31. jaanuar 2015

Brownie maapähklivõiga. Vegan, gluteenivaba.

Jah, kukkus tõepoolest nii välja, et sai küpsetatud täiesti taimsetest koostisosadest ja gluteenivaba brownie.  Olgu siinkohal öeldud, et ma ei ole vegan. Miski ei paneks mind, praegu küll mitte, loobuma laupäevahommikusest talumunadest tehtud kohevast kuldkollasest omletist ega kleepja glasuuriga kaetud searibidest (samuti talust pärit, rõõmsat elu elanud põssadelt), mis on ahjus küpsenud nii pehmeks, et liha kukub kontidelt kahvliga tõmmates.  Niisamuti ei ole mul õnneks probleeme gluteeni talumisega. Aga mulle on veganlus sümpaatne. Ja pärast taimsetest koostisosadest tehtud toitude söömist tunnen end kergelt ja ei ole väsinud, nii nagu liha-piima-munatoitude puhul teinekord võib olla. See on selline hästi subjektiivne tunne ja ma täitsa usun, et iga inimene tunnetab söödud toiduaineid oma kehas ja enesetunde peal erinevalt. Aga mis mulle selle brownie puhul tegelikult kõige-kõige sümpaatsem, on asjaolu, et  ta on prii rafineeritud ainetest, tühjast ballastist nagu valge suhkur ja valge nisujahu. Selline päris ja naturaalsetest terviklikest ainetest kook.

peanutbutter brownie


Gluteenivabaks teda tuunida ei ole muidugi teab mis kunst, sest tavapäraselt selle koostises olevat nisujahu on lihtne gluteenivabadega asendada. Brownie ei pea ju olema kohev, niisamuti ei on ta värv valgest valgusaastate kaugusel, seega on asendusjahude valik päris suur. Oluliselt rohkem nuputamist oli sellega, kuidas või ja mis veelgi tähtsam - munadeta! - maitsev ja kooshoidev brownie küpsetada. Margariin ei lähe minu suust sisse mingi valemiga juba aastaid, koorevõi asemel on siin koogis hoopis maapähklivõi. Taina "kleepijana" kasutasin muna asemel chia seemneid, mis teadupärast vedelikus paisuvad ja aitavad teha tarretiselaadseid magustoite (vt. näiteks seda chia seemne pudingut). Lisaks veel panin tainasse ühe hästi küpse ja magusa banaani, mis erinevatel allikatel võib samuti mõnedes küpsetistes sobida muna tööd asendama. Tundub igatahes, et asendused toimisid, sest brownie sai lihtsalt võrratult maitsev! Tummine, kleepjas, niiske, magus, šokolaadine, rammusalt pähkline. Kõrvale veel tass kuuma kanget espressot ja maitseelamuse võlu on lausa dekadentlik.

Brownie maapähklivõiga

peanutbutter brownie
2,5 dl mandlijahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
1 dl kakaopulbrit
2 dl vahtra-agaavisiirupit (või lihtsalt vahtrasiirupit)
2 dl maapähklivõid (tükilisemat ehk crunchy)
1 tl vanilliekstrakti
1 sl chia seemneid
1 suur ja hästi küps banaan (kasutasin 120-grammist)
100 g tumedat, 70% kakaosisaldusega šokolaadi
30 g mandleid

Sega omavahel mandlijahu, küpsetuspulber ja sool. Sõelu hulka kakaopulber ja sega kuivained läbi.
Teises kausis sega siirup, maapähklivõi, vanilliekstrakt, chia seemned. Vajuta banaan kahvliga pudruks (võid ka saumikseriga püreestada), lisa teiste pehmete ainete hulka. Vala sisse jahu-kakaosegu, sega ühtlaseks.
Haki šokolaad. Sega pool šokolaadikogusest taina hulka.
Vooderda umbes 20x25 sentimeetrine vorm küpsetuspaberiga. Vala tainas sisse. Puista peale ülejäänud šokolaad ja veidi väiksemaks hakitud mandlid. Vajuta lusikaseljaga kergelt tainasse. Väga pole vaja suruda, pealispind ei pea jüldsegi täiesti sile.
Küpseta browniet 180 kraadi juures 35 minutit. Alanda kuumus 150-le ja küpseta veel 10 minutit. Kui lõpupoole tundub, et mandlid hakkavad liigselt pruunistuma, kata vorm pealt fooliumiga.
Tõsta kook ahjust ja lase vormis toatemeratuuril täielikult jahtuda. Tõsta seejärel külmkappi ja hoia vähemalt neli tundi külmas, seal ta taheneb veelgi ning lõikamine on hõlpsam.
Serveerides lõika brownie ruutudeks ja tõsta tordilabidat tüki alla lükates (niisama tõstes võib põhi küpsetuspaberi külge kleepuda) taldrikutesse.
Kui kooki jääb järgi, hoia teda külmkapis.

peanutbutter brownie
peanutbutter brownie

Vaata varasematest postitustest ka seda gluteenivaba ja vegan šokolaadikooki.

28. jaanuar 2015

Talvine salat lehtkapsast

Kui täna juba lehtkapsa lainele sai hüpatud, olgu siis ühe hooga kohe mitu postitust.
Lehtkapsast ei pea sugugi ainult küpsetama või üldse, kuidagi kuumtöötlema, ta on ka toorelt hästi mõnus. Tugevad tumerohelised ja maitsekad lehed teevad silmad ette enamusele teistele salatilistele, mis praegu talvel ikka päris kahvatud ja õnnetukesed kipuvad olema.

winter salad with kale , apples and almonds

Sellise salati tegu ei pea muidugi õigupoolest üldse retsepti järgi käima. Põhimõtteliselt võib lehtkapsale lisaks kaussi tõsta-tükeldada-viilutada-riivida enam-vähem kõiki meelepäraseid köögi-või puuvilju, seni kuni maitsed tunduvad omavahel sobivat. Veidi meelepärast salatikastet, kas siis vinegreti-tüüpi või kreemisemat (mulle tundub, et happeline sidrunimahla või veiniäädikaga tehtud kaste sobib lehtkapsale paremini) ja ongi vitamiinidest kubisev eine valmis.

Et ma selliseid lihtsaid kõikheasegaminikaussi-salateid kunagi retsepti järgi ei tee ega ka kasutatut üles ei kirjuta, pidin selle meelde tuletamiseks, mis siin pildil olevasse salatisse sai, seda päris hoolikalt uurima. Loodetavasti tundsin ikka kõik ära:)

Salatisse läks:

lehtkapsas, varrerootsuta ja väikeste tükkidena
porgand, pikkupidi tõmmatud laastud
valge redis, pikkupidi tõmmatud laastud
nuikapsas, tikkudena
õun, õhukeste viiludena
mandlilaastud, röstitult
kastmeks niristasin oliiviõli ja sidrunimahla, maitsestasin soola ja pipraga

Mõned tähelepanekud lehtkapsasalati puhul:

  • lehtkapsalt tuleks eemaldada lehtede keskel asuvad varrerootsud, sest need võivad hamba all päris kõvad ja kiulised olla. 
  • salatis kasutatav lehtkapsas tuleks lõigata üsna väikesteks tükkideks või ribadeks, nii on nad meeldivamad kui suured lehed (lehtsalatite puhul näiteks, vähemalt mulle tundub nii, on täpselt vastupidi)
  • enne, kui lehtkapsa muude ainetega segan, pigistan talle eraldi kausis veidi sidrunimahla ja sutsukese soola ja masseerin käte vahel läbi. See aitab lehtede "kapsa"maitset mahendada ja lehtkapsale iseloomulikke tugevaid kiude pehmendada, nii et pärast ei peaks hullu moodi närima
  • lehtkapsa tugevat maitset ja eriti veel juhul, kui oled teinud soovitatud hapuka salatikastme, sobivad väga hästi mahendama näiteks juust (parmesan!), mandlid, rosinad, pirnid, õunad
Head krõmpsutamist! 

Lehtkapsa krõpsud

Lehtkapsas ehk kale on neile, kellele peale toidu kui lihtsalt kõhutäite läheb korda ka tervislikkus, ilmselt ammugi teada-tuntud taim. Sellest, miks seda sööma peaks ja kuidas ta täpsemalt meile hea on, saab lähemalt lugeda näiteks siit Medical News Today lehelt.
Kui lehtkapsabuum mõned aastad tagasi mujal maailmas võimust võttis, kubisesid blogid ja muud toiduleheküljed ning ajakirjad lehtkapsatoitudest. Meile, nagu tavaliselt, jõudis lehtkapsas väheke hiljem ja alles nüüd võib vast öelda, et teda ka tegelikult saada on. Vähemalt Tallinnas saab Rimist tükeldatult, Stockmannis ja Biomarketis on terved lehed. Võib olla veel kusagil, nendes paikades olen lihtsalt ise näinud ja ostnud.  Lehtkapsast saab muide täitsa edukalt ka koduaias kasvatada, kusjuures ta on tublilt ja parasjagu külmakindel ning saaki saab korjata hilissügiseni välja.  Meie koduköögis on lehtkapsas ka juba teada-tuntud tegelane. Poetan lehti nii suppidesse, panniroogadesse, hautistesse kui salatitesse. Lihtsalt hautatud lehtkapsas on suurepärane lisand nii liha- kui kalatoitudele ja kana juurde. Ja lehtkapsa krõpsud - need on ju puhas klassika!
Käisin paar nädalat tagasi Biomarketi toiduõlide koolitusel. Soovitan väga, tegu on hästi informatiivse ja asjaliku kursusega, mille esimene pool on pühendatud põhjalikule teooria osale ja teine pool toimub köögis, valmistades head ja paremat saadud teadmisi kasutades. Kursused viib läbi Kaie Mei, seega kvaliteet on juba vaikimisi garanteeritud. Rohkem infot koolituste kohta leiab siit Biomarketi lehelt.
Tegime seal ka lehtkapsakrõpse, mis tuletas mulle meelde, et olen küll varem neid ise ka mitu korda küpsetanud ja krõbistanud, aga blogis retsepti veel polegi. Nüüd siis on:)

kale chips


kale chips
Lehtkapsa krõpsud

200 g lehtkapsast
1, 5 sl oliivi- või muud meelepärast õli
1,5 sl seesamiseemneid (ei ole kohustuslik lisand)
suts soola

Rebi lehed varre küljest. Lihtsalt tõmba kahelt poolt vart ära. Varsi ei ole ära vaja visata, neid saab kasutada suppides või hautistes või muudes toitudes. Aga kuna varred on paksemad, kui lehed, siis nad kohe kindlasti ahjus sama ajaga krõbedaks ei lähe, seega tuleb krõpsude valmistamiseks nad elimineerida. Kui kasutad terveid lehti, rebi lehed väiksemaks. Juba tükeldatud lehtede puhul seda muidugi tarvis teha pole.
Järgnev tegevus võib toimuda kas kausis või otse küpsetusplaadil. Lisa lehtkapsa tükkidele õli, seesamiseemned ja sool. Soolaga ole ettevaatlik, sest lehtkapsal on loomupäraselt tugev maitse ja neid on kerge üle soolata. Sega käega läbi. Nad peaksid nüüd välja nägema midagi sinnapoole nagu parempoolsel pildil näha.
Küpseta küpetuspaberiga kaetud ahjuplaadil 180 kraadi juures maksimaalselt 10 minutit. Jälgi neid küpsemise ajal, et kuumus liiga ei teeks. Krõpsud ei tohi minna liiga pruuniks, siis muutuvad nad kibedaks. Kui on natuke värvi saanud, tõsta plaat ahjust ja lase jahtuda. Jahtudes muutuvad nad veelgi kuivemaks ja krõbedamaks.

kale chips


23. jaanuar 2015

Rootsi šokolaadikook (kladdkaka)

kladdkaka ehk Rootsi šokolaadikook

Küll mõnel ikka võtab heade retseptide blogisse saamine aega. Juba pea 3 aastat on möödas ajast, kui me pundi blogijate ja toiduajakirjanikega käisime Rootsis toidureisil. Ühel toredal koosviibimisel Rootsi toiduinimestega pakuti meile desserdiks seda rootslaste võrratut kooki. Sõna "kladd" tähistab rootslastele kleepjat ja "kaka" on rootsi keeles kook. Silja oli nii tubli, et pinnis hiljem selle küpsetajalt, kenalt Rootsi daamilt Annalt välja ka retsepti, mida me siis omavahel jagasime. Silja ja Marju on juba ammugi sellest koogist kirjutanud, oleme seda koos isegi ühes kokasaates teinud.

Ühesõnaga. Olgugi, et see kook on meie pere kookide kuldvaras juba mitu head aastat, ei ole retsepti veel blogis ja olgu ta siis nüüd lõpuks kirja pandud. Siis vähemasti lapsed teavad, kust vaadata. Koogi tegemine ongi tegelikult tõepoolest nii lihtne, et sellega saavad hakkama ka lapsed. Ahjus oleku aeg on ka üsna lühike, nii et see on täpselt selline mõeldud-tehtud kook: pool tundi ja valmis! Enamus aineid vast ka kodus olemas. Maitse ja struktuur on tal aga täiesti võrratult head. Külluslik ja täidlane, seest pehme ja niiske. Kui koogitükil täienduseks juures veel vahukoor ja marjad (talvel võib külmutatud marjadest toormoosi hõõruda) - no lihtsalt imemaitsev!
Mina olen omalt poolt baasretseptile lisanud piimašokolaadi tükke. Et iseenesest kladdkaka on selline hästi tummine ja kakaost õrnalt mõrkjas,  siis nad sobivad mahendamiseks sinna hästi. Lastele meeldib ka niimoodi väga. Lisada võib aga muidugi ka muud: kohvi, brändit, mõnda likööri. Anna enda soovitus kõlab nii: "I usually add a tablespoon or two of some good liqueur, for example Frangelico or Cointreau or what you prefer. I think the liqueur adds a grown-up taste to the cake and I really like that." 
Kindlasti proovige, kes seda hõrgutist veel teinud pole. Ja kes on, need juba teavad, et ainukeseks korraks kladdkaka küpsetamine kindlasti ei jää.


Kladdkaka ehk Rootsi šokolaadikook

100 g võid
200 g suhkrut: pool sellest tumedat Muscovadot (kui ei leia, võib asendada fariiniga) ja pool tavalist valget
2 muna
90 g nisujahu
45 g mõru kakaopulbrit
2 tl vanillisuhkrut
60 g piimašokolaadi (ei ole kohustuslik lisand)

Sulata või kastrulis, lase u 10 minutit jahtuda. Lisa suhkur ja munad, sega ühtlaseks. Sega omavahel jahu, kakao ja vanillisuhkur. Lisa teistele ainetele ja sega läbi. Haki piimašokolaad, kui seda kasutad. Sega taina hulka. Võid piimašokolaaditükid vajutada ka juba vormivalatud tainasse.
Vala tainas 23 cm lahtikäivasse vormi. Vooderda põhi eelnevalt küpsetuspaberiga, servad määri võiga.
Küpseta 175 kraadi juures umbes 20 minutit. Pealmine kiht küpseb selle ajaga kuivemaks, seest jääb aga mõnusalt niiskeks.
Kook maitseb hästi nii soojalt kui külmkapikülmalt. Paku kõrvale pehmeks vahuks klopitud vahukoort ja hapukat marjalisandit, näiteks toormoosi.

kladdkaka ehk Rootsi šokolaadikook

kladdkaka ehk Rootsi šokolaadikook

20. jaanuar 2015

Soome lameleivad kartuliga ehk lihtsalt kartuli-rieskad

Ei oska mina kartuliputru kunagi parajat kogust teha. Kord käiakse mulle suunatud etteheitvate pilkude saatel poti põhjast viimaseid riismeid kraapimas. Teinekord, kui panen võidurõõmsalt lauale hiiglama suure kausitäie auravat kuldset püreed, on vähemalt pool sellest pärast järel.
Teisel päeval eelmise päeva toitu süüa ei ole üldse tore.  See on puhtalt mu oma kiiks võib-olla, aga jah, nii ta on. Välja arvatud mõned pajaroad ja lihahautised, mis ongi just üleöö seisnuna parimad ja maitseküllasemad. See, et meie peres eelmise päeva toitu ei soojendata, ei tähenda muidugi, et ma ülejäägid ära viskan. Ei-ei, seda mitte. Pea kõigest annab teha midagi hoopis teist. Ja ongi täitsa uus toit kohe!
Täpselt sama lugu kartulipudruga. Järelejäänud kartuliputru saab täitsa mitmes muus toidus ära kasutada. Näiteks teha lameleivakesi või - saiakesi,  kellele kuidas rohkem meeldib neid Soome pätsikesi kutsuda. Soome keeles on nad rieskad. Mulle kohe hirmsasti maitsevad. Soojalt ahjust tulnuna, killu või ja soolahelvestega - ehh! Peale võib määrida ka sulatatud juustu, toorjuustu, niisama panna juustuviil, soolakala, graavikala, suitsukala, kodujuustu, munavõid jne...

kartuli-rieska

Rieska on Soomes hästi levinud lihtne küpsetis. Meilt võiks vasteks tuua vast karaski. Rieska koostisained ja väljanägemine on nagu ikka selliste traditsiooniliste toitude puhul,  erinevates maakondades erinevad. Põhiliselt valmistatakse neid odrast, kaerast või kartulist, millele paremaks sidumiseks ja küpsemiseks lisatakse nisujahu.


kartuli-rieska (läheb alles ahju)
Kartuli-rieska
4 tk.

5 dl või ja piimaga valmistatud kartuliputru
5 dl nisujahu (pool võib asendada odrajahuga, tulemus on "karusem")
2 muna
u 1 tl soola (sõltub kartulipudru soolasusest - maitse tainast!)

Sega omavahel kartulipuder, jahu, munad ja sool. Sega käsitsi ja kergelt, just niipalju, et ained ilusti seguneks, liigselt sõtkuda ega mikseriga kloppida ei ole tarvis.
Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga. Vormi tainast jahuste kätega (tainas kleepub korralikult, nii et kasuta jahu julgelt) plaadil neli umbes 17 sentimeetrise läbimõõduga lamedat pätsikest. Vajuta sõrmedega neisse süvendid. Ahju on valmis minema nüüd sellised pätsid nagu siin parempoolsel pildil näha.
Küpseta 250 kraadi juures u 20 minutit, kuni pinnale tekivad tumedamad laigud.

Rieska’d on kõige maitsvamad soojalt.
Jahtunult võid neid pannil võis praadides üles soojendada.


kartuli-rieska

Retsept on ilmunud ka kartulitoitude kogumikus Eesti Kartuli veebilehel.

18. jaanuar 2015

Talvine salat fenkolist, sellerist ja punasest sibulast

Ei mäletagi millal siia viimati mõnest salatist kirjutatud sai. Suvel? Ilmselt küll. Talvel on üldse vähe neid salateid, mis tõesti isutavad. Kindlasti ei kuulu nende hulka, vähemasti minu puhul, lehtsalati või muude habraste roheliste lehekeste põhjal kerged ja õrnad salatid. Jääsalat tomatitega keset jaanuari - aitäh, aga pigem mitte.
Köögiviljaosakonnas lahtiste silmadega ringi vaadates leiab peale klassikalise aastaringse lehtsalat-tomat-kurk trio ka selliseid köögivilju, mis sobivad suurepäraselt salatimaterjaliks just talvel. Nagu näiteks sellesama salati fenkolimugulad ja sellerivarred.

fenkoli ja selleri salat

Mõlemad, nii fenkol (ehk apteegitill) kui seller on hästi krõmpsuva ja mahlase olemusega. Salat on maitselt päris tugev ja särtsakas, sobides eelkõige neile, kes armastavad äkilisemaid maitseid.
Kui sellele samale salatile lisada veel mahendamiseks magusat pirni, kreemisemaks nüansiks juustu, ja lisakrõmpsuks Kreeka pähkleid, sobib ta täitsa omaette toiduks. Niisama on ta aga vägagi sobiv lisand näiteks ahjus küpsetatud rasvasemale sealihatükile või searibidele. Ja fenkoli aniisimaitse passib teadupärast kenasti kala juurde. Allpool retsepti kõrval oleval pildil ongi seesama salat, aga hoopis soojana!, tursa lisandiks - no küll oli hea kombo!
Kala juurde mõeldud salati kuumutasin pannil nii 5 minuti vältel läbi - fenkol, seller ning sibul pehmenesid veidi ja nii sai sellestsamast salatist hästi mõnus ja tervislik soe köögiviljalisand kala juurde. Nii et külmalt või soojalt - igatpidi on see salat üks mõnus talvine vitamiinipomm. Retsepti järgi tehes tuleb salatit päris suur kausitäis. Kui sööjaid on vähem, valmista väiksem kogus. Ja kui jääbki värskelt söömisest üle, siis nagu juba kirjutasin, võib salatit järgmisel päeval pannil soojendades valmistada hoopis uue toidu.

fenkoli-sellerisalatFenkoli ja selleri salat punase sibulaga

3 väiksemat fenkolit
4 sellerivart
1 punane sibul
suur peotäis hakitud siledalehelist peterselli
Kaste:
0,5 dl oliiviõli
0,25-0,5 dl sidrunimahla
meresoola, värskelt jahvatatud musta pipart

Eemalda fenkolilt alumine "kand" ja varred. Viiluta mugul õhukeselt. Lõika ka sellerivarred väikese diagonaali all viiludeks. Kui sul on sellerivarte küljes ilusad lehed, võid neidki koos petersellilehtedega salatis kasutada. Sama lugu õrnade tillilaadsete fenkolivõrsetega - soovi korral lisa needki salatisse. Sibul lõika piki pooleks, seejärel viiluta. Tõsta kõik köögiviljad suurde kaussi, lisa hakitud petersell. Nirista peale õli ja sidrunimahl. Reguleeri sidrunimahla kogust oma maitse-eelistuste järgi. Mulle meeldib see salat üsna hapukana, nii et sidrunimahla läheb oliiviõliga võrdses koguses. Maitsesta soola ja pipraga, sega korralikult läbi.

17. jaanuar 2015

Aasiahõnguline supp kala, krevettide ja spinatiga

Ega siia retsepti juurde nüüd mingit muud pikka juttu polegi rääkida, kui et jätkan juba aasta algusest blogis valitsenud tervislikumat ja kergemat joont. Sellele 15 minutiga valmivale supile annavad aasiapärase hõngu roheline karripasta, ingver, küüslauk ja sorts kookospiima. Roheline karripasta on mahedam ja vähem tuline kui punane, nii on ka valminud supp mitte eriti tuline, pigem mahe. Aga maitsed on nii head ja puhtad, et ausalt öeldes olekski kahju neid liigse tšilli all tappa. Kes varem pole karripastadega kokku puutunud, siis neid võib nüüd küll vast leida iga suurema toidupoe eksootilisemate toidukaupade või maitseainete riiulilt ja nende abil saab hetkega oma toidule mõnusa autentse aasiapärase maitsenüansi. Rauasisalduse poolest on köögiviljade hulgast raske leida spinatile võistlejat. Siin on seda vitamiini- ja mineraalainete pommi paras ports ja nii maitsval moel õnnestub seda "sisse sööta" ka neile, kes muidu spinatist eriti midagi või arva või sellest hoopis suure kaarega ringi käivad. Supis on küll nuudlid, aga riisinuudlid on teadupärast gluteenivabad, nii et toit sobib hästi ka neile, kes peavad või tahavad gluteeni või lihtsalt nisujahu vältida.
Krevetid, mis suppi lähevad, võiksid olla toored, st eelkeetmata. Kui kasutad külmutatud koorimata hiidkrevette, peaksid nad supitegemise jaoks olema juba sulatatud. Eemalda krevetilt koor koos jalgadega nii, et sabaots jääb külge. Lõika seljalt terava noaga piki keha sälk sisse ja eemalda must sooleke. Kooritud krevette kasutades võid nad suppi lisada ka külmutatult, sulavad kuumas vedelikus kiiresti ja tulemuses mingit vahet ei ole võrreldes sulatatud krevettide kasutamisega. Sama tegelikult kala puhul. Muidugi on värske valge kala siin supis superhea, eriti mõnus jääb tursk. Kui aga seda võtta pole, võib vabalt kasutada ka külmutatud kalafileed. Võib eelnevalt sulatada, aga võib lisada ka külmutatult. Tegin sedasama suppi eelmisel aastal ka Terevisioonis, kui keegi soovib tegevust algusest lõpuni videoklipist vaadata ja kuulata, kuidas ma supi tervislikkusest sinna kõrvale targutan, siis palun, video asub siin.

taipärane kala-krevetisupp spinatiga

Aasiahõnguline supp kala, krevettide ja spinatiga

2 sl õli
3-4 sl rohelist karripastat
paarisentimeetrine jupp ingverijuurt
1 küüslauguküüs
400 ml vett
200 ml (pool purki) kookospiima
1,5 sl suhkrut
näpuotsaga soola
200 g tooreid külmutatud hiidkrevette
300 g valge kala fileed (tursk, koha, tilaapia, pangassius vms)
100 g värsket spinatit
2 tl Tai kalakastet
kolmveerandi kuni 1 laimi mahl
värsket koriandrit
lisaks: 125 g lamedaid riisinuudleid

Vala riisinuudlitele keev vesi, lase seista 4-5 minutit. Nõruta ja loputa nuudlid jaheda vee all. Jäta ootele.
Riivi ingverijuur ja küüslauk. Muudest ettevalmistustest pese spinat, tükelda kalafilee soovikohasteks tükkideks. Ma jätan üsna suured tükid, need niikuinii pärast suppi segades ja kaussi tõstes lagunevad.
Kuumuta vokkpannil või poti põhjas õli. Lisa roheline karripasta, ingver ja küüslauk. Kuumuta keskmisel kuumusel segades paar minutit. Hoidu kõrvetamisest, see rikub toidu maitse.
Lisa vesi, kookospiim, suhkur ja sool. Keeda paar minutit. Kui kookospiim kippu tükki tõmbama, vispelda vedelikku. Lisa nüüd krevetid, kalatükid ja spinatilehed. Hetkeks tundub, et spinatit on hiiglama suur hulk, aga see hulk kaob peagi kuumuse mõjul oluliselt väiksemaks. Keeda aeg-ajalt hästi õrnalt segades 7-8 minutit, mitte rohkem. Selle ajaga on mereannid küpsed, aga mitte veel ülekeedetud ja ka spinat "kokku kukkunud".
Maitsesta supp kalakastme, laimimahla ja värske hakitud koriandriga.
Serveerimiseks pane iga sööja kausi põhja riisinuudleid, neile tõsta supp. 

taipärane supp kala, krevettide ja spinatiga


12. jaanuar 2015

Panniroog kinoa, šampinjonide ja juustuga

kinoa seentega

Olen kinoa fänn. Nii kui esimest korda neid heast maitsest pakatavaid terakesi proovida sain, olin ära tehtud. Olgugi et kaugelt maalt toodud, on pähklimekiste ja mõnusalt hamba all krõmpsuvate seemnete pakil oma kindel koht mu kuivainete sahtlis. Kui see koht tühi, tuleb ta kiiresti jälle täita.
See siin on üks hästi maitsev ja paarikümne minutiga valmiv panniroog, kus kinoal põhiroll. Paraku ei ole see pannitäis, vähemalt meie peres, vaatamata oma lihtsusele ja kiirelt valmimisele mingi argiõhtu peretoit, sest pooled mu pesakonnast on seente vastu negatiivselt meelestatud ja kinoa - see on üldse nii kahtlane värk, et pole isegi mõtet proovima hakatagi. Aga mind see ei morjenda, sest nende tegelaste eelistuste järgi toitudes vitsutaksin üldse 7 päeva nädalas makarone juustuga. Või noh, enam-vähem sinnapoole. Kinoa-seeneroog on meil suurte inimeste toit ja olgu siis nii. Küll tuleb ka see päev, kui väikeste inimeste maitsemaailmad avarduvad - olen seda ühe lapse täiskasvanuks saamise kõrvalt näinud ja ei muretse kuigipalju kõigi nende "see ei maitse mulle"- steitmentide pärast. Eriti siis kui seda, mis väidetavalt ei maitse, pole maitstudki. Kõigile neile aga, kes on avatud uutele ja põnevatele maitsetele, peaks see roog korda minema küll.
Olen sarnast retsepti, kus kinoa ja seened kokku pandud, erinevates blogides ja mujal internetis sageli kohanud, seega ei võta ma kindlasti endale selle roa leiutaja au. Otseselt viidata aga kusagile enam ei oskagi, sest olen seda nii mitmel korral teinud ja täitsa "enda omaks" tuuninud.
Ahjaa, toit on ju täitsa lihavaba. Kinoa üks suur plusse muude heade omaduste hulgas on see, et ta on taime kohta väga valgu- ja rauarikas, sobides seega suurepäraselt neile, kes ei söö üldse midagi loomset või lihtsalt erinevatel põhjustel tarbivad liha väga harva.

Panniroog  kinoa, šampinjonide ja juustuga
Neljale

kinoa seentega2 dl kinoat
4 dl vett
1 sl õli
1 sl võid
1 sibul
2 küüslauguküünt
250 g (1 sinine karp) šampinjone
poole sidruni riivitud koor
1-2 sl sidrunimahla
50 g parmesani, Valio Forte sobib ka väga hästi
2 sl hakitud värsket peterselli
soola
musta pipart

Pese kinoaseemned voolava vee all tihedal sõelal läbi. Kuumuta nad seejärel 4 dl soolaga maitsestatud veega keema. Keeda madalal kuumusel 10 minutit, selle ajaga peaks vesi olema seemnetesse imendunud ja seemned ise muutunud läbipaistvamaks. Vajadusel nõruta.
Sel ajal, kui kinoa keeb, saad tegutseda pannirindel. Kõigepealt aga tee ettevalmistused: haki sibul ja küüslauk. Viiluta šampinjonid. Riivi juust.
Kuumuta nüüd pannil või ja õli. Prae madalal kuumusel sibul ja küüslauk läbipaistvaks, selleks kulub 5-7 minutit. Tõsta veidi kuumust, lisa seeneviilud ja prae veel, kuni seened saavad kuldset värvi, umbes 5 minutit. Vala pannile keedetud kinoa, sega praadides seente-sibulatega läbi. Maitsesta sidrunikoore ja -mahlaga. Lisa esialgu üks supilusikatäis sidrunimahla. Keera kuumus kinni. Lisa pannile riivitud juust, sega läbi, kuni juust on sulanud ja muutnud toidu kreemisemaks. Sega hulka ka hakitud petersell. Maitsesta roog soola ja pipraga. Soola vast väga palju ei lähe, juust on ju ka soolane. Musta pipart aga võib jahvatada kohe päris julgelt, ta annab sellele toidule väga palju juurde ja paneb ta justkui tõeliselt elama. Maitse ja kui soovid, elavda oma rooga veel 1 sl sidrunimahlaga.
Serveerides raputa peale veel veidi juustu ja paar lisakeerdu musta pipart on samuti omal kohal.

kinoa seentega

Veel kinoaga toite blogist:


11. jaanuar 2015

Ahjupeedi-püreesupp krõbedate leivakuubikutega


peedipüreesupp

Mida kõike peedist teha ei saa. Pirukad, supid, kotletid, krõpsud, risoto ja orsoto, koogid-keeksid-muffinid, hummus, pesto - neid kõiki olen ise peedist teinud ja hirmus head on olnud kõik. Peeditoite, mida tahaks järgi proovida, on veel väga palju. 
Huvitav, et kui ma lapsepõlve peale mõtlen, ei kasutatud peeti sugugi nii palju. Ema tegi borši küll, aga muud nagu ei mäletagi. Uurisin oma kaasa käest just, kas nende kodus peeditoite söödi - ei meenunud tallegi. Peeti peeti (vaata ka "tee teed", "käes on august, hüüdis august August" jne.) mingiks tavaliseks odavaks juurikaks, mida hädapärast tuli kindlasse toitudesse panna - rosoljesse, kasukasse, borši. Tehti ka toorsalatit kui keedetud riivitud peedist salatit majoneesi ja küüslauguga, aga mingeid muid peeditoite küll ei meenu. Ahjaa, marineeritud peeti müüdi ka poes, see maitses mulle lapsena väga ja meeldib siiani. 
Õnneks on nüüdseks peet oma punase (muidugi võib ka olla, et kollase, valge või siiruviirulise, sorte on erinevaid) nina pistnud väga paljudesse erivatesse kooslustesse. See, et peet on hästi kasulik köögivili, pole muidugi mingi uudis.  Umbes 86% peedist moodustab vesi, järgnevad eri suhkrutest koosnevad süsivesikud. Valke ja rasvu peedis peaaegu ei olegi. Suurest suhkrusisaldusest hoolimata on peet madala kalorsusega. 100 grammis on 40-50 kcal, nii et lisakilode pärast pole peeti süües küll vaja muretseda. Peet on üks paremaid organismi puhastajaid ja immuunsüsteemi turgutajaid. Peedi suur antioksüdantide sisaldus aitab eemal hoida mitmeid tõvesid. Organismi tugevdavad ka peedi loodusliku suhkru ja rauasisaldus.  Ergutades ja puhastades vereringet, puhastab ja tugevdab peet verd. Peeti peetakse looduslikuks põletikuvastaseks vahendiks. Peedis on rohkelt kasulikke vitamiine ja mineraalaineid. Kiudainesisalduse kohta annavad aimu heledamad ringid, mida on näha peedi ristlõikel: mida rohkem ringe, seda rohkem kiudaineid. 
Praegugi, seda postitust kirjutades, küpseb mul ahjus fooliumisse mässitult mitu peeti. Hästi mugav ongi neid korraga paras ports valmis küpsetada ja siis vajaduse järgi kasutada kas salatis, supis, pirukas või kus iganes tarvis. Peedi küpsetamist võiks üldse keetmisele eelistada, sest keetmisel eraldub keeduvette päris palju kasulikku. Ka maitse lahjeneb, kuna vesi imbub peedisse. Küpsetades seevastu muutub peedi maitse intensiivsemaks, sest protsess on vastupidine- vesi aurustub peedist ja alles jääb kõik hea: vitamiinid, mineraalained ja suurepärane maitse.
Üks lihtsamaid ja kiiremaid toite ahjupeedist on püreesupp. See mõnus supp siin on praktiliselt ilma lisamaitsestuseta, nii et peedi naturaalne magus ja veidi "mullane" maitse tulevad hästi esile. Kui on soovi, võib muidugi lisada ka maitseaineid - näiteks küüslauku, tüümianit, vürtsköömneid, jahvatatud koriandrit või muud meelepärast. Tummisemaks aitab supi muuta lisatud kartul. Seesama retsept on üleval ka Eesti kartuli veebilehel kui näide selle kohta, kuidas püreesuppides saab kartulit edukalt kasutada supi paksendaja ja toekaks muutjana. Kui kasutada köögiviljapuljongit ja serveerimisel hapukoor ära jätta või selle asemel kookospiima peale niristada, sobib supp ka veganlust eelistavatele sööjatele.

Ahjupeedi-püreesupp

peedipüreesupp
500 g peeti (1 suur peet)
200 g kartuleid (2 keskmist)
700 ml kana- või köögiviljapuljongit
paar sl oliiviõli
Krõbedad leivakuubikud:
1 viil vormileiba
1 sl oliiviõli
soola
0,5 tl kuivatatud peterselli
soovi korral hapukoort

Mässi üks suur peet või vastav kogus väikeseid fooliumisse. Küpseta 200-kraadises ahjus 45‒60 minutit, kuni puidust ork läheb kergesti peedi sisse. Lase peedil veidi jahtuda, seejärel koori. Koori ja tükelda kartulid. Lase puljong keema ning keeda selles kartulitükid pehmeks, selleks kulub umbes 10 minutit. Tõsta kartulid puljongist kannmikserisse. Lisa ka tükeldatud peet ning oliiviõli. Võid ka saumikseriga supi teha, ag siis jääb ta nats vähem siidine. Püreesta, lisades vähehaaval puljongit, kuni saad paraja paksusega supi. Vala potti tagasi ja lase uuesti soojaks minna.
Lõika leivaviil kuubikuteks. Kuumuta pannil oliiviõli. Lisa leivakuubikud, veidi soola ning kuivatatud petersell. Prae, kuni leib saab peale kuldse tooni ja on krõbe.
Serveeri suppi leivakuubikutega. Soovi korral lisa hapukoort.
Supp on väga maitsev ka külmalt, aga see on vast rohkem suvine teema.

7. jaanuar 2015

Tom Kha Gai

tom_kha_gai

On viimane aeg toad ja meel piparkoogi- ja hapukapsahõngust puhtaks tuulutada. Jõulutoitude vastu iseenesest pole mul absoluutselt mitte midagi, vastupidi - need aastast aastasse korduvad vanad head maitsed on nii head, koduselt turvalised ja aastaajaliselt sisse juurdunud, et juba oktoobris tekib täiesti vastupandamatu tahtmine aisakella helina saatel verivorste säristada. Selleks korraks on aga isu täis nii verivorstist kui jõululaulukestest ja nagu alati jaanuaris, olen kappi varunud potsikuid, pudelikesi ja tuube eksootiliste pastade, pulbrite ning vedelikega, mida siis kallata ja puistata pea kõigesse, mis pliidil podiseb või ahjus küpseb. Kohe väga hästi lähevad praegu peale kõik aasiapärased rahvusköögid. Lisaks jõulutüdimusele mängib selles ilmselt oma osa ka praegune meie oma köögiviljade ja värske kraami nappus. Suvel näiteks pole ma kunagi sedasama Tom Kha Gaid keetnud. Miks peaks? Suvi on nii lühike, kõik omamaine on korraga valmis ja õnn on õuel juba vaid lihtsalt värsket kartulit ja kukeseenekastet süües. Sama lugu sabahautisega. Ükskord juhtus nii, et ma lihtsalt pidin saba keset suve hautama, sest raamatusse oli pilti tarvis. Oh, mis vaeva me nägime, et seda mitte raisku lasta. No kohe ab-so-luut-selt ei maitsenud valgel soojal õhtul terrassil istudes. Sügisel ja talvel, toasoojas, kui akna taga on pimedus ja undab kõle tuul, on see aga üks mu lemmiktoitusid üldse. Vot nii hooajalised on isud.

tom_kha_gai_inthailandTom Kha Gai ei ole lihtsalt Tai supp, vaid üks tuntumaid ja levinumaid Tai suppe üldse, vähemalt väljaspool Taid. Poolteist aastat tagasi Tais käies sõin mitmel korral Tom Kha Gaid ja iga jumala kord oli ta erinev kui eelmine. Kord olid sees seened, kord hoopis kirsstomatid. Kord oli ta lumivalge, punased tšillitükid sees hulpimas, teinekord aga hoopis lisatud punasest karripastast oranžikas. Üks Tais söödud Tom Kha Gai on siin kõrvaloleval pildil. Kordusid aga alati kana ja kookospiim ning maitseandjad sidrunhein, kaffirlaimi lehed ja galangalijuur. Kui teine kuulus Tai supp Tom Yum on hästi terav, siis Tom Kha on üsna mahe, kreemjas. Põhiline maitseandja on galangali juur. "Tom Kha" tähendabki galangalisupp, "Gai" tähistab kana. Seega võimalikult originaalilähedaseks tulemuseks ja kui vähegi õnnestub hankida, kasuta kindlasti galangalit. Kuivatatud kujul müügil Piprapoes, Stockmannis ja ehk veel mujalgi. Umami.ee-st saab galangalit ka jahvatatult. Ja kui ikka üldse ei õnnestu leida, siis võib hädaga asendada ingveriga. Maitsev tuleb supp ikka, lihtsalt pole päris see õige Tom Kha. Värsket sidrunheina on müügil paljudes toidupoodides. Kuivatatud kaffirlaimi lehti samuti.
Valmis Tom Kha maitse on tasakaalustatud, selles leidub nii laimimahlahaput, kookospiimamagusat kui kalakastmesoolast ja veidi vürtsikust, mille annab tšilli. Tšillikauna asemel võib kasutada ka tšillihelbeid või punast tšillipastat, kasuta maitse järgi. Aga väga teravaks ei ole Tom Khad vaja ajada.
Kui kõik vajalik kraam olemas, on supi keetmine väga lihtne ja selleks kulub vaid pool tundi.

Tom Kha Gai
Tai kookospiimasupp kanaga
neljale

2 sidrunheina vart
6 viilu kuivatatud galangalit (u 20 g)
6 kuivatatud kaffirlaimi lehte
400 ml kanapuljongit
300 g kanafileed (kaks väiksemat fileed)
8 väiksemat šampinjoni või samavõrra muid mahedamaitselisi seeni (näit. austerservikud või shiitake seened)
2-3 šalottsibulat või pool tavalist mugulsibulat
1 tšillikaun
400 ml (1 purk) kookospiima
3 sl laimimahla
3 sl kalakastet
värsket koriandrit

Eemalda sidrunheinalt roheline varreosa ja valgelt osalt välimine kõva kiht. Haki puhastatud osa diagonaalis õhukesteks viiludeks. Vala potti kanapuljong ja pool kookospiimast. Loksuta kookospiima purki hoogsalt enne avamist, et ta ühtlane oleks.
Lisa sidrunhein -nii viilud kui ka roheline varreosa, galangal ja kaffirlaimi lehed. Hoia hästi madalal kuumusel 10 minutit. Las ta vaikselt lihtsalt haudub, et maitseained oma head aroomid puljongisse annaksid.
Ega samal ajal niisama tühja passida ei saa. Kasuta aega selleks,  et lõigata kanafilee ribadeks ning viilutada seened. Haki või viiluta ka sibul ja tšillikaun.
Lisa puljongisse kana, seened, sibul ning tšilli. Keeda veel 10 minutit, kuni kana on pehme. Nüüd vala hulka ülejäänud kookospiim, sega õrnalt supp läbi ja kuumuta vaid hetkeks keema.
Tõsta pliidilt ja maitsesta laimimahla ning kalakastmega. Maitse suppi, vajadusel reguleeri veel hapet ja soolasust laimimahla ning kalakastmega.  Kõvad galangalitükid noki suppi kaussidesse tõstes välja. Kaffirlaimi lehed mina jätan sisse. Võib olla on see imelik, aga mulle meeldib neid vedelikus pehmeks keenud lehti närida, jube hea maitsega on.
Puista serveerimisel peale koriandrilehti. Kui värske koriander on talvisel ajal niru, siis saab supile täitsa autentse koriandrimaitse hakitud koriandrist tehtud pastaga, mida müüakse plasttuubides köögiviljaosakonnas.

tom_kha_gai-2

4. jaanuar 2015

Chia ja kookospiima puding

chia seemne puding

Eks näis, mis ülejäänud aasta toob, aga algama peab ta igatahes tervislikult!
Tegelikult kookospiimast ja chia seemnetest puding on mu menüüs sageli ja juba pikemat aega, blogisse pole veel lihtsalt jõudnud. Kui see nn. supertoitude buum kunagi mõned aastad tagasi maad võttis, olin esialgu üsna ükskõikne ja isegi kahtleval seisukohal. Ei tundunud nagu kohe üldse päris toit olevat need seitsme maa ja mere tagant toodud terad, seemned ja marjad. Olen aga enamuse neist uudishimust ära ikkagi maitsenud. Üllatusena eneselegi on chia seemnete ja goji marjade pakid need, mis ikka alati kapis olemas. Mitte ainult sellepärast, et nad on padutervislikud, vaid  mõlemad tõepoolest ka maitsevad mulle. Chia seemnetel on mõnusalt mahe pähkline mekk ja kuna neil on on ka omadus vedelikuga kokkupuutel moodustada želeetaolist ainet, saab neid edukalt kasutada ka pudingute ja tarretiste tegemiseks. Seesama kookospiimaga tehtud puding on mõnus amps hommikusöögiks ja magustoiduks ka.
Chia seemned on supertoit selle sõna parimas tähenduses. Nende pisikeste terakeste tervistavate ja kasulike omaduste loetelu on hiiglama pikk. Chia seemned sisaldavad suures koguses omega-3 rasvhappeid, antioksüdante, kiudaineid, kaltsiumi, magneesiumi, fosforit, rauda ja boori.
Tervisetoodete riiulilt või mahepoest hangitud pakike ei ole just odav, kuid seda jätkub pikaks ajaks. Chia seemnetes on kõrge antioksüdantide sisaldus, mistõttu nad säilivad väidetavalt 4-5 aastat. Mõelda, kui nad iseend niimoodi säilitada suudavad, miks ei võiks nad aidata meilgi seda teha, natukenegi:) Chia aeglustab süsivesikute imendumist ja seetõttu aitab tunda pikemalt täiskõhutunnet. Seega sobib hästi ka neile, kes kaalust alla võtta tahavad.
Chia seemned võib panna paisuma ka jogurtisse või jogurti ja kookospiima segusse. Puhtalt kookospiimaga tehtud puding on vegan. Kui su kookospiim on väga paks, võib seda vedeldada vähese veega. Chia seemnete kogust reguleerides saad kas pehmema pudingu või siis kõvema ja tihkema, tarretiselaadse -maitse asi!

Chia ja kookospiima puding
kahele

2 dl kookospiima
3-5 sl chia seemneid
1 tl kaneeli
1 tl vanillisuhkrut või -ekstrakti
magustamiseks vedelat mett
serveerimiseks puuvilju: mangot,  tsitruselisi, kiivit, granadilli vms

Sega kookospiim chia seemnete, kaneeli, vanilli ja meega, viimast lisa maitse järgi. Jaota vedelik klaasidesse või kausikestesse ning tõsta õhtul külmkappi. Hommikul tagastab külmik sulle maitsva troopilise hõnguga pudingu. C-vitamiini doosiks lisa kindlasti värskeid puuvilju.
Seda toitu ei pea tegema muidugi ainult hommikusöögiks. Seemned paisuvad tegelikult juba paari tunniga, nii et öö läbi ootamine ei ole üldse vajalik. Seda aega pidasin silmas lihtsalt sel puhul, kui soovid chia pudingut hommikusöögiks nautida.

1. jaanuar 2015

2014, vaid mõned hetked

Elamusterohket uut aastat! Et aasta pärast oleks palju ilusaid hetki, mida meenutada.

Panen ritta siia postitusse mõned highlight'id möödunud aastast, mis on just sellised. Ilusad, õnnelikud ja meeldejäävad. Ja ikka ainult mu enda väikese mättakese otsast vaadatuna. Endiselt ma enne iga postitust mõtlen, et kas ikka on tarvis kirjutada seda või teist ja nüüd selle postituse puhul eriti, et keda see üldse huvitab või korda läheb, mida ma teen ja toimetan. Ja siis alati on abiks Pireti öeldud kuldsed sõnad, mille point oli, et mine algusesse. Mõtle, milleks sa blogima hakkasid. Kõigepealt on see on su oma päevik ja kroonika. Ja nii ongi!
Tegelikult oleks iga neist meeldejäävatest hetkedest väärinud blogis eraldi postitust. Et ma selleni ei jõudnud, olgu nad siis vähemasti siingi nüüd ritta laotud.

See siin ei ole kindlasti mitte aastakokkuvõtte. Ehkki väga suurel määral see nii tänaseks on, ei keerle mu elu ainult toidu ümber. Suvel läks kaitseväkke mu vanim poeg. Meie maakodu õuele kerkis kasvuhoone, kus valmisid sel suvel mu esimesed omakasvatatud tomatid ja kurgid (nojah, see on jälle toiduteema). Korraldasime maakodus sõprade seltsis suvise värske kartuli peo (hmm, jällegi on mängus toit). Sügisel oli metsas megalt seeni.
Kõik, mis juhtus ei olnud ainult puhas rõõm. Läinud aastasse jäi ka mu elu senini kõige kurvem aeg, kui pidin lõplikult hüvasti jätma isaga. Kurbus läheb tasapisi üle, üks tühi koht hinges jääb.

Et tegu on siiski toidublogiga, on ka valitud hetked ja sündmused toiduteemalised, aga mitte ainult. Iseendale raamatuid kirjutada oleks kummaline. Niisamuti oleks küsitav korraldada kokakursust kokaklubis või pildistada üles sari samm-sammult toidutegemisest vaid enda jaoks. Võib ju kõlada klišeena, aga siiski: jagatud rõõm ja jagatud vaimustus on suuremad. Kõigi nende siin kirjeldatud sündmustega on seotud mitmed teised inimesed, kes on mulle erineval moel armsad või olulised või mõlemat korraga.
Aitäh eelmise aasta eest ka neile, kes vaatamata mulluse hõreda graafikuga ilmuvatele postitustele siiski siin veel käivad, kas siis retseptiotsingul, lugusid lugemas või niisama pilte vaatamas. Uuel aastal ikka edasi, mis muud! Ikka ja ainult paremini!

******************

HIIUMAA. Piknik Kalanas. Musta sõstra maagia. Kräftskiva ehk vähjapidu Orjaku sadamas. Hõbekala Kalanas. Kalana sadama suveresto.

Kärdla Kohvikutepäeva aegu Hiiumaal olla on juba mitmeaastane traditsioon. Sel korral me ise Kohvikutepäeva raames ühegi kohviku ega pop-up restoga üles ei astunud, nagu kahel varasemal aastal. Hirmus tore oli olla sellegipoolest.

hiiumaa, august 2014

Picnic in Hiiumaa

hiiumaa, august 2014

hiiumaa, august 2014
hiiumaa, august 2014
hiiumaa, august 2014

hiiumaa, august 2014
hiiumaa, august 2014

******************

KIHNU. Kuidas me kogemata kombel Kihnu toidukoolitust läbi viisime ja maa sees koos kihnlastega lammast küpsetasime. Viiulifestival. Esimest korda elus: Surströmming!

Jaanipäeval totaalselt Kihnu lummusesse langenuna sai kokku lepitud, et järgmine visiit saab olema oktoobris, viiulifestivali aegu. Kihnu viiulifestival toimub igal aastal oktoobri esimesel nädalavahetusel ja on austusavaldus Kihnu viiuldajatele. Lisaks paljudele kontsertidele toimub ka muid rahvakultuuri tutvustavaid ja edendavaid üritusi, muuhulgas Kihnu köögi õpitoad. Jaanipäeval sellele mõeldes kangastusid vaimusilmas tormine ja tuuline, raagus ja pime saar, kaminasoojus, tõeline sügisromantika. Sügisromantikat oli küll ja mitte vähe, aga saime nautida seda hoopis teistsuguse külje pealt. Sattus olema üks selle sügise viimaseid sooje, no ikka tõeliselt sooje oktoobri kohta, ja päikeselisi nädalavahetusi. Pihlapuud punetasid, meri sillerdas, vahtrad lihtsalt pimestasid oma värvikarusselliga. Olime põnevil Kihnu lamba küpsetamise töötoas osalemise pärast - mõelda, milline harukordne võimalus näha, kuidas valmistab lammast niivõrd unikaalse kultuuriruumiga, suhteliselt kinnine ja sealjuures veel matriarhaalne kogukond. Aga nagu asjad mõnikord ikka omasoodu lähevad, läks kuidagi sujuvalt nii, et lambaküpsetamise hommikul ootasidki meid, toiduhuvilisi massakaid, maasse kaevatud auk ja selles põlevad puud. Ja lambad. Terved lihakehad. Võtke aga ette ja hakake pihta. Ja nii me sattusimegi Pireti ja Liinaga Kihnu toidu koolitust läbi viima, vähemalt niimoodi oli programmis kirjas, et see on Kihnu toidu koolitus. Tegelikult muidugi ei olnud see miski Kihnu toit, mis me seal tegime. Esiteks pole maa sees liha küpsetamine kohalik traditsioon. Samuti võib arvata, et vanad kihnlased ei valmistanud lambafileest tilli ja kadakamarjadega tartari. Küll aga on lammas iseenesest vägagi Kihnu teema ja loodetavasti pakkus massakate moodi lambategu ja kogu see protsess kihnlastele vähemalt sama suurt põnevust, üllatusi ja ägedaid emotsioone nagu meile endile. Päris Kihnu toit - kuumad lihapirukad kõrval köögis tööd tegevatelt Kihnu kooli kokkadelt, üleeluhea Kihnu sai, leib, siiakala ja palju muud head kohalikku, need olid ka kõik olemas. Tõeliselt elamuslik päev.
Olime Liina mahitusel kaasa tassinud purgi Surströmmingut koos sinna kuuluvate lisanditega ja õhtu lõpuks sai see haisupomm avatud ka. Räägin ainult enda eest: maitstud ta nüüd on, teist korda enam ei taha. Aga Kihnusse tahan, väga. Õhtune Viiulifestivali pidu rahvamajas oli midagi sellist, mis liigutas sees selliseid lihtsa ja eheda rõõmu rakukesi, mida ma ei arvanud endas enam olevatki. Väga unikaalne kogemus.

kihnu-31

kihnu-16
kihnu-4

kihnu-12

kihnu-10
kihnu-7

kihnu-6

kihnu-33

kihnu-19

kihnu-21

kihnu-13

kihnu-5

kihnu-14

kihnu-11
surströmming

******************

LÕUNA 150-le. 

Augusti lõpus sain kirja Event Cateringilt. Sisuks koostöö ühe suuremat sorti piduliku lõuna osas. Minu jaoks on 150 inimest ikka VÄGA suurt sorti ettevõtmine. Tegu oli Big Banki iga-aastase suurklientidele mõeldud piduliku lõunaga. Ideeks oli seekord, vastavalt panga reklaamidest tuttavale alternatiivsete lahenduste temaatikale läheneda ka lõunasöögile tavapäratult. Lõiguke kirjast:  "...peakokkadeks 2 tuntud toidublogijat/kodukokka, kes kindlasti ei paku välja halvemat lahendust, kui "päris" kokk ja kõik on ikka nauditav, lisaks läheb alternatiivide teemaga hästi kokku.
Teema: „Plaan B ehk mis oleks elu ilma alternatiivideta“  Menüü võiks sisaldada midagi lihtsat, tabavat ja oleks eestipärane." Ragne oli juba desserdi osas pundis. Esimese hooga otsustasin kogu asjast loobuda ja ütlesin ära. Ei tundunud nagu üldse minu teema olevat selline grandioosne ettevõtmine. Tundub, et keeldumine ei kukkunud siiski kuigi veenvalt välja, sest järgmiste kuude jooksul leidsin end koduköögis katsetamas siiafilee kujundlaotamist taldrikule ning erinevaid temperatuuri ja aja kooslusi pardikoibade küpsetamisel, Cateringi köögis valmistamas ette kahel korral roogade degustatsiooni ja lõpuks novembri lõpus kogu massiivset lõunat ennast.
Ja kui see tähtis päev siis lõpuks kätte jõudis ja tundus, et kõik on ju kenasti ette valmistatud, toidud tehtud, kõne koostatud, võttis taaskord põlve värisema selline vaatepilt enne üritust Telliskivi Loomelinnaku Vaba Laval:


BigBank, lunch for 150

Aga ära tegime! Ja tagasisidest järeldades jäädi nii kogu menüü, maitsete kui terve kontseptsiooniga rahule. 
Mõned pildid veel köögipoolelt. Ragne paneb Event Cateringi köögis degusti jaoks desserti välja:

BigBank lunch for 150


Ja nüüd juba Vaba Lava tagaruumides, panemas välja toite 150-le:


BigBank, lunch for 150
BigBank lunch for 150
BigBank lunch for 150

Minu ja Ragne koostatud menüü:

Eelroog:
Viinaga graavitud siiafilee siiamarja, muna, murulaugu, tilli ja leivakrõpsudega

Pearoog:
Pardikova confit, vürtsidega hautatud punane kapsas, juursellerikreem mustsõstrakastme ja juursellerikuubikutega

Magusroog:
Kaeraküpsise–juustukook, mustikabesee ja astelpaju curd, jõhvikaželee

Toidud ise nägid välja niimoodi:

BigBank lunch for 150
Kogemus oli ainulaadne ja hindamatu. Ja teate, mis ma veel ütlen. Kui teil peaks kunagi Cateringi teenuseid vaja minema, siis Event Catering on kohe kindla peale üks neist, kellele tasuks mõelda. Olles mitu päeva nende köögis tööd teinud, olen näinud, millised on buffeelaudade toidud, kuidas, millisest toorainest ja kelle poolt neid valmistatakse. Kindla peale üks loomingulisema ja värskema lähenemisega ettevõtteid suurte catering-firmade seas Tallinnas.

******************

EESTI PARIMAD RESTORANID. THE BEST 50 RESTAURANTS.

Parimaks restoraniks 2014 valiti Noa peakoka pool. See ei ole muidugi mingi uudis, lihtsalt sissejuhatuseks sobiv lause:) Tunnustus tuli igati vääriliselt. Ka minu enda parim, tegelikult täiesti fenomenaalselt hea söögielamus eelmisel aastal Eesti restoranides tuli justnimelt Noa peakoka poolelt.
Minu jaoks isiklikult oli seekordne Best 50 eriline, kuna sain korraldajatelt austava ülesande juhtida parimat desserdipakkujat välja selgitava žürii tööd. Ma pole vist elus restoranides nii palju magusat söönud, kui sel suvel. Žürii koosnes nii üldse restoraniteemas, kui kitsamalt dessertidemaailmas, vägagi kompetentsetest liikmetest. Hinnati mitte üht desserti, vaid kogu desserdimenüüd tervikuna, selle loomingulisust, erinevaid valikuid, magustoitude kooslusi ja maitseid, väljapanekut ja desserdimenüü kokkusobivust restorani ülejäänud menüüga.
Milleks üldse peaks hindama parimat desserdipakkujat? Aga selleks, et pöörata rohkem tähelepanu desserdile kui täiusliku restoranielamuse olulisele osale ning innustamaks restorane ja kokkasid mitte jääma staatiliste ja ühetaoliste desserdivalikute võrku, vaid looma uusi ja põnevaid hooajalisi ning menüüga sobituvaid erilisi maitseelamusi. Žürii viis nominenti , kes kõik väärivad kindlasti välja toomist kui väga tugevad tegijad dessertide kategoorias, olid:

Noa
Põhjaka
Lime Lounge
Tchaikovsky
Cru

Parimaks desserdipakkujaks valiti Tchaikovsky, (peakokk Vladislav Djatšuk seisab järgmisel pildil paremas ääres) . Tsiteerin iseennast:), viimasest ajakirja "Köök" numbrist: "Tchaikovsky paistab silma erakordse elegantsi ja loomingulisusega nii dessertide väljapanekul kui ka maitsetes. Dessertide kooslused ja serveeringud on timmitud täiuslikkuseni. Tchaikovsky desserdimenüü on orgaaniline osa restorani ülejäänud menüüst ning haakub sellega igati. Kindlasti väärib välja toomist ka rikkalik petits fours'i valik ja suurepärane valik isetehtud jäätiseid ning sorbette".
Seekord siis sedamoodi.


Estonian Best50 restaurants, announcing the best dessert offerer

Iga-aastane traditsiooniline kohalolnud toidublogijate pilt Best 50 väljakuulutamiselt: Priit, Silja, Mari-Liis, Liina, Piret, Tuuli.

Estonian Best50 restaurants, food bloggers



******************

RAAMATUD

Kevade hakul ilmus mu teine raamat "Piknikule!", mis pühendatud piknikutoitudele ja üldse, värskes õhus söömisele. Igal aastaajal. Pikemalt kirjutasin raamatust ja selle tegemisest siin postituses.

    Kokaraamat "Piknikule!". Mari-Liis Ilover

"Juustukuningate kokaraamatu" tegemise juures sain taas ühe kogemuse võrra rikkamaks. Kunagi varem ei ole ma ühegi raamatu juures teinud stilistitööd. Olen harjunud töövooga, kus kõike teeb üks, st mina: mõtleb toidu, kokkab valmis, sätib pildile ja võtab kõige tipuks veel ise üles ka. "Juustukuningate kokaraamatus" oli aga võimalus kogeda midagi teistsugust. Eneli Kaarna tegi toidud, mina sättisin pildile ja Märt Lillesiim pildistas. Sellise töökorraldusega käib kaasas uskumatult suur produktiivsus. Ja ka loominguliselt on põnev: kõik täiendavad omalt poolt, mitme arvamuse põhjal saab lõpuks väga hea asja. Minu stilistitööd ei läinud vaja kõigi raamatu toidufotode puhul. Osad pildid olid enne minu tiimiga liitumist juba tehtud ja päris kõigi ümbertegemise järgi ei olnud vajadust. Kaanepildi tegime fotograafiga kahekesi. Mina sättisin kompa paika, Märt pildistas.
Ei saa öelda, et just väga sageli näeks kokaraamatute pildistamise telgitaguseid ja köögipoolt, panustan siis vähemalt omalt poolt natuke. Et ma juhuslikult elan ühe Juustukuningate kauplusega samas majas, oli kõige lihtsam kaanepildistamine teha minu kodus. Tassisime alt poest kõik vajaliku kohale ja sättisime paika. Minni, nagu alati toidupildistamise juures assisteerimas:)
juustukuningate kokaraamat
Ja voilà, selline ta sai!:

juustukuningate kokaraamat

Omalt poolt panustasin lisaks toidupiltide lavastamisele ka ühe retsepti ja fotoga, mis läksid raamatu nn. "sõprade osasse", kus astuvad oma juustuste roogadega üles Angeelika Kang, Joel Ostrat, Pille Petersoo, Peter Boeijkens, Karin Järvet, Merrit Kiho, Bas van de Ven, Maria Fiveger, Gustaf Hertsius, Beatrice ja Dimitri Demjanov. 
Esitlus oli hoogne ja vägev! Merit ja Erwin Wassenaar juba teavad, kuidas asju hästi ja hingega teha.

juustukuningate kokaraamat

Viigimarjade, prosciutto ja kitsejuustuga saiad raamatust. Selle pildi võtsin ise üles:

viigimarjadega saiad juustukuningate kokaraamatusse

Ja siin Märdi tehtud pilt raamatusse sellest, kuidas ma pildistan. No OK, nats lavastasime ka:)

juustukuningate kokaraamat

Talve hakul ilmus järjekordne raamat mu kalli sugulase ja ristiema Aune Pasti sulest. "Hea tuju raamat 40+".
Tõestus selle kohta, et meie lähitutvus ulatub aegade hämarusse, pilt on aastas 1973:

mina Aunega, 1973 

Ja siin me oleme, täitsa suured juba, 2014:

Hea tuju raamatu esitlusel

Aune räägib raamatus ausalt, optimistlikult ja inspireerivalt sellest, kuidas saada hakkama ja nautida elu täiel rinnal siis, kui ei olda enam vanusenumbri poolest noor. Nagu märgitakse tagakaanel: "Seda raamatut peab lugema, sest siin on üks lohutav saladus: vananemine on võluv!"
Minu rõõm oli panustada Aune raamatu toiduosasse uuema aja toitumissuundi arvetastava 15 tervislikumat sorti retseptiga. Bircher-müsli, chia seemne maius puuviljadega, mangolassi, banaani-mandlipiimajook, rohelise tee ja kurgi jook, kanepimahedik, lõhe confit kinoasalatiga ja teistmoodi šokolaadikook on vaid mõned Hea tuju raamatu retseptidest.
Ehkki olen ka ise vanuse poolest (kui raamatu pealkirjas seisva numbri järgi otsustada) igati raamatu sihtrühm, kinkisin raamatu jõuludeks ka oma ämmale ja just eile rääkis ta mulle telefonis, kui väga talle see raamat meeldib. Vanematele suunatud kirjandust ja ajakirjandust on ju tegelikult palju, tema väitel on see aga esimene seda teemat käsitlev raamat, mis tõepoolest inspireerib. Mis pani teda päriselt mõtlema selle peale, kui palju on kinni iseendas, oma suhtumises, mõtlemises ja positiivses maailmapildis. Ka kõige suuremate ja ületamatutena tunduvate raskuste ja olukordade puhul. Aitäh, Aune.

******************

KALAMAJA KOKAKLUBI

Mu pisike kokkamist propageeriv ettevõtmine Niine tänaval, Lemmikretseptide saate stuudio-köögis pesa teinud Kalamaja Kokaklubi, on tasahilju ja omasoodu kasvanud nii, et detsembris ähvardasid seal toimuvad jõuluüritused ja muud kokkamissündmused juba üle pea kasvama hakata. Nüüd õnneks kõik rahulikumas tavarütmis tagasi.
Kodulehe tegemine Kalamaja Kokaklubile on juba tükk aega poole peal ja ooterežiimil, aga praegu ma ausalt öeldes ei teagi, kas ma seda üldse tahangi valmis saada. Nii tore on olla tegelikult pool-põrandaalune "salaklubi", mille kohta info ja soovitused liiguvalt suust suhu. See on ju parim reklaam, milleks veel see kuiv ja formaalne koduleht? Esialgu vast piisab FB- kodustki.
Ilusa logo Kokaklubile tegi andekas kunstnik ja kujundaja Anneli Akinde. Anneli, ma luban, et tulen nüüd uuel aastal kindlasti lõpuks Su pilte ka vaatama! :)

Kalamaja Kokaklubi

kalamaja kokaklubi
kalamaja kokaklubi

kalamaja kokaklubi

kalamaja kokaklubi

kalamaja kokaklubi

******************

NAISTELEHE KOKAKOOL

Sügisest jõuludeni oli mul käsil Naistelehe Kokakooli projekt. Naistelehe tegusa toimetusepere idee kohaselt valisin sinna toidud, mis tunduvad esmapilgul ehk keerulised, aga siis, kui samm-sammult piltidega õpetused ja selged toimivad retseptid ees, ei ole nad seda mitte. Uuesti said läbi kokatud brüleekreem, šokolaadifondant, Napoleoni kook, ekleerid, tarte tatin, Beef Wellington, kulebjaaka, isetehtud pasta, kaneelilõõts, bešamellkaste, dolma, suflee, terriin, Ameerika kõrvitsapirukas, ahjujäätis ja last but not least, uhke karamelline tuuletaskutorn Croquembouche. Ehkki lugejakirjadest sain juba aimu, et neid tõepoolest ka kodus õnnestunult järele tehakse, tahaks väga loota, et sain natukenegi värske ja maitsva kodutoidu isetegemisele Naistelehe kaudu hoogu sisse lükata.
Naistelehe kokakool

Postituse piltide autorid lisaks minule on Kalle Karron, Tarmo Virkus, minu Rene. Märt Lillesiim (Juustukuningate kokaraamatu portreepilt), Kristi Kamenik (Juustukuningate kokaraamatu esitluse pilt), Arno Mikkor (pilt Aune raamatu esitluselt), Lauri Laan (The Best 50 Restaurants väljakuulutamise pildid), Rasmus Jurkatam (Kalamaja Kokaklubi "Otsustajad köögis"-ürituse pildid)