28. veebruar 2015

Peedi-kikerhernekotletid kodujuustukastmega

peedi-kikerhernekotletid

Endiselt peedilainel. Tundub, et ei lähe mööda ühtegi nädalat, kui ma ei teeks mingit toitu, kus peakangelaseks või siis vähemasti kõrvalosas peet. 
Lapates suurepärase Amy Chaplini  üsna värsket kokaraamatut "At Home in the Whole Food Kitchen", jäi mu silm ühena paljudest teistest inspireerivatest retseptidest pidama peedi-kikerhernekotlettidele. Olen ise teinud varem peedi-kinoakotlette (peakski need ka blogisse kirja panema, aga ehk mõne aja pärast, muidu panete mulle mulle selle peediuputusee peale mingi peediga seonduva hüüdnime veel) ja mu eelmise kevade PIKNIKULE! -raamatus  on peedifalafeli retsept, mis koosneb samuti peedist ja kikerhernestest. Kellel raamat on, soovitan kindlasti neid pallikesi ka proovida. Ühesõnaga, peedist olen erinevaid pätsikesi varemgi teinud, aga päris selliseid kotletikujulisi mitte. 
Amy retsept oli ka hästi tore. Aga avasin raamatu selle uuesti üle vaatamiseks alles siis, kui kikerherned olid juba keedetud ja peet riivitud ning ahigi soe. Avastasin, et ei ole mul tilli kotlettidesse hakkimiseks ega Kreeka jogurtit kotlettide kõrvale käiva tzatziki valmistamiseks. Ja siis läks nagu ikka, ühesõnaga, tegin omamoodi. Oi, need olid head! Ühtaegu peedist maalähedased ja kikerhernestest ning vürtsidest eksootilised. Ja mahedamaitseline kodujuustukaste sobis ka juurde kui valatult.
Pannil praadimise asemel valmivad kotletud vaid vähese õliga ahjus. Lisaks tervislikkusele jääb ka köök puhtamaks.
Küpsetasin peedid ise ja keetsin ka kikerherned. Kiirel ajal saab ka kotletid teha ka poe keedetud ja riivitud peedist (500 g on tarvis) ja konserveeritud kikerhernestest. Varu viimaseid kaks 400 grammist purki, nõruta kikerherned vedelikust ja loputa sõelal vee all. Nõrutatud kikerherneid läheb retseptis vaja 400 g. 

peet ja kikerherned


Peedi-kikerhernekotletid kodujuustukastmega

200 g kuivatatud kikerherneid
2-3 keskmist peeti (riivituna on hiljem tarvis 500 g peeti)
2 sl +2 sl oliiviõli
2 sibulat
4-5 küüslauguküünt
2 sl balsamicot
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 tl jahvatatud koriandrit
(suts tšillihelbeid või -pulbrit)
1 muna
soola, musta pipart

Kodujuustukaste:

200 g maitsestamata kodujuustu
1 küüslauguküüs
soola, pipart

lisaks rukolalehti ja värsket koriandrit

Pane kikerherned eelmisel õhtul külma veega kaetult likku. Anna neil rahus olla vähemalt 12 tundi. Seejärel keeda kikerherned. Selleks kata leotusvedelikust nõrutatud kikerherned paari cm ulatuses veega, lisa 1 tl soola ka lase keema. Keeda kaane all 35-40 minutit, kuni kikerherned on pehmed. Jälgi, et vesi ära ei auraks. Kui nii juhtub, lisa kuuma vett. Kui vajalik aeg möödas ja kikerherned pehmed, nõruta nad.

Küpseta peedid. Selleks mässi nad ükshaaval fooliumisse ja küpseta 200 kraadises ahjus 1 tund. Lase jahtuda, koori ja riivi. Riivitud peeti on kotlettidesse tarvis 500 g.

Tambi keedetud kikerherned pudrunuiaga katki. Tulemus peaks olema selline tükiline tamp, kus enamus kikerherneid on püree, aga mõned tükid võivad ka vabalt sees olla. Kui keedad ise kikerherneid, on neid kergem katki tampida veel soojalt. Konserveeritutega pole vahet. Kui tampida ei viitsi, saab muidugi ka köögikombainis kikerherned purustada. Aga noh, nende kotlettidega kohe kuidagi haakub see käsitsi tampimine eriti hästi.

peet ja kikerherned

Haki sibul ja küüslauk üsna peeneks. Kuumuta pannil 2 sl oliiviõli. Lisa kõigepealt sibul ja prae madalal kuumusel paar minutit. Tõsta ka küüslauk pannile ja prae veel segades umbes 5 minutit. Hoidu pruunistamisest.

Sega suures kausis kikerhernetamp, riivitud peedid, praetud sibul ja küüslauk, balsamico, jahvatatud koriander, jahvatatud vürtsköömned, lahtiklopitud muna. Kui tahad vürtsikamaid, võib ka tšillit helvestena või pulbrina juurde saputada.  Soovitan segada tainast kätega, nii saab ta kõige ühtlasem. Maitsesta segu soola ja pipraga. Soola kulub umbes 1,5 tl ja pipart võib päris uhkelt jahvatada. Maitse tainast, kas soola on parajalt.

Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga. Määri küpsetuspaber 1 sl oliiviõliga.
Vormi tainast kümme 7 cm läbimõõduga pontsakat kotletti. Vajuta tainast vormimise ajal õrnalt käte vahel tihedamaks. Tõsta ahjuplaadile. Pintselda õrnalt pealt oliiviõliga. Kui sul on õliprits, siis pihusta lihtsalt sellest kotlettidele natuke õli peale.

peedi-kikerherne kotletid

Küpseta 180 kraadi juures 15 minutit. Tõsta plaat korraks ahjust. Pööra suure õhukese pannilabida abil kotletid ettevaatlikult ümber. Minul püsis tainas väga kenast koos, ainult üks kotlett kippus pööramisel lagunema. Sellest pole hullu midagi, vajuta käega lihtsalt kokku tagasi. Küpseta veel 15 minutit.

Kodujuustukastmeks purusta kodujuustu sisse küüslauk, maitsesta soola ja pipraga.

peedi-kikerherne kotletid ja kodujuust


Ja ongi kõik valmis! Tõsta kotletid pannilabidaga ahjuplaadilt otse taldrikutesse või vaagnale. Paku kõrvale kodujuustukastet. Natuke rohelist ka juurde ja võibki sööma asuda. Hästi mõnusad on nad söömiseks ka kahe täisterakuklipooliku vahel - kotlett alla, kaste peale ja burger missugune! 

peedi-kikerhernekotletid

24. veebruar 2015

Soojendav peedipüreesupp. Ilus nii seest kui väljast.

peedisupp ingveri ja küüslauguga, rukolat ja pähkleid ka

Nii nagu paljude toitude puhul, sai seegi supp alguse külmkapi revideerimisest:
"Nii-nii, mis meil siin siis on. Pakk keedetud pisikesi peete.  Hakkab juba looma. Kui peedid olemas, saab raudselt midagi head süüa. Kotike rukolalehti. Teeks peedi-rukola salatit? See on mõnus küll, eriti kitsejuustu ja seedermänniseemnetega, mmmm... aga nõup. Seekord tahaks hoopis midagi sooja ja soojendavat. Midagi hingele. Saagu suppi!"
Küüslauk, ingver, vürtsköömned, balsamico ja oliivõli on mul alati olemas, seekord nõudis ära kasutamist ka poolik pakk pähkleid.
Ja nii ta sündiski, jooksu pealt ja lihtsalt parasjagu olemasolevatest asjadest: kiirete, maitsvate ja tervislike toitude kategooriasse liigituv peedipüreesupp. Talvisesse aega on ta muidugi kui loodud. Ingver ja küüslauk aitavad ära hoida viiruseid (või siis vähemalt sellesse uskumine) ning toimivad sisemiste soojendajatena. Pähkel annab supile toekust ja krõmpsuvat struktuuri. Ja ilus supp toimib vastukaaluks õues valitsevale monokroomsusele kui tõeline värviteraapia.
Et metspähklite koor annab toitudele mõrkja kõrvalmaitse, kasuta kindlasti poes saada olevaid röstitud ja kooritud pähkleid. Röstimine tugevdab ka pähklite magusat mekki. Kui kooritud ja röstitud pähkleid saada pole, tee need ise. Kuidas, on kirjas postituse lõpus.
Supp sobib ka veganitele, kuna ei sisalda ühtki loomset päritolu toiduainet.

Soojendav peedipüreesupp

500 g keedetud ja kooritud peete
suur peotäis (u 30 g) rukolat
pöidlapikkune jupp ingverit
2 küüslauguküünt
50 g röstitud ja kooritud metspähkleid*
2 sl jahvatatud vürtsköömneid
2 sl palsamiäädikakreemi (cream of balsamico)
2 sl oliiviõli
500 ml vett või köögiviljapuljongit
soola ja musta pipart
serveerimiseks: rukolalehti, hakitud pähkleid, palsamiäädikakreemi, oliiviõli

Tõsta veidi väiksemaks tükeldatud peedid, rukola, kooritud ja tükeldatud ingver ja küüslauguküüned, pähklid, vürtsköömned, palsamiäädikakreem, oliiviõli ja vesi või puljong blenderisse. Püreesta. Vala potti ja kuumuta keema. Lisa maitse järgi soola ja pipart. Keeda vaiksel tulel paar minutit. Kui tarvis, lisa vedeldamiseks veel vedelikku. Serveerimisel tõsta supp taldrikutesse  ja puista peale mõned rukolalehed. Nirista veel supile veidi palsamiveiniäädikat ja oliiviõli ning puista peale hakitud pähkleid. Nii lihtne see ongi.

*Kui poest ei õnnestu röstitud ja kooritud metspähkleid hankida, valmista need ise. Tee kohe suurem kogus, siis on hiljemgi käepärast. Laota pähklid ühe kihina küpsetusplaadile või ahjuvormi ja rösti ahjus 180 kraadi juures umbes 15 minutit. Vala kuumalt puuvillase köögirätiku keskele. Keera rätik kokku ja lase pähklitel mõned minutit seal sees aurata.  Seejärel rulli pähkleid rätiku sees, kuni koored eemalduvad. See, kui osaliselt veidi koort külge jääb, ei ole probleem. Noki kooritud pähklid rätikust kooretükkide vahelt välja.

Retsept ilmus ka Arteris, 8. veebruaril 2015 

21. veebruar 2015

Kartulikoogikesed seenesalatiga

kartulipliinid seenesalatiga

See pilt on tegelikult tehtud juba suvel, kui kokkasin ja pildistan Eesti Kartuli veebilehe tarvis kartulitoite. Kui mõnd mu toiduprojekti kõrvalt vaadates käivad lapsed kauge kaarega mööda ja väljastavad nii verbaalseid kui kehakeelelisi sõnumeid teemal "midagi normaalset siin majas ju süüa ei anta", siis kartuliteema oli neile küll vägagi meeltmööda. Nii kui midagi valmis sai ja pildistamiseks läks, oldi kohal ja ootel. Ühele pildile sobis kartuliampsu näppav tütar nii hästi, et jätsingi ta sinna käemodelliks.
Sellised kartulikoogikesed on kindlasti väga paljude perede retseptirepertuaaris. Kartuliputru jääb vahest ju ikka üle ja see on vägagi maitsev viis seda ära kasutada. Iseenesest ongi nii kartulikoogid kui ka soolaseenesalat hästi lihtsad ja argisedki, aga maitsevad ju nii hästi! Seepärast ei näe ma ühtki põhjust, miks ei võiks neid vormistada ka vähe pidulikumalgi puhul suupisteteks.
Eile jäi silma Eesti Toiduainetööstuse üleskutse panna vabariigi aastapäeva pidulauale ainult Eesti toitu. No ma ei kujuta küll ausalt öeldes ette, kuidas üldse muudmoodi saakski. Seegi toit on samuti nii eestimaisest toorainest kui vähegi olla saab. Pisikesteks suupisteteks prae väiksemad ja õhemad pätsid ja katteks võib seenesalatile asemel ju tõsta ka muud, näiteks pliinide kombel kalamarja, hapukoort ja sibulat. Ja kui kartulipätse pole plaanis praadida, siis sedasama imelihtsat seenesalatit võib ju pakkuda kasvõi rukkileivaga.
Olgu need retseptid siia kirja pandud kui väike meeldetuletus lihtsatest ja maitsvatest Eesti maitsetest.

Kartulikoogid:
(5 pätsikest. Kui on rohkem kartuliputru, saab lihtsalt koguseid suurendada)

2,5 dl või ja piimaga tehtud kartuliputru
1 muna
veidi soola
praadimiseks või ja õli segu

Klopi muna lahti ja sega kartulipudruga ühtlaseks. Maitsesta vajadusel soolaga. Vormi käte vahel viis pätsikest ja prae need pannil madalal kuumusel või ja õli segus mõlemalt küljelt kuldseks.

Seenesalat:

1 dl leotatud ja hakitud soolaseeni
1 dl hapukoort
(soola)
rohelist sibulat või tilli

Seenesalatiks sega hakitud seened hapukoorega, maitsesta vajadusel soolaga. Paku kartulipliine seenesalatiga, kaunistuseks haki rohelist sibulat või tilli.

19. veebruar 2015

Toortatrast "risoto" seentega

tatra "risoto"

Et idanaabrile kehtestatud sanktsioonide tõttu pidavat sealsed restoranid vaevlema toorainepuuduses, olla osad neist tulnud nutikale ideele keeta risotot riisi asemel tatrast. Kuulsin seda infot teiseltpoolt telefoniliini, kui mulle helistati telest ja paluti tatra"risotot" Terevisiooni keetma tulla. Jutumärkides on risoto siin muidugi seetõttu, et tegelikult käib ta ikka riisist, seda juba selle sõna esimesest poolest lähtuvalt. Muidugi saab risoto-meetodil keeta sarnast rooga ka teistest teraviljadest, näiteks kruubist (orsoto) või tatrast või speltakruubist jne. Tatra"risoto" (tatroto?) leiutamise au ei saa venelased aga küll kuidagi endale võtta, sellist tüüpi roog on ammugi maailmas liikvel. Peamiselt haakumas tervislikuma toitumise teemadega ja tehtuna justnimelt toortatrast. Toortatrast on tehtud ka minu roog. Toortatatart on võimalik hankida täitsa kodumaisena, kasvatajaid, töötlejaid ja pakendajaid on juba täitsa mitmeid. Ja see on väga tore.
Tavapärasest tatrast eristab toortatart välisel vaatlusel eelkõige värv. See ei ole mitte pruun, vaid roheline. Pruuni tatra kestad on eemaldatud kuumutades, seepärast muutub ka terade värv pruuniks. Ühtlasi läheb kuumutamisel kahjuks kaotsi palju tatra imetabaselt väärtuslikke toitaineid. Toortatra puhul kuumutamist ei toimu, kestad eemaldatakse muul viisil, peamiselt kuivkoorimise teel. Nii säilib tatras oluliselt rohkem toitaineid. Toortatra maitse on pehmem ja mahedam, kui pruuni tatra maitse. Toortatar valmib kiiremini. Kes veel toortatart pole proovinud, tehke seda kindlasti. Ja paljud neist, kes proovinud, ilmselt ongi juba vahetanud toortatra seni kasutatu vastu välja.
Sellesama risotolaadse roa sees saavad toortatra terad just parasjagu valmis vaid 20 minutiga. Seened sobivad tatraga imehästi, nende koosluses ei tule pettuda ka selle toidu puhul. Tulemus on väga maitsev.

Toortatrast “risoto” seentega

toortatar15 g (väike peotäis) kuivatatud puravikke
1 dl keeva vett
2 sl oliiviõli
2 sl võid
1 sibul
2 küüslauguküünt
200 g toortatart
1 dl valget veini
700 ml kuuma köögiviljapuljongit
50 g riivitud parmesani juustu
50 g võid
200 g (külmutatud) puravikke, šampinjone või muid seeni
serveerimiseks riivitud parmesani, hakitud peterselli või murulauku, musta pipart

Vala kuivatatud puravikele kuum vesi ja lase pool tundi seista. Haki sibul ja küüslauk. Kuumuta paksupõhjalise poti põhjas oliiviõli ja või. Prae madalal kuumusel sibul ja küüslauk läbipaistvaks. Lisa tatar. Kuumuta segades nii, et kõik tatraterad oleksid rasvainega kaetud ja kuumeneksid läbi. Vala peale vein, lase paar minutit keeda. Nüüd hakka lisama kulbitäie kaupa puljongit. Koos esimese kulbitäiega lisa ka kuivatatud puravikud koos leotusveega. Enne järgmise kulbitäie lisamist peab vedelik olema tatrasse imbunud. Sega peale igat ja enne jägmist lisamist tatart, et sellest eralduks võimalikult palju tärklist, mis muudab toidu risotole omaselt kreemjaks.
Prae vahepeal pannil külmutatud või värsked seened killu võiga.
Tatra parajale pehmenemisele kulub kokku umbes 20 minutit. Selle ajaga peaks olema ka kogu puljong ära kasutatud. Lõpuks lisa roale tükkidena või ja riivitud parmesan. Klopi lusikaga toidu sisse.
Paku tatra”risotot” kohe pärast valmimist. Serveerides tõsta igale portsule praetud seeni, raputa peale peterselli (või murulauku) ja parmesani. Jahvata lõpuks veel peale värsket musta pipart.

tatra "risoto"

Videoretseptina saab mu tatrateemalist videolõiku "Terevisioonis" vaadata siin

15. veebruar 2015

Vastlakuklid 2015. Täisterajahust, jõhvikavõidega.

vastlakuklid

Vastlapäev on küll alles tulemas, aga esimesed vastlakuklid said tehtud juba nädala eest tehtud ja on ammugi pintslisse pistetud.
Seekord sai mindud veidi riskantset, aga samas põnevat teed: kuklid valmisid Maakauba soovil (teen nendega retseptide osas koostööd) täisterajahust. Ja teate mis, need said ulmehead! Maitsesid väga ka lastele. Loomulikult ei saa neid ühte patta panna valgest nisujahust vastlakuklitega. Valgest jahust kuklid on...no esiteks valged loomulikult, täisterajahust kuklid aga tumedamad. Tumedam värv ei ole iseenesest halb asi ju, aga vajab ehk harjumist, kui siiani on ainuõige tundunud lumivalge sai. Valgest jahust kukkel on lisanditeta üsna plass (kui lihtsalt magus maitse välja arvata), täisterajahust kuklis on aga tunda mõnusat teravilja maitset. Keha on neid süües rõõmus, sest saab rohkelt kiudaineid ja muud head kraami, mis täisteras leida.
Tuleb märkida, et meil müüdavad täisterajahud on üsna erinevad. Tavapoes müüdava suurtootja täisterajahuga, millele peale kirjutatud graham jahu, ei ole ma küpsetamisel paraku eriti häid tulemusi saanud. Saia maitse on kuidagi liiga kore ja tekstuur puisevõitu. Neis vastlakuklites kasutasin Kaarli talu täisterajahusid (speltanisu ja tavaline nisu pooleks), mis on värsked, hästi peene jahvatusega, kohevad ja pehmed jahud. Kvaliteetsest peene jahvatusega täisterajahust saiakesi küpsetades ei ole põhjust peljata, et tulemus jääks kuidagi kuiv või saepurune - saiad ei ole lihtsalt valged (arusaadaval põhjusel: täisterajahu on ju rafineerimata), küll aga pehmed ja kohevad. Boonusena veel kasulikud ka.
Valgest nisujahust vastlakukkel on ka hea, loomulikult. Kui see on ise tehtud või värskelt mõnest väikesest pagarikojast kätte saadud - super! Et ma ise aga kaldun üha enam sinnapoole, et süüa võimalikult vähe töödeldud ja teada päritoluga toiduaineid, millest mu keha saaks vähem tühje kaloreid, on siinsed vastlakuklid täpselt kümnesse.
Sidrunivõide ainetel valmistatud kodumaistest jõhvikatest võie, mis kuklite vahel, sobib viljase maitsega suurepäraselt. Annab hapusust ja särtsu. Jõhvikavõie on niisama ka hästi mõnus, sobides ideaalselt saiale, küpsistele, korvikestesse, tordi vahele. Loomulikult ka otse purgist limpsimiseks!

Täisterajahust vastlakuklid jõhvikavõidega
15 tk.

25 g presspärmi
1,5 sl toor-roosuhkrut
0,5 tl soola
2,5 dl leiget piima
100 g sulavõid
1 muna
200 g Kaarli talu nisu-täisterajahu (peen jahvatus)
200 g Kaarli talu speltanisu-täisterajahu (peen jahvatus)
1 tl jahvatatud kardemoni
määrimiseks 1 muna

Täidiseks:
jõhvikavõiet (vt. allpool eraldi retsepti)
200 ml vahukoort
1 tl vanilliekstrakti või -suhkrut
1 sl toor-roosuhkrut

peale raputamiseks tuhksuhkrut

Vedelda pärm koos suhkru ja soolaga leiges piimas. Sega jahud omavahel. Lisa pärmisegule pool jahukogusest. Klopi segamini ja lase soojas kohas rätikuga kaetult kerkida, kuni taina pinnale tekivad väikesed mullikesed. Selleks kulub umbes tund.
Sega seejärel eeltainale juurde kardemon, sulatatud või, lahtiklopitud muna ja ülejäänud jahu. Sõtku, kuni saad ühtlase läikiva taina, mis käte ja kausi küljest lahti lööb. Suureks abiks on siin tainakonksuga köögikombain. Käsitsi sõtkumisele kulub vast 10-15 minutit, mitte vähem. Tainas jääb üsna õhuline, pehme ja kerge.  
Pane tainas uuesti sooja kohta 1 tunniks kerkima.
Kerkinud tainast vormi kuklid. Tainas ei tohiks tänu võisisaldusele eriti kleepida, aga kui siiski hakkab käte külge, kasuta kuklite vormimisel jahu. Tõsta kuklid kahele küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Kata rätiga ja lase kerkida veel paarkümmend minutit. 

tainasvastlakuklid

Määri munaga ja küpseta 220 kraadises ahjus u 12 minutit.

vastlakuklid

Lõika jahtunud kuklitelt tükk pealt ära. Uurista veidi sisu välja. Tõsta igasse kuklisse 1-2 sl jõhvikavõiet. 
Vahusta koor vanilli ja suhkruga. Tõsta jõhvikavõidele vahukoor.  Aseta äralõigatud kuklitükike õrnalt peale. Sõelu peale tuhksuhkrut.


jõhvikavõie

Jõhvikavõie ehk -curd

250 g jõhvikaid
0,5 dl vett
1+1 dl toor-roosuhkrut
3 munakollast
60 g võid


Tõsta jõhvikad (külmutatuid pole vaja enne sulatada), vesi ja 1 dl suhkrut potti. Keeda kaane all 10 minutit. Seejärel püreesta saumikseriga. Kata anum, kus püreed hoiad, toidukilega (see on vajalik, et “nahka” ei tekiks) ja jahuta leigeks. 
Klopi munakollased kahvliga lahti. Sega leige jõhvikapüreega. Sega hulka veel 1 dl suhkrut. Lase segu segades potis segades kuumaks ja lisa tükkidena 60 g võid. Kuumuta pidevalt segades umbes 7 minutit. Ära keema lase, siis võib muna tükki minna.
Tõsta võie purki, kasuta külmalt. 



Klassikaliste vastlakuklite ja suitsulihaga hernesupi retseptid on siin: Hernesupp ja vastlakuklid: vastlapäev!


vastlakuklid

MAITSVAID VASTLAID JA IKKA PIKKI LINU!

11. veebruar 2015

Hernehummus

hernehummus

Vastlapäeva hernesupi eelproovi tehes suutsin (taas) sellises koguses herneid leotada, et neist suppi tehes oleks seda jagunud tervele rügemendile. Rügementi polnud aga käepärast, leotatud herneid jäi parasjagu üle ja nendega tuli midagi ette võtta. Tegin hernehummust. Hummus nagu hummus ikka, lihtsalt tavapäraste kikerherneste abil läksid käiku meie oma armsad herned. 
Hernehummus sobib hästi dipiks toorestele köögiviljakangidele, samuti paksu või õhukese lavaši või  mõne muu saiaga. Lavašikrõpsude või näkileivaga ka täitsa mõnus näksimine. 
Nagu ikka hummuse puhul, on maitseainete kogused soovituslikud. Nii et kui soovid vähem hapukat, lisa vähem sidrunimahla, kui teravamat, uha aga rohkem tšillit sisse. Tahiini (seesamipasta) jätsin seekord lisamata, aga kui purk kodus olemas, võib ju supilusika sedagi hernehummusesse panna.
Kui leotad herneid spetsiaalselt hummuse tarbeks, tuleks siin antud koguse tarbeks kuivatatud herneid võtta 100 grammi. Kata nad rohke külma veega ja leota öö läbi. Leotades kaal kahekordistub.

Hernehummus

200 g leotatud rohelisi kuivatatud herneid
1 küüslauguküüs
2 sl oliiviõli
2 sl sidrunimahla
1 tl vürtsköömneid
0,25-0,5 tl tšillihelbeid või - pulbrit
4-5 sl vett
u 1 tl soola
serveerimiseks: oliiviõli, paprikapulbrit, värsket koriandrit või peterselli

Nõruta ja loputa leotatud herned. Keeda herneid umbes pool tundi vähese soolaga maitsestatud vees. Nõruta ja kuivata kergelt köögipaberi vahel. Surista kõik ained olemasoleva purustava köögimasinaga ühtlaseks massiks. Vett ja soola lisa esialgu veidi vähem, reguleeri nende kogust vastavalt sellele, kui paksu hummust soovid ja kuidas soolasus tundub. 
Sööma hakates nirista hummusele peale oliiviõli ja puista veidi paprikapulbrit ning värsket koriandrit või peterselli.

10. veebruar 2015

Mascarpone-kama trühvlid

mascarpone-kama trühvlid

Veebruar on pidude ja tähtpäevade kuu. Vastlapäev, sõbrapäev, vabariigi aastapäev. Meie peres kahel lapsel sünnipäevad ka veel! Põhjust maiustamiseks igatahes jagub.
Need kreemja sisuga trühvlid on tehtud tegelikult ühe siinse varasema postituse ainetel, lisasin seekord täidisesse veel valget šokolaadi ja marjadeks on kodumaised külmkuivatatud pohlad ja mustikad. Külmkuivatatud metsamarjadele ei ole lisatud suhkrut ja nad jäävad trühvlites hästi mõnusad hapukad. Külmkuivatamisel on säilinud kõik marjade kasulikud omadused. Kui külmkuivatatud marju ei õnnestu hankida, võib kasutada tavalisi kuivatatud jõhvikaid. Haki need enne lisamist veidi peenemaks, et trühvlites oleksid väiksemad tükid. 
Kasutasin trühvlites Esko talu mascarponet, mille konsistents ei ole taotluslikult päris kreemjas, vaid pigem selline veidi kohupiimane. Mitmes muus kohas kasutamiseks on ta ka niimoodi ka väga hea, aga et trühvlite sisu oleks siidine, saumikserdasin mascarpone koos šokolaadiga läbi. Kui kasutada kreemise ja ühtlase konsistentsiga mascarponet, võib selle sammu vahele jätta.
Katteks võib kasutada erinevaid variante, mis aga endale sobivaim tundub. Minu lemmik on ikka õhuke krõmpsuv šokolaadikate, see on pehme kreemja sisuga toredasti kontrastis. Aga ka kakao ja kama-kaneeli-suhkruseguga kaetud kommid on igati head.
Kamamaitse ei ole siin kommides selline, mis kõigest üle käiks. Pigem jääb ta tagasihoidlikuks taustalauljaks, kelleta siiski ei kõlaks muusika nii kaunilt, kui võiks. Ühtlasi aitab kama trühvlisisu siduda ja ühtlasemaks muuta.
Trühvleid tuleks toorjuustust sisu arvesse võttes hoida külmkapis ja säilitamisel lähtuda mascarpone säilivusajast. Karta aga muidugi on, et nad saavad enne otsa...


Mascarpone-kamatrühvlid
mascarpone-kama trühvlidu 23 tk.

200 g valget šokolaadi
250 g mascarponet
30 g külmkuivatatud pohlasid või mustikaid või mõlemaid pooleks (võib asendada tavaliste kuivatatud jõhvikatega, haki need veidi peenemaks)
3 sl kama
1 sl Vana Tallinna likööri (soovi korral)

Katmiseks variandid:

- 150 g tumedat šokolaadi (vesivannil sulatatult)
- kakaopulbrit
- võrdses koguses kama, kaneeli ja toor-roosuhkrut
Sulata valge šokolaad vesivannil*. Lase veidi jahtuda. Sega hulka mascarpone. Mikserda saumikseriga täiesti ühtlaseks kreemiks. See mikserdamine on hädavajalik siis, kui mascarpone on veidi tükiline, aga ei tee halba muidu ka.
Lisa külmkuivatatud marjad, kama ja liköör, kui viimast kasutad. Jäta mõned marjad kaunistuseks. Sega läbi ja lase massil tund aega külmkapis taheneda.
Vormi seejärel klassikalise trühvlikommi suurused pallid ja tõsta need suurele taldrikule asetatud fooliumile. Lase külmkapis veel pool tundi taheneda.
Oma soovi kohaselt kasta trühvlid kas tumedasse šokolaadi või veereta neid kas kakaos või kama-kaneeli-suhkru segus. Kaunista kuivatatud marjadega. Hoia komme külmkapis.

mascarpone-kama trühvlid


*Võta kuiv ja puhas kuumakindel kauss ja tükelda sinna šokolaad nii peeneks kui võimalik. Kuumuta kastrulis vett auramiseni. Tõsta kastrulile šokolaaditükkidega kauss. Jälgi, et kausi põhi ei puutuks veega kokku, šokolaadi sulatab ainult kuum aur! Sega šokolaadi sulamise ajal spaatli või lusikaga. Kohe kui šokolaad on sulanud, tõsta kauss kuuma auru kohalt ära.

Postitus valmis koostöös Maakaubaga. Maakaup toob linnarahvale Eesti talunike ja väiketootjate kasvatatud ja valmistatud toiduaineid. Läbi retseptide, kus neid tooteid kasutan, on mulgi loodetavasti võimalus anda oma väike panus nende tublide ja ettevõtlike inimeste tegevuse edendamisse ja ühtlasi propageerida puhta kodumaise toidukraami kasutamist.


9. veebruar 2015

Röstitud broccolini oliiviõli, sidruni ja parmesaniga

roasted broccolini

Meie kaubandusvõrku on lõpuks ilmunud tore roheline köögivili, mida välismaal tuntakse broccolini nime all. Ega ei oskagi eesti keeles teda muudmoodi nimetada kui... brokoliini? Rimis müüakse teda hoopis ühe teise nime all, aga kuna ma sellist sõna varem kohanud polnud ja pakend ammugi kõige kaduva teed läinud, siis polegi see mul enam meeles. Olgu siis selles postituses ta pealegi võõrapäraselt, aga vähemalt õigesti, broccolini.

broccolini

Tegu on köögiviljaga, mis sarnaneb välimuselt brokolile, aga on saledam ja pikemate vartega. Õisikud on väiksemad kui brokolil. Jaapanist pärist taim on brokoli ja kai-lani (Hiina lehtkapsas) ristand. Tema pikad saledad varred tuletavad nii oma välimuselt, tekstuurilt kui maitselt meelde veidi sparglit. Olen välismaa kokaraamatutes ja toiduajakirjades alati vaadanud retsepte broccoliniga ja mõelnud, kuidas see võiks maitsta ja mille poolest brokoliga välimuselt nii sarnane taim temast maitselt erineb. Erineb ikka päris korralikult. Broccolini on magusa, õrna ja rafineeritud maitsega. Temas pole mingit mõrkjust ega kibedust, mis võib brokoli puhul ette tulla.
Tervislikkuse ja toiteväärtuse poolest on broccolini brokoliga üsna sarnane. Rohkelt vitamiine, mineraalaineid, antioksüdante, kaloreid samas vaid näpuotsaga. Me like! Ja põhiline, mis mulle meele järgi, on ikkagi broccolini maitse. See on tõesti imeline. Ei mingit kibedust, mahe ja peen.
Broccolinit saab köögis kasutatada nii mitmel moel. Ta on mõnus ka lihtsalt toorelt. Kui kuumutada, võiks meeles pidada sama, mida brokoli ja spargli puhulgi: vähem on parem - kergelt krõmps broccolini on superhea. Aurutamise või keetmise puhul piisab talle mõnest minutist, ahjus röstimiseks kulub 15-20 minutit. Valmistusviisidest sobivad kõige paremini vast aurutamine, röstimine, keetmine (pigem blanšeerimine, paariks minutiks vette ja valmis!)  Lisada võib teda vokiroogadesse, salatitesse, suppidesse jne. Soovin igatahes sellele rohelisele vitamiinipommile meilgi kõrget tähelendu ja hästi palju kasutust, ta on igati väärt avastamist ja katsetamist.

Et sarnasus spargliga kummitas, proovisin broccoliniga ära oma lemmikroa sparglist - ahjus oliiviõliga röstitud, maitsestatud sidrunimahla ja parmsaniga. Ja oi kui maitsev sai broccolini sel moel! Seda võib süüa täitsa omaette roana või lisandina näiteks pannil praetud kala juurde.

Röstitud broccolini oliiviõli, sidruni ja parmesaniga


broccolini


200 g broccolinit
2 sl oliiviõli
sorts sidrunimahla
mõned parmesanilaastud
meresoola
musta pipart

Loputa broccolini, kuivata õrnalt köögipaberiga. Laota ühe kihina ahjuvormi. Nirista peale oliiviõli, maitsesta vähekese soolaga (seda saad hiljem söömisel lisada, kui väheks jääb). Sega varsi õrnalt, et nad igalt poolt üleni õliga kaetud oleks.
Rösti 200 kraadises ahjus 15-20 minutit, kuni õisikud hakkavad värvi saama. Pööra vahepeal neid vormis üks kord ringi.
Tõsta ahjust, nirista peale maitse järgi sidrunimahla ning tõmba parmesanist mõned laastud. Ka mõned keerud musta pipart ei tee paha. Söö kohe või hiljem - mulle meeldisid nad ka külmalt väga.

roasted broccolini

8. veebruar 2015

Eriti head ahjus küpsetatud searibid, lihtsal moel

Küpsetatud searibid on puhas mõnutoit. Suvel grillil, talvel ahjus - hea on igatpidi. Valmistamise viise  on muidugi igasuguseid, lihtsalt soola-pipraga maitsestatud ribidest kleepjate ja aasiapärasteni välja. 
Mu seekordsed ribid olid pärit talust ja ei tahtnud nende puhast mekki väga ära peita. Marinaadi sai pandud natuke üht kui teist, mis andsid maitsele veidi vunki juurde, aga ei varjutanud seda. Lõpptulemus oli suurepärane, taldrikud said puhtaks kaabitud ja sõrmed limpsitud. 

pork ribs

Ahjus küpsetatud searibid

1,5-2 kg searibisid (kahe plaadina)
pork ribs2 sl paksu tomatipastat
1 sl valge veini äädikat
(kaks eelmist võib hädaga asendada 2 sl ketšupiga)
2 sl sinepit
1 sl suitsupaprika pulbrit
2 sl tumedat muscovado suhkrut (kui ei ole, siis fariinsuhkur ajab ka asja ära)
soola ja pipart

Kui ribiplaadil on kelme, eemalda see. Lükka lusikavars ribi otsast kelme alla. Tõmba kelme ribi küljest lahti. Võta majapidamispaberiga kelmest kinni ja rebi kelme ribiplaadilt maha.
Maitsesta ribid soola ja pipraga.Tõsta ribid sügavamasse kaussi või plastkarpi. Võid nad muidugi panna kohe ka sellesesamasse ahjuvormi, milles küpsetad.
Sega marinaadi ained kokku. Määri ribidele. Kata anum fooliumiga ja lase ribidel maitsestuda vähemalt 4 tundi. Ideaalne on nii, et paned hommikul hakkama ja õhtul siis küpsetad.
Kui marineerisid ribisid ahjuvormis, võidki selle samamoodi fooliumiga kaetult ahju pista. Kui marineerisid muus anumas, tõsta nüüd ribid ahjuvormi ja kata vorm fooliumiga. Küpseta 150 kraadi juures 2,5 tundi. Tõsta temperatuuri 210-ni. Eemalda foolium. Küpseta veel 15-20 minutit, kuni ribid hakkavad kergelt pealt söestuma.
Lõika ribid kontide vahelt tükkideks ja asu nautima.

pork ribs

3. veebruar 2015

Talvisest ürdikasvatusest tubase "kasvuhoone" abil

Mulle meeldib taimedega tegeleda. Maal on mul kasvuhoone, kasvatuskastid ja lisaks veel põllulapike, mis kõik kokku annavad väga suure osa meie suvisest toidulauast, jagub sügavkülma ja purkidessegi. Nii et köögiviljade ja ürtide suvise kasvatamise kogemus on täitsa olemas. Armastan väga ürte, ka talvel. Talvisest aknalaua-potipõllundusest linnas ei ole mul kunagi midagi välja tulnud. Ürdid kiratsevad, venivad, maitse on nõrk - valgustingimused on meil talvel ikka liig nirud. Nii tassingi poest koju ürdipotikesi, mille eluiga paraku on lühike, nad ongi mõeldud kasutamiseks mõne päeva jooksul. Kui kõike ära ei jõua tarbida, tuleb talvel paraku poolik närtsinud taimeke ära visata. Kahju.
Enne, kui Fiskars mulle oma Kitchen Gardenit katsetamiseks pakkus*, polnud ma sellisest imeloomast kuulnudki. Ja kui olekski, siis olgem ausad, 150 euro kanti küündiv hind oleks pannud ikka mõtlema ja lisaks tootjapoolsele iseenesest  mõistetavale kiidulaulule otsima tõepärast ja praktilist infot ka neilt, kes seda juba kasutanud on.
Eesti keeles ei õnnestunud küll kellegi kogemusi Kitchen Gardeni kasutamise osas lugeda. Inglise ja soome keeles midagi leidsin, aga polnud ka päris see, mida otsisin. Aga tean nüüd vähemalt guugeldamise tulemusena, et Soome ühel ägedamal kokal, Michelini tähega restorani Chef&Sommelier peakokal Sasu Laukkonen' il on Kitchen Gardeneid lausa mitu tükki ja ta on nendega igati rahul.
Nii et jah, eriti ma kasutajate kogemusi ei leidnud, aga kuna ma aga nüüd ei pidanud Kitchen Gardenit ise endale ostma, avaneski hea võimalus ta omal nahal ära proovida. Mis saaks parem olla. Järgnevalt siis kokkuvõte paarikuisest ajast, kui Kitchen Garden mu käes on olnud. Ehk on abiks teistelegi ürdisõltlastele, kes Kitchen Gardenit poes või veebis silmanud ning mõelnud, kas tegu ka väärt asjaga.

kitchen garden (fiskars)

Mis asi see Fiskarsi Kitchen Garden siis õieti on? Tegu on toas ja eelkõige pimedal ajal kasutatav minikasvulava, mis mõeldud ürtide kasvatamiseks. Ta on ümara kujuga, plastmassist, pealmine läbipaistev osa on eemaldatav. Samuti saab läbipaistvat osa niimoodi keerata, et küljele tekib ava, mille kaudu on võimalik ürte hooldada, kasta ja noppida. Ava on ka ülal. See tagab värske õhu juurdepääsu, mõned eriti tublid taimed ronivad sealt kasvuhoo sisse saanult lausa välja.

VALGUS.

Agregaadi keskel on torujas LED-valgusti. Lihtsamal mudelil on valgus lihtsalt valge, väheke peenemal vaheldub see erinevates toonides ning komplektis on kaasas pult, mille abil valgust saab juhtida. Et mulle ei tundunud eriti ahvatlev sinistes ja punastes spektritoonides helklev lambike kööginurgas, oli päris hea meel, kui leidsin pakendist lihtsama mudeli. Ära märkida tuleb see, et iseenesest taimedele värviline valgus meeldib ja neutraalne valge on neile see kõige kehvem variant, aga noh, siinkohal jätaksin endale tugevama õiguse.
Minu meelest valgus on kasutajasõbralikkuse kohalt Kitchen Gardeni kõige nõrgem koht. Kui ma oma talvise köögiaiakese esimest korda vooluvõrku lülitasin ja tema poole vaatasin, pimestas valgus täiega silmi ja pilku ära pöörates plinkisid silmis veel tükk aega mustad täpid - teate ju küll, seesama asi, kui olete südasuvel otse eredasse päikesesse vaadanud. Tol hetkel oli ta muidugi taimedest ka tühi. Kui taimed sees, siis need varjavad valgust ja ta on leebem. Mulle meeldib talvel soe, pehme ja ambientne valgus toas, nii et kööki ma Kitchen Gardenit paigutada küll ei saanud. Valgus on liig ere. Korraks esialgu kaalusin ka kappi paigutamise varianti:), aga kuna elektrilist seadet tuleb hoida lahtiselt, seisab ta mul põrandal suure toa nurgas teiste toataimede juures ja niimoodi toimib asi kenasti, lehtede vahelt kumab toredasti valgust. Oleme kõik harjunud. Aga kui ma tulen pimedas koju ja tänavalt oma akendesse vaatan, näen ikkagi seda helendavat spotti akna ääres. Kes olen mina midagi Fiskarsile ütlema, aga selle valgusega tuleks tootearenduses midagi ette võtta. Lihtsalt köögis tööpinnal seistes, kus tegelikult oleks ta õige koht, on seadme valgus minu jaoks liiga ere, liiga külm. Samas on alati võimalik ju poes asja uurida ja paluda lamp sisse lülitada - ehk ei mõjugi kõigile silmadele nii nagu mulle.
Seade peaks olema ideaalis elektrivõrku lülitatult 16 tundi ja väljalülitatud 8 tundi. Ka taimed vajavad puhkust. Mulle see režiim sobib - õhtul magama minnes lülitan Kitchen Gardeni välja ja hommikul tõustes panen lambi põlema ja ütlen oma nunnudele: "Tere hommikust!".

TAIMEDE POTID.

Kitchen Gardenisse sobivad suuruselt sellised potid, milles poes müüakse ürte. Sellised pisemat sorti. Proovisin sinna toppida ka suuremas potis rosmariini, aga pott läks servade vahel lömmi ja nähes rosmariini esimesi ebamugavuse märke, lasin ta vabaks. Nii et arvan, et Kitchen Garden on sobivaim kasvatamaks taimi just nii suurtes pottides, nagu poeürtidel on. Pottides poeürdid on põhimõtteliselt paljasjuursed taimed, sest mulla kogus on juurte ümber imepisike, juured ronivad potist välja ja taimed kasutavad selle pisukese toitainete koguse, mis mullas on, kiiresti ära. Sellised ürdid on mõeldud kasutamiseks mõne päeva jooksul ja vahepeal peab neid hoidma külmkapis.
Parim osa Kitchen Gardeni juures on minu jaoks see, et poest toodud ürdipotid peavad vastu o-lu-li-selt kauem. Murulauk on elus ja rõõmus olnud pea kaks kuud. Ka muud katsealused - basiilik, koriander, meliss, münt, petersell - on vastu pidanud paar nädalat, kui nad just varem pole lihtsalt otsa saanud. Osad poeürdid kasvavad Kitchen Gardenis mõnevõrra pikemakski, pistes oma ninad ülalt avast välja. Otsa saanud või poolikutest ürtidest uusi võrseid kasvatada aga pole mul õnnestunud. Ilmselt sellesama poe kasvusubstraadiga ei õnnestu ka. Suvel olen õue kasvukasti poeürte küll pistnud ja nad edenevad kenasti. Talvel seda võimalust aga paraku pole. Kui talvine poeürt istutada ümber korralikku mulda ja siis panna Kitchen Gardenisse, ehk jagub teda veelgi kauemaks? Pott samas ei saa olla suurem, lihtsalt ei mahu...See tahaks veel läbiproovimist.

fiskars kitchengarden

KASTMINE.

Erinevad taimed vajavad vett erinevalt. Kitchen Gardenis ei kasteta ürte mitte pealt, vaid alt. Pottide all asuvasse soonelisse alasse valatakse nii palju vett, et see ulatuks pottide põhjani. Taimed tõmbavad siis sealt ise endale vett. Neile taimedele, kes vajavad vähem vett (näiteks tüümian), on komplektis kaasas kaks eraldi potikest, mille alla saab paigaldada samuti komplektis oleva filterkanga. Sel moel ei ole juured ega potipõhi veega otseses kokkupuutes, filter jagab vett täpselt nii palju, kui taimel tarvis. 
Kastmine on ürtide puhul ülioluline. Pisikesed potid kuivavad kergesti läbi ja siis võid oma taimekesele  kohe ka head aega öelda. Ülekastmine ei ole samuti hea. Nii et seda asja tuleb korralikult jälgida. Sõrmega mulda katsudes peab see olema mitte kuiv ega vettinud, vaid ühtlaselt ja parasjagu niiske. 
kitchen garden (fiskars)
TAIMED.

Kitchen Gardenisse mahub 7 poe-ürdipoti suuruses erinevat ürti.

Kõige paremini, suisa vastu ootust hästi, on edenenud :

***koriander, murulauk, meliss, münt ja basiilik

Samuti on kenasti vastu pidanud, paar nädalat kauem, kui külmkapis:

**petersell ja salvei

Ilmselt täiesti erinevate niiskusnõudmiste pärast, ei sobinud Kitchen Garden neile:

*till ja tüümian

KOKKUVÕTTEKS.

Vaatamata alguses olnud ehmatusele seoses valgusega ja paarile ebaõnnestumisele seoses vale kastmisega, olen ma Kitchen Gardeniga suureks sõbraks saanud. Kevadepoole plaanin katsetada seal seemnest kasvatamist.
Plusspoolele läheb see, tubane kasvulava näeb vägagi esteetiline välja ja teda on hõlbus puhastada. Ilmselt on kõige mõistlikum teda kasutada talvisel ajal poest ostetud ürdipottide eluea pikendamiseks ja seega ka nende ürtide pikemaajaliseks kasutamiseks. Kui on suur ja avar köök, kus ta päris nina all ei ole (see ere valgus!), on Kitchen Garden oma rohelusega kaunis sisekujundusobjekt. Minu köök on üsna pisike, seega pidin ta paigutama eemale, aga värsked ürdid on sellegipoolest kogu aeg käepärast võtta. Ja eemalt, roheluse seest, on valguski oluliselt hubasem.
Nii, et kulla sõbrad Fiskarsist, tagasi te minu käest oma Kitchen Gardenit enam ei saa! :)

kitchen garden (fiskars)

_________________________________________________________________________________

* Eks nii nagu ilmselt ka muude valdkondade blogijatele (ilu- , moe-, elustiili- jne.), pakutakse ka toidublogijatele aeg-ajalt igasuguseid tooteid katsetamiseks. No muid koostööpakkumisi on ka, aga praegu räägin just toidukraamist või köögitarvetest. See, kuidas blogija sellesse suhtub ja mida pakutavaga pihta hakkab, on iga blogija oma asi. Ega kõike ei pea vastu võtma. Need, kes valimatult seda teevad, ei mõju ajapikku enam kuigi usutavalt. Ega oma lõpuks autoriteeti ei nendesamade pakkujate ega lugejate silmis. Ja vastupidi: on blogijaid, kes end igavesest ajast igavesti distantseerivad põhimõtteliselt üldse kõigist koostööpakkumistest. Vaba maa ja blogisfäär, igaüks toimib, kuis õige tundub ja nii ongi järelikult tema jaoks parim.  Ma ikka olen mõnikord,  kui leian, et pakutav on mulle põnev ja kooskõlas muidu ka mu põhimõtete ja eelistustega, asjaga kaasa läinud. Et pean toidublogisid, eriti muidugi neid, kelle pidajad tuttavad on, enamjaolt usaldusväärseks allikaks, katsun ise sellele vastavalt siingi toimida. Midagi vastu võtnud, olen samas ka kohe kokku leppinud, et ära osta mind ei saa ja kirjutan oma kogemusest ikka täiesti ausalt. Ja peidetud reklaami ei ole siin kunagi, tasuta lõunad on kõik vastavalt märgistatud:)
Käesolev postitus valmis koostöös Fiskarsiga.