja soolatud pistaatsiad, koortega kaal)
75 g kuivatatud jõhvikaid

Koori pistaatsiapähklid. Vahusta munavalged soolaga pehmeks vahuks. Vahusta edasi, kolmes jaos suhkrut lisades, kuni saad koheva valge vahu. Vaht ei pea nii kõva olema, kui beseed tehes, aga peaaegu. Puista munavalgevahule kardemon, riivitud apelsinikoor, jahud koos küpsetuspulbriga, pähklid ja jõhvikad. Sega õrnalt läbi.
Mätsi tainast küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil umbes 3 sentimeetri kõrgune ja 8 sentimeetri laiune pätsike. Tainas on pehmevõitu, tõsta niiskete kätega külgede pealt seda ülespoole. Küpseta 175 kraadises ahjus pool tundi. Tõsta välja, lase jahtuda ja taheneda tund-paar või kasvõi üleöö.
Lõika päts 3-5 mm paksusteks viiludeks. Laota küpsised küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, küpseta 175 kraadi juures 10-15 minutit, kuni peaaegu kuivad. Jahtudes kuivavad nad veelgi.  Lase ahjuplaadil jahtuda.

biscotti-2

19. detsember 2015

Kuninglik krabisupp

krabisupp

Kala ja mereandide sõbrad on ilmselt juba kursis, et kui krabi isu peale tuleb, pole seda tikutulega tarvis taga ajada. Võtsin juba mõnda aega hoogu, et omale Crabit-ist Barentsi merest püütud punast kuningkrabi tellida, kui ühel päeval pakike hoopis ise mulle kohale tuli, pakkumisega proovida ja katsetada. No mis saab ühel toidusõbral selle vastu olla:)
krabiSiiani olin kuulsat Kamtšatka krabi värskena söönud vaid restoranides. Koju on ta sattunud ikka ka, kuid konservina. Mis ei ole samuti sugugi halb, kui muud võtta pole. Pakist vaatasid mulle seekord vastu aga sellised kenad terved sõrad ja jalad! Krabi on eelkeedetud ja seejärel sügavkülmutatud. Nii et tegelikult on ta peale sulatamist (tee seda külmkapis, aeglaselt) kohe valmis. Külmalt võib valget krabiliha lisada salatitele, süüa sooja küüslauguvõiga vms. Kui on soov krabiliha kuumutada, tuleks seda teha hästi lühikese aja jooksul, et õrna liha mitte üle küpsetada. Paarist minutist keetmisest või aurutamisest piisab. Siinses supis aga pole krabiliha keeta tarvis, ta lisatakse kõige lõpus ning soojeneb ise kuumas kooreses puljongis.
Krabi jalgade ja sõrgade puhastamist peljata pole mingit põhjust. See sujub hõlpsalt köögikääridega piki koorikut lõigates. Alt tuleb välja valge ja puhas krabiliha.
Supp on tehtud kuulsa Prantsuse bisque'i ainetel. Bisque on tugeva maitsega kreemjas ja siidine koorikloomadest valmistatud supp. Aromaatne ja mereline, ülimalt hõrgu maitsega. Bisque'i võib teha krevettide, krabide, vähkide või homaariga. Midagi väga keerulist selle supi valmistamises pole, maitse on aga lihtsalt võrratu! Tõeline pidusöök, mida sobib pakkuda peenematelgi koosviibimistel, eraldi supikäiguna.
Supi põhjaks on tarvis koorikloomadest keedetud puljongit. Iseenesest võiks ju seda teha ka nendestsamadest kuningkrabi kestadest. Et kestasid on supile korralikult tugeva maitse andmiseks tarvis aga üsna palju, soovitan pigem söömisest ülejäänud kestasid säilitada sügavkülmas ja siis, kui neid on koos nii 300-400 grammi jagu, saab keeta korraliku maitserikka puljongi.
Väga hea puljongi saab aga ka neist kõige tavalisematest keedetud krevettidest, mida sügavkülmas igas poes müüakse. Ikka need väiksemad, peadega, puhastamata. Soome laevade buffeekangelased. Kui muidu ei arva ma nende söömisest suurt midagi, siis puljongiks on nad täiesti ideaalsed! Valminud leem on tugeva, magusa ja merelise maitsega. Köögiviljad annavad toekust, koor võlub supi sametiseks. Lõpuks serveerimisel lisatud krabiliha aga teeb supist tõeliselt luksusliku ja väärika taldrikutäie.


Kuninglik krabisupp
neljale

Krevetileem:
400 grammine pakk külmutatud ja keedetud väikeseid krevette (peadega)
0,5 l vett
2 loorberilehte
1 tl kuivatatud tüümiani või mõned oksad värsket
paar petesellioksa (kui on paksemad varred, siis need sobivad hästi)
10 musta pipra tera

Supi jaoks:
1 sibul
1 porgand
1 sellerivars
1 sl võid, 1 sl oliiviõli
(brändit flambeerimiseks)
100 ml valget veini
1 sl kontsentreeritud tomatipastat
100 ml 35% koort
u 150 g krabiliha
soovi korral ka näpuotsaga tšillihelbeid ja/või safranit
maitserohelist (peterselli, murulauku või tilli)
soola

krevetileemTõsta külmutatud krevetid (ei pea eelnevalt sulatama) pott ja vala peale vesi. Lisa loorber, tüümian, petersellivarred ja pipraterad. Keeda madalal kuumusel kaane all 20-25 minutit. Nõruta tihedal sõelal. Krevetid on oma töö nüüd teinud, maitse leemesse andnud ning võid nad saata teenitud puhkusele. Leem vala potti tagasi. 
Haki sibul, lõika seller ja porgand õhukesteks seibideks. Kuumuta pannil või ja õli. Passeeri köögivilju rasvas keskmisel kuumusel, samal ajal segades, kuni nad saavad kerge kuldse tooni ja pehmenevad veidi. Kes soovib eriti peent nüanssi oma supile anda, võib niristada nüüd köögiviljadele sortsu brändit ning selle põlema süüdata, ehk siis flambeerida. Alkohol põleb ära, jättes köögiviljadele peene meki. Midagi hullu aga ei juhtu, kui flambeerimissammu vahele jätad. Köögivilju võib maitsestada ka näpuotsatäie tšillihelveste või pisukese safrani või mõlemaga. Ma ise lisan alati veidi tšillit. Mitte nii palju, et supp terav oleks, vaid õrnalt aimatavaks ärksuseks.
Vala köögiviljad potti krevetileeme sisse. Lisa vein.  Keeda kaaneta (et alkohol aurustuks) 5 minutit ja siis kaane all umbes 15 minutit, kuni köögiviljad pehmed. Lisa nüüd tomatipasta. Varem pole seda mõtet teha, sest tomat aeglustab köögiviljade pehmenemist. Püreesta supp blenderis või saumikseriga. Mida siidisem tulemus, seda parem. Vala supp potti tagasi, lisa koor ja vispelda läbi. Lase hetkeks keema tõusta. Supp on sedavõrd tugeva ja puhta meremaitsega, et tegelikult soola tarvis pole. Maitse ja kui tunned, et siiski oleks veidi soolasust tarvis lisada, tee seda.
Lõika krabi koored köögikääridega piki jalga või sõrga lahti, eemalda liha ja lõika see väiksemateks tükkideks. Serveerimisel tõsta kuum puljong taldrikutesse. Lisa krabiliha ning veidi maitserohelist. Tõeline nauding.

krabisupp

15. detsember 2015

Juustukook yuzu (või muu tsitrusvilja) ja matchaga

yuzu ja matcha juustukook

Tegelikult ei ole minu poolt üldse ilus tegu seda koogiretsepti siia üles riputada. Miks? Põhjus lihtne: ühestki Eesti poest seda põnevat tsitrust, millega kook maitsestatud, osta ei saa. Mul õnnestus kaks vilja "näidiseks" näpata ühelt Fruit Xpressi toodete esitluselt. Nii et lohutuseks võin öelda, et ega ma ise ka selle maitsega kooki niipea ei saa. Jääb üle lihtsalt oodata (loodetavasti mitte väga kaua enam), mil Fruit Xpress avab lubatud veebipoe, kust siis saab tellida kõiksugu imetabaseid puu- ja muid vilju, muuhulgas ehk ka yuzut. Selle Hiinast pärit, aga peamiselt Jaapanis ja Koreas kasutusel oleva tsitruselise maitset on keeruline kirjeldada. Väga-väga hõrk ja eriline, tugev maitse. Justkui segu mandariinist, greibist ja laimist. Välimuselt sarnaneb ta ka kõige enam mandariinile, seemned on aga palju suuremad ja mahla vähem. Juustukoogi sees oli ta lihtsalt võrratu ja retsepti jäädvustangi siia enda jaoks lihtsalt selleks, et kohe, kui peaks taas õnnestuma seda imetabase mekiga tsitrust kusagilt hankida, kooki taas küpsetada.  
Aga matcha, Jaapani rohelise tee pulber, on meil täitsa olemas. Siinsele koogikattele annab matcha kauni rohelise (lausa jõuluse ju!) värvi ja õrnalt mõrkja, kuid diskreetse rohelise tee maitse. Ja ega tegelikult laheda rohelise kattega kook pea üldse tegemata jääma, kui yuzut pole. Sellest pealkirjas ka sulgudes märge muude tsitruseliste kohta. Yuzu asemel võib võtta lihtsalt laimi ja tulemuseks on samuti väga maitsev laimi-matcha juustukook. Või pool sidrunit ja voilà! - sidruni-matcha juustukook! 
Koogi põhi on hästi õhuke. Kasutangi viimasel ajal just seda versiooni - juustukoogis on mu meelest kõige tähtsam kreemjas siidine sisu, küpsisepõhi jäägu pigem tagasihoidlikuks taustaks. Kook maitseb paremini ja on sutsuke tervislikum ka.

yuzu ja matcha juustukook


Juustukook yuzu ja matchaga

Põhi:

6 Digestive-küpsist (90 g)
35 g võid

Täidis:
600 toorjuustu
100 g suhkrut
1 sl maisitärklist
2 muna
1 yuzu pressitud mahl ja riivitud koor (või 1 laim või pool sidrunit)
100 g hapukoort

Kate:
150 g hapukoort
2 sl tuhksuhkrut
1 tl matcha tee pulbrit

kaunistuseks hakitud pistaatsipähkleid ja riivitud tsitruseliste koort

Purusta küpsised peeneks puruks. Sulata või, sega küpsisepuruga. Kata 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhi küpetuspaberiga. Vala küpsisesegu vormi ja suru ühtlaselt ning tihedalt vastu põhja. Aseta täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Tõsta toasoe toorjuust suurde kaussi, lisa suhkur ja sega hoogsalt lusikaga, kuni toorjuust on kreemjas. Lisa munad ja sega läbi. Sega täidisesse riivitud yuzu koor ja mahl, maisitärklis ja hapukoor. Vala täidis koogipõhjale.
Küpseta 160 kraadi juures 45 minutit. Selle aja möödudes peaks olema täidis enam-vähem tahenenud, aga kui vormi edasi-tagasi liigutada, siis veidi veel võdiseb.
Tõsta kook korraks ahjust välja. Lülita välja ka ahjukuumus.
Katteks sega omavahel hapukoor, tuhksuhkur ja matcha. Määri kreem ettevaatlikult koogile.
Tõsta kook ahju tagasi. Hoia kooki kuumas ahjus veel 10 minutit.
Tõsta ahjust ja lase toatemperatuuril täielikult jahtuda. Kaunista hakitud pistaatsiapähklite ja riivitud tsitrusekoorega. Võid sõeluda peale veel ka õhukese kihi matchat. Valmis kooki hoia külmkapis. Enne lahtilõikamist lase aga koogil tund aega toasoojas seista, nii on ta pehme ja kreemjas.

yuzu ja matcha juustukook

13. detsember 2015

Kohevad Ameerika pannkoogid

Ameerika pannkoogid

Justnagu ilmas veel vähe pannkoogiretsepte oleks, panustan omalt poolt veel ühega. Et blogi sai 7 aastat tagasi loodud mõttega talletada retsepte, mis meil kodus sagedasti kasutusel, ei ole mingitki võimalust neidsamu kohevaid ameerikapäraseid pannukaid jätta lisamata.
Igal pühapäeval teeme pannkooke, kord nii- kord naasuguseid. Need "ameeriklased" satuvad ka üsna sagedasti pikkade pühapäevahommikute kaaslasteks. Minu kiiks pannkooke küpsetades on, et kui muidu teen süüa üsna retseptivabalt, siis pannkookide puhul jälgin alati retsepti. Õhukesi pannkooke küpsetades võtan näiteks alati lahti selle parimate ülepannkookide postituse. Aru ei saa, kuidas need ometi pähe veel kulunud pole, aga no näed...
Ameerikapärased pannkoogid on paksemad, kohevamad ja tainasemad, kui tavalised "lusikapannkoogid". Lisaks on neis tunda vaniljet ja pisut soodat. Väga head vahtrasiirupiga ülevalatult, lisaks mõned (praegu muidugi sügavkülmast pärit) mustikad.
Tainast kokku segades tuleks jälgida, et ta saaks selline paksupoolne. Piim ja jahu peaksid olema võrdses koguses. Tulemus on umbes nagu paks hapukoor või veidi paksem kui kondenspiim. Selline, et annab veel lusikalt pannile valada, aga kohe-kohe nagu hakkaks törtsuna kukkuma.
Hea on, kui tainas saaks vähemalt pool tundi enne küpsetamist seista. Selle aja jooksul jahu paisub. Kui küpsetama hakates tundub, et tainas on siiski liiga paks ja kukub lusikat potsti pannile, sega tainasse vedeldamiseks sutsuke piima.

Kohevad Ameerika pannkoogid
17-18 tk

200 g nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat
1 tl vanillisuhkrut
2 tl suhkrut
0,5 tl soola
200 ml piima
2 muna
40 g võid
praadimiseks rasvainet

Võta kaks kaussi. Sega ühes omavahel kõik kuivad ained. Teises kausis vispelda munad kergelt lahti. Sega piimaga. Sulata või, lase jahtuda ja sega vedelike hulka. Vala piima-muna-või segu kuivae ainete hulka ja sega kõik ühtlaseks. Tainas on üsna paks. Kui ta tundub siiski liiga paks (jahud on erinevad), lisa veidi piima.
Kuumuta pannil rasvaine. Mulle meeldib kasutada nende pannkookide praadimisel või ja õli segu. Tõsta tainas supilusikaga pannile. Iga pannkoogi peale arvesta suur kuhjaga supilusikatäis tainast. Prae selles pannkoogid mõlemalt küljelt kuldseks. Kuumus võiks olla pigem mõõdukas, et pannkook ei läheks enne pealt kõrbema, kui saab seest küpseks. Ka küpsetuspulbrile ja soodale tuleb tegutsemiseks, st kergitamiseks aega anda. Pannkook keera ümber, kui pealmisele poolele on ilmunud õhumullikesed.
Söö kuumalt. Juba valminud kooke saad hoida 50-kraadises ahjus soojas, kuniks ülejäänud küpsevad.

12. detsember 2015

Mini-frittatad kinoa, juustu ja rohelise sibulaga

mini-frittata kinoa, juustu ja rohelise sibulaga

Ikka juhtub, et toidukordadest jääb süüa üle. Minu igatahes on pidevalt külmkapis karbikesed küll riisi, küll peotäie ahjujuurikate, küll ahjukana ribade, küll hakitud ürtide, küll juustukontsude, küll ma ei tea veel millega...Toidu äraviskamist ei tolereeri ma kohe üldse ja nii need totsikud kogunevad. Jääkide kasutamine paneb aga fantaasia korralikult tööle.  Enamasti on kogus just selline, et korralikku söögikorda neist lihtsalt üles soojendades enam ei saa. Aga kuhugi sisse segades, midagi lisades on võimalik jääkidest meisterdada täitsa uus toit. Oleks üsna jabur poest kraami juurde tuua vaid selleks, et jääke kuidagi uues toidus rakendada. Mõistlikum on kasutada seda, mis kapis tavaliselt olemas. Nii oli ka nende muffinivormis pisikeste frittatade puhul. Üle oli kinoa. Meenus, et olin just hiljuti näinud ühes raamatus selliseid väikeseid omletikesi, mis tehtud kinoaga. Olemas oli ka juustu, mune ja rohelist sibulat. Kõik kokku ja ahju! Tulemuseks täitsa toredad mini-frittatad, mis sobivad nii hommikuks, kergeks lõunaks kui niisama vahepalaks.
Frittata (itaaliapärane paks omlett) on üldse ses mõttes tänuväärne roog, et temasse saab poetada pea kõike, mis meeldib. Nii võiks needsamad mini-frittatad teha hoopis ürtide, hakitud oliivide ja päikesekuivatatud tomatitega, mis purgipõhjas oma tähetundi ootamas. Või eelmisest päevast järelejäänud ahjulõhe tükkide ja brokkoliga. Või külmutatud herneste ja hakitud tilliga. Piiriks on fantaasia ja külmkapi sisu.

kinoaomletikesed juustu ja rohelise sibulaga
Mini-frittatad kinoa, juustu ja rohelise sibulaga
11 tk


2 dl keedetud kinoad
1,5 dl (50 g) hakitud rohelist sibulat
1 dl riivitud juustu, lisaks veidi peale raputamiseks
8 muna
u 0,75 tl soola
musta pipart
suts tšillipulbrit (soovi korral)
võid muffinivormide määrimiseks

Pane ahi 180 kraadi peale sooja. Määri muffinivormi pesad seest võiga. Sega kausis kinoa, sibulad ja juust. Jaga muffinivormidesse, nii et kolmveerand või sutsuke rohkem pesast oleks täidetud:

kinoaomletikesed juustu ja rohelise sibulaga

Vala lahtiklopitud munasegu peale. Puista peale veel riivitud juustu. Küpseta 180 kraadi juures 20-25 minutit. Vahepeal tundub, et fritattad tahavad ahjust põgeneda, sest  nad ajavad end pesades korralikult puhvi. Ahjust välja võttes kohevus taandub.

kinoaomletikesed juustu ja rohelise sibulaga

Frittatade juurde sobib hästi värske salat ja kastmeks mõni tšilline ja/või tomatine kaste. Pildil on peale niristatud sriracha-kastet (Tai küüslaugu-tšillikaste).

kinoaomletikesed juustu ja rohelise sibulaga

Inspiratsiooni kinoa kasutuseks mini-frittatades sain raamatust "Simply Ancient Grains", autoriks Maria Speck.

5. detsember 2015

Piparkoogipõhjal karamelli-pähklikook

piparkoogipõhjal karamelli-pähklikook

Detsembri algus. Taevas on tinahall, kohtudes silmapiiril täpselt sama värvi tormise merega. Vahe tegemine, kus üks lõpeb ja teine algab, nõuab elavat kujutlusvõimet. Toas on kell 12 päeval nii hämar, et lambid tuleb põlema panna. Kui muidu sel pimedal ajal on päeval ikka paar-kolm tundi, mil jõuab loomuliku valgusega mõned toidufotod teha, ei tule see praegu kõne allagi ja kunstvalgus on pildistamise juures pidevalt kasutuses. No nii pagana pime.
Aga üsna varsti, juba 25. detsembril on päikese sünnipäev! Päevad hakkavad taas pikemaks venima ja päike käib iga päevaga kukesammukese võrra kõrgemalt. Nii et las see pime veel võimutseb, pikka pidu tal enam pole niikuinii. Küll meie hakkama saame. Küünlad põlema, soe jook kruusidesse, kõrvale midagi eriti head ja magusat....
See kook sobib nii jõulu ootuseks kui pimeduse üleelamiseks. Kui miski koosneb piparkoogitainast, pähklitest ja kuivatatud puuviljadest, karamellkastmest ja šokolaadist, ei saa see teisiti ollagi.
Piparkoogitainas koogi põhjas ei küpse ei piparkoogi kombel krõbedaks ega jää ka biskviidilaadselt õhuliseks. Pigem on põhi tummine ja tihke. Nagu brownie, aga ilma šokolaadita ja jõuluvürtsine.

Piparkoogipõhjal karamelli-pähklikook
12 tükki

Põhi:

piparkoogipõhjal karamelli-pähklikook600 g poest ostetud või ise tehtud piparkoogitainast (pildil olevas koogis kasutasin Leiburi võiga tehtud piparkoogitainast)

Kate:

100 g võid
70 g rafineerimata roosuhkrut
100 ml heledat suhkrusiirupit
näpuotsaga soola
200 ml 35% koort
kokku 200 g pähklite ja kuivatatud marjade segu (tükeldatud pekaanipähklid, soolamata maapähklid, mandlilaastud, jõhvikad, rosinad)
50 g tumedat šokolaadi

Rulli tainas ligikaudu 5 mm paksuseks. Tõsta küpsetuspaberiga kaetud u 20x25 cm kandilise vormi põhjale. Otstarbekas on rullitud tainas enne vormi tõstmist vormi suuruse järgi täpselt parajaks lõigata. Vajutan tagurpidi keeratud vormiga lihtsalt tainasse õige suurusega rsitküliku. Küpseta põhja 170 kraadi juures u 25 minutit, kuni tainas on läbi küpsenud. Tõsta ahjust välja.
Sel ajal, kui põhi ahjus, valmista karamellkaste. Tõsta potti tükeldatud või, suhkur, suhkrusiirup ja sool. Kuumuta segades, kuni või ja suhkur on sulanud. Lase seejärel vaiksel kuumusel keeda (ilma kaaneta), kuni segu pakseneb. Selleks kulub u 10 minutit. Sega vahepeal. Lisa kuuma paksenenud kastme hulka ettevaatlikult segades koor ja keeda veel 5 minutit. Tõsta pliidilt, sega hulka pähklid ja kuivatatud marjad. Lase 15 minutit jahtuda.
Kui koogipõhi on jahtudes vormi serva küljest veidi lahti löönud, vajuta teda õrnalt servadest vormi vastu tagasi. Nii ei valgu kate põhja ja vormi vahele. Vala kate vormis olevale koogipõhjale.
Sulata šokolaad ja nirista kattele. Tõsta kook mõneks tunniks külmkappi tahenema. Enne serveerimist lõika terava noaga tükkideks. Soovitan kooki hoida külmkapis, siis püsib kate kenasti tahke.

Postitus valmis koostöös õhinapõhise retseptikoguga D-kokaraamat.

4. detsember 2015

Nuudlivokk krevettidega, kõigi lemmik

nuudliroog krevettidega

On tõesti lemmik. Kellele siis ei meeldiks kausitäis Tai-hõngulist, parajalt teravat ja soolakas-hapukat nuudlirooga. Krevetid saavad meie peres õnneks peaaegu sajaprotsendilise üksmeelse heakskiidu osaliseks. Vaid üks laps nokib nad välja, aga ta pole mereandidest kunagi vaimustatud olnud. Pealegi, mis saab meil, ülejäänuil, olla paari lisakreveti vastu.
Paarikümne minutiga valmiv toit (jah, tõesti, alates hakkimisest kuni valmis pannitäieni ei saa küll kuidagimoodi rohkem aega kuluda) sobib suurepäraselt kiirelt valmivaks õhtusöögiks. Kui vokki peaks üle jääma, siis ka külmalt maitseb ta suurepäraselt - karbi sees kaasavõetult saab sellest maitsev tööpäeva lõuna aasiapärase nuudlisalati näol. Siinkohal pean märkima, et tegelikult sõna "aasiapärane" kasutamine toidu puhul tavaliselt ei meeldi mulle. Mida arvata sellest, kui mõne teise maailmajao esindajad nimetaksid nii Viini šnitslit, verivorste pohlamoosiga, Coq au vini kui panna cottat euroopapärasteks? Ehkki üks Austriast, teine Eestist, kolmas Prantsusmaalt, neljas Itaaliast. Meil aga pannakse sageli nii Hiina, Tai, Jaapani, Korea, Indoneesia jne köögid kõik ühte patta, vahet tegemata. Aasiapärane, mnjah. Aga alati ei ole tarvis juuksekarva lõhki ajada. See nuudlivokk on tänu Sriracha kastmele (taipärane tšilli-küüslaugukaste), Tai kalakastmele ja laimile küll peamiselt Tai tegu ja nägu, aga ilmselt mitte autentne. Pildil on pealegi pulgad, mida Tais söömiseks üldse ei kasutata ja kauss on hoopistükkis Hiina stiilis. Segadust kui palju. Aga ilmselt ei ole ühe koduse õhtusöögi puhul tarvis nööri mööda käia, eriti, kui tegu on nii maitsva ja lihtsalt valmiva toiduga nagu üks nuudlivokike.
Kõik koostisained on kergesti leitavad igast supermarketist. Neile, kellele suured poed kaugeks jäävad, on hea võimalus eksootilisemaid kastmeid, millega saab hetkega oma toidule põneva ja oi-kui-hea nüansi anda, osta veebipoest. Näiteks Maitsemaailm või Umami.  Kord juba hangitud pudelid-purgid peavad külmkapis kaua vastu ja neid jagub pikemaks ajaks.

Veel mõned märkmed:
  • Pildil olevas toidus on paksoi asemel hoopis Little Gem salat. Need pisikesed salatipead, teate ju küll. Väga hästi sobis.
  • Puljongi tegin kuumast veest ja kanafondist
  • Kasutasin kooritud, keedetud ja külmutatud tiigerkrevetisabasid. Neid enne pannile panekut ilmtingimata tarvis sulatada. Olen proovinud seda vokki nii ja naa (st sulatatud ja sulatamata krevettidega), ausalt öeldes ei ole lõpptulemuses mingit erilist vahet, ei krevettide struktuuris ega maitses.

Nuudlivokk krevettidega
jagub kolmele-neljale

100 g klaasnuudleid ehk mungoanuudleid
1 tl pruuni suhkrut
2 sl kalakastet
2 sl laimimahla
1 suur küüslauguküüs
u 3 cm pikkune jupp ingverit
150 g paksoid, hiina kapsast, spinatit või muud rohelist lehtköögivilja 
3 sl õli (päevalille-, maapähkli- või rapsiõli)
1,5 dl kanapuljongit 
1 sl sojakastet
1 sl Sriracha kastet (tšilli-küüslaugukaste)
200 g tiigerkrevetisabasid (u 20 tk)
rohelist sibulat

1. Vala nuudlitele keev vesi, nii et nad on üleni kaetud. Lase 2-3 minutit seista, kuni nuudlid on pehmenenud. Nõruta ja loputa külma veega. Jäta ootele.
2. Sega väikeses kausis omavahel suhkur, kalakaste ja laimimahl. Jäta seegi ootele. Vajad nii seda kastet kui nuudleid kõige lõpus, ehk siis umbes 10 minuti pärast.
3. Koori küüslauk ja ingver, haki peeneks. Lõika rohelised lehed (paksoi vms) suuremateks tükkideks. Minipaksoid või Little Gem salatit kasutades võid lehed terveks jätta, eralda nad lihtsalt pea küljest.
4. Nüüd on kõik ettevalmistused tehtud ja võid asuda vokkima. Aseta vokkpann tulele, kuumuta selles õli. Viska pannile küüslauk, ingver ja rohelised lehed. Voki segades 1 minut. Vala pannile kanapuljong, lisa ka sojakaste ja Sriracha kaste. Sega kõik läbi ja lase keema tõusta. 
5. Lisa krevetid. Külmutatud krevette ei ole selle toidu jaoks tarvis eelnevalt sulatada. Lase neil seni keeda, kuni sulanud. Kui kasutad tooreid krevette, keeda seni, kuni hall värvus on asendunud roosakaga. Kohe kui krevetid küpsed, lisa vokkpannile nuudlid ja enne kokkusegatud maitseandja suhkrust, kalakastmest ja laimimahlast. Sega kiiresti kuumutades ja samal ajal kahe kahvli abil tõstes kõik korralikult läbi. Valmis!
6. Serveerimisel puista roale hakitud rohelist sibulat. 

Variatsioonid. Neid on palju. Nuudlid võid asendada meelepärastega. Kasuta kas pruune või valgeid riisinuudleid, munanuudleid - mis aga parasjagu isutab või kättesaadav on. Rohelised lehed saab asendada porgandite, suhkruhernekaunade, seente või muude lisanditega. Krevettide asemel võib kasutada ka kanatükke, jälgi lihtsalt, et nad kindlasti valmis küpseksid. Veganversiooni puhul jäta lihtsalt krevetid või kana välja, lisa nende asemel rohkem köögivilja. Võid eraldi pannil juurde praadida ka tofukuubikuid. Kalakaste asenda sojakastmega ja kanapuljong köögiviljapuljongi või lihtsalt kuuma veega.

Vaata kas seda: Kreveti-nuudli vokiroog Hoisin kastmega.

29. november 2015

Maapähklivõiküpsised (3 komponenti)

maapähklivõiküpsised/peanut butter  cookies

Märkisin postituse pealkirjas sulgudes 3 komponenti, et seda retsepti eristada blogis varasemast ajast pärit maapähklivõiküpsistest, milles oluliselt rohkem aineid. Rohkest suhkrust või ja jahuni. Selles retseptis pole aga ei jahu, lisatud rasvainet ja suhkru kogus on täitsa naljanumber. Rohkem pole vajagi! Kusjuures, ausalt, väiksem hulk koostisosasid nagu siinses retseptis, ei tee neist küpsistest sugugi viletsamaid. Pigem tundub tõepoolest maapähklivõiküpsiste puhul kehtivat "vähem on rohkem". 
Ühesõnaga, kui on tunne, et tahaks midagi ise küpsetatut õhtuse tee kõrvale (ja kohe!), polegi muud, kui segada ained kokku, küpsetada, lasta veidi jahtuda ja maksimaalselt poole tunni pärast on mõnusad halvaamaitselised küpsised laual. Boonusena tuba täis mõnusat kodust küpsetamishõngu.
Maapähklivõi võib olla täitsa tavaline poest ostetud purgistatud toode, jälgida võiks ainult, et lisaaineid oleks võimalikult vähe. Samas, maapähklivõid ise teha pole mingi kunst, juhised selleks on postituse lõpus. Ise tehtud maapähklivõi on paksem ja tihkem kui poe oma ja küpsised temast tulevad veidi krõbedamad. Poe omast jällegi saab veidi pehmemad ja muredamad küpsised. Maitsvad on mõlemad. 
Olen aru saanud, et maapähklivõi ja sellest tehtud söögid ei pruugi just igaühe lemmikute hulka kuuluda. Tegu hästi pähklise kraamiga, mis ühtaegu justkui soolane ja magus. Parasjagu spetsiifiline. Rõõm on aga näha, et needsamad naturaalse ja puhta koostisega maapähklivõiküpsised on mu laste suurteks lemmikuteks osutunud. Valmistamine on samuti igati lastele jõukohane ja sobiv tegevus. Et neile meeldib väga küpsistesse lisatud šokolaad, on ka siinne retsept šokolaaditükkidega. Soovi korral võid lisada ka sutsu vanilli.

Maapähklivõiküpsised
u 20 tk.

350 g maapähklivõid*
50 g pruuni roosuhkrut
1 muna

soovi korral lisaks:
50 g šokolaaditükke (nööpe või hakitud tumedat šokolaadi)

Sega omavahel maapähklivõi, suhkur ja lahtiklopitud muna. Kui kasutad šokolaaditükke, sega need hulka kõige viimasena. Vormi peopesade vahel keskmise kastanimuna suurused pallikesed ja tõsta nad küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Mul nad ühele ei mahu, kasutan seega kahte ahjuplaati. Ühega käega pallikest servadest toetades ja teises käes kahvlit hoides, vajuta kahvliharudega ruudustikku tekitades pallikesed lamedamaks.
Küpseta 180 kraadi juures u 10 minutit, kuni küpsised on muutunud krõbedamaks ning alt kergelt kuldsed. Tõsta küpsised ahjust ning lase küpsetusplaadil veel 10-15 minutit seista. Seejärel tõsta taldrikule või kaussi (nad on üsna õrnad ja pudisevad, käsitse ettevaatlikult) ning võid krõbistama asuda.
__________________________________________________

* Maapähklivõid ise teha on lihtsamast lihtsam. Alustuseks rösti maapähklid.  Laota 350 g soolamata, kuid kooritud maapähklid (näiteks sellised) ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Rösti 180 kraadi juures u 10 minutit, kuni pähklid saavad veidi värvi. Hoidu kõrvetamisest.
Lase maapähklitel jahtuda ning vala teradega köögikombaini. Lisa 0,5 tl soola ja 2 sl õli (maapähkli- või rapsiõli). Lase masinal suristada, kuni pähklitest on saanud puru. Lükka spaatliga seinte külge jäänud maapähklitükid alla teiste hulka. Lase köögikombainil veel nii kaua käia, kuni on moodustunud pehme õline pasta, mis ongi su oma tehtud, maitsev ja kasulik maapähklivõi. 

27. november 2015

Soolane müsli

soolane tatra-seemnemüsli

No tegelikult ei ole ta teab mis soolane, aga raske on kuidagi teisiti nimetades tavapärasest müslist eristada. See müsli ei ole lihtsalt magus. Supilusikatäie mett segasin küll enne ahjupanemist segu hulka, aga see on pigem maitsete tasakaalustaja ja terade-seemnete-pähklite kokkukleepija, kui magustaja. Niisamuti ei ole temas magusaid kuivatatud puuvilju ega marju, nagu harilikult müsli puhul ikka kombeks on. Näiteks selles krõbedas tatramüslis on kuivatatud puuviljad ja kookos magustajatena igati omal kohal, aga vahelduseks võib ju proovida ka soolasemat sorti müslit. Mulle meeldib hommikuti seda krõbedat teraviljast, seemnetest ja pähklitest kokkusegatud headust puistata Kreeka jogurtile. Lisaks veel mõned idandid...nii hea! Piimaga ma pigem ei sööks teda, see maitsekooslus tundub maitsmatagi kummaline:) Soolast müslit võib puistata ka salatitele, röstitud ahjujuurikatele, püreesuppidele, aurutatud köögiviljadele või süüa lihtsalt niisama otse purgist! Soolane müsli on praegu moekas ka restoranitoitudes.
Kui segu ahjus röstimas, tasuks silm lõpupoole peal hoida, et ta liigselt kuuma ei saa, kõrbenud seemned ja pähklid ei maitse sugugu hästi ega ole sugugi enam ka tervislikud. Müsli on valmis, kui ta on kergelt värvi saanud, ahjust tuleb mõnusat röstimise lõhna ja segu kleepub kokku. Siis tuleb tal jahtuda lasta ning tükkideks pudendada. Võib täitsa pudiks teha või jätta suuremad tükid, mida saab niisama snäkina süüa või kasutada koos dippide ja määretega.
Tatra võib vabalt asendada ka kaerahelvestega, kui viimased rohkem meeldivad. 


soolane tatra-seemnemüsliSoolane müsli
u 0,5 l purgitäis

100 g toortatart
25 g kõrvitsaseemneid
25 g päevalilleseemneid
50 g maapähkleid (kooritud, aga soolamata ja röstimata)
2 sl seesamiseemneid
1 munavalge
2 sl oliiviõli
1 sl vedelat mett (asenduseks sobib ka vahtra- või agaavisiirup)
0,5 tl cayenne'i pipart
u 0,75 tl soola 

Klopi munavalge kahvliga kergelt vahuseks. Sega kausis omavahel kõik ained. Laota õhukese ühtlase kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Silu lusikaga pealt siledaks. Rösti 175 kraadi juures 15-17 minutit. Tõsta küpsetuspaber koos müsliga plaadilt ja lase jahtuda. Murenda puruks.



soolane tatra-seemnemüsli

Et plaaditäis küpseb ühtlaseks kihiks, võid müsli asemel sellest teha ka maitsvad krõbedad tatra-seemnesnäkid. Selleks murra lihtsalt küpsenud segu nii suurteks tükkideks, kui soovid. Selliseid küpsiselaadseid snäkke võib kasutada ka suupisteteks koos erinevate määrete ja dippidega.

soolane tatra-seemnemüsli

21. november 2015

Uus kokaraamat :"Tulge külla!" Raamatuloos.

Tulge külla! Pühapäevalõunad pere ja sõpradega

Olgugi, et see ei ole enam mu esimene, teine ega kolmaski kokaraamat, on tunne trükilõhnalist verivärsket üllitist lehitsedes endiselt segu ülevusest, ärevusest ja rahulolust. Kõik see, mis veidi enam kui aasta tagasi eksisteeris vaid ideepojakesena mu peas, on nüüdseks vormunud täiesti reaalseks asjaks. Raamatuks, kus lisaks retseptidele, fotodele mis nähtavad kõigile, on peidus minu jaoks ka tohutu laeng muud. Õhinat, kahtlusi, rõõmu, seinast-seina emotsioone. Palju-palju kokkamist ja katsetamist, toitude taldrikule ja pildile sättimist, stilistika nuputamist, pildistamist, piltide töötlemist. Magamata öid, kirjutamist, kirjutamist, kirjutamist...
Tulge külla! Autor Mari-Liis Ilover. Foto: Kristjan Lepp
Foto: Kristjan Lepp
Igatahes, siin ta nüüd on: "Tulge külla! Pühapäevalõunad pere ja sõpradega."
Olgu kohe selgitatud üks tähtis asi. Alapealkirjas on mainitud küll sõna pühapäevalõunad, aga pigem on see mu meelest lihtsalt tore üldnimetus koosviibimistele pere, sõprade ja hea toidu seltsis. Mis ei pea üldse toimuma ilmtingimata pühapäeval! Ega ka lõuna ajal. Olgu see kasvõi reede õhtu - sõna “pühapäevalõuna” lihtsalt seostub millegi helge ja rõõmsaga. Millegagi, mis vastandub hallile argipäevale, kiirustamisele, pealiskaudsusele. Perelõunates ja sõpradega koos laua taga veedetud tundides on mu meelest alati midagi eriliselt sooja, turvalist ja hingerahule olulist. Söömine on lisaks kõhu täitmisele ju ka jagatud nauding, pere ja sõprade seltsis veedetud kvaliteetaeg, võimalus olla päriselt koos, vestelda silmast silma. Kõik need nii loomulikuna tunduvad nähtused on paraku saamas kiiresti muutuvas ja üha ekraanikesksemaks muutuvas maailmas aina suuremaks defitsiidiks... Tunnistan ausalt üles, et mõte see raamat teha sündis täiesti omakasupüüdlikest vajadustest lähtuvalt:). Iga kord, kui külalised tulemas, veeretasin peas taas mõtet, kui hädasti kuluks mulle (ja ilmselt mitte ainult) ära ideede kogumik, kust valida toite just sellisteks veidi pidulikumat sorti einestamisteks. Mulle kohe väga meeldib külalisi hästi kostitada. No ikka nii, et läbimõeldud kolmekäiguline lõuna, hoolikalt toitudega sobitatud veinid, kaunilt kaetud laud. Kes on käinud, loodetavasti kinnitavad. Ja ma kujutan juba vaimusilmas ette neid toredaid pühapäevi paljude aastate pärast, kui kõik mu lapsed, kes siis juba kõik oma elu elavad, pühapäeviti (ei või iial teada, ehk juba koos oma peredega) meile kogunevad, et nautida koos olemist, head toitu ja arutada maailma asju. Kes teab, kas see ka reaalsuseks saab, aga unistada on mulle alati meeldinud...:)
Ega need pakutavad toidud ju ei peagi teab mis keerukad ega aeganõudvad olema, aga alati, iga jumala kord tundub mulle menüüd planeerides, et jah, internet, kokaraamatud ja toiduajakirjad on head ja paremat täis, aga külalistele pakkuda pole ikka midagi. Noh, umbes nii nagu hommikuti riidekapi eest seistes, teate ju küll: kapp riideid täis, aga.... Külalistele pakutavad toidud peaksid ju kõik veel omavahel loogiliselt sobima, neid võiks ühendada mingi temaatika.
Nii, nüüd igatahes on spikker olemas:  aastaaegade kaupa temaatilisteks menüüdeks liigendatud kokaraamat, mis võiks olla abimeheks neile, kes armastavad külalisi võõrustada ja neid hea toiduga üllatada. Koondasin siia raamatuse toidud, mis on olnud meie kodus laual mitmeid kordi nii perelõunatel kui sõpradega koos veedetud söömaaegadel. Loodan, et need hooajalisteks ja temaatilisteks menüüdeks põimitud retseptid pakuvad inspiratsiooni teilegi.
Raamatus on mõeldud ka suurematele pühadele ja hooajalistele pidudele: jõulud, munadepühad, kevadised koolide lõpetamised - kõigi nende tähistamiseks on retseptid. Menüüsid koostades püüdsin silmas pidada, et valik oleks võimalikult lai ja sobivad lemmikud leiaksid kõik eripalgelised seltskonnad. Nii leidubki igal aastaajal veidi keerukamaid ja rafineeritumaid, pigem küpsele maitsele suunatud menüüsid ja ka lihtsamaid maitsekombinatsioone, mis on alati meeldinud ka laua ääres istuvatele lastele. Kuna mind ennast väga paelub taimetoidu maailm, tuttavate hulgaski mitmed veganid, on igas aastaajas üks pidulikumat sorti eine, kus taldrikutel vaid kõik taimne. Kaanestaarikski sattus seekord vegan-roog: polentaga täidetud portobellod röstitud kevadiste köögiviljade ja musta riisiga. Mis ei tähenda sugugi, et raamat on lihavaba, ei-ei. Muuhulgas on esindatud ka klassikalised pühapäevalõunate kaaslased rostbiif ja ahjukana. Lisaks on igale aastaajale sätitud ka üks just sellel perioodil saadaolevaid tooraineid arvestav ja aastaaja meeleoluga kõige paremini sobituv rahvusköök.

Luiskaksin, kui väidaksin, et kõik need retseptid on lihtsad ja kiired. Aga see ei olegi ju argipäeva-kokaraamat. Millal siis veel pühendada toiduvalmistamisele ja lauakatmisele rohkem aega kui külalisi oodates? Suvised eined, tõsi, valmivad siiski võimalikult lihtsalt ja vähest pliidi ääres seismist nõudes, keskendudes hoopis parimatele suvistele maitsetele ja värskes õhus einestamise võludele. Sügisel-talvel, kui ollakse taas paiksemad ja tubasemad ning on rohkem aega ja tahtmist köögis mütata , vajavad lõunadki veidi rohkem planeerimist ja aega.

Siin ka veel mõned juhuslikult valitud näited "Tulge külla!" lehekülgedest. Talve osast menüü, millel koondnimetuseks "Valge":

tulge külla, talv 
tulge külla, lillkapsapüreesupp kammkarbi ja parmesanisrõpsuga 
tulge külla, tursakala pastinaagipüreega 
tulge külla, minipavlovad


Siin üks osa suvistest lehekülgedest:


tulge külla, suvi
tulge külla, siiatartar wakamega
tulge külla, suvi, antrekoot tomatite ja ubadega
tulge külla, suvi, mustsõstrajäätis šokolaaditükkidega


Nostalgiahõnguline pühapäevalõuna:

tulge külla, retro
tulge külla, puljong munaga
tulge külla, sibulaklops 
tulge külla, rummikoogid

Ja siin üks variant toitudest, mille tegemisel kasutatud vaid taimseid saadusi. Suvel on see muidugi eriti lihtne ja loomulik:

tulge külla, suvi, vegan
tulge külla, suvi, vegan
tulge külla, suvi, vegan
tulge külla, suvi, vegan
tulge külla, suvi, vegan

tulge külla, Rein Kasela
Ehk märkasite juba piltidelt, et paljude toitude juures on veinisoovitused. Nii on, hea toidu ja mõnusa koosolemise juurde kuulub ka hea vein. Nii mõnigi kord parasjagu peamurdmist nõudva ülesande, toidu juurde veini sobitamise, on raamatus lihtsamaks teinud  Rein Kasela (Rein Kasela Veinituba) , kelle tundlik maitsemeel ja laiad veinialased teadmised ei jäta ruumi juhuslikeks valikuteks ‒ kõik sobitatud veinid klapivad toitudega suurepäraselt. Nii mitmelegi toidule leidsime sobiva veini ühiste testimiste käigus, paraku ei jõudnud me koos valitud veiniga läbi proovida absoluutselt kõiki raamatu toite - aga teades Reinu maitset ja usaldades ta kogemusi - pole ühtegi põhjust ta valikutes kahelda. Lisaks ühele konkreetsele veinile, mis toidu juures välja toodud, jagab Rein üldisemaid soovitusi ka puhuks, kui just seda üht ja ainust veini ei saa parasjagu kusagilt kätte või soovid lihtsalt proovida ka midagi muud. Lisaks tänule võrratu koostöö eest Veinitoaga lähevad maailma suurimad tänud keeletoimetaja Velve Saarele, kujundaja Külli Kuusikule ja kogu projekti kindlakäeliselt ohjanud Lia Virkusele ning Ajakirjade Kirjastusele.

Raamat on suureformaadiline, väga heal paberil, hiiglama pirakate piltidega, sobides kenasti ka kingituseks. Ühesõnaga: mulle väga meeldib! Loodan, et teilegi. Usun, et leiate siit rohkelt inspiratsiooni, et käised üles käärida ning avada oma kodu uksed neile, keda peate lähedasteks ning kellega tahate jagada rõõmu ühisest einest ja koosolemisest.

Nagu juba kokaraamatu ilmumisel traditsiooniks saanud, jagan paar eksemplari ka oma armsatele blogilugejatele. Et ma pole selleks muud moodust, kui loos kommentaarijate vahel välja suutnud mõelda, läheme seegi kord sama teed. 
Ootan kommentaare ja mõtteid või lihtsalt vastust: milline on toit, mida sulle meeldib oma külalistele ja/või perele pidulikumate sündmuste puhul pakkuda? Meeldib sulle katsetada alati millegi uuega või lähed pigem kindla peale välja ja pakud midagi oma kullafondist? Kõik mõtted võõrustamise ja külalistele või pidulikumatel perepidudel pakutavate toitude osas on oodatud. Fortuuna valib vastajate hulgast 28. novembril kaks inimest, kellele kingin autogrammiga "Tulge külla!" .

13. november 2015

Šokolaadikook kaneeli ja tšilliga (ilma jahuta)

flourless chocolate cake with cinnamon and chilli

Pimedad, sombused ja tuulised sügisõhtud on käes. Ilmateade lubab lörtsi ja lund. Kaamoses aitab muude päästerõngaste kõrval hakkama saada tume šokolaad. Tänu kakao biokeemilisele koostisele (peamiselt fenüületüülamiinile, mis on meie kehades loomupäraseltki olemas ja vallandub,  kui oleme armunud) aitab tume šokolaad võidelda tujutuse, väsimuse ja stressiga. Kaneel ja tšilli on mõlemad soojendavad vürtsid ja sobivad šokolaadiga lihtsalt imeliselt. Mis vürtse puudutab, siis nad ei pea maitses domineerima, vaid pigem täiendama šokolaadi tummisust. Nii et kook ei pea sugugi olema nii teravalt tšilline, et näiteks lapsed seda ei söö, pigem võiks tšillit tunda olla õrna virvendusena.
Selles koogis on munad vahustatud, mis teeb koogi veidike kergemaks ja õhulisemaks, kui ta oleks vahustamata munadest kokku segatud tainast.  Nagu sedasorti šokolaadikoogid ikka, tuleks söömisega oodata, kuni kook on täiesti jahtunud. Kook on hea ja maitsev veel mitu päeva peale küpsetamist, tummisus ja maitsed võimenduvad seistes veelgi. Juurde sobivad hästi hapukad marjad või marjakaste, soovi korral ka vahukooretups. Suurepärane tassi hea kohviga.

Šokolaadikook kaneeli ja tšilliga 

200 g šokolaadi (70% kakaosisaldusega)
125 g võid
5 muna
näpuotsaga soola
125 g pruuni roosuhkrut (või tumedat/heledat muscovado suhkrut)
2 tl kaneeli
2 tl vanillisuhkrut
0,5-1 tl tšillipulbrit
kaunistamiseks tuhksuhkrut, tšilliniite (soovi korral) ja (külmutatud) vaarikaid

Pane ahi 180 kraadi peale sooja. Aseta 20 cm lahtikäiva vormi põhja küpsetuspaber, määri servad võiga.
Tükelda või ja šokolaad kastrulisse. Sulata madalal kuumusel. Lase veidi jahtuda.
Eralda munavalged kollastest. Vahusta munavalged näpuotsatäie soolaga tugevaks vahuks. Vahusta munakollased suhkruga heledaks kohevaks vahuks. Lisa munakollasevahule kaneel, vanillisuhkur ja tšillipulber. Lisa esialgu vähem tšillipulbrit, saad hiljem tainast maitstes seda vajadusel lisada. Sega hulka šokolaadi-võisegu. Maitse nüüd tainast ja kui soovid tugevamat tšillimaitset, lisa tšillipulbrit. Sega lõpuks õrnalt tainast alt üles tõstes hulka munavalgevaht. Lisa esialgu veerand munavalgevahust ja sega tainas läbi veidi vedelamaks. Seejärel sega õrnalt hulka ka ülejäänud munavalgevaht.
Vala tainas vormi. Küpseta 180 kraadi juures 30 minutit. Lase koogil täielikult jahtuda. Kaunista tuhksuhkru, tšilliniitide ja sulanud vaarikatega.

Postitus valmis koostöös D-Kokaraamatuga

11. november 2015

Troopikahõnguline keeks jõhvikatega

tarajahust keeks jõhvikate ja Kreeka pähklitega

Vaatasin üle, et blogis on lausa 13 keeksi. Tundub, et keeksid mulle meeldivad:) Tegelikult... ei ole ma ammu ühtegi teinud. Ajad, kui küpsetasin vaid rafineeritud nisujahust ja valgest suhkrust, tunduvad möödas olevat. Jah, loomulikult ei õnnestu korralik besee millegi muu kui rafineeritud suhkruga ega kohev kringel valge nisujahuta. Sellised küpsetised satuvad meil ahju ja lauale aga üliharva ja igapäevasemates kookides, küpsistes, muffinites jne küpsetistes on ikka kasutusel sellised koostisosad, millest saab tühjade kalorite asemel väärtuslikke toitaineid.
Selles keeksis on olemas kõik see, mida tahta ühelt õigelt tee- või kohvikõrvaselt küpsetiselt: muredus, hea maitse, kodusus. Kookos, apelsin ja banaan lisavad meie oma põhjamaistele vitamiinipommidest jõhvikatele kerge troopikahõngu. Lisaks on keeksis veel selgelt tuntav pähklimekk tatrajahust ja Kreeka pähklitest. No ja mulle kohe väga meeldib sellest retseptist pilku üle lasta selle pilguga, et kas siin on aineid, mis oleksid tühjad ja mõttetud. Kräpp, noh. Ei ole! Muscovado suhkrusse suhtun ka pigem kui maitseainesse. Rafineeritud valge suhkruga võrreldes on tegu kindlasti parem ja tervislikuma valikuga. Kookosrasva võib soovi korral ka võiga asendada. Mulle lihtsalt meeldib siin tema õrn kookosemaitse.
Keeks on maitsev ka küpsetamise päeval, kuid järgmisel ja ülejärgmisel päeval intensiivistub maitse veelgi ning keeks muutub niiskemaks ning tummisemaks. Mu kallile kaasale meeldib hommikukohvi kõrvale süüa alati tükike kooki või mingit muud küpsetist. Seesama keeks on täiesti ideaalne - igal hommikul lõikad viilu ja nii mitu päeva järjest.

Troopikahõnguline jõhvikakeeks

100 g heledat muscovado suhkrut
150 g peene jahvatusega toortatrajahu
150 g peene jahvatusega täisteranisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
0, 5 tl soola
150 kookosrasva (vedelal kujul)
3 muna
2 hästi küpset banaani
20 g (0,5 dl) kookoshelbeid
50 g Kreeka pähkleid
poolest apelsinist pressitud mahl ja riivitud koor
150 g jõhvikaid
tuhksuhkrut

Sega omavahel suhkur, jahud, küpsetuspulber ja sool. Vala hulka kookosrasv ja lahtilöödud munad. Sega läbi. Püreesta banaanid, lisa needki. Sega hulka ka kookoshelbed, Kreeka pähklid (haki eelnevalt), apelsinimahl ja -koor. Lõpuks lisa tainasse jõhvikad ja sega ettevaatlikult läbi.
Määri keeksivorm kookosrasvaga. Vala tainas vormi. Küpseta 180 kraadi juures 1 tund. Lase vormis paarkümmend minutit jahtuda, seejärel eemalda vormist. Sõelu peale tuhksuhkrut.

tarajahust keeks jõhvikate ja Kreeka pähklitega

Postitus valmis koostöös D-kokaraamatuga.

10. november 2015

Panniroog maapirni, läätsede ja peekoniga

maapirn läätsede ja peekoniga

Vähenõudlik ja meilgi vägagi edukalt kasvav (kohati liigagi hästi, ronib ka sinna, kuhu pole vaja- seilasime, teame!) taim maapirn, mis tuntud ka kui Jeruusalemma artišokk, topinambur, juudikartul ja mugulpäevalill, on hästi kasvav maitsev köögivili, mida võiks toidus kasutada palju sagedamini, kui seda on harjutud tegema. Tema mugulad säilivad mullas üle talve, nii et maapirni saab välja kaevata sügisel seni, kuni maapind külmunud pole ning kevadel taas, kui labidas maasse läheb.
Maapirni biokeemiline omapära seisneb selles, et  et mugulad ei sisalda süsivesikuna mitte tärklist (nagu enamuse teiste köögi- ja juurviljade puhul), vaid inuliini.  Inuliin suurendab seedekulglas kasulike bakterite hulka, olles neile toiduks. Maapirn soodustab ka ainevahetust ja vähendab magusahimu, need mõlemad omadused peaksid korda minema neile, kes soovivad kaalu kontrolli all hoida. Nagu ikka, on medalil kaks külge. Maapirni omapärane biokeemiline koostis võib mõnedel inimestel tekitada kõhuvaevusi. Ei mul ega ühelgi mu pereliikmel pole kunagi probleeme tekkinud ma neid küll kohanud pole, kuid tutvusringkonnas on üks inimene, kel alati peale maapirni söömist kõht valutab. Aga sellised seedimisraskused tunduvad olevat õnneks siiski väga harva esinevad. Peale inuliini on maapirni mugulates karotenoide, rohkelt mineraalaineid, B-rühma vitamiine ja C-vitamiini. Nii et igati kasulik tegelane.
Maapirni mugulad sarnanevad esmapilgul veidi ingverijuurega.  Kui mugulad on väga kühmulised ja harulised, on neid koorida keerulisevõitu. Sel juhul piisab täiesti ka hästi puhtaks hõõrumisest. Maapirni koor eemaldub kenasti ka peale kuumtöötlust. Ümaramaid ja kompaktsemaid mugulaid pole aga ka toorelt probleem koorida.
Maapirnil on kergelt pähkline, maalähedane ja magusapoolne maitse. Ta on väga mõnus toorelt viiludena krõbistamiseks.  Toores maapirn sobib hästi ka salatisse. Maapirni saab aurutada, keeta, praadida, vokkida  ja ahjus röstida. Pehmeks küpsetatud mugulatest võib valmistada püree, millest saab võid ja soola lisades maitsva praelisandi. Maapirnist saad teha ka maitsva maapirni-püreesupi. Või katseta hoopis püree lisamist risotole - maapirnirisoto on üks mu suuri lemmikuid ja see retsept on olemas ka mu vastilmunud uues raamatus "Tulge külla!" (kohe-kohe kirjutan viimatimainitust ka pikemalt).

Selles panniroas panniroas saab ahjus röstitud maapirn pannil kokku läätsede ja peekoniga, särtsu lisamas päikesekuivatatud tomatid ja värske petersell. Soovitan proovida, on väga maitsev kooslus.

Panniroog maapirni, läätsede ja peekoniga

maapirn500 g maapirne
2 sl oliiviõli
150 g toorsuitsupeekonit
1 pruunide läätsede konserv (400 grammine, milles 240 g läätsesid)
u 3 sl hakitud päikesekuivatatud tomateid
u 3 sl hakitud peterselli
1 punane sibul (soovi korral)
soola, musta pipart

Koori (või jäta koorimata, aga hõõru harjaga korralikult mullast puhtaks) maapirnid ja tükelda kuubikuteks. Sega oliiviõliga, maitsesta soolaga. Rösti 200 kraadises ahjus 30 minutit. Tõsta ahjust välja. Haki peekon ribadeks. Prae peekonit pannil madalal kuumusel, kuni rasv hakkab eralduma. Tõsta kuumust ja prae peekon krõbedamaks. Lisa röstitud maapirnid ja nõrutatud ning sõelal loputatud läätsed. Lisa ka päikesekuivatatud tomatid ja osa hakitud petersellist. Prae kõik segades paari minuti jooksul läbi. Maitsesta vajadusel soolaga. Serveerimisel raputa peale värsket peterselli, lisa soovi korral mõned õhukesed punase sibula viilud ning musta pipart.


maapirn läätsede ja peekoniga

Retsept ilmus Postimehe nädalalõpulisas 7. nov. 2015.