11. august 2015

Petipiimaga panna cotta

panna cotta petiga


...on praeguse suvesoojaga just parajalt kerge magustoit. Kerge nii koostiselt, maitselt kui valmistamise poolest. Ja marju, mida värskuseks ja värviks panna cottale peale puistata, jagub ka veel korralikult. See retsept on pärit mu suve hakul ilmunud raamatust "Kergemad klassikud". Iseenesest on panna cotta valmistamine lihtsamast lihtsam, siin ei ole vaja tunda mingeid erilisi toiduvalmistamise tehnikaid ega kulutada tunde segamisele, vahustamisele, keetmisele jne. Küll aga on mul Itaalia köögi andunud austajana  juba ammugi välja kujunenud üsna selge arvamus selle kohta, milline peaks üks õige panna cotta olema. Siidiselt sile ja just õige pehmusega. Mitte liiga vedel ega mitte liiga kõva, kergelt võdisev ja õrn. Kuidas siidist siledust ja õrnust saavutada ilma rammusa vahukooreta? Lisaks ei tahtnud ma teha lihtsalt mingit tarretist, vaid ikka sellist, mille tarbeks koor on läbi kuumutatud, nagu panna cotta puhul olema peabki. No neid panna cottasid sai ikka katsetusteks vorbitud korralikult.  Piimaga (täielik lurr), jogurtiga (läheb kuumutades tükki), hapukoorega (et asi magustoiduks kvalifitseeruks, läheb vaja topeltkogust suhkrut). Ehh, kui asi tundus juba lootusetu ja mu lähikondlased pööritasid silmi, nähes laual kausikestes taaskordset valget tardunud üllitist, mida nad degusteerima pidid hakkama, meenus mulle vana hea pett. Lapsena oli pett üks mu lemmikuid piimajooke, aga vahepeal kõigi nende joogijogurtite ja jogurtijookide jms uute piimatoodete buumi varjus täiesti ununenud. Kusjuures, peti nüüd taasavastanuna olen märganud, et seda pole sugugi igas poes müügil. Nii et tegu kohati lausa defitsiidiga.
Oma 0,5%-lise rasvasisaldusega sobis ta raamatu konteksti arvesse võttes asenduseks väga hästi ja ka maitse ei tekitanud pettumust, vastupidi. Pett annab ka muidu ehk liiga läilamagusale kooremekile mõnusa värskuse. Soovitan proovida, ehk saab sellest uus lemmik. Mul just nii läkski.

Petipiima panna cotta

2 dl 10% koort
2 dl petti
50 g suhkrut
2 tl vanilliekstrakti või -suhkrut
2 želatiinilehte
lisaks värskeid marju

Kuumuta koor keemiseni. Tõsta pliidilt. Sega hulka suhkur ja vanill. Lase suhkrul segades täielikult lahustuda. Leota želatiinilehti külmas vees. Pigista kuivemaks ja sega sooja koore hulka. Lase 10 minutit jahtuda, sega hulka pett. Koor peab olema leigeks jahtunud, kuumas koores võib pett tükki minna. Sega ühtlaseks. Vala pokaalidesse, kausikestesse või hoopis espressotassidesse. Lase külmas tarduda vähemalt 4 tundi. Serveeri värskete marjadega.

2 kommentaari:

Raili ütles ...

Aitäh! Kookide vahele on see magustoit ikka väga, väga mõnus. Lapsepõlves tegi mu ema sageli keefiritarretist, mis mulle ka väga meeldis.

Mari-Liis Ilover ütles ...

Täitsa nõus sinuga, Raili - ka keefiritarretis on nii hea, mõnus värske ja kergelt hapukas.