29. august 2015

Kukeseene-suvikõrvitsa frittata

kukeseene-suvikõrvitsafrittata

Võibki suvele joone alla tõmmata. Või noh, tegelikult peab, ehkki kohe üldse ei tahaks veel. Kõik need pealtnäha lohutavad mõtted puna-kollaste lehtede värvimöllust pargis, mida triibutavad puude vahelt paistvad veel pehmed ja soojad, kuid juba madalad päikesekiired. Kõdulehtede ja märja sambla järgi lõhnavate metsaskäikude ootus, korv seentest üle ajamas (viimane lausepool on suure küsimärgiga, aga no unistada ju võib, eks). Kõrvitsakuhilad ja sibulavanikud turul, ahjus hauduvad pajaroad, tummised punaveinid...
Jah, see kõik on muidugi tore ja kui ta käes, ilmselgelt ka täiega nauditav. Praegu aga ei peleta kõik need kaunid sügispildid siiski mu kurbust lahkuva suve pärast. Eks need juuni-juuli ilmad ju jätsid soovida muidugi, aga tänu imelisele augustile võib siiski taaskord nõustuda rahvatarkusega lõpp hea, kõik hea. Ja oligi hea! Homme kolime me maalt linna tagasi ja oi, kuidas ma ei taha seda teha. Kõik on siin veel nii ilus. Roosipõõsad ja elulõngad õitsevad veel täiesti hullumeelselt, nagu ette aimates peagi saabuvat kaamost ja varjusurma. Kanarbikuväljad laiutavad vaheldumisi punakakaks tõmbuvate mustikavartega koduse männimetsa all. Aiamaale jäävad veel küpsema kurgid, suvikõrvitsad, kõrvitsad,oad, kartulid, ürdid.  Kasvuhoonesse tomatid, paprikad, tšillid. Aga meie peame minema, sest kool ootab. Õnneks on maakodu nii linna lähedal, et nädalavahetuseks kohalesõitmine ei ole mingi suuremat sorti ettevõtmine. No ja arvestades seda, et ma tassisin kevadel siia pea kogu oma pildistamiseks vajalike taustadehunniku, lisaks kastide kaupa töötegemiseks vajalikke nõusid ja tekstiile, tuleb mul juba järgmisel nädalal vist veel mitu edasi-tagasi tretti ette võtta.

Kui ma täna hommikul frittatat küpsetasin, head lõhnad ahjust tulemas, kurtsin kaasale, et on ikka häda nende lastega. Tegin tõeliselt maitsva hommikusöögi ja mitte ükski neist (frittata küpsetamise ajal põõnasid nad veel õndsat koolivaheajaund, nii et saime rahulikult neid taga rääkida) ei söö ju seda. Ühele ei meeldi kukeseened. Teine ei söö muna (!). Kolmas ei salli silmaotsas suvikõrvitsat. Aga noh, sest polnudki hullu midagi, jäi meile rohkem. Kusjuures olen õnnelik siiski väikese töövõidu üle, sest see laps, kes armastab kukeseeni, aga ei söö mune, maitses siiski oma lemmikutest kukekate pärast frittatat ja tuli välja, et muna polegi nii õudne - sõi lausa kaks lõiku. Juhhuu!
Kui kukeseened oleksid ka siit lähedalt korjatud, siis võiksin seda toitu küll nimetada kohalikust kohalikumaks, sest nii munad kui suvikõrvits on pärit lähima saja meetri raadiusest. Noh, nüüd on ta siis peaaegu kohalik :). Igatahes väga maitsev munaroog sai, soovitan kindlasti proovida. Sobib hästi hommikuseks toekamaks eineks, ooteks ja miks mitte kergeks lõunakski.

Kukeseene-suvikõrvitsa frittata

6 muna
1 dl piima
1 sibul
200 g kukeseeni
1 sl võid
100 g suvikõrvitsat
soola ja pipart

Lülita ahi 180 kraadi peale soojenema. Löö munad vispliga lahti, lisa piim ja klopi läbi. Maitsesta vähekese soolaga.
Haki sibul ja seened. Sulata pannil või. Prae sibulat-seeni keskmisel kuumusel, kuni sibul on läbipaistev ja seened pehmemad, umbes 7 minutit. Maitsesta soolaga.

  kukeseened

Vala sinnasamasse pannile munasegu. Viiluta suvikõrvits õhukeselt. Laota viilud munasegule, vajuta veidi allapoole, nii et osaliselt oleks munaga kaetud. Jahvata peale pipart.

kukeseene-suvikõrvitsafrittata

Küpseta pannitäit ahjus 180 kraadi juures umbes 20 minutit, kuni muna on hüübinud ja frittata kuldne. Jahvata peale veel soovi korral pipart ja hakitud maitserohelist. Till, petersell, murulauk - kõik sobivad hästi.

kukeseene-suvikõrvitsafrittata-4
kukeseene-suvikõrvitsafrittata

Kukeseene-suvikõrvitsakombinatsioone on siin varasemastki, vaata ka neid:  

Kukeseene-suvikõrvitsakotletid

Ja siin üks teistsuguste lisanditega frittata:

Spargli ja peekoniga frittata

28. august 2015

Suvikõrvitsanuudlid maapähklikastmega

suvikõrvitsa"nuudlid" maapähklikastmega

Viimase paari nädala populaarseim otsingusõna blogis "mustikate" kõrval on "suvikõrvits". No ja üllatavat ei ole siin muidugi midagi, hooaeg ju! Mustikaaeg hakkab küll tasapisi läbi saama, aga suvikõrvitsat jagub veel korralikult. Võib juhtuda, et suvikõrvitsat ennast on oluliselt rohkem, kui ideid ta kasutuseks.
Mõned mõtted, mida nende toredate viljadega peale hakata, olen varasematel aastatel kirja pannud ja igal aastal suvikõrvitsahooajal teen neid kõiki vähemalt korra. Näiteks:

Mahlane suvikõrvitsakeeks
Suvikõrvitsakotletid küüslaugu-jogurtikastmega
Röstitud patisson (patissongi ju suvikõrvits)
Kukeseentega täidetud suvikõrvits
Suvikõrvits mündi ja küüslauguga
Sidruniga suvikõrvitsamoos ehk päikesemoos
Praetud suvikõrvitsaõied 
Toorjuustu, salvei ja anšoovistega täidetud suvikõrvitsaõied

ja veel mitmed teised. Siis vasakul veerus on teemana "suvikõrvits" olemas, kõik suvikõrvitsat sisaldavad toidud kenasti sellele klikates all leitavad.

Nendele olemasolevatele lisaks panen kirja veel ühe idee, kuidas suvikõrvitsast midagi maitsvat, tervislikku ja põnevat teha. Justnimelt idee, sest retsept öelda on selle kohta, et ribasta suvikõrvits ja sega kokku maapähklikastmega, ilmselge liialdus.  Aga jah, nii lihtne see ongi.
Suvikõrvitsast zoodles'ite (zucchini+noodles), spiraalide, nuudlite või spagettide või julienne'i või kuidas iganes keegi soovib neid ribakesi nimetada, on vaja abimeest. Selleks võib olla köögiviljakoorijaga sarnane lõikur (julienner), mis siledate ribade asemel lõikab oma sakilise teraga köögiviljadest ribasid. Väga asjalik töövahend. Sellise vidinaga saab kenad spiraalsed ribad, kui tegu on pika suvikõrvitsaga. Lühema suvikõrvitsa puhul spiraale ei saa, tulevad lihtsalt nii pikad ribad, kui on suvikõrvits. No ja muidugi on olemas ka mandoliinid ja elektrilisedki abivahendid, millega köögivilju ribastada. Ükski neist aga ei tee spiraale, mis ei tähenda muidugi, et ribadel midagi viga oleks:)
Mul on  spiraalsete pikkade ribade tegemiseks selline hiiglaslikku pliiatsiteritajat meenutav jubin (sarnane sellega siin), millesse saab pista kas porgandi, kurgi, suvikõrvitsa või mõne muu köögivilja ja siis kruttides valmistada vahvad spiraalid. Ostsin selle Madridist ühest köögipoest ja see maksis vaid 3 või 4 eurot, aga abiline missugune! Ehk leiab meiegi köögitarvete poodidest midagi sarnast, valik on ju nüüd juba päris suur siingi.
Ribad saab loomulikult valmistada ka käsitsi, lõigates lihtsalt suvikõrvitsast pikisuunas õhukesed viilakad ja siis need omakorda lõigata peenikesteks ribadeks.
Ja kui siis ribad või spiraalid valmis on, saab nendega edasi teha nii palju toredat ja maitsvat. Võib korraks pannil tilgas õlis läbi kuumutada ja segada ürtide, küüslaugu, peekonitükkide või millegi muu meelepärasega. Niisamuti korraks läbi praadinuna võib neid segada keedetud spagettide ja koorese pastakastmega, tulemuseks mõnus pasatroog, kus ei saagi aru, milline ribadest siis nüüd päris- ja milline suvikõrvitsaspagett.
Aga ka niisama toorelt saab suvikõrvitsanuudlitest maitsva salati. Kastmeks võib valmistada lihtsa segu oliiviõlist ja sidrunimahlast, lisada veel tšillit, küüslauku, ürte. Minu selleaastane avastus on segada suvikõrvitsanuudleid maapähklikastmega. Maapähklikaste sobib eriti hästi siis, kui tahaks muidu hästi kalorivaesele suvikõrvitsale veidi toekust lisada. Niimoodi pole ta enam lihtsalt salat, vaid üsna toitev eraldi roog, mis sobib kasvõi kergeks lõunaks.
Thai Choice valikus on Satay-kaste, mida eelkõige teatakse kui tüüpilist lisandit aasiapäraste satay- kanavarraste juurde. Täpselt samahästi sobib aga seesama Satay kaste ka köögiviljade dippimiseks või salatikastmeks, neil juhtudel võib soovi korral kastet veidi vedelamaks teha, segades natuke kookospiima. Ta on väga mõnusa naturaalse maitsega (seda on ka koostisained), parasjagu on ka vürtsikust. Valmis kastet kasutades saab suvikõrvitsaroa lauale kohe eriti kiiresti ja lihtsalt. Kel isu kõik ise teha, siis maapähklikastet saab ise teha nii:

2 küüslauguküünt
1,5-1 tšillikauna (või 0,5 tl tšillihelbeid)
3 sl maapähklivõid
2 tl sojakastet
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 tl jahvatatud koriandrit
u 4 sl kookospiima või vett
soola, pipart

Purusta küüslauguküüned ja haki tšilli hästi peeneks. Sega kõik maapähklikastme ained omavahel ja vedelda kaste vee või kookospiimaga parajaks.
Sega sobiv kogus maapähklikastet suvikõrvitsanuudlitega, raputa peale värsket koriandrit või peterselli ja lase hea maitsta.

24. august 2015

Mustikasmuuti kookospiima ja chia seemnetega

blueberry and coconut milk smoothie

Nädalake veel ja ongi suvi läbi. Kalendri järgi muidugi veel mitte.  Aga viimased 20 aastat, kui meil kooliskäivaid lapsi peres, on 1. september tähistanud minu jaoks ikkagi sügise algust. Jah, ehkki päevad on veel kuumad ja päikest täis, merevesi soe, on ta juba õhus. Hommikuti ja õhtuti on kastemärja rohu lõhn teistsugune, külm ja kõduhõnguline. Värvid on koltumas ja õuepealsed kased puistavad juba paar nädalat kollaseid lehti. 
Mets on suve lõpus mu meelest ilusam kui ükskõik mis muul ajal. Pohlad punetavad nagu pärlid lillade laikudena õitseva kanarbiku vahel, sekka leiab ka veel hilisküpseid mustikaid.
Kui sügavkülm ja moosipurgid on mustikaid juba täis laotud, ongi need viimased, heast ja paremast pakatavad põhjamaised imemarjad, kõige õigem suristada smuutiks.

lingonberries

blueberries


Kookospiim ja mustikad sobivad üllatavalt hästi omavahel kokku. Laim ja münt annavad muidu ehk läägevõitule tulemusele särtsu juurde. Mustikad on iseenesest juba täielik hüpersupertoit, aga kui chia seemneid ka veel sekka suristada, saab sest smuutist tõeline tervisepomm.

Mustikasmuuti kookospiima ja chia seemnetega
1 klaasitäis

2 dl mustikaid
2 dl kookospiima
u 15 (pipar)mündilehte, noppisin kahelt oksakeselt
poole laimi mahl
1 tl chia seemneid
1 sl mett (või maitse järgi)

Tõsta kõik ained blenderisse ja valmista jook. Lase 5-10 minutit enne joomist seista, et maitsed sulanduksid.

kanarbik

22. august 2015

Clafoutis kirssidega

cherry clafoutis

Alustuseks tuleb tunnistada, et clafoutis'ga sõbraks saamine ei ole mul käinud üleöö. Tükk aega oli mulle arusaamatu, kuidas saab üks ahjupannkook nautida sellist menu ja kuulsust. Eks ilmselt esialgu, algaja söögitegijana,  oli asi ka selles, et esimesi kordi teda valmistades olid ootused kõrged: mõelda, kaunikõlalise nimega Prantsuse magustoit, mis käib läbi pea kõigist ilmakuulsatest toidublogidest ja klassikute (näit. Julia Child) kokaraamatutest. See peab ju olema midagi väga erilist! Ahjust tuli aga lihtsalt üks magusat omletti meenutav paks pannkook. Mu isiklik probleem on ka muidugi see, et ma pole väga suur pannkoogifänn kunagi olnud. Miks see nii on, sellest pole samuti raske aru saada. Asi pole ju tegelikult pannkookides, vaid selles, et ma ei saa neid kunagi kuumalt, krõbedate äärtega, otse pannilt. Kõik lähevad kohe lauale ja teiste taldrikutesse. Siis kui olen praadimise lõpetanud, ootab mindki laual täitsa mitu toredat pannkooki, aga nad on jahtunud, rasvasevõitu pealispinnaga, krõbeduse ja kohevuse ning seega ka oma võlu minu jaoks kaotanud.
Nüüdseks olen aru saanud, et clafouti'lt mingit tohutut erilisust ja vau-efekti oodata oligi naeruväärsus. Ehkki erilisus on tegelikult täitsa olemas, aga see seisnebki lihtsuses. Lihtsuse võlus. See ei ole mingi udupeen nikerdis, mille koostisaineid peab varuma paar nädalat enne valmistamist ja ettevalmistusi alustama vähemalt eelmisel päeval. Ei-ei! Munad, piim, suhkur, või - kõik, mida vaja clafoutis tegemiseks, on harilikult kapis olemas. Kirsse jagub praegu küllaga (suur aitäh, Tuuli, viimatise ämbritäie eest). Aega kulub maksimaalselt tund, koos ahjus küpsemisega. Kohe soojana, taina magususele ja kohevusele sekundeerimas hapukad kirsid ja neist välja voolanud mahl - pole paremat ega võluvamat nädalavahetuse hommikusööki! Ja sööma peab teda ikka kindlasti soojalt.

cherries

Clafoutis kirssidega

500 g kirsse
3 muna
50 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
250 ml piima
noaotsaga soola
70 g nisujahu
1 sl võid, lisaks veidi vormi määrimiseks
1,5+1,5 sl Demerara suhkrut

Puhasta kirsid kividest. Klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti. Klopi hulka piim. Lisa suts soola ja jahu, sega ühtlaseks.
Määri ahjuvorm (mitte lahtikäiv!) võiga. Kasutasin ümmargust 23 cm läbimõõduga keraamilist vormi). Edukalt saab clafoutis' valmistada ka ahjus malmpannil küpsetades. Vala kirsid põhjale. Puista peale 1,5 sl Demerara suhkrut ja sega õrnalt läbi. Vala kirssidele tainas. Pudista kõige peale pisikesed võitükikesed ja puista ülejäänud 1,5 sl Demerara suhkrut.
Küpseta 200 kraadises ahjus 40 minutit. Vahepeal ahju piiludes võib tekkida tunne, et clafoutis tahab vormist plehku pista, kerkides uhkelt kohevaks. Ahjust välja võetuna ja veidi jahtudes vajub ta viisakalt vormi tagasi.
Soovi korral puista clafoutis' pinnale veel tuhksuhkrut.
Söö soojalt, ta on hea ka lihtsalt niisama, lisanditeta. Aga halba ei tee ka törtsuke Kreeka jogurtit, hapukoort, crème fraîche, pehmeks vahuks klopitud vahukoort või hoopis pall vanillijäätist.

cherry clafoutis cherry clafoutis

21. august 2015

Salat rohumaaveise grillitud skirt steigiga ja chimichurri kaste

Suvesoe jätkub ja ilmad grillimiseks kui loodud. On mõned lihatükid, mille valmistamist muudmoodi kui grillil ongi üsna raske ette kujutada. Üks neist on kindlasti rohumaaveise skirt steik. Selle maailmas vägagi populaarse tüki näol on tõeliselt maitsva lihaga, mis õigesti valmistatuna on rohumaaveise austajatele täiuslik maiuspala, tugeva maitse ja hästi mõnusa struktuuriga.

skirt steak salad

Ega see õigesti valmistamine mingi raketiteadus muidugi ei ole, aga esmakordselt skirt steiki nähes võib ta välimus harjumatu tunduda: pikk lame kelmega kaetud lihatükk, millele ei oskagi nagu kohe kuskilt otsast läheneda. Kõigepealt tulebki eemaldada kelme. See eemaldub kergelt, alt ilmub ilus punane lihatükk, mis on ideaalne just grillimiseks. Teiseks tuleb silmas pidada, et ehkki veiseliha tuleb alati lõigata ristikiudu, on skirt steigi puhul  see eriti oluline, muidu võib teda olla raske närida. Kiud jooksevad tal aga põiki mööda tükki. Kui steik tervena grillida, siis tuleks enne söömist ta lõigata juppideks, et saaks külje pealt lõigata ristikiudu.  Ma lõikasin ta enne marineerimist ja grillimist juba neljaks, et esiteks maitsed paremini lihasse imenduksid ja teiseks pärast ristikiudu viilutamine hõlpsam oleks.
Kolmandaks: ära jumala eest steiki üle küpseta! Minut-paar mõlemale küljele kuumal grillil ja pärast 10-15 minutit puhkamist on täiesti piisav seest roosa ja mahlase medium rare küpsusastmes liha jaoks.
Puristid ja puhta veiseliha maitse austajad võivad loomulikult vabalt jätta ka liha marineerimata. Aga sellesse konkreetsesse salatisse sobib veidi tugevamalt maitsestatud liha just hästi ja skirt steigi puhul on marineerimine ka liha pehmendamise seisukohast õigustatud.
Et praegu kõiksugu rohekraami on laialt käes, tegin salatile ja liha juurde Argentiina-pärase Chimichurri kastme. Selline hästi värske ja särtsaka maitsega rohelisusest pakatav lisand, Lõuna-Ameerikas üsna tavapärane grillitud veiseliha ja eriti skirt steigi kõrvale. Sellesse võib panna kõiki rohelisi maitsetaimi, mis iganes aias või käepärast on (pune, basiilik, till, estragon jne), petersell ja koriander pooleks on vaid üks võimalus. Selline suvine surrimurri:)

Veiseliha:
500-600 grammine skirt steak
Marinaad:
2 sl oliiviõli
1 sl punase veini äädikat
 sl Worchestershire kastet
1 sl sojakastet
1 sl sinepit

Marineeritud sibulad:
2 valget või punast mugulsibulat
2 dl vett
0,5 tl veiniäädikat
1 tl soola
1 tl suhkrut

Cimichurri kaste:
50 g petersellilehti
50 g koriandrilehti
1 roheline tšillikaun
1 küüslauguküüs
3 sl laimimahla
3 sl oliiviõli
0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid
0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid
soola ja pipart

lisaks salatilehti (lehtsalat, kress, rukola jne), kirsstomateid, kappareid, sibulaõisi (kui on)
soola ja pipart

Alusta liha ettevalmistamisest. Võta liha pakendist välja ja aseta enda ette suurele lõikelauale. Liha ümber on tihke valge kelme, see tuleb eemaldada. Kelme tuleb ära rebides. Tee seda õrnalt ja tundlikult, et liha pinda mitte vigastada. Kui kelme kipub kusagil kinni jääma, aita terava õhukese noaga kaasa. Kui kelme eemaldatud, on lõikelaual ilus piklik tükk puhaspunast veiseliha. Hilisema grillimise ja ristikiudu viilutamise hõlbustamiseks lõika lihatükk neljaks jupiks.
Sega kokku kõik marinaadiained. Määri liha marinaadiga paksult kokku ja lase vähemalt neli tundi külmkapis maitsestuda. Kui õhtul on plaanis grillida, võid vabalt liha marinaadi panna juba hommikul.
Ehkki sibulatele piisab marineerumiseks paarist tunnist, on aja ja tegemisvaeva kokkuhoidmise mõttes nad otstarbekas maitsestuma panna lihaga samal ajal.
Lõika sibulad pooleks, seejärel õhukesteks viiludeks. Sega väiksemas potis omavahel vesi, äädikas, sool ja suhkur. Kuumuta, kuni suhkur on sulanud. Ära keeda. Kalla marinaad sibulatele. Lase jahtuda ning seejärel sibulatel külmkapis vähemalt paar tundi maitsestuda.
Chimichurri kastmeks surista kõik ained purustajas või hakkimisteradega köögikombainis kokku. Maitsesta soola ja pipraga.

Tõsta liha pool tundi-tund aega enne grillimise alustamist külmkapist välja, et ta päris külmalt grillile ei läheks. Vahetult enne grillimist pühi suurem osa marinaadi liha pealt ära. Grill peab olema hästi kuum. Grilli lihatükke mõlemalt poolt 1-2 minutit. Peale tekib ilus kuldpruun pind, aga seest peab liha kindlasti jääma roosa. Lase lihal grillilt võetuna enne lahtilõikamist lihtsalt seista ja rahuneda 10-15 minutit. Lõika seejärel ristikiudu ribadeks.

skirt steak on grill

Ja ongi aeg salat kokku laduda. Lao salat kas ühele suurele vaagnale või taldrikutesse. Kõige alla salatilehed, siis kirsstomatid. Laota peale liharibad ja tõsta lihale chimichurri kastet. Puista kõige peale mõned särtsakad kapparid ja sibulaõied, kui viimaseid on käepärast. Jahvata musta pipart ka veel soovi korral.
Valmis! Aeg nautida!

skirt steak salad

Postitus valmis koostöös Liivimaa Lihaveisega. 

17. august 2015

Nizza salat Eesti moodi

nizza salad räimedega

Nizza salatiga, nagu ikka suurte lemmikutega, on mul täitsa omaette suhe. Sõltuvussuhe. Kevadest sügiseni saab seda tehtud ikka mitmeid kordi ja erinevates variatsioonides. Ma kusagil varem olen selle vist juba kirja pannud, aga siiagi postitusse tundub kordamisväärt Nigel Slateri öeldu: "But order a salade niçoise anywhere along the Riviera and you will get a different lunch every time." Mnjah, nii ei ole see mitte ainult Rivieral, vaid ka siinsamas, minu pisikeses köögis. Kartul, oad, tomat, sibul ja munad on kui vankumatud raudnaelad, aga muu vaheldub. Seekord siis räimedega versioon.
Värsked kartulid, salatilehed, oad, sibul, tomatid - pea kõike seda, mida Nizza salatiks tarvis,  on meil praegu laialt käes. Erilise õnnega koos on muidugi need, kel kõik see oma aiast võtta. Mul on see õnn, olen tänulik. Aga ka turuletid on muidugi värske kodumaise kraami all lookas. Talunike ja väikefarmide värske kauba, mis praegu on eriti laias valikus, linnainimesele lähemale toomise tänuväärset tööd teeb Maakaup. Ühesõnaga, supermarketisse peaks asja praegu küll oluliselt harvemini olema kui talvel. Seal ju niikuinii aastaringselt kõik ühesugune.
Peale oma aia köögivilja on mul vedanud ka naabritega, kes on lisaks niigi suurele tublidusele ja ettevõtlikkusele on nüüd ka veel kanapidajad. Hurraa, rõõmsate kanade munad on nüüd võtta igal ajal!
No ja kui kõik see väärt ja väge täis kraam juba salatis koos on, tundub anonüümne tuunikalakonserv ju lausa kohatu. Räimed aga passivad suurepäraselt! Nii kohaliku konteksti kui maitse poolest. Räime peaks salatile peale lisama kõige lõpus, vahetult enne söömist, kui salat ise juba kenasti kaussi või taldrikutesse laotatud on. Otse pannilt, kuumana. Kes soovib, võib ka munast ja seejärel rukkijahust läbi käinud räimi praadida, siis on nad eriti krõbedad. Aga niisamagi on väga maitsev. Suvi kestab veel!

Nizza salat Eesti moodi

3-4 külma keedetud kartulit
suur punt rohelisi salatilehti
150 g krõmpsuks keedetud, jahutatud rohelisi aedube
2 sibulat
200 g tomateid
5 keedetud muna (pehme kollasega)
u 20 musta oliivi
u 300 g räimefileesid
räimede praadimiseks õli, soola, pipart

Kaste:

1 sl sinepit
2 sl valge veini äädikat või sidrunimahla
6 sl oliiviõli
meresoola, värskelt jahvatatud pipart

Alusta kastmest: vala kõik ained kaanega purki ja loksuta seda hoogsalt, kuni õli emulgeerub ja kaste pakseneb.
Tükelda või viiluta kartulid ja sega poole kastmega. Laota vaagnale või serveerimistaldrikutele salatilehed. Tõsta peale kartulid, oad, tomatid ja sibularõngad. Lisa ka oliivid ning sektoriteks lõigatud munad. Nirista peale ülejäänud kaste.
Prae pannil kuumas õlis soola ja pipraga maitsestatult räimefileed. Lisa need salatile kuumalt, vahetult enne serveerimist. Lõpuks lisa paar keerdu värskelt jahvatatud pipart.
Soovi korral puista peale värsket hakitud peterselli.

nizza salad räimedega

Retsept ilmus ka 3. augusti "Arteris".

16. august 2015

Marjajää pulgad

marjajää pulgad

Sel aastal on meil kodus erilises soosingus isetehtud jäätisepulgad. Mahlad, limonaadid, jogurt, marjasegud - kõik on erinevates maitsevariatsioonides läbi katsetatud ja ära ka söödud. Jäätiste tegemiseks kasutavad lapsed Ikeast ostetud plastmassvorme,  olen sarnaseid näinud meilgi poodides müügil. Vahelduseks ajahambast näritud puidule, veidi mõralistele vanadele portselantaldrikutele ja oksüdeerunud lusikatele-kahvlitele, mis muidu nii minu kui paljude teiste toidublogijate fotodel tavaliselt figureerivad, ongi siis seekord pildil hoopis plastmass ja papptaldrik :) Külmutamiseks saab kasutada ka ühekordseid plastmasstopse, mis tuleb jäätiseseguga täita, pulk sisse torgata ja sügavkülma!
Puhastest suvemarjadest tehtud marjajää on hea näide selle kohta, kui lihtsalt, vähestest ainetest ja puhtalt, st rafineerimata lisaaineteta, saab teha maitsva maiuse. Marjajääd teevad ka lapsed ise suure rõõmuga, anna vaid koostisained kätte ja las toimetavad!
Siin toodud marjad on vaid üks näide maitsekombinatsioonist. Kui maasikaid enam pole, saab need asendada muude marjadega, näiteks sõstardega. Ka vaid vaarikatest ja mustikatest kahepeale saab väga maitsva marjajää. Põhimõtteliselt on tegu lihtsalt sügavkülmutatud toormoosiga, millele lisatud sidrunimahl aitab ta marjade maitset esile tuua ja elavdada. Et marjadel on omadus külmumisprotsessis hapumaks minna, võiks sügavkülma minev segu olla pigem magus. Mulle endale maitsevad väga marjapulgad meega. Aga kui sööjate hulgas on meepõlgureid, võib vabalt pulgad magusamaks teha ka vahtrasiirupi või suhkruga.

Marjajää pulgad
6-8 tk, oleneb vormide suurusest

2,5 dl maasikaid
2,5 dl vaarikaid
2,5 dl mustikaid
5-6 sl soovikohast magustajat: mett, vahtrasiirupit või suhkrut
2 sl sidrunimahla

Haki maasikad väiksemaks. Tõsta kõik marjad, magusaine ja sidrunimahl kaussi. Vajuta kahvliga või tambi pudrunuiaga katki, nii et saad justkui toormoosi, kus sees on ka mõned marjatükid. Maitse ja vajadusel lisa magustajat. Kui kasutad suhkrut, lase segul enne külmutamist seista pool tundi, et suhkur sulaks.
Täida pulgajäätisevormid seguga. Lase sügavkülmas jäätuda.
Võta pulgad 10-15 minutit enne söömist sügavkülmast välja, et nad veidi pehmeneksid.

Retsept ilmus ka juulikuises "Pereköögis" alapealkirjaga "Laste suvised lemmiktoidud".

11. august 2015

Petipiimaga panna cotta

panna cotta petiga


...on praeguse suvesoojaga just parajalt kerge magustoit. Kerge nii koostiselt, maitselt kui valmistamise poolest. Ja marju, mida värskuseks ja värviks panna cottale peale puistata, jagub ka veel korralikult. See retsept on pärit mu suve hakul ilmunud raamatust "Kergemad klassikud". Iseenesest on panna cotta valmistamine lihtsamast lihtsam, siin ei ole vaja tunda mingeid erilisi toiduvalmistamise tehnikaid ega kulutada tunde segamisele, vahustamisele, keetmisele jne. Küll aga on mul Itaalia köögi andunud austajana  juba ammugi välja kujunenud üsna selge arvamus selle kohta, milline peaks üks õige panna cotta olema. Siidiselt sile ja just õige pehmusega. Mitte liiga vedel ega mitte liiga kõva, kergelt võdisev ja õrn. Kuidas siidist siledust ja õrnust saavutada ilma rammusa vahukooreta? Lisaks ei tahtnud ma teha lihtsalt mingit tarretist, vaid ikka sellist, mille tarbeks koor on läbi kuumutatud, nagu panna cotta puhul olema peabki. No neid panna cottasid sai ikka katsetusteks vorbitud korralikult.  Piimaga (täielik lurr), jogurtiga (läheb kuumutades tükki), hapukoorega (et asi magustoiduks kvalifitseeruks, läheb vaja topeltkogust suhkrut). Ehh, kui asi tundus juba lootusetu ja mu lähikondlased pööritasid silmi, nähes laual kausikestes taaskordset valget tardunud üllitist, mida nad degusteerima pidid hakkama, meenus mulle vana hea pett. Lapsena oli pett üks mu lemmikuid piimajooke, aga vahepeal kõigi nende joogijogurtite ja jogurtijookide jms uute piimatoodete buumi varjus täiesti ununenud. Kusjuures, peti nüüd taasavastanuna olen märganud, et seda pole sugugi igas poes müügil. Nii et tegu kohati lausa defitsiidiga.
Oma 0,5%-lise rasvasisaldusega sobis ta raamatu konteksti arvesse võttes asenduseks väga hästi ja ka maitse ei tekitanud pettumust, vastupidi. Pett annab ka muidu ehk liiga läilamagusale kooremekile mõnusa värskuse. Soovitan proovida, ehk saab sellest uus lemmik. Mul just nii läkski.

Petipiima panna cotta

2 dl 10% koort
2 dl petti
50 g suhkrut
2 tl vanilliekstrakti või -suhkrut
2 želatiinilehte
lisaks värskeid marju

Kuumuta koor keemiseni. Tõsta pliidilt. Sega hulka suhkur ja vanill. Lase suhkrul segades täielikult lahustuda. Leota želatiinilehti külmas vees. Pigista kuivemaks ja sega sooja koore hulka. Lase 10 minutit jahtuda, sega hulka pett. Koor peab olema leigeks jahtunud, kuumas koores võib pett tükki minna. Sega ühtlaseks. Vala pokaalidesse, kausikestesse või hoopis espressotassidesse. Lase külmas tarduda vähemalt 4 tundi. Serveeri värskete marjadega.

3. august 2015

Muredad sidrunimaitselised kaerahelbeküpsised

oatmeal cookies

Oh jessas küll, kui ammu ma pole küpsiseid teinud. Lihtsaid, muredaid, tee või kohvi kõrvale krõbistatavaid maiuseid. Needki küpsised valmisid vaid tänu sellele, et mul oli muu söögi tegemisest järel poolik tühjakspigistatud sidrun. Ja mida teeb inimene, keda vaevavad süümepiinad iga viimase kui äravisatud toidupalakese pärast? Et sidrunipoolikut täielikult ära kasutada, lülitab ta ahju sisse ja teeb sidrunimaitselisi küpsiseid! No loomulikult ei ole nende küpsisiste tegemise eeldus õnnetu ülejäänud sidrunipoolik - võta aga uus terve sidrun ja riivi koor tainasse! Ja leiuta kasutus mahlale:)
Vaatamata parasjagu suurele suhkrukogusele arvan, et need küpsised on ikka veidikene kasulikud ka (küpsiste kohta vähemalt) lisaks sellele, et maitsevad hästi. Nende sees on kaerahelbed ja täisteranisujahu, suhkur on rafineerimata. Katsetasin siin Billingtonsi uut rafineerimata helepruuni pehmet suhkrut, mis on sellistesse küpsistesse kui loodud. Ta on õrn ja pehmete peenikest teradega, nagu rannaliiv. Kergelt karamellise maitsega. Ma sain selle uue suhkru otse Billingtonsist katsetamiseks ja ausalt öeldes ei teagi, kas ta poes juba müügil ongi. Aga kui märkate, soovitan kindlasti proovida, väga mõnus on, just küpsetistes. Siin küpsistes võib ta asendada ka heleda Muscovadoga. 
Küpsised on hästi muredad ja maitsvad, meeldivad lastele ka ja kuigi pikaks ajaks neid ei jagu. Viimase krõbistasin just praegu hommikukohvi kõrvale seda postitust kirjutades. Et aga nende küpsetamine on täielik käkitegu, võib alati uued ahju lükata. 

Muredad sidrunimaitselised kaerahelbeküpsised

23 tk

50 g toasooja võid
0,5 dl rapsiõli
1,5 dl rafineerimata heledat suhkrut 
1 tl vanilli 
1 dl kaerahelbeid
1,5 dl nisujahu (kasutasin Kaarli talu peene jahvatusega täisteranisujahu)
1 tl küpsetuspulbrit
poole sidruni riivitud koor

Vahusta või, õli ja suhkur kreemjaks. Lisa kõik ülejäänud ained ja sega lusikaga ühtlaseks tainaks. Kata kaks ahjuplaati küpsetuspaberiga. Tõsta kahe teelusika abil (ühega teise pealt tainatörtse maha lükates) plaatidele paari-kolmesentimeetrise vahega pisikesed tainakuhilad. 
Küpseta 150 kraadi juures 20 minutit. Lase küpsistel plaadil jahtuda.

1. august 2015

Brita kook

brita cake

Brita kook vaarikatega on minu meelest nii suvi kui veel üks kook suvi olla saab. Mingil arusaamatul põhjusel retsepti blogis veel pole, ehkki igal aastal vaarikaajal saab teda küpsetatud mitmeid kordi. Loomulikult võib Britat teha ka teiste marjadega, aga vaarikatega on ikkagi kõige-kõigem.
Sel suvel leidsin metsas uidates välu, mis oli nii paksult metsvaarikaid täis, et niisama igaks juhuks kaasavõetud anumatest jäi väheks, et neid kõiki ära mahutada. Täna lähengi uuesti ja juba parema varustusega! Ja on üsna kindel, et ahju läheb ka seesama Brita kook.
Ühes Soome toiduajakirjas jäi silma versioon, kus kreemi sisse oli lisatud kookoshelbeid. Proovisin ja meile igatahes väga meeldis see õrn kookosenüanss. Kes kookosesõber pole, võib muidugi vabalt selle väikse lisanduse välja jätta.

Brita kook vaarikatega 

Põhi:

125 g võid
1 dl suhkrut
2 munakollast
1,5 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 dl piima

Beseekiht:

2 munavalget
1,5 dl suhkrut
1 tl vanilliekstrakti või -suhkrut
4 sl mandlilaaste

Kreem:
2 dl 35% koort
1 sl suhkrut
250 g kohupiima
2 sl kookoshelbeid

lisaks 350 g vaarikaid

Vahusta pehme või suhkruga kreemiks. Lisa ükshaaval lahtiklopitud munakollased, samal ajal vahustamist jätkates. Sega jahu küpsetuspulbriga. Lisa jahusegu ja piim muna-võivahule, sega ühtlaseks.
Kata u 25x32 cm ahjuvormi või -plaadi põhi ja servad küpsetuspaberiga. Määri tainas ühtlaselt küpsetuspaberile.
Valmista beseekiht. Vahusta munavalged pehmeks vahuks. Vähehaaval suhkrut lisades vahusta edasi, kuni saad kõva ja läikiva valge vahu. Määri see tainapõhjale. Puista peale mandlilaastud.
Küpseta 180 kraadi juures 25 minutit. Beseekiht muutub küpsedes lainetavaks nagu tormine Läänemeri ja muhklikuks nagu Lõuna-Eesti kuppelmaastik, see peabki nii olema.
Lase põhjal jahtuda, lõika seejärel keskelt pooleks. Täidiseks vahusta koor suhkruga, sega hulka kohupiim, vanill ja kookoshelbed.
Tõsta üks koogipõhi serveerimisalusele, määri peale täidis. Lao täidisele kolmveerand vaarikatest. Võid neid kergelt kreemi sisse vajutada. Tõsta peale teine pool koogipõhjast. Kaunista ülejäänud vaarikate ja tuhksuhkru ja ülejäänud vaarikatega. Kooki võib süüa kohe, aga ta on veelgi maitsvam, kui saab mõne tunni külmkapis seista.