29. november 2015

Maapähklivõiküpsised (3 komponenti)

maapähklivõiküpsised/peanut butter  cookies

Märkisin postituse pealkirjas sulgudes 3 komponenti, et seda retsepti eristada blogis varasemast ajast pärit maapähklivõiküpsistest, milles oluliselt rohkem aineid. Rohkest suhkrust või ja jahuni. Selles retseptis pole aga ei jahu, lisatud rasvainet ja suhkru kogus on täitsa naljanumber. Rohkem pole vajagi! Kusjuures, ausalt, väiksem hulk koostisosasid nagu siinses retseptis, ei tee neist küpsistest sugugi viletsamaid. Pigem tundub tõepoolest maapähklivõiküpsiste puhul kehtivat "vähem on rohkem". 
Ühesõnaga, kui on tunne, et tahaks midagi ise küpsetatut õhtuse tee kõrvale (ja kohe!), polegi muud, kui segada ained kokku, küpsetada, lasta veidi jahtuda ja maksimaalselt poole tunni pärast on mõnusad halvaamaitselised küpsised laual. Boonusena tuba täis mõnusat kodust küpsetamishõngu.
Maapähklivõi võib olla täitsa tavaline poest ostetud purgistatud toode, jälgida võiks ainult, et lisaaineid oleks võimalikult vähe. Samas, maapähklivõid ise teha pole mingi kunst, juhised selleks on postituse lõpus. Ise tehtud maapähklivõi on paksem ja tihkem kui poe oma ja küpsised temast tulevad veidi krõbedamad. Poe omast jällegi saab veidi pehmemad ja muredamad küpsised. Maitsvad on mõlemad. 
Olen aru saanud, et maapähklivõi ja sellest tehtud söögid ei pruugi just igaühe lemmikute hulka kuuluda. Tegu hästi pähklise kraamiga, mis ühtaegu justkui soolane ja magus. Parasjagu spetsiifiline. Rõõm on aga näha, et needsamad naturaalse ja puhta koostisega maapähklivõiküpsised on mu laste suurteks lemmikuteks osutunud. Valmistamine on samuti igati lastele jõukohane ja sobiv tegevus. Et neile meeldib väga küpsistesse lisatud šokolaad, on ka siinne retsept šokolaaditükkidega. Soovi korral võid lisada ka sutsu vanilli.

Maapähklivõiküpsised
u 20 tk.

350 g maapähklivõid*
50 g pruuni roosuhkrut
1 muna

soovi korral lisaks:
50 g šokolaaditükke (nööpe või hakitud tumedat šokolaadi)

Sega omavahel maapähklivõi, suhkur ja lahtiklopitud muna. Kui kasutad šokolaaditükke, sega need hulka kõige viimasena. Vormi peopesade vahel keskmise kastanimuna suurused pallikesed ja tõsta nad küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Mul nad ühele ei mahu, kasutan seega kahte ahjuplaati. Ühega käega pallikest servadest toetades ja teises käes kahvlit hoides, vajuta kahvliharudega ruudustikku tekitades pallikesed lamedamaks.
Küpseta 180 kraadi juures u 10 minutit, kuni küpsised on muutunud krõbedamaks ning alt kergelt kuldsed. Tõsta küpsised ahjust ning lase küpsetusplaadil veel 10-15 minutit seista. Seejärel tõsta taldrikule või kaussi (nad on üsna õrnad ja pudisevad, käsitse ettevaatlikult) ning võid krõbistama asuda.
__________________________________________________

* Maapähklivõid ise teha on lihtsamast lihtsam. Alustuseks rösti maapähklid.  Laota 350 g soolamata, kuid kooritud maapähklid (näiteks sellised) ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Rösti 180 kraadi juures u 10 minutit, kuni pähklid saavad veidi värvi. Hoidu kõrvetamisest.
Lase maapähklitel jahtuda ning vala teradega köögikombaini. Lisa 0,5 tl soola ja 2 sl õli (maapähkli- või rapsiõli). Lase masinal suristada, kuni pähklitest on saanud puru. Lükka spaatliga seinte külge jäänud maapähklitükid alla teiste hulka. Lase köögikombainil veel nii kaua käia, kuni on moodustunud pehme õline pasta, mis ongi su oma tehtud, maitsev ja kasulik maapähklivõi. 

27. november 2015

Soolane müsli

soolane tatra-seemnemüsli

No tegelikult ei ole ta teab mis soolane, aga raske on kuidagi teisiti nimetades tavapärasest müslist eristada. See müsli ei ole lihtsalt magus. Supilusikatäie mett segasin küll enne ahjupanemist segu hulka, aga see on pigem maitsete tasakaalustaja ja terade-seemnete-pähklite kokkukleepija, kui magustaja. Niisamuti ei ole temas magusaid kuivatatud puuvilju ega marju, nagu harilikult müsli puhul ikka kombeks on. Näiteks selles krõbedas tatramüslis on kuivatatud puuviljad ja kookos magustajatena igati omal kohal, aga vahelduseks võib ju proovida ka soolasemat sorti müslit. Mulle meeldib hommikuti seda krõbedat teraviljast, seemnetest ja pähklitest kokkusegatud headust puistata Kreeka jogurtile. Lisaks veel mõned idandid...nii hea! Piimaga ma pigem ei sööks teda, see maitsekooslus tundub maitsmatagi kummaline:) Soolast müslit võib puistata ka salatitele, röstitud ahjujuurikatele, püreesuppidele, aurutatud köögiviljadele või süüa lihtsalt niisama otse purgist! Soolane müsli on praegu moekas ka restoranitoitudes.
Kui segu ahjus röstimas, tasuks silm lõpupoole peal hoida, et ta liigselt kuuma ei saa, kõrbenud seemned ja pähklid ei maitse sugugu hästi ega ole sugugi enam ka tervislikud. Müsli on valmis, kui ta on kergelt värvi saanud, ahjust tuleb mõnusat röstimise lõhna ja segu kleepub kokku. Siis tuleb tal jahtuda lasta ning tükkideks pudendada. Võib täitsa pudiks teha või jätta suuremad tükid, mida saab niisama snäkina süüa või kasutada koos dippide ja määretega.
Tatra võib vabalt asendada ka kaerahelvestega, kui viimased rohkem meeldivad. 


soolane tatra-seemnemüsliSoolane müsli
u 0,5 l purgitäis

100 g toortatart
25 g kõrvitsaseemneid
25 g päevalilleseemneid
50 g maapähkleid (kooritud, aga soolamata ja röstimata)
2 sl seesamiseemneid
1 munavalge
2 sl oliiviõli
1 sl vedelat mett (asenduseks sobib ka vahtra- või agaavisiirup)
0,5 tl cayenne'i pipart
u 0,75 tl soola 

Klopi munavalge kahvliga kergelt vahuseks. Sega kausis omavahel kõik ained. Laota õhukese ühtlase kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Silu lusikaga pealt siledaks. Rösti 175 kraadi juures 15-17 minutit. Tõsta küpsetuspaber koos müsliga plaadilt ja lase jahtuda. Murenda puruks.



soolane tatra-seemnemüsli

Et plaaditäis küpseb ühtlaseks kihiks, võid müsli asemel sellest teha ka maitsvad krõbedad tatra-seemnesnäkid. Selleks murra lihtsalt küpsenud segu nii suurteks tükkideks, kui soovid. Selliseid küpsiselaadseid snäkke võib kasutada ka suupisteteks koos erinevate määrete ja dippidega.

soolane tatra-seemnemüsli

21. november 2015

Uus kokaraamat :"Tulge külla!" Raamatuloos.

Tulge külla! Pühapäevalõunad pere ja sõpradega

Olgugi, et see ei ole enam mu esimene, teine ega kolmaski kokaraamat, on tunne trükilõhnalist verivärsket üllitist lehitsedes endiselt segu ülevusest, ärevusest ja rahulolust. Kõik see, mis veidi enam kui aasta tagasi eksisteeris vaid ideepojakesena mu peas, on nüüdseks vormunud täiesti reaalseks asjaks. Raamatuks, kus lisaks retseptidele, fotodele mis nähtavad kõigile, on peidus minu jaoks ka tohutu laeng muud. Õhinat, kahtlusi, rõõmu, seinast-seina emotsioone. Palju-palju kokkamist ja katsetamist, toitude taldrikule ja pildile sättimist, stilistika nuputamist, pildistamist, piltide töötlemist. Magamata öid, kirjutamist, kirjutamist, kirjutamist...
Tulge külla! Autor Mari-Liis Ilover. Foto: Kristjan Lepp
Foto: Kristjan Lepp
Igatahes, siin ta nüüd on: "Tulge külla! Pühapäevalõunad pere ja sõpradega."
Olgu kohe selgitatud üks tähtis asi. Alapealkirjas on mainitud küll sõna pühapäevalõunad, aga pigem on see mu meelest lihtsalt tore üldnimetus koosviibimistele pere, sõprade ja hea toidu seltsis. Mis ei pea üldse toimuma ilmtingimata pühapäeval! Ega ka lõuna ajal. Olgu see kasvõi reede õhtu - sõna “pühapäevalõuna” lihtsalt seostub millegi helge ja rõõmsaga. Millegagi, mis vastandub hallile argipäevale, kiirustamisele, pealiskaudsusele. Perelõunates ja sõpradega koos laua taga veedetud tundides on mu meelest alati midagi eriliselt sooja, turvalist ja hingerahule olulist. Söömine on lisaks kõhu täitmisele ju ka jagatud nauding, pere ja sõprade seltsis veedetud kvaliteetaeg, võimalus olla päriselt koos, vestelda silmast silma. Kõik need nii loomulikuna tunduvad nähtused on paraku saamas kiiresti muutuvas ja üha ekraanikesksemaks muutuvas maailmas aina suuremaks defitsiidiks... Tunnistan ausalt üles, et mõte see raamat teha sündis täiesti omakasupüüdlikest vajadustest lähtuvalt:). Iga kord, kui külalised tulemas, veeretasin peas taas mõtet, kui hädasti kuluks mulle (ja ilmselt mitte ainult) ära ideede kogumik, kust valida toite just sellisteks veidi pidulikumat sorti einestamisteks. Mulle kohe väga meeldib külalisi hästi kostitada. No ikka nii, et läbimõeldud kolmekäiguline lõuna, hoolikalt toitudega sobitatud veinid, kaunilt kaetud laud. Kes on käinud, loodetavasti kinnitavad. Ja ma kujutan juba vaimusilmas ette neid toredaid pühapäevi paljude aastate pärast, kui kõik mu lapsed, kes siis juba kõik oma elu elavad, pühapäeviti (ei või iial teada, ehk juba koos oma peredega) meile kogunevad, et nautida koos olemist, head toitu ja arutada maailma asju. Kes teab, kas see ka reaalsuseks saab, aga unistada on mulle alati meeldinud...:)
Ega need pakutavad toidud ju ei peagi teab mis keerukad ega aeganõudvad olema, aga alati, iga jumala kord tundub mulle menüüd planeerides, et jah, internet, kokaraamatud ja toiduajakirjad on head ja paremat täis, aga külalistele pakkuda pole ikka midagi. Noh, umbes nii nagu hommikuti riidekapi eest seistes, teate ju küll: kapp riideid täis, aga.... Külalistele pakutavad toidud peaksid ju kõik veel omavahel loogiliselt sobima, neid võiks ühendada mingi temaatika.
Nii, nüüd igatahes on spikker olemas:  aastaaegade kaupa temaatilisteks menüüdeks liigendatud kokaraamat, mis võiks olla abimeheks neile, kes armastavad külalisi võõrustada ja neid hea toiduga üllatada. Koondasin siia raamatuse toidud, mis on olnud meie kodus laual mitmeid kordi nii perelõunatel kui sõpradega koos veedetud söömaaegadel. Loodan, et need hooajalisteks ja temaatilisteks menüüdeks põimitud retseptid pakuvad inspiratsiooni teilegi.
Raamatus on mõeldud ka suurematele pühadele ja hooajalistele pidudele: jõulud, munadepühad, kevadised koolide lõpetamised - kõigi nende tähistamiseks on retseptid. Menüüsid koostades püüdsin silmas pidada, et valik oleks võimalikult lai ja sobivad lemmikud leiaksid kõik eripalgelised seltskonnad. Nii leidubki igal aastaajal veidi keerukamaid ja rafineeritumaid, pigem küpsele maitsele suunatud menüüsid ja ka lihtsamaid maitsekombinatsioone, mis on alati meeldinud ka laua ääres istuvatele lastele. Kuna mind ennast väga paelub taimetoidu maailm, tuttavate hulgaski mitmed veganid, on igas aastaajas üks pidulikumat sorti eine, kus taldrikutel vaid kõik taimne. Kaanestaarikski sattus seekord vegan-roog: polentaga täidetud portobellod röstitud kevadiste köögiviljade ja musta riisiga. Mis ei tähenda sugugi, et raamat on lihavaba, ei-ei. Muuhulgas on esindatud ka klassikalised pühapäevalõunate kaaslased rostbiif ja ahjukana. Lisaks on igale aastaajale sätitud ka üks just sellel perioodil saadaolevaid tooraineid arvestav ja aastaaja meeleoluga kõige paremini sobituv rahvusköök.

Luiskaksin, kui väidaksin, et kõik need retseptid on lihtsad ja kiired. Aga see ei olegi ju argipäeva-kokaraamat. Millal siis veel pühendada toiduvalmistamisele ja lauakatmisele rohkem aega kui külalisi oodates? Suvised eined, tõsi, valmivad siiski võimalikult lihtsalt ja vähest pliidi ääres seismist nõudes, keskendudes hoopis parimatele suvistele maitsetele ja värskes õhus einestamise võludele. Sügisel-talvel, kui ollakse taas paiksemad ja tubasemad ning on rohkem aega ja tahtmist köögis mütata , vajavad lõunadki veidi rohkem planeerimist ja aega.

Siin ka veel mõned juhuslikult valitud näited "Tulge külla!" lehekülgedest. Talve osast menüü, millel koondnimetuseks "Valge":

tulge külla, talv 
tulge külla, lillkapsapüreesupp kammkarbi ja parmesanisrõpsuga 
tulge külla, tursakala pastinaagipüreega 
tulge külla, minipavlovad


Siin üks osa suvistest lehekülgedest:


tulge külla, suvi
tulge külla, siiatartar wakamega
tulge külla, suvi, antrekoot tomatite ja ubadega
tulge külla, suvi, mustsõstrajäätis šokolaaditükkidega


Nostalgiahõnguline pühapäevalõuna:

tulge külla, retro
tulge külla, puljong munaga
tulge külla, sibulaklops 
tulge külla, rummikoogid

Ja siin üks variant toitudest, mille tegemisel kasutatud vaid taimseid saadusi. Suvel on see muidugi eriti lihtne ja loomulik:

tulge külla, suvi, vegan
tulge külla, suvi, vegan
tulge külla, suvi, vegan
tulge külla, suvi, vegan
tulge külla, suvi, vegan

tulge külla, Rein Kasela
Ehk märkasite juba piltidelt, et paljude toitude juures on veinisoovitused. Nii on, hea toidu ja mõnusa koosolemise juurde kuulub ka hea vein. Nii mõnigi kord parasjagu peamurdmist nõudva ülesande, toidu juurde veini sobitamise, on raamatus lihtsamaks teinud  Rein Kasela (Rein Kasela Veinituba) , kelle tundlik maitsemeel ja laiad veinialased teadmised ei jäta ruumi juhuslikeks valikuteks ‒ kõik sobitatud veinid klapivad toitudega suurepäraselt. Nii mitmelegi toidule leidsime sobiva veini ühiste testimiste käigus, paraku ei jõudnud me koos valitud veiniga läbi proovida absoluutselt kõiki raamatu toite - aga teades Reinu maitset ja usaldades ta kogemusi - pole ühtegi põhjust ta valikutes kahelda. Lisaks ühele konkreetsele veinile, mis toidu juures välja toodud, jagab Rein üldisemaid soovitusi ka puhuks, kui just seda üht ja ainust veini ei saa parasjagu kusagilt kätte või soovid lihtsalt proovida ka midagi muud. Lisaks tänule võrratu koostöö eest Veinitoaga lähevad maailma suurimad tänud keeletoimetaja Velve Saarele, kujundaja Külli Kuusikule ja kogu projekti kindlakäeliselt ohjanud Lia Virkusele ning Ajakirjade Kirjastusele.

Raamat on suureformaadiline, väga heal paberil, hiiglama pirakate piltidega, sobides kenasti ka kingituseks. Ühesõnaga: mulle väga meeldib! Loodan, et teilegi. Usun, et leiate siit rohkelt inspiratsiooni, et käised üles käärida ning avada oma kodu uksed neile, keda peate lähedasteks ning kellega tahate jagada rõõmu ühisest einest ja koosolemisest.

Nagu juba kokaraamatu ilmumisel traditsiooniks saanud, jagan paar eksemplari ka oma armsatele blogilugejatele. Et ma pole selleks muud moodust, kui loos kommentaarijate vahel välja suutnud mõelda, läheme seegi kord sama teed. 
Ootan kommentaare ja mõtteid või lihtsalt vastust: milline on toit, mida sulle meeldib oma külalistele ja/või perele pidulikumate sündmuste puhul pakkuda? Meeldib sulle katsetada alati millegi uuega või lähed pigem kindla peale välja ja pakud midagi oma kullafondist? Kõik mõtted võõrustamise ja külalistele või pidulikumatel perepidudel pakutavate toitude osas on oodatud. Fortuuna valib vastajate hulgast 28. novembril kaks inimest, kellele kingin autogrammiga "Tulge külla!" .

13. november 2015

Šokolaadikook kaneeli ja tšilliga (ilma jahuta)

flourless chocolate cake with cinnamon and chilli

Pimedad, sombused ja tuulised sügisõhtud on käes. Ilmateade lubab lörtsi ja lund. Kaamoses aitab muude päästerõngaste kõrval hakkama saada tume šokolaad. Tänu kakao biokeemilisele koostisele (peamiselt fenüületüülamiinile, mis on meie kehades loomupäraseltki olemas ja vallandub,  kui oleme armunud) aitab tume šokolaad võidelda tujutuse, väsimuse ja stressiga. Kaneel ja tšilli on mõlemad soojendavad vürtsid ja sobivad šokolaadiga lihtsalt imeliselt. Mis vürtse puudutab, siis nad ei pea maitses domineerima, vaid pigem täiendama šokolaadi tummisust. Nii et kook ei pea sugugi olema nii teravalt tšilline, et näiteks lapsed seda ei söö, pigem võiks tšillit tunda olla õrna virvendusena.
Selles koogis on munad vahustatud, mis teeb koogi veidike kergemaks ja õhulisemaks, kui ta oleks vahustamata munadest kokku segatud tainast.  Nagu sedasorti šokolaadikoogid ikka, tuleks söömisega oodata, kuni kook on täiesti jahtunud. Kook on hea ja maitsev veel mitu päeva peale küpsetamist, tummisus ja maitsed võimenduvad seistes veelgi. Juurde sobivad hästi hapukad marjad või marjakaste, soovi korral ka vahukooretups. Suurepärane tassi hea kohviga.

Šokolaadikook kaneeli ja tšilliga 

200 g šokolaadi (70% kakaosisaldusega)
125 g võid
5 muna
näpuotsaga soola
125 g pruuni roosuhkrut (või tumedat/heledat muscovado suhkrut)
2 tl kaneeli
2 tl vanillisuhkrut
0,5-1 tl tšillipulbrit
kaunistamiseks tuhksuhkrut, tšilliniite (soovi korral) ja (külmutatud) vaarikaid

Pane ahi 180 kraadi peale sooja. Aseta 20 cm lahtikäiva vormi põhja küpsetuspaber, määri servad võiga.
Tükelda või ja šokolaad kastrulisse. Sulata madalal kuumusel. Lase veidi jahtuda.
Eralda munavalged kollastest. Vahusta munavalged näpuotsatäie soolaga tugevaks vahuks. Vahusta munakollased suhkruga heledaks kohevaks vahuks. Lisa munakollasevahule kaneel, vanillisuhkur ja tšillipulber. Lisa esialgu vähem tšillipulbrit, saad hiljem tainast maitstes seda vajadusel lisada. Sega hulka šokolaadi-võisegu. Maitse nüüd tainast ja kui soovid tugevamat tšillimaitset, lisa tšillipulbrit. Sega lõpuks õrnalt tainast alt üles tõstes hulka munavalgevaht. Lisa esialgu veerand munavalgevahust ja sega tainas läbi veidi vedelamaks. Seejärel sega õrnalt hulka ka ülejäänud munavalgevaht.
Vala tainas vormi. Küpseta 180 kraadi juures 30 minutit. Lase koogil täielikult jahtuda. Kaunista tuhksuhkru, tšilliniitide ja sulanud vaarikatega.

Postitus valmis koostöös D-Kokaraamatuga

11. november 2015

Troopikahõnguline keeks jõhvikatega

tarajahust keeks jõhvikate ja Kreeka pähklitega

Vaatasin üle, et blogis on lausa 13 keeksi. Tundub, et keeksid mulle meeldivad:) Tegelikult... ei ole ma ammu ühtegi teinud. Ajad, kui küpsetasin vaid rafineeritud nisujahust ja valgest suhkrust, tunduvad möödas olevat. Jah, loomulikult ei õnnestu korralik besee millegi muu kui rafineeritud suhkruga ega kohev kringel valge nisujahuta. Sellised küpsetised satuvad meil ahju ja lauale aga üliharva ja igapäevasemates kookides, küpsistes, muffinites jne küpsetistes on ikka kasutusel sellised koostisosad, millest saab tühjade kalorite asemel väärtuslikke toitaineid.
Selles keeksis on olemas kõik see, mida tahta ühelt õigelt tee- või kohvikõrvaselt küpsetiselt: muredus, hea maitse, kodusus. Kookos, apelsin ja banaan lisavad meie oma põhjamaistele vitamiinipommidest jõhvikatele kerge troopikahõngu. Lisaks on keeksis veel selgelt tuntav pähklimekk tatrajahust ja Kreeka pähklitest. No ja mulle kohe väga meeldib sellest retseptist pilku üle lasta selle pilguga, et kas siin on aineid, mis oleksid tühjad ja mõttetud. Kräpp, noh. Ei ole! Muscovado suhkrusse suhtun ka pigem kui maitseainesse. Rafineeritud valge suhkruga võrreldes on tegu kindlasti parem ja tervislikuma valikuga. Kookosrasva võib soovi korral ka võiga asendada. Mulle lihtsalt meeldib siin tema õrn kookosemaitse.
Keeks on maitsev ka küpsetamise päeval, kuid järgmisel ja ülejärgmisel päeval intensiivistub maitse veelgi ning keeks muutub niiskemaks ning tummisemaks. Mu kallile kaasale meeldib hommikukohvi kõrvale süüa alati tükike kooki või mingit muud küpsetist. Seesama keeks on täiesti ideaalne - igal hommikul lõikad viilu ja nii mitu päeva järjest.

Troopikahõnguline jõhvikakeeks

100 g heledat muscovado suhkrut
150 g peene jahvatusega toortatrajahu
150 g peene jahvatusega täisteranisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
0, 5 tl soola
150 kookosrasva (vedelal kujul)
3 muna
2 hästi küpset banaani
20 g (0,5 dl) kookoshelbeid
50 g Kreeka pähkleid
poolest apelsinist pressitud mahl ja riivitud koor
150 g jõhvikaid
tuhksuhkrut

Sega omavahel suhkur, jahud, küpsetuspulber ja sool. Vala hulka kookosrasv ja lahtilöödud munad. Sega läbi. Püreesta banaanid, lisa needki. Sega hulka ka kookoshelbed, Kreeka pähklid (haki eelnevalt), apelsinimahl ja -koor. Lõpuks lisa tainasse jõhvikad ja sega ettevaatlikult läbi.
Määri keeksivorm kookosrasvaga. Vala tainas vormi. Küpseta 180 kraadi juures 1 tund. Lase vormis paarkümmend minutit jahtuda, seejärel eemalda vormist. Sõelu peale tuhksuhkrut.

tarajahust keeks jõhvikate ja Kreeka pähklitega

Postitus valmis koostöös D-kokaraamatuga.

10. november 2015

Panniroog maapirni, läätsede ja peekoniga

maapirn läätsede ja peekoniga

Vähenõudlik ja meilgi vägagi edukalt kasvav (kohati liigagi hästi, ronib ka sinna, kuhu pole vaja- seilasime, teame!) taim maapirn, mis tuntud ka kui Jeruusalemma artišokk, topinambur, juudikartul ja mugulpäevalill, on hästi kasvav maitsev köögivili, mida võiks toidus kasutada palju sagedamini, kui seda on harjutud tegema. Tema mugulad säilivad mullas üle talve, nii et maapirni saab välja kaevata sügisel seni, kuni maapind külmunud pole ning kevadel taas, kui labidas maasse läheb.
Maapirni biokeemiline omapära seisneb selles, et  et mugulad ei sisalda süsivesikuna mitte tärklist (nagu enamuse teiste köögi- ja juurviljade puhul), vaid inuliini.  Inuliin suurendab seedekulglas kasulike bakterite hulka, olles neile toiduks. Maapirn soodustab ka ainevahetust ja vähendab magusahimu, need mõlemad omadused peaksid korda minema neile, kes soovivad kaalu kontrolli all hoida. Nagu ikka, on medalil kaks külge. Maapirni omapärane biokeemiline koostis võib mõnedel inimestel tekitada kõhuvaevusi. Ei mul ega ühelgi mu pereliikmel pole kunagi probleeme tekkinud ma neid küll kohanud pole, kuid tutvusringkonnas on üks inimene, kel alati peale maapirni söömist kõht valutab. Aga sellised seedimisraskused tunduvad olevat õnneks siiski väga harva esinevad. Peale inuliini on maapirni mugulates karotenoide, rohkelt mineraalaineid, B-rühma vitamiine ja C-vitamiini. Nii et igati kasulik tegelane.
Maapirni mugulad sarnanevad esmapilgul veidi ingverijuurega.  Kui mugulad on väga kühmulised ja harulised, on neid koorida keerulisevõitu. Sel juhul piisab täiesti ka hästi puhtaks hõõrumisest. Maapirni koor eemaldub kenasti ka peale kuumtöötlust. Ümaramaid ja kompaktsemaid mugulaid pole aga ka toorelt probleem koorida.
Maapirnil on kergelt pähkline, maalähedane ja magusapoolne maitse. Ta on väga mõnus toorelt viiludena krõbistamiseks.  Toores maapirn sobib hästi ka salatisse. Maapirni saab aurutada, keeta, praadida, vokkida  ja ahjus röstida. Pehmeks küpsetatud mugulatest võib valmistada püree, millest saab võid ja soola lisades maitsva praelisandi. Maapirnist saad teha ka maitsva maapirni-püreesupi. Või katseta hoopis püree lisamist risotole - maapirnirisoto on üks mu suuri lemmikuid ja see retsept on olemas ka mu vastilmunud uues raamatus "Tulge külla!" (kohe-kohe kirjutan viimatimainitust ka pikemalt).

Selles panniroas panniroas saab ahjus röstitud maapirn pannil kokku läätsede ja peekoniga, särtsu lisamas päikesekuivatatud tomatid ja värske petersell. Soovitan proovida, on väga maitsev kooslus.

Panniroog maapirni, läätsede ja peekoniga

maapirn500 g maapirne
2 sl oliiviõli
150 g toorsuitsupeekonit
1 pruunide läätsede konserv (400 grammine, milles 240 g läätsesid)
u 3 sl hakitud päikesekuivatatud tomateid
u 3 sl hakitud peterselli
1 punane sibul (soovi korral)
soola, musta pipart

Koori (või jäta koorimata, aga hõõru harjaga korralikult mullast puhtaks) maapirnid ja tükelda kuubikuteks. Sega oliiviõliga, maitsesta soolaga. Rösti 200 kraadises ahjus 30 minutit. Tõsta ahjust välja. Haki peekon ribadeks. Prae peekonit pannil madalal kuumusel, kuni rasv hakkab eralduma. Tõsta kuumust ja prae peekon krõbedamaks. Lisa röstitud maapirnid ja nõrutatud ning sõelal loputatud läätsed. Lisa ka päikesekuivatatud tomatid ja osa hakitud petersellist. Prae kõik segades paari minuti jooksul läbi. Maitsesta vajadusel soolaga. Serveerimisel raputa peale värsket peterselli, lisa soovi korral mõned õhukesed punase sibula viilud ning musta pipart.


maapirn läätsede ja peekoniga

Retsept ilmus Postimehe nädalalõpulisas 7. nov. 2015.

8. november 2015

Kookospiima ja jogurtiga panna cotta

coconut milk panna cotta


Heast panna cottast ei ütle ma kunagi ära. Õrn, mitte liiga magus, kergelt võdisev, siidine - see on hea panna cotta! Kindla peale minek on valmistada panna cotta kohvi- ja vahukoorest pooleks. Tulemus on alati suurepärane ja maitset saab varieerida erinevate marja- või puuviljalisanditega. Sellise klassikalise panna cotta retsept on siin.  Hästi mõnus on ka petipiimast ja kohvikoorest versioon, postitus selle kohta asub siin
Kookospiimast ja jogurtist tehtud panna cotta on veidi ebatraditsioonilisem. Sõna "panna cotta" tähendab ju tõlkes kuumutatud koort ja päris koort selles magustoidus tegelikult ju üldse ei ole. Kookospiim ja jogurt annavad aga kokku vägagi nauditava koosluse, millele on kirsiks tordil troopilised puuviljad.  See panna cotta sobib eriti hästi praegusesse aasta-aega, kui värskeid kodumaiseid marju pole, troopilisi vilju see-eest jagub küllaga. Mangodega on sel sügisel poodides kuidagi eriliselt hästi - nad on nii magusad ja mahlased ega jää sugugi alla oma kodumaal pakutavatele.
Selle magustoidu võiks liigitada parasjagu tervislike kategooriasse. Midagi padurammusat temas pole, magustajaks on suhkrust palju toitainerikkam ja kasulikum tervisesõber mesi ning kuhjaga puuvilju ka veel peal.

Kookospiima ja jogurtiga panna cotta

200 ml kookospiima
200 ml maitsestamata Kreeka jogurtit (võib kasutada ka Türgi jogurti nime all müüdavat toodet)
2 želatiinilehte
5 sl vedelat mett
2 tl laimimahla
1tl vanilliekstrakti või -suhkrut

lisaks tükeldatud puuvilju, näiteks mangot, kiivit ja granadilli.

Pane želatiinilehed külma veega kaetult likku. Kuumuta väiksemas potis kookospiim koos laimi ja meega keemiseni, aga ära keeda. Tõsta pliidilt. Pigista želatiinilehed käe vahel kuivemaks. Lisa kuumale kookospiimale ja sega hoolsalt, kuni kogu želatiin on lahustunud. Lase segul 10 minutit jahtuda. Liiga kuumale vedelikule lisades võib jogurt tükiliseks minna, nii et ettevaatust sellega. Lisa veidi jahtunud, kuid veel soojale kookospiimale jogurt, sega vispliga täiesti ühtlaseks.
Lase segul jahtuda toatemperatuurini. Seejärel vala serveerimisnõudesse ja lase vähemalt 4 tundi külmkapis tarduda. Serveeri puuviljadega. Peale võib soovi korral raputada veel kookoshelbeid.

Retsept on ilmunud ka raamatus "Kergemad klassikud".

3. november 2015

Ramen-nuudlisupp (miso ramen)

ramen soup

Eilse miso supi tuules panen kirja ka jaapanipärase ramen-nuudlisupi retsepti. Ramen on arvatavasti pärit hoopis Hiinast, aga tuntuks saanud kui Jaapani supp, mis on erinevate puljongitega ja varieeruvate lisanditega tehtult popp terves maailmas.
Läbivaks jooneks on kõigis ramenites muidugi nuudlid. Ramen on ka laialt levinud kiirnuudli-pakisuppide esivanem. Pole vist vaja mainidagi, aga siiski: ise keedetud puljongist tehtud naturaalsete lisanditega ramen-supp ei ole mitte mingil skaalal võrreldav kuumas vees lahustatud ei-tea-millest-tehtud pulbritega.
Võimalus päris õigeid ramen-nuudleid (mille üks koostisosa on aluseline kansui vesi) Eestist hankida on nullilähedane. Aga ausalt, maailmalõppu ei tule, kui supis kasutada lihtsalt oma lemmikuid aasiapäraseid nuudleid. Suurepäraselt sobivad kõik muna- ja nisujahunuudlid.
Puljong võib olla ka kas kala- või lihapuljong. Mina olen vaimustatud kombu vetikate ja šiitake seente leotamisel saadud puljongist ehk dashist, millest kirjutasin siin.  Kui sellele lisada misopastat, ongi valmis miso rameni põhi. Lisaks veel nuudlid ja üht-teist meelepärast ja võibki sukelduda kausitäiesse üsnagi autentsesse ramenisse.

Ramen-nuudlisupp (miso ramen)

Dashi ehk Jaapani puljong:
1 liiter vett
20 g kombut
6-7 kuivatatud šiitake seent
u 2 sl misopastat

Supp:
2 porgandit
5 rohelise sibula vart
4 muna
250 g paksoid (2 väikest punti)
1 küüslauguküüs
1 šalottsibul
vokkimiseks röstimata seesamiõli
125 g aasiapäraseid muna- või nisujahunuudleid (naturaalseid, lisamaitseaineteta)
serveerimiseks tšillihelbeid, sojakastet

Puljongi valmistamiseks tõsta potti vesi, kombu ja seened. Lase 15 minutit seista. Kuumuta puljong keemiseni, aga ära keeda. Tõsta kuumalt pliidilt ja lase veel 15 minutit kaane all maitsestuda.
Kata sõel tiheda riidega ja vala sellele puljong. Keera riie kokku ja pigista kombust ning seentest nii palju maitsvat vedelikku välja, kui saad.
Kombut enam tarvis ei ole, aga pehmenenud seened lõika viiludeks.
Sega väike osa kuuma puljongit misopastaga. Lisa segu ülejäänud puljongile, sega läbi ja maitse (ära enam keeda, muidu misopastas olevad kasulikud bakterid hävivad, niisamuti kannatab puljongi maitse). Kui tundub vajalik, lisa veel misopastat. Jäta puljong ootele.
Ribasta porgandid. Haki roheline sibul. Keeda 5-minuti munad (pehme sisuga). Lõika paksoi nii, et valge alumine osa ja ülemised lehed on eraldi. Alumine valge osa lõika väiksemaks. Viiluta küüslauk ja šalottsibul.
Kuumuta vokkpannil seesamiõli. Tõsta pannile küüslauk, sibul ja paksoi alumised valged osad. Voki segades, kuni nad muutuvad pehmemaks. Lisa paksoi rohelised lehed ja voki segades, kuni lehed on “kokku kukkunud”. Jäta ootele.
Valmista nuudlid vastavalt pakendi juhistele.
Serveerimiseks tõsta kaussidesse kulbiga puljongit. Lisa nuudlid, ribastatud porgandid, paksoi ja viilutatud šiitake seened ning igasse kaussi üks poolitatud muna. Raputa peale rohelist sibulat.
Puista peale tšillihelbeid ja kui soovid soolasust lisada, nirista supisse veidi sojakastet.

Retsept on ilmunud ka "Seenetoitude" raamatus, kui näide kuivatatud shiitake seente kasutamise kohta.

2. november 2015

Miso supp. Kuidas teha lihtsat dashi't ehk Jaapani puljongit.

miso soup


Miso supp on Jaapani köögi üks läbivamaid toite. Teda võib süüa terve päeva jooksul, nii eraldi toiduna kui ka kõigi teiste einete juurde, miso supp on ka tüüpiline Jaapani hommikueine. Valmistamine on ootamatult lihtne: misopasta tuleb segada kuuma puljongiga (dashi) ja valmis ta ongi! Lisatud tofukuubikud, wakame ja roheline sibul teevad puljongi veelgi maitsvamaks ja toitvamaks.
Miso supi põhjaks ehk selgeks puljongiks on dashi. Müügil on ka hetkega vees lahustuv dashi-puljongi pulber, millega saab kausitäie misosuppi endale valmistada eriti hõlpsalt. Ise dashit valmistada ei ole aga mingi kunsttükk (isegi keeta pole tarvis, ainult leotada), enim auru läheb koostisainete hankimisele. Aga kui nad kord juba olemas, siis kuivatatud ained seisavad kaua ja võid dashit teha mitmeid ja mitmeid kordi.
Dashit valmistatakse mitut moodi, kõiki neid mooduseid seob aga kuivatatud ainete vees leotamine, nii et nende maitsed vette eralduvad ja valmis puljongile eripäraselt puhta ja tugeva umami-maitse annavad. Sageli kasutatakse üheks maitseandjaks kuivatatud kalast (täpsemalt vööttuunist) tehtud helbeid. Sellist puljongit nimetatakse hondashi-ks. Meilt neid helbeid leida mul pole õnnestunud. Väga maitsva puljongi saab aga ka kombust ja kuivatatud shiitake seentest (alumisel pildil). Selline puljong ja temast tehtud miso supp on täiesti taimsed, nii et sobivad igati ka veganitele.

kombu and shiitake

Nii kombu kui kuivatatud shiitake seened on nii Umami veebipoes kui Piprapoes täitsa olemas. Kombu on pealt kaetud valkja kihiga. See on looduslikult ladestunud kiht, millest tuleb tugev umami-maitse, nii et ära seda pesta pole mõtet. Kuivatatud shiitake seeni olen lisaks juba mainitud eksootiliste toiduainete poodidele kohanud mujalgi, nii et tooraine probleemi koduse dashi valmistamiseks tegelikult ei ole. Tulemuseks on hästi puhta ja selge, kergelt soolaka umami-maitsega puljong. See ongi miso supi põhi. Dashit saab kasutada ka teiste Jaapani suppide sealhulgas ramen-nuudlisupi põhjana (lisan retsepti peagi).
Kui dashi valmis, tuleb ta segada misopastaga. Misopasta on valmistatud fermenteeritud sojaubadest ja teda on saadaval erinevas tugevuses: tumedam, punakas misopasta on kauem fermenteerunud ja sügavama maitsega, heledam on kergem ja mitte nii soolakas. Siinsetel piltidel olev supp on tehtud tumeda misopastaga. Kui on huvi, saab miso imelistest tervislikest omadustest põhjalikumalt lugeda siit.
Lisa enne puljongit kaussidesse veel soovi korral tofut, wakamet (kuivatatud pisikesed vetikatükikesed, mis vedelikus paisuvad laiemateks ribadeks) ja rohelist sibulat.

Retsepti kõrval oleval pildil ongi kõik ained, mida vajad suurepärase isetehtud miso supi tegemiseks. Vaid vesi tuleb juurde kujutleda.
 
Miso supp

miso soup ingredientsDashi ehk puljong:
1 l vett
20 g kombut
u 7 kuivatatud shiitake seent
2 sl misopastat

Lisaks:
u 2 sl misopastat
u 200 g tofut, kuubikuteks lõigatuna
kuivatatud wakamet
rohelist sibulat

Puljongi valmistamiseks tõsta potti vesi, kombu, seened. Lase seista ja kombul-seentel liguneda 15 minutit. Kuumuta puljong keema, aga ära keeda - muidu hukkuvad misopastas olevad kasulikud bakterid ning ka maitse kannatab. Tõsta kuumalt pliidilt ja lase veel 15 minutit kaane all seista. Kata sõel tiheda riidega (näiteks kahekordne marli) ja vala sellele puljong. Keera riie kokku ja pigista kombust ning shiitake seentest nii palju maitsvat vedelikku välja, kui saad. Saadud selge vedelik ongi dashi.
Kombu ja seened on oma töö teinud, neid enam tarvis ei ole.
Sega väike osa kuuma dashit miso pastaga. Lisa segu ülejäänud puljongile, sega läbi ja maitse. Kui tundub vajalik, lisa veel miso pastat. Hoidu siiski sellega liialdamast, puljong peab jääma delikaatse umami-maitsega.
Tõsta kaussidesse tofukuubikud ja kuivatatud wakame (u 1 tl igasse kaussi).

preparing miso soup

  
Tõsta kulbiga peale puljong. Kaunista hakitud rohelise sibulaga. Kui soovid, keeda toekamaks eineks kõrvale riisi. 

miso soup

Seekord siis sedamoodi postitus. Üks võõrapärane nimetus ajab teist taga:) Proovisin osasid neist ka kursiivi panna, see tegi aga asja veel segasemaks, jätsin parem kõik ühtlaseks, loodetavasti on ikka loetav.
See selleks, supp ise on ülimalt maitsev. Ja eelkõige tänu fermenteeritud misopastas elutsevatele headele bakteritele väga tervislik.