31. oktoober 2015

Jõhvikakattega kohupiimakook

Tänasel turulkäigul tõdesin, et oktoobri lõpu kohta oli pilt igati külluslik. Mu mäletamist mööda on varasemalt sellisel ajal hakanud turuelu end juba koomale tõmbama, köögiviljamüüjatest jäänud veel vaid vaprad villastesse vammustesse mähkunud hapukapsatädid, lisaks üksikud letid juurikate ja kõrvitsatega. Praegu aga turuelu veel kees. Lettidel tegid ilma peedid, porgandid, pastinaagid, juursellerid, maapirnid ja muud maitsvad sügisesed mullalõhnalised juurikad. Oli nii männiriisikaid, lehterkukeseeni kui tavalisi kukeseeni. Rohkelt jagus veel õunu, marjadest särasid kastides kaunivärvilised astelpajud ja jõhvikad. Jõhvikad, imelised tervisepommid! Jõhvikatel on nii palju häid ja tervistavaid omadusi, põhjaliku ja informatiivse ülevaate neist on Maakodus andnud Aive Luigela. Artikkel asub siin, soovitan kindlasti lugeda. 

curd cheese cake with cranberries

Olen suur jõhvikasõber ja kasutan neid marju köögis sageli, nii soolastes kui magusates toitudes. Niisama suhu pistmiseks võiks muidugi valida mõned muud, magusamad marjad. Aga magusatele toitudele tasakaalustamiseks vajalikku hapusust ja soolastesse marjast särtsu andma on jõhvikad täiesti ideaalsed.
Selle koogi puhul on jõhvikaid kuumutatud minimaalselt, nii säilivad suures osas marjade kasulikud omadused. Harilikult tehakse seda tüüpi tarretatud koogid kas küpsisepõhjal või muretainal. Mu meelest aga sobib ka õhuke kakaone biskviitpõhi suurepäraselt, tasub kindlasti järgi proovida.
Kook vajab tardumiseks aega, nii et arvesta sellega ja valmista ta söömisel eelneval päeval või kohe hommikul, kui on plaanis õhtul maiustada.

Jõhvikakattega kohupiimakook


curd cheese cake with cranberriesPõhi:
2 muna
0,75 dl suhkrut
2 sl kartulitärklist
1 sl jahu
1 sl kakaopulbrit

Täidis:
2 dl 35% koort
1,5 dl suhkrut
600 g maitsestamata kohupiimapastat
2 tl vanilliekstrakti või -suhkrut
6 želatiinilehte

Kate:
3,5 dl jõhvikaid
1 dl suhkrut
0,5 dl vett
2 želatiinilehte+0,5 dl vett või jõhvikamahla

Põhjaks vahusta munad suhkruga kohevaks heledaks vahuks. Sega omavahel tärklis, jahu ja kakaopulber. Sõelu kuivained munavahu hulka. Sega õrnalt ühtlaseks. Kata 24 cm lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga. Määri servad paari sentimeetri ulatuses võiga. Vala tainas sisse. Küpseta 200 kraadi juures 8 minutit. Tõsta vorm ahjust ja lase põhjal vormist välja võtmata jahtuda. Põhja jahtumise ajal valmista täidis. Vahusta koor suhkruga tugevapoolseks vahuks. Lisa kohupiimakreem. Vahusta veel mõni keerd, kuni segu on ühtlane. Pane 6 želatiinilehte külma veega kaetult ligunema. Leota 5-10 minutit, kuni lehed on pehmed. Pigista želatiinilehed käe vahel kuivemaks, sulata kastrulis madal kuumusel. Lase paar minutit jahtuda. Tõsta želatiinisegu hulka 2-3 sl kohupiimatäidist ja sega läbi.  See on vajalik temperatuuride ühtlustamiseks ja želatiini paremaks segunemiseks ülejäänud täidisega. Vala želatiini-kohupiimasegu ülejäänud täidise hulka ja sega täiesti ühtlaseks. Vala täidis põhjale. Kui põhi on servadest väga lahti löönud, vajuta enne täidise valamist õrnalt käega, nii et ta oleks tihedasti vormi serva vastas. Lase koogil tund aega külmas tarduda.
Katte valmistamiseks tõsta jõhvikad, suhkur ja vesi potti. Keeda paar minutit, kuni jõhvikad veidi pehmenevad ja kogu suhkur on sulanud.  Jõhvikad hakkavad kuumenedes plaksuma, seega ära ehmata, kui potist saluudihelid kostuvad:) Tõsta pliidilt ja lase jahtuda. Pane 2 želatiinilehte külma veega kaetult ligunema. Leota 5-10 minutit, kuni lehed on pehmed. Kuumuta kastrulis 0,5 dl vett või jõhvikamahla. Pigista želatiinilehed käe vahel kuivaks, pane kastrulisse kuuma vette ja lase segades sulada. Sega želatiinisegu jahtunud jõhvikakatte hulka. Võta tort külmast ja kata jõhvikakattega. Tõsta tort külma tagasi ja lase 4 tundi kuni üleöö tarduda.

curd cheese cake with cranberries

Seesama retsept on novembrikuu juures ka vastilmunud Koogikalendris, mida mul on koostöös Eomapi-iga suur rõõm juba viiendat aastat järjest koostada. Keerukaid kõrgelennulisi kondiitrikukerpalle neist ei leia. Kalendris on nagu varasematelgi aastatel 12 lihtsat, väga maitsvat, kodust ja hooajaliselt sobitatud kooki.

21. oktoober 2015

Sprotimääre kohupiimaga ja "Eat Poland"

Mõne nädala eest oli mul tore võimalus osaleda Poola Vabariigi Suursaatkonna ja toiduajakirja "Usta" eestvedamisel toimunud õhtusöögil nimetusega "Eat Poland". 
"Eat Poland" on projekt, mille eesmärgiks tutvustada Poola kööki ja tooraineid. Sarnased õhtusöögid toimusid neljas Balti mere äärses linnas: Riias, Tallinnas, Helsingis ja Stockholmis. 
Tunnistan ausalt üles, et enne seda puudus mul Poola köögiga igasugune kokkupuude ja Poola toidule mõeldes lõid ähmaste lambikestena peas põlema vaid Krakowi vorst,  kala Poola kastmes ja supermarketi õunakuhilad. Õhtusöök avardas mu silmaringi korralikult. See ei olnud lahendatud rahvustoitude võtmes, kuid rõhk oli ikkagi loomulikult poolapärasel toorainel, vormistatuna moodsasse kulinaariakunsti. Poola köök on põnev, samas meilegi tuttavaid maitseid ja tooraineid on küllaga, nii et äratundmist jagus.
"Eat Polandil" pakutud toitudest veel postituse lõpupoole, praegu aga hoopis siia vahepeale üks tore poolapärane määre, mille retsepti leidsin õhtusöögil osalejatele kingitud raamatust "On Baltic Sea Fish. 40 Traditional and Modern Recipes from Polska". Meilegi hästi tuttavatest toorainetest (no kes siis sprotte ja kohupiima ei teaks) määre tundus nii ahvatlev ja lihtne, et oli vaja kohe järgi proovida. Väga mõnus kukkus välja! Sobib väga hästi niisama saiale-leivale määrimiseks või suupistete tegemiseks. Määret saab pidulikumal laual tõsta muretainakorvikestesse või miks mitte täita temaga tuuletaskuid või teha lihtsalt röstsaiaampse. Maitsev on igatepidi, soovitan kindlasti järele proovida.

sprotimääre (sprotid, kohupiim, sibul, till, sool, pipar)

Sprotimääre kohupiimaga
(raamatust "On Baltic Sea Fish. 40 Traditional and Modern recipes from Polska")

8-10 sprotti
150 g maitsestamata kohupiima
2 sl hapukoort
pool (punast) sibulat
hakitud rohelist sibulat või murulauku ja tilli
soola, pipart

Vajuta sprotid kausis kahvliga katki, sega kohupiima ja hapukoorega. Haki sibul, lisa. Lisa ka hakitud maitseroheline. Maitsesta soola ja pipraga, sega hoolsalt läbi. Lase külmkapis mõni tund enne söömist seista, siis maitsed ühtlustuvad, kohupiima hapukus taandub ja värskete ürtide maitse tuleb mõnusalt esile. Määri saiale või kasuta muul meelepärasel viisil.

sprotimääre (sprotid, kohupiim, sibul, till, sool, pipar)

Ja nüüd siin veel mõned fotod õhtusöögist. Toimumiskohaks oli Lennusadam. Pea kõik toorained olid kaasa võetud Poolast, niisamuti imeilus keraamika, millelt toite serveeriti. 

eatpoland, photo: Krzysztof Kozanowski
Meie oma Lennumuuseumi kohvik Maru oli sel õhtul antud poolakate käsutusse. Pikk laud ootab külalisi.

eatpoland, photo: Krzysztof Kozanowski

eatpoland, photo: Krzysztof Kozanowski
Witek Iwanski, õhtusöögi peakokk
eatpoland, photo: Krzysztof Kozanowski
eatpoland, photo: Krzysztof Kozanowski
Verivorst/must leib/põldmarjad/hapukapsas
eatpoland, photo: Krzysztof Kozanowski
Oscypek (Poola lambapiimajuust)/punane kapsas/tatar
eatpoland, photo: Krzysztof Kozanowski
Värske peedi nmahl/hapendatud peedi mahl/suitsutatud keefir/Kreeka pähklid
eatpoland, photo: Krzysztof Kozanowski
Forell/harilik leeskputk (juur)/sügisesed köögiviljad
eatpoland, photo: Krzysztof Kozanowski
männimee jäätis/õun/lavendel
Kõigi õhtusöögi fotode autoriks on Krzysztof Kozanowski, andekas fotograaf ja kujundaja, kes on ka toiduajakirja "Usta" loominguline juht.

18. oktoober 2015

Šokolaadikreem (kookospiim+datlid+kakao)

šokolaadikreem (kookospiim. datlid, kakao)

Täpselt nii lihtne see ongi: kookospiim+datlid+kakao. Tegelikult ongi kõik selle kreemja ja suussulava (jajah, ma tean väga hästi, et ei ole hea toon seda äraleierdatud sõna toidust kirjutades kasutada, aga no mis teha, kui toit päriselt ongi suussulav!) koostisosad juba pealkirjas ära märgitud ja postituses ei jää üle suurt muud kirja panna, kui valmistuskäik.
See on täiesti naturaalsetest taimsetest koostisainetest magustoit, mis maitseb suurepäraselt, tänu kookosele veidi troopiliselt. Ja magusalt! Aga ilma lisatud suhkruta, magusust on andmas vaid datlid. Kõige paremad on köögiviljaosakonnas müüdavad karbis datlid. Rimis on kindlasti, teiste poodide osas ei tea pead anda. Need on pehmed ja värsked. Kui selliseid ei õnnestu hankida, sobivad magustamiseks ka kuivatatud puuviljade juures asuvad datlid, neid võiks aga enne kasutamist veidi aega vees leotada.
Kookospiimast saab võluda mõnusa paksu kreemi, kui purki külmas hoida. Kui tahad õhtul maiustada, pista purk hommikul külma. Või siis teistpidi. Külmas olnud kreemile tuleb siis lisada vaid datlid, kreemiks suristada ja lõpuks segada hulka kakao. Tänulikud on nii sööjate maitsemeel, figuur kui tervis.

Šokolaadikreem kookospiimast, datlitest ja kakaost
neli portsjonit

1 purk kookospiima
18 datlit
4-5 sl mõru kakaopulbrit

Aseta kinnine kookospiimapurk vähemalt 12 tunniks külmkappi. Seejärel ava purk ja tõsta lusikaga tahkunud kookospiim kaussi. Purgi põhja eraldunud vedelikku pole kreemi juures tarvis, nii et see eemalda. 
Selline näeb kookospiim peale külmkapis seismist välja:

külmas seisnud kookospiim ja datlid

Kui datlitel on kivid, eemalda need. Lisa datlid kookospiimale ja surista saumikseriga kreemiks. Kui imepisikesed datlitükikesed ei sega, jäta järgmine samm vahele ja lihtsalt lisa kakao.
Soovi korral aga hõõru saadud kreem läbi tiheda sõela, nii saad siidja kreemi:

šokolaadikreem (kookospiim. datlid, kakao) - läbi sõela!

Lisa kookose-datlikreemile (maitse seda kindlasti, ta on isegi ilma kakaota väga hea!) kakao ja sega ühtlaseks. Lisa esialgu 4 sl kakaod ja maitse kreemi. Kui soovid šokolaadisemat maitset, lisa veel kakaod. Jaga kreem magustoidunõudesse (pokaalid, ramekinid, kohvitassid või mis iganes meeldib), lisa soovi korral hapukaid marju ning asu nautima.

šokolaadikreem (kookospiim. datlid, kakao)

Retsept pärit sellest blogist.

15. oktoober 2015

Praetud rohelised tomatid

praetud rohelised tomatid

rohelised tomatidEesti tomatiga (mõtlen ikka päris õiget, päikesesoojas kasvuhoonemullas, mitte aastaringselt kunstvalguses ja toitelahuses kasvatatut) võib nüüd järgmise suveni hüvasti jätta. Viimased vaprad, mis veel kasvuhoones,  ei jõua lühikese päeva ja madalamalt käiva päikesega enam punaseks minna. Neid on võimalik ka toas punaseks küpsetada. Osad mässivad iga tomati ükshaaval paberisse ja hoiavad pimedas, teised jälle niisama lahtiselt kastis ja pidavat saama tomateid kuni jõuludeni. Ise pole proovinud, kuna nii suurt saaki pole olnud. Rohelisi tomateid saab ka marineerida ja soolata. Mulle meeldib väga rohelise tomati tšatni, mis on tore kaaslane juustudele.
Punase tomati kombel toorelt pole rohelist tomatit mõtet süüa. Ta sisaldab solaniini (sama aine, mis tomati sugulase kartuli mugulad mõnikord roheliseks ja söömiskõlbmatuks muudab). Tomati küpsedes solaniin laguneb. Niisamuti laguneb ta rohelise tomati hapendamisel, soolamisel ja kuumtöötlemisel, nii et muretsemiseks pole põhjust mitte mingisugust.  Toored rohelised tomatid pole pealegi teab mis maitseelamus, nad on hapukad, maitsetud ja kõvad. Ühesõnaga - niisama süüa ei saa neid ja tuleb kas toasoojuses järelvalmida lasta, purki pista või hoopis praadida!
Muide, avastasin, et "Praetud rohelised tomatid" on saanud nimeks ka ühele USA 1991. a. filmile (tehtud samanimelise raamatu järgi), mida ma pole küll näinud, aga lahe teada ikka. Sedamoodi valmistatud tomatid on populaarsed Ameerika lõunaosariikides, lähemalt võib lugeda siit.

Ega roheliste tomatite praadimisel mingit kunsti muidugi pole. Asi imelihtne: viiluta, kasta munasse, siis riivsaia ja prae õlis kuldseks. Aga no mis toidublogi postitus see selline ilma retseptita on, nii et olgu ta siis ikkagi kirja pandud.
Paneerimiseks kasutan ma pea alati pankot. Jaapanipärased saiahelbed on õhulised ja kerged, puhta maitsega ega jäta toidule sellist spetsiifilist riivsaia maitset, mis mu meelest mõnikord kahjuks on selline, noh, veidi nagu kopitanud. Ei saa öelda, et ma paneeritud toite just väga sageli teeksin, aga kui, siis jah, eelistan alati pankot. Seda müüakse pea kõigis suuremates toidupoodides, tavaliselt rahvusköökide riiulivahes.
Riivsaia võib muidugi teha ka ise, selleks kasuta kõvaks läinud saia või rösti ahjus mõni saiaviil kuivaks ja purusta köögikombainis.
No ja kui pankot ei ole ja ise riivsaia teha ei viitsi, ega tomatid pea praadimata jääma. Tavaline riivsai ajab ka asja ära.
Praetud rohelisi tomateid võib süüa mõne dipikastmega niisama kergeks eineks või suupisteks, neid võib oanna ka võileivale, pakkuda liha või kalaroa kõrvale - mõnusad igatpidi! Peale pannilt võtmist peavad nad veidi jahtuma. Tomat läheb praadides väga kuumaks, nii et las praetud tomatid jahtuvad enne söömist umbes 10 minutit. Nad on maitsvad (mõne meie pereliikme arvates isegi maitsvamad) ka külmalt.
Punaste tomatitega pole sama asja mõtet katsetada, nad lagunevad praadides. Kui üldse, siis lisaks rohelistele tomatitele võib praadimine õnnestuda ka kahvatupunaste, aga kõvade pooltoorte tomatitega. Ise pole proovinud, aga kes katsetab, on väga teretulnud tulemustest teada andma.

Praetud rohelised tomatid

4 keskmist rohelist tomatit
1 muna
60 g pankot
soovi korral maitseks paar tl kuivatatud ürte (tüümian, rosmariin, basiilik, pune või nende segu)
soola, musta pipart
praadimiseks õli

Viiluta tomatid umbes 7 mm paksuseks. Klopi ühes taldrikul lahti muna, teise vala panko. Maitsesta panko soola, pipra ja soovi korral ka kuivatatud ürtidega.
Kuumuta pannil õli. Õli peaks olema nii palju, et tomatid seal sees päris ei uju, aga siiski piisavalt, et tomativiilude alumine külg oleks kenasti õline. Paarimillimeetrisest kihist piisab täiesti.
Kasta tomativiilud munasse, seejärel pankosse. Prae jaokaopa (ära panni liiga tihedalt tomatitega asusta) keskmisel kuumusel mõlemalt küljelt kuldpruuniks. Tõsta köögipaberile, mis imab endasse liigse rasva.
Lase enne söömist veidi jahtuda ja söö niismaa või meelepärase kastmega. Hästi sobis terav sriracha, ka maitsestamata jogurt on tomatitele hea kaaslane. Kes soovib ja kodus olemas, võib tomatitele tilgutada ka sutsu tabascot. 


praetud rohelised tomatid

14. oktoober 2015

Jahubanaan - mis see on ja mis temaga peale hakata

Kui pakutakse võimalust lähedamalt tutvuda mõne toreda toiduainega, millest olen varem vaid kuulnud, kuid mitte proovinud, ei pea mulle pikalt (tegelikult üldsegi mitte) auku pähe rääkima. Teen seda suurima heameelega. Põnev on ju, noh.
Nii leidsingi end ühel päeval tõtt vaatamas veebipoest Lola Green pärit roheliste ja kollase-mustatäpiliste puuviljadega, mis välisel vaatlusel olid banaanid mis banaanid. Tõsi küll, sellised suuremat sorti. Välimus on aga petlik, sest jahubanaan (plantain) erineb kasutusomadustelt tavaliselt banaanist vägagi ja teineteisega neid asendada enamikul juhtudest ei saa.
Jahubanaani saab osta kahes küpsusastmes: toored, rohelised (järgmisel pildil alumised) ja küpsed, kollased (jah, ära arvasid - ülemised!). Rohelist tärkliserikast jahubanaani praetakse, keedetakse, hautatakse või küpsetatakse ahjus - st kuumtöödeldakse, just nagu kartulit. Toorelt, nagu tavalist banaani, teda ei sööda. Kollased jahubanaanid on magusamad, kuna küpsemisprotsessis muundub tärklis järk-järgult suhkruks. Kuid siiski on jahubanaan küpselgi kujul üsna erinev tavalistest banaanidest.

plantains

Siinkohal meenub mulle aastate tagune seik reisil Dubaisse. Käisime toidupoes ja ostsime puuvilju. Banaanide valik võttis silme eest kirjuks. Et asja mitte liiga keeruliseks ajada, valisime lihtsalt kõige väiksemad ja suuremad. Pisikesed nimetissõrme pikkused banaanipoisid olid pehmed ja väga magusad, suured ei kõlvanud seevastu aga üldse süüa - kõvad, magedad ja kummaliselt krõmpsuvad. Nagu toores kartul. Siunasime loomulikult poodi ja ei jõudnud ära imestada, milleks või kellele sellist söögikõlbmatut kraami üldse müüakse. Alles hiljem, kui kuulsin jahubanaanist, mida kasutatakse nagu köögivilja, taipasin, et just sellega tegu oligi! Ehh, oleksin ometi toona seda aimanud, oleksin meie apartmenti köögis nendega nii mõndagi ette võtnud...

green plantain
Rohelist jahubanaani ei saa tavalise banaani kombel koorida, kuna koor on kõva ja vilja küljes kinni. Koorimine õnnestub hästi nii: lõika jahubanaanil ära mõlemad otsad ja tee pikk sisse lõige piki koort. Nüüd vajuta pöidlad mõlemalt poolt koore vahele ja pöialdega lükates tõmba koor vilja küljest lahti. Kirjeldus tundub segasevõitu, ma tean, aga kui juba tegutsemiseks läheb,ei ole siin tegelikult midagi keerulist.

Mis see jahubanaan siis õieti on? Ehkki bioloogilises mõttes on tegu puuviljaga, kasutatakse teda toiduvalmistamisel pigem nagu köögivilja. Troopilistes piirkondades (eelkõige Lõuna- ja Kesk-Ameerikas, Aafrikas, Kariibi saarte piirkonnas ja Kagu-Aasias) on ta põhilise süsivesikuteallikana igapäevane ja tavaline toit, umbes nagu meil kartul.
Jahubanaan ongi sarnaselt kartuliga tärkliserikas. Energiaväärtus on tal veidi kõrgem kui tavalisel banaanil, 122 kcal vs 89 kcal/100g.
Värsketes jahubanaanides on C-vitamiini enam kui tavalistes bananides. Paraku tuleb muidugi tunnistada, et kuumtöötlemisel suur osa sellest hävib.
Jahubanaanid on rikkad vitamiinide A (tugev antioksüdant, toetab nägemist ning immuunsust, hoiab naha kaunina) ja B6 (vajalik muuhulgas närvikoe, lihaskoe ja naha normaalseks talitluseks, punaste vererakkude ja veresoonte normaalseks toimimiseks ja B12-vitamiini imendumiseks) poolest.
Mineraalidest leidub jahubanaanides rauda, magneesiumit ja fosforit. Banaan üldiselt on ju ka teada-tuntud hea kaaliumiallikas. Jahubanaanis on kaaliumit enamgi, kui tavalises banaanis. Kaaliumil on tähtis roll närvide töös ja südame tervises, samuti lihaste tugevamaks muutmises.
Ja miks siis meie üldse teda sööma peaksime? Kas omal köögivilju vähe ja kodumaist põllumeest ei peakski toetama? Loomulikult jagub, eriti praegusel ajal, kodumaised köögivilju kuhjaga ja nad on loodetavasti kõigil ka igapäevaselt laual. Teinekord aga tahaks ju proovida midagi põnevat ja hoopis teistsugust, eksootilisemat. Lihtsalt vahelduseks! Maailma maitsed tuuakse koju kätte ja miks mitte lennukipiletit ostmata nendega mõnikord katsetada:)

Rohelisi jahubanaane saab kas koorega või kooreta küpsetada ja keeta. Lisaks praadida, lisada karridesse, suppidesse, teha püreed - nagu ikka köögiviljade puhul.
Mina proovisin ära kuulsad snäkid tostone'd (mõnel maal tuntud ka kui patacóne) ehk jahubanaanikrõpsud. Krõpsuks teeb nad topelt praadimine. Kõigepealt praetakse jahubaaniviile rasvas, et nad veidi pehmeneksid. Seejärel vajutatakse lamedaks (kasutasin pudrunuia, aga see võib olla ka taldrik, klaas, väike pann vms, millega saab suruda). Ja siis uuesti pannile, kuni nad on kuldsed ja krõbedad. Juurde sobib suurepäraselt guacamole. Aga miks mitte ka lihtsalt hapukoor või muu meelepärane kaste.

Tostone'd ehk jahubanaanikrõpsud

1-2 rohelist ehk toorest jahubanaani
praadimiseks õli (või kookosrasva)
soola

Koori jahubanaanid. Lõika umbes sentimeetri paksusteks viiludeks. Kuumuta pannil õli. Õli peaks olema nii palju, et ulatub poole jahubanaaniviilu kõrguseni. Prae viilud õrnkuldseks, mõlemalt poolt umbes minut. Tõsta köögipaberile liigsest rasvast nõrguma.  Seejärel vajuta lamedaks, niimoodi:

tostones

Kuumuta pannil õli taas kuumaks. Prae viilakad kuldpruuniks ja krõbedaks, selleks kulub paar-kolm minutit. Maitsesta vähese soolaga .Paku suupistena. 
Tegin krõpsude juurde guacamole avokaadost, punasest sibulast, küüslaugust, laimimahlast, tšillist ja koriandrist. Tõeliselt mõnus snäkk! Ja mis eriti tähelepanuväärne - eranditult kõigile meie perest need krõpsud maitsesid ja nõuti kordust. 

fried plantains (tostones) with guacamole

Veidi toekamaks eineks vormistatud jahubanaanikrõpsud, kaaslasteks punased oad (purgist, nõrutatud ja pannil soojendatud), guacamole ja hapukoor:

plantaine-8

Küpsetest kollastest, tegelikult juba mustavõitu koorega jahubaanidest tegin kooki. Jahuvaba brownie õnnestus neist suurepäraselt - tegu ju ikkagi jahubanaaniga :). Mustaks tõmbuvate jahubanaanide koor on tegelikult juba parajalt pehme, nii et koorimine õnnestub ka tavalisel moel, st ülalt alla tõmmates, nagu ikka banaani puhul. Kui koor aga siiski otsustab jonnida ja osutab eemaldamisel vastupanu, tuleks kasutada sedasama koorimistehnikat, nagu ülal rohelise jahubanaani puhul kirja panin. Küps jahubanaan on oluliselt pehmem ja magusam, kui toores. Niisama toorelt maitses ta siiski kummaliselt, liiga teistsuguselt, kui tavaline banaan. Pigem kasutaks ma ikkagi ka valmis jahubanaani küpsetatult - kas siis tervelt, pealt lahtilõigatud koorega (nagu lootsik) ahjus, või magustoitudes ja kookides. 
Brownie retsepti leidsin siit, tõsi, tegin küll retseptis ka muudatusi. Valmistamine on nii lihtne, et lausa imelik kohe - tõsta kõik ained köögikombaini, surista tainaks, vala vormi ja küpseta! Tegu on koogiga, mis sobib ka paleotoitumise austajatele. No tuhksuhkur ja muud sobimatud lisad tuleks siis muidugi välja jätta.
Nii või teisiti, ka lihtsalt häid maitseid armastavatele sööjatele on see koogike mõnus maiuspala - tummine, maitsev, mahlane ja ühe koogi kohta veel parasjagu tervislik ka!

plantain

Brownie jahubanaaniga (gluteenivaba, paleo)

plantain brownie batter2 hästi küpset jahubanaani, juba musteneva koorega 
2 muna
60 ml kookosrasva (vedelal kujul)
60 ml mett
60 ml kakaopulbrit
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanilli (kasutasin ekstrakti)
1 tl kaneeli
0,5 tl soola
100 g tumedat šokolaadi 

Kata neljakandiline, umbes 20x25 sentimeetrine vorm küpsetuspaberiga. Pane ahi 180 kraadi peale sooja.
Koori jahubanaanid, tükelda neljaks.
Tõsta kõik vajaminevad ained, välja arvatud šokolaad, teradega köögikombaini. Pane masin tööle ja surista tainas ühtlaseks. 
Haki šokolaad ja puista tükid köögikombaini. Lase veel paar tiiru pulse-režiimil, et šokolaaditükid seguneksid tainaga, siiski purunemata. 
Vala tainas vormi ja küpseta 30 minutit. Lase jahtuda ja lõika tükkideks. 
Soovi korral raputa peale tuhksuhkrut ja paku kõrvale jäätist või hoopis mõnd marjakastet, näiteks purustatud vaarikaid. 

plantain brownie

fried plantains (tostones) with beans and guacamole

Ja kust siis jahubanaani saab? See on veidi keerulisevõitu, kuid loodetavasti asi paraneb. Hetkel on minu teada ainus võimalus läbi veebipoe Lola Green. Kunagi nägin ka Rimis jahubanaane, aga nüüd jupp aega pole enam silmanud. Kui kellelgi on saadavuse kohta rohkem infot, võib lahkesti teada anda. Igal juhul on jahubanaan üks põnev ja katsetamist väärt puuvili.

4. oktoober 2015

Viigimarjapirukas kitsejuustu, mee ja kreeka pähklitega

Pikaajaliste kogemustega ja suurepärane keeletoimetaja, kes on aidanud mul raamatutes viierealiseid lauseid ja muud verbaalset mulinat ohjata ning ühtlasi omab värskeimat infot eestikeelsete kokandusterminite ja nende kirjutamise pidevalt muutuvate reeglite osas, teatas hiljuti mu käsikirja parandades, et kreeka pähkel lubatakse nüüd kirjutada nii ja naa - see tähendab nii väikese kui suure tähega. Eelmise põim-põim-põimlause pikkuse osas oleks tal samuti nii mõndagi öelda:)). Johhaidii, just siis, kui olin jõudnud koolist meelde jäänud reegli (et ikka väikese tähega) ümber õppida ja harjutada end kõik need kreeka ja india pähklid suure tähega kirjutama, on nüüd taas väike lubatud. Nojah, sama teema on olnud rabarbri-rabarberi ja taina-taignaga. Tohib, ei tohi, võib nii ja võib naa - ei jõua enam järge pidada ja kõige lihtsam tundub olevat kasutada sõnu nii, nagu armas eesti keele õpetaja koolis õpetas. Sest lõpuks tulevad nad kõik ringiga täpselt samamoodi tagasi.

viigimarjapirukas kitsejuustu, kreeka pähklite ja meega

Teeme parem pirukat.  Viigimarjad, kitsejuust, mesi ja k(K)reeka pähklid on alati toimiv ja täiuslik kooslus. Viigimarjad on hetkel oma parimas vormis, nii et söögem neid kõikvõimalikul viisil. Kes soovib kitsejuustu maitset mahendada (kui ei kuulu just laste lemmikmaitsete hulka vms), võib pool kogusest asendada tavalise maitsestamata toorjuustuga.

Viigimarjapirukas kitsejuustu, mee ja kreeka pähklitega

200 g pärmi-lehttainast (võiga)
200 g pehmet kitsejuustu 
3 sl vedelat mett
poole väiksemat sorti sidruni mahl ja riivitud koor
4-5 viigimarja
peale niristamiseks vedelat mett ja puistamiseks hakitud kreeka pähkleid

Rulli sulanud lehttainas veidi õhemaks. Kasutasin Rimi võiga pärmilehttainast, mille paksit võtsin kaks lehte ja rullisin nad lihtsalt keskelt kokku ja veidikene õhemaks, nii et sain umbes 22x22 sentimeetrise ruudu. 
Lõika servadest 1 cm kauguselt noaga tainasse terava noaga sisselõige, aga mitte päris lõpuni. Selline "raam" aitab kaasa äärte kerkimisele. Kui soovid krõbedamat põhja, pista nüüd tainaruut 210 kraadisesse ahju 10 minutiks küpsema. Pirukas saab aga maitsev ka siis, kui paned täidise eelküpsetamata põhjale, lihtsalt põhi on siis veidike pehmem.
Maitsesta pehme kitsejuust lusikaga segades mee ja sidrunimahla ning riivitud koorega. Määri juust kas siis eelküpsetatud või toorele tainapõhjale. Viiluta viigimarjad (lõika mõlemalt poolt otsad enne ära). Laota juustule. Küpseta pirukat 210-kraadises ahjus 15 minutit. 
Tõsta ahjust välja, nirista peale vedelat mett ning puista hakitud kreeka pähkleid. Lõika tükkideks ja naudi.

viigimarjapirukas kitsejuustu, kreeka pähklite ja meega

Vaata siit ka pähklite ja vürtsidega ahjus küpsetatud viigimarjade retsepti.

3. oktoober 2015

Veiselihahautis köögiviljade ja kruupidega

veiselihahautis köögiviljade ja kruupidega

Lõppenud september oli Eesti Toidu kuu. Kindlasti märkasid paljud, et suurt tähelepanu pöörati ka meie suurepärasele rohumaaveisele. Valitud restoranid osalesid Veiselihameister 2015 võistlusel ja mitmed blogidki pühendasid rohumaaveisest tehtud toitudele tavapärasest rohke tähelepanu. September möödus nagu niuhti, veiselihahooaeg vähemalt meie köögis aga jätkub ja üha suurema hooga. Sügise edenedes hõljub kodus nädalavahetuseti sageli mõnusate aeglaselt küpsenud pajaroogade hõng.
Selle hautise valmistasin lihaveise esiseljast. See on tore ja parasjagu universaalne tükk, kuna on õrnema struktuuriga, kui näiteks tema ees asuv kael, sobides seetõttu suurepäraselt nii aeglasemaks hautamiseks, aga samas ka ribadena praadimiseks, mida hea salatitesse või näiteks hoopis aasiapärastesse nuudliroogadesse lisada.

Sellele hautisele annavad maitset ja iseloomu muu hea-parema seas suitsupeekon ning rohkelt sibulat ja paprikat. Tummisus tuleb lõpuosas lisatud odrakruupidest. Mingit muud lisandit (kartulipuder näiteks) see hautis mu meelest ei vaja. Kõik, mis teeb ühest pajaroast maitseküllase ja rikkaliku, on sealsamas, ühes potis.

Veiselihahautis köögiviljade ja kruupidega

u 1, 2 kg lihaveise esiselga
praadimiseks õli
4 sibulat
2 küüslauguküünt
100 g suitsupeekonit
4 paprikat
4 porgandit
150 ml punast veini
1 purk (400 g) purustatud tomateid
500 ml veisepuljongit
2 loorberilehte
1 sl suhkrut
200 g odrakruupe
soola ja pipart
värsket tüümiani või peterselli

Puhasta liha kelmetest ja liigsest rasvast. Lõika kuubikuteks. Kuumuta pannil õli. Pruunista lihatükid kuumal pannil, maitsesta soola ja pipraga ning tõsta haudepotti. Vajadusel tee seda mitmes jaos, et pann ei oleks "ülerahvastatud" - siis võib liha pruunistumise asemel hakata hauduma.
Haki sibulad ja küüslauk, jäta hetkeks ootele. Haki peekon ribadeks ja tõsta samale pannile (ei ole tarvis vahepeal pesta), kus praadisid liha. Prae madalal kuumusel, kuni rasv eralduma hakkab. Lisa sibulad ja küüslauk ja prae koos umbes 7 minutit, kuni sibulad on läbipaistvad ja hakkavad värvi saama. Lisa panni sisu haudepotti liha seltsi.
Puhasta paprikad seemenkodadest ja lõika viiludeks. Tükelda ka porgandid. Lisa potti. Vala potti punane vein, purustatud tomatite konserv ja veisepuljong. Lisa loorberilehed ja suhkur.
Hauta madalal kuumusel umbes 2,5 tundi, kuni liha on pehme. Lisa pestud kruubid ja hauta veel tund, kuni kruubid pehmed ja liha kahvli all laguneb. Maitse hautist ja vajadusel maitsesta veel soola, pipra ja suhkruga. Raputa serveerimisel peale värsket tüümiani või peterselli.

veiselihahautis köögiviljade ja kruupidega

Postitus sündis koostöös Liivimaa Lihaveisega.