27. veebruar 2016

Röstitud rooskapsad suitsusingi, küüslaugu, sibula ja palsamiäädikaga

röstitud rooskapsad suitsusingi ja palsamiäädikaga

Talviste köögiviljade seas on rooskapsad ehk brüsseli kapsad ühed vahvamatest. Nupsikud rohelised pallid näevad välja nagu tavalise kapsa miniversioon. Oleks ju lahe, kui nad kasvaksid peenral ka nagu tavalised kapsapead, aga lihtsalt pisikestena - see oleks justkui päkapikkude kapsapeenar! :) Tegelikult kasvavad rooskapsad aga pikkade varte küljes ja sügiseti saab turult neid sel moel ka osta. Praegu talvel on nad varrelt kaksatuna müügil harilikult rohelistes võrkkottides.
Olen kohanud inimesi, kelle vaimusilmas hõljub rooskapsaste kohal lapsepõlve õudusunenäo toitude oreool. Tõepoolest, ongi ju raske muudmoodi suhtuda lödiks keedetud mõru mekiga kapsarooga, mis tõenäoliselt sellise kehva suhtumise on põhjustanud. Ühtegi köögivilja ei tohi üle keeta. Punkt. 
Mis mõrkjust puudutab, siis rooskapsad ongi veidi mõrkjama mekiga kui harilik peakapsas ja see kas meeldib või mitte. Mõrkjast maitsest saab täiesti lahti, kui poolitatud kapsaid enne röstimist või praadimist paar minutit vulinal keevas vees keeta. Mind absoluutselt kerge mõrkjus ei häiri, vastupidi - see ongi rooskapsaste omapära, mis neid eristab. Küll aga võib blanšeerimisprotseduuri ette võtta laste pärast, kes eelistavad parema meelega mahedama maitsega kapsast. 
Lihtsalt keedetud kapsad on igavad ja rooskapsatoitudele annab tõelise hoo sisse hoopis praadimine ja röstimine. See annab kapsakestele mõnusa karamellise meki ja isuäratava kuldse tooni pealekauba. 
See rooskapsatoit valmib hästi lihtsalt. Kõik vajalik tuleb lihtsalt ahjuvormi tõsta ja poole tunniga saadki maitsva roa lauale. 
Hästi mõnusa lõppnüansi saavad rooskapsad palsamiäädikast. Selle võib tegelikult segada kapsaste hulka koos õliga juba enne ahjupistmist. Nii saavad kapsad pruunimad, karamellisemad ja veidi magusamad. Mina maitsestasin kapsad äädikaga kohe kuumana peale ahjust võtmist, sel moel on hea palsamiäädika oma maitse rohkem esil.

Mul on olnud tore võimalus viimastel nädalatel köögis katsetada Hispaaniast Katalooniast pärit Mas Tarrése kaubamärgi all valmistatud oliiviõlide ja palsamiäädikaga. Lisaks kõrgele kvaliteedile ja suurepärasele maitsele teeb nende toodangu hästi sümpaatseks asjaolu, et tegu on perettevõttega. Solé perekond alustas oliiviistanduse rajamisega aastal 1824, oliiviõli tootmisega on tegelenud 5 põlvkonda. Oliiviõlid, oliivid ja oliivikreem on valmistatud nende oma istanduse Arbequina oliividest, mis kõik korjatakse käsitsi ning õli pressitakse loomulikult külmpressimise meetodil. Palsamiäädikas on Mas Tarréses pudelisse pandud, tegelikult aga valminud nagu kord ja kohus Modenas Itaalias Trebbiano viinamarjadest ning küpsenud tammevaatides väikeses ettevõttes, mis on peresidemete kaudu samuti Mas Tarrésega seotud. Mas Tarrése toodetest saab ülevaate ning neid osta siin lehel,  lisaks Solarise toidupoest ja Viimsi Delicest. 

röstitud rooskapsad suitsusingi ja palsamiäädikaga

Röstitud rooskapsad suitsusingi, küüslaugu, sibula ja palsamiäädikaga 
neli portsjonit 

500 g rooskapsaid 
u 100 g seasuitsukülge (peekonit) või muud head suitsutatud seasinki 
 2 küüslauguküünt 
1 sibul 
2-3 sl oliiviõli 
2-3 sl palsamiäädikat 
soola, musta pipart 

Pane ahi 200 kraadi peale sooja. Eemalda rooskapsastelt pealmised koltunud lehed. Lõika ära varreotsake ja poolita kapsad pikkupidi.Tõsta ahjuvormi. Vali sellise suurusega vorm, millesse kapsad ühe kihina ära mahuvad. Tükelda sink ribadeks või kuubikuteks. Lõika kooritud sibul pooleks, viiluta. Vajuta kooritud küüslauguküüned noa lapiku poolega puruks, haki. 
Tõsta sink, sibul ja küüslauk kapsaste juurde. Nirista peale õli, sega õrnalt kõik läbi. Küpseta 200 kraadi juures u 30 minutit. Keera kapsaid küpsetamise kestel paar korda.Kui kapsad on küpsed ja kuldset tooni saanud, tõsta vorm ahjust. Nirista kuumadele kapsastele peale palsamiäädikas ja sega läbi. Paku kohe.

  röstitud rooskapsad suitsusingi ja palsamiäädikaga

24. veebruar 2016

Panna cotta mustikatega

panna cotta with blueberries

Veel hommikul polnud mul õrna aimugi, et teen tänase tähtsa päeva puhul seda magustoitu. Niisamuti polnud üldse plaanis pommitada blogi ja oma armsaid lugejaid kahe postitusega päevas.
Igatahes, peale hommikusele räimepostitusele punkti toksimist panin arvuti kinni ilma igasuguse kavatsuseta seda täna enam avada. Läksime perega paraadi vaatama ja tagasi tulles õhtust peolauda plaanides selgus, et soolase poolega oli kõik suurepärane, ettevalmistused tehtud. Aga magus...Ups, täitsa tavaline minu puhul, et see osa kipub ununema.
Kiire revisjon kappides selgitas, et õnneks leidus nii koort kui želatiini - korras, panna cotta! Et itaallast Eesti pidupäeva puhul kodustada, tegin talle omakorjatud mustikatest mõnusalt hapuka katte ning kaunistasin suvel peenralt nopitud ja sügavkülma pistetud rukkililleõitega. Rukkililletrikki teen juba aastaid, kirjutasin sellest pikemalt viie aasta taguses aastapäevapostituses.
Magustoit sai väga maitsev ja igati tänasesse päeva sobiv. Pehmet, magusat ja külluslikku koorest õndsust täiendamas hapukad mustikad, kõige krooniks kaunilt sinised rukkililled.
Saagu nüüd retsept kiiresti kirja pandud, enne kui meelest läheb. Järgmisel aastal samal ajal siis lihtsam:)

Panna cotta mustikatega 
4-5 portsjonit

Panna cotta:
2 dl 35%-list koort
2 dl 10%-list koort
1 vanillikaun (võib ka muu vanilliga asendada, aga vanillimaitse on siin täitsa kohustuslik)
1 dl suhkrut
2 želatiinilehte

Mustikakiht:
2 dl külmutatud mustikaid
1 dl vett
0,5 dl suhkrut
1,5 želatiinilehte

külma vett želatiinilehtede leotamiseks, kaunistamiseks rukkilille õielehti

Alusta panna cotta tegemisest. Kuumuta kooresegu suhkruga keemiseni. Poolita vanillikaun, eemalda seemned. Pane kaun ja seemned kuuma koore sisse, katta pott kaanega ja lase pool tundi tõmmata. Muud sorti vanilli kasutamisel saad selle tõmbamisperioodi lihtsalt vahele jätta.
Leota želatiinilehti külmas vees umbes 5 minutit. Võta potist vanillikaun (kui seda kasutasid) välja ja kuumuta koor uuesti keemiseni. Pigista želatiinilehed käe vahel kuivaks ja lahusta need hoolikalt segades kuumas kooresegus. Vala panna cotta purgikestesse, pokaalidesse, väiksematesse kohvitassidesse või muudesse sobivatesse vormidesse ja pane külmkappi. Enne mustikakatte lisamist peaks ta külmas seisma vähemalt 2 tundi ning olema kergelt tarretunud.
Mustikakatteks tõsta mustikad, vesi ja suhkur kastrulisse. Kuumuta keemiseni. Leota želatiinilehti külmas vees umbes 5 minutit. Pigista želatiinilehed käe vahel kuivaks ja lahusta need hoolikalt segades kuumas mustikasegus. Vala või tõsta lusikaga mustikad ja vedelik ettevaatlikult pooleldi tardunud panna cottadele. Lase külmas lõplikult tarduda, selleks kulub 3-4 tundi. Kunista rukkilille õielehtedega.

panna cotta with blueberries
panna cotta with blueberries

23. veebruar 2016

Räimed kolmel moel

räimed kolmel moel/pickled baltic herring, three ways

Räim on fenomenaalne kala. Kasvõi ses mõttes, et ühest küljest peetakse teda odavaks igapäevatoiduks, teisalt ei puudu aga rahvuskala ju üheltki traditsiooniliselt peolaualt. Universaalne kalake, mis meile nii armas ja omane, lihtsalt peab koos musta leivaga särama ka Eesti Vabariigi aastapäeva hõrgutiste hulgas. Veel parem, kui mitmel moel!
Mnjah, olgem ausad - soovitus neidsamu räimi siin vabariigi aastapäeva lauale panna tuleb ses mõttes liiga hilja, et kalade valmimine võtab aega mitu päeva. Kõigepealt peavad nad äädikamarinaadis üleöö või terve päeva "küpsema" ja maitsestuma. Seejärel lähevad kalad vähemalt ööpäevaks (veel parem kui paariks, seda pehmem ja õrnem on tulemus) kolme erinevasse kastmesse, millest igaüks annab kaladele täiesti omamoodi ja teistest eristuva maitse.
Et aga terve veebruar võiks minna Eesti toidu tähe all, on aega räimedega katsetusteks veel küll ja küll. Ja üldse, üks maitsev kalaamps võiks kogu aeg külmkapist võtta olla!
Sedamoodi toorelt marineeritud räimi on blogis varemgi, näiteks need sidrunimahla ja peterselliga räimed või tsitrusräimed. Selle postituse triost kuulub mu isiklik sümpaatia sinepiräimedele, aga teised on ka head.

  • Soovitan sel moel marineerimiseks valida väiksemad kalad, kuna need on õrnemad. 
  • Eriti pehmeks ja hõrguks tulemuseks võiks eemaldada fileelt naha. Ma ei ole pidanud seda vajalikuks, pealegi on hõbedaselt helklev kalanahk ilus (viimane lause kõlab ju hästi küll, aga tegelikult muidugi vabandan sel moel välja oma lihtlabast laiskust). 
  • Ei pea vist mainimagi, aga värskus on kala puhul päriselt ka kriteerium number üks. 
  • Külmutatud räimefileed jäävad vintsked, järgi proovitud, seega kasutage kindlasti värsket räime.
  • Mina kasutasin siin ilma roota liblikfileed. Äädikavette võib aga panna ka rümba, peale äädikavees ligunemist eemaldub selgroog hõlpsalt.
  • Kui on õnne saada värsket kilu, võib julgelt räimed sellega asendada, kilu liha on veelgi õrnem ja maitsvam.

Räimed kolmel moel*

Äädikavesi:

1,5 kg räimefileed
Äädikavesi:
1,5 l vett
12 sl 30 % äädikat
6 tl meresoola
1 sl suhkrut

Sega kõik ained omavahel kokku. Vala räimedele nii, et nad oleksid üleni kaetud. Hoia vähemalt 6 tundi (veel parem, kui 12 tundi ning ka terve ööpäev on igati OK) külmkapis.Vala marinaad ära ja jaga räimed kolme kaussi.


räimed sinepikastmesSinepi-tilliräimed


500 g äädikavees marineeritud räimesid
Kaste:
4 sl sinepit
1 sl valge veini äädikat
1 dl (külmpressi) rapsiõli
2 sl rafineerimata roosuhkrut
3-4 sl värsket hakitud tilli
1 tl soola
musta pipart

Vispelda kõik kastme ained kokku ja vala kaladele, sega õrnalt läbi. Lase enne söömist vähemalt ööpäev külmas maitsestuda.



räimed jogurti, rosmariini, küüslaugu ja sidruniga

Rosmariini- sidruniräimed

500 g äädikavees marineeritud räimesid
2 dl maitsestamata Kreeka jogurtit
3 sl hakitud värsket rosmariini
3 õhukeselt viilutatud või läbi pressi surutud küüslauguküünt
poolest sidrunist välja pigistatud mahl ja riivitud koor
2 sl suhkrut
1 tl soola

Sega omavahel kõik kastmeained. Sega õrnalt räimedega. Lase enne söömist vähemalt ööpäev külmas maitsestuda. 





Kadakamarja-džinniräimed
räimed džinni ja kadakamarjadega
500 g äädikavees marineeritud räimesid
1-2 viilutatud punast sibulat
2 õhukeselt viilutatud küüslauguküünt
2 sl hakitud kadakamarju
1,5 dl oliiviõli
poolest sidrunist välja pressitud mahl
4 sl džinni
2 sl heledat suhkrusiirupit
1 tl soola

Lao räimed sibula, küüslaugu ja kadakamarjadega kihiti purki või kaussi. Sega omavahel kõik ülejäänud kastmeained ning vala kaladele. Lase enne söömist vähemalt ööpäev külmas maitsestuda.



Head vabariigi aastapäeva! 

räimed kolmel moel/pickled baltic herring, three ways

Postitus valmis koostöös D-kokaraamatuga
__________________________________________________________________
* Otse loomulikult võib teha räimi ka ühel moel, selleks pane 1,5 kg asemel äädikavette 500 g räimi ja äädikavee kogused jaga lihtsalt kolmega. Ülejäänu läheb kõik vastavalt valitud retseptile.

15. veebruar 2016

Vastupandamatu ceviche ja veebruarikuine Tervis Pluss

ceviche

Alustuseks on suur rõõm teada anda, et alates veebruarist figureerin oma retseptide ja fotodega Tervis Plussi retseptilehekülgedel. Ettepanek Tervis Plussis kaasa lüüa ei saanud tulla enam õigemal hetkel. Olen praegu poole peal oma toitumisnõustamisalaste õpingutega ja ahminud viimastel kuudel endasse nii palju kõike teaduspõhise tervisliku toitumisega seotut, et see lausa nõuab praktikas realiseerumist ja jagamist. Tervisliku toitumise teema on muidugi üldse hästi popp praegu ja ilmselt jäävadki käimasolevad aastad toiduajalukku perioodina, mida tagantjärgi tähistatakse märksõnaga "tervislikkus" ning illustreeritakse fotodega avokaadodest, chia-seemnetest ning lehtkapsast. Mis iseenesest on ju väga tore ja tervitatav. Samas. Kogu teemaga pole mõtet ka üle pingutada ja äärmuslike hullustega, mida samuti presenteeritakse tervisliku toitumisena, kaasa minna. Ausõna, ei ole vaja osta AINULT ökotoiduaineid ega vastunäidustuste puudumisel TÄIELIKULT loobuda gluteeni sisaldavatest teraviljadest. Ja nii edasi. Ikka mõistlikult ja rahulikult, eks!
Ortoreksia on uue aja toitumishäire tüüp, mille puhul soovib inimene saavutada ülima ja täieliku kontrolli oma toitumise ja toidu kvaliteedi üle. Kinnisideed, mis keerlevad vaid toidu ümber ja pidev pingeline suutäite kontrollimine... Kurb, aga ilmselt on ortoreksikuid juba meie kõigi tutvusringkondades. Igasugused tervise nimel tehtavad pikaajalised inimkatsed iseendaga võivad aga paraku viia pigem vastupidiste tagajärgedeni.
Kahjuks ilmub ajakirjanduses, eelkõige erinevates naiste- ja meelelahutusportaalides sageli ingliskeelsetest väljaannetest kehvasti tõlgitud, tervisliku toitumisega seotud totaalset jama, mida siis absoluutse tõe pähe presenteeritakse. Ja üldse, viimasel ajal tundub, et ala, millest kõik teavad kõike, on tervislik toitumine. Pole midagi imestada, sageli kahjuks jutumärkides, aga infot on ju meeletult! Et selles infohulgas orienteeruda, eristada olulist ebaolulisest ja õiget valest, saigi sügisel hakatud taas koolipinki nühkima.
Kui on olemas elementaarsed teadmised biokeemiast, inimorganismi toimimisest ja selle toimimiseks vajaminevatest ainetest, ei ole igapäevane tervislik toitumine üldse keeruline, kallis, aeganõudev ega kaugeltki mitte raketiteadus. Ma ei räägi siinkohal haiguslikest seisunditest, mille puhul saab samuti toiduga väga palju ära teha, kuid juba spetsiifilisemalt ja konkreetsest haigusest lähtudes. Pean silmas lihtsalt igapäevast pikaajalist toitumisviisi, mille puhul on tervislikkus küll väga olulisel kohal,  kuid siiski unustamata maitseelamusi ja naudingut heast toidust. Minu puhul näiteks ei saaks see üldse teisiti ollagi! Ka Tervis Plussis otsustasin mina seda teed, et jagada retsepte, mis oleksid samaaegselt nii tervisesõbrale sobivad, kuid ka tingimusteta maitsvad!
Veebruari Tervis Plussi sai valitud tsitruseteema. Põhjused on lihtsad: kodumaised juurikad, mis sügisel maast võetud, kaotavad vastu kevadet üha enam toiteväärtust ja värsket meil niipea peale tulemas ei ole. Vitamiine on aga ju tarvis igapäevaselt! Tsitrustel seevastu on nende päritolumaadel hooaeg justnimelt talvel ja praegu ongi nad oma parimas vormis. Lisaks toovad tsitrused värvi ja värskust unisesse hallusesse, mis meil õues valitseb, teevad meeleolu rõõmsamaks ja toovad kevade lähemale.

Ceviche (hääldama peaks seda "seviitše", rõhk teisel silbil) on üks toitudest, mida ilma tsitrusteta üldse teha ei saagi, need on selle hullutavalt hea kalaroa vältimatu komponent. Kesk- ja Lõuna-Ameerikast pärit sõltuvusttekitavalt maitsev eelroog või lihtsalt mõnus kalaamps on “küpsetatud” tsitrusemahlas.  Kasutada võib tegelikult ka sidrunit või erinevate tsitruste segu, aga vaid laimiga on mu meelest tulemus eriti puhta maitsega ja jäänud nii ka lemmikuks. Kasuta kas valget kalafileed või lõhet/forelli. Ceviche'i saab teha ka teistest mereandidest, näiteks krevettidest või kammkarpidest. Võtmesõnaks on nagu ikka kala ja mereandide puhul: värskus!
Kes ceviche'i teinud või mõnes söögikohas maitsnud, teavad, kui lihtne on sellest vastupandumatust maitsekooslusest sõltuvusse sattuda. Tahaks veel ja veel, kahvel käib taldriku ja suu vahet täitsa kontrollimatu sagedusega:). Ceviche'i valmistamine on õnneks lihtsamast lihtsam ja juba poole tunni pärast peale laimimahlasse küpsema tõstmist saabki maiustama asuda.

Ceviche ehk laimimahlas küpsetatud kala
kolm-neli portsjonit

u 300 g värsket kalafileed
1 punane sibul
1 tšillikaun
pundike murulauku
pundike koriandrilehti
3-4 laimist pigistatud mahl
1 tl soola
1 tl suhkrut

Kui kalafilees on luid, eemalda need. Lõika kala tükkideks. Viiluta punane sibul õhukeselt. Eemalda tšillilt seemnekojad koos seemnetega. Haki tšilli peeneks. Haki murulauk ja koriander. Pigista laimidest välja mahl, maitsesta soola ja suhkruga.
Tõsta kalatükid karpi või madalasse kaussi. Lisa sibul, tšilli, murulauk ja koriander. Vala peale maitsestatud laimimahl. Sega õrnalt läbi. Jälgi, et kõik kalatükid oleksid laimimahlaga kaetud. Kui pole, pigista mahla juurde.  Lase enne söömist kalal enne söömist külmkapis küpseda ja maitsestuda 15-30 minutit.

ceviche

Lisaks ceviche'le pääsesid ajakirja edvistama värviline tsitrusesalat avokaado, spinati ja krevettidega, tšillist ja ingverist särtsu saanud porgandi-apelsinisupp läätsedega, sidruni-petersellirisoto ja imelihtsalt valmiv, vaid greibi happe mõjul tarretuv greibikreem (valmistatud selle laimipossetiga sarnaselt):

Tervis Pluss retseptid, veebruar 2016

12. veebruar 2016

Talvine pohlakook

Pohlakook

Sel nädalal oli mul vahva võimalus maitsta Veski Mati tervisliku talveküpsetise retseptikonkursile laekunud tublide koduküpsetajate loomingut. Küpsetised valmisid Angeelika Kangi taktikepi all Katharinenthalis, konkursi finalistide retseptide järgi. Karaskite, tatraküpsiste, õunapirukate ja muu hea parema hulgas osutus hääletuse tulemusena võitjaks täisterarukkijahust šokolaadi-peedikook. See oli tõepoolest väga maitsev, tummine ja mahlane hõrgutis, mis igati talle osaks saanud tunnustuse vääriline. Kindlasti ilmub retsept peagi ka Veski Mati FB lehele, hoidke silm peal!
Minu isiklikuks lemmikuks sai aga teiseks hääletatud kook, originaalnimega "Tervislikum pohlakook". Niiske, just parajalt magus-hapu ja mõnusa kardemoninüansiga - ehtne talveküpsetis! Et mul lähevad alati silmad särama, kui toidus, kas siis soolases või magusas, on mu lemmikuid pohli kasutatud, oli loomulikult mul tarvis see kook ka ise kodus ahju pista ja jagan hea meelega retsepti siingi. Algses retseptis tegin vaid mõned pisikesed muudatused: asendasin fariinsuhkru heleda muscovadoga ja küpsetasin kooki 215 kraadi juures (originaalis oli 225 kraadi).

POHLAKOOK
Retsept: Evelin Orgg, siinne versioon veidi mugandatud kujul

2 dl mitmevilja jahusegu (Veski Mati)
1, 5  dl nisujahu (Veski Mati)
Pohlakook1 dl heledat muscovado suhkrut
1 tl jahvatatud kardemoni
0,5 tl soodat
2 dl keefiri
50 g sulatatud võid (0,5 dl)

Vahekiht: 3-4 dl pohli, 25 g sulatatud võid (0,25 dl), 0,5 dl heledat muscovado suhkrut, 1 dl mitmevilja jahusegu (Veski Mati)
Glasuur: 4 sl tuhksuhkrut, 1-2 sl sidruni- või jõhvikamahla.

Sega omavahel kuivained kokku, lisa keefir ja sulatatud või. Sega ühtlaseks. Vala tainas 20 cm koogivormi. Määri koogivorm enne võiga kokku. Vala vormi 2/3 tainast. Tainale laota marjad. Sega kokku vahekihi ained, tulemuseks peaks olema pudi. Puista see marjadele. Vala peale ülejäänud tainas, aja spaatliga ettevaatlikult laiali. Küpseta 215 kraadi juures, alumisel siinil, 25-30 min. Lase koogil jahtuda.
Glasuuri jaoks sega kokku tuhksuhkur ja mahl. Kaunista jahtunud kook glasuuri ja marjadega.

Pohlakook

4. veebruar 2016

Salat röstitud kõrvitsa, kruupide ja halloumiga. Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD

salat kruupide, röstitud kõrvitsa ja halloumiga
NIKON D800, Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD  45 mm, ISO 100, 1/20, f/2,2
Olgu kohe alguses ära öeldud, et see postitus on nii maitsvast talvisest salatist, kui sellest, mille abil ta pildile püütud. Ehk objektiivist Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD. Sestap on seekord kõigil fotodel seaded juurde märgitud. Sellesama objektiiviga on tehtud ka täisterasaia postituse fotod. Photopoint pakkus mulle lahkesti kõnealust objektiivi testimiseks. Ausalt öeldes ei teagi, kas tegin õigesti, et pakkumise vastu võtsin, sest objektiivi tagasi viia oli lausa kahju:). Tõesti oli hea, toidu pildistamiseks vaat et ideaalne. Nii et keda huvitavad muljed selle objektiiviga pildistamisest, leiab väikese kokkuvõtte postituse lõpuosast.
Kes aga tahab lihtsalt salatit teha, ei pea fotondusse üldse süüvima ja võib rahulikult kõrvitsa ahju röstima ning kruubid keema panna. Salat on talvine, toitev ja veebruarisse sobivalt kodumaise hõnguga. Kui ei õnnestu talukaraami hankida, on muidugi täiesti OK haarata kõik vajaminev lihtsalt poest - tõenäoliselt on vähemasti kruubid ja kõrvits Eesti omad, nii et kodusus on salatis esindatud nii või naa.

Salat röstitud kõrvitsa, kruupide ja halloumiga

700 g muskaatkõrvitsat (koorega, aga seemned välja võetud)
100 g odrakruupe
peotäis rohelisi salatilehti või spinatit või rukolat (kasutasin Kopra Karjamõisa salatisegu)
30 g metspähkleid
30 g kuivatatud jõhvikaid
150 g halloumi juustu (kasutasin Üvasi talu toodangut)
veidi õli halloumi praadimiseks
1 punane sibul, õhukeselt viilutatult

Kaste:
3 sl oliiviõli
1 sl valge veini äädikat
maitseks näpuotsaga suhkrut, soola ja pipart
halloumile peale niristamiseks balsamico-kreemi

Alustuseks tükelda kõrvits sektoriteks või suuremateks viilakateks, koor las jääb külge. Lao tükid koor allpool või külili ühe kihina ahjupannile või ahjuvormi. Küpseta 180 kraadi juures umbes 45 minutit, kuni kõrvitsa viljaliha on nii pehme, et kahvel läheb eriliselt surumata sisse. Tõsta kõrvitsatükid ahjust välja. Eemalda koor. See peaks õnnestuma üsna lihtsalt, pealt ära tõmmates. Tükelda viljaliha väiksemateks, nii paari sentimeetri suurusteks tükkideks tükkideks. Sellel pildil on sektorid just ahjust tulnud ja ootavad tükeldamist:

röstitud kõrvits
NIKON D800, Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD  45 mm, ISO 100, 1/25, f/2,2


Samal ajal, kui kõrvits küpseb, keeda kruubid. Pese nad enne, kata mahult kolmekordse koguse veega ja keeda 45 minutit, kuni pehmed.

kruubid
NIKON D800, Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD  45 mm, ISO 100, 1/20, f/2,2


Nüüd on käes juustu praadimise aeg. Lõika halloumi umbes sentimeetri paksusteks tükkideks ja prae pannil õlis mõlemalt poolt kuldseks. Kas pole mitte kena see alumise pildi värske halloumi kera. Tehtud Lõuna- Eesti kitsede piimast, praetult lihtsalt võrratu - soolakas ja mõnusa kriuksuga - tõeline lemmikjuust! Pärit Üvasi talust, guugeldades leiab iga huviline kontaktid.
Viiluta sibul üsna õhukeselt. Haki metspähklid ja kuivatatud jõhvikad veidi väiksemateks tükkideks.

halloumi
NIKON D800, Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD  45 mm, ISO 100, 1/30, f/2,8

Nüüd, kui kõrvits röstitud ja tükeldatud, kruubid keedetud ja jahutatud, halloumi praetud, sibul viilutatud ja pähklid-jõhvikad veidi peenemaks hakitud, polegi muud, kui salat kokku laduda. Ahjaa, kaste! Vispelda lihtsalt kõik selleks vajaminevad ained kokku või loksuta kaanega purgis tugevalt segamini.
Tõsta peotäis rohelisi salatilehti, kõrvitsatükid, kruubid, punane sibul, pähklid ja jõhvikad suuremasse kaussi. Vala peale kaste ja sega õrnalt läbi. Serveerides tõsta salat taldrikutesse või kaussidesse, aseta peale praetud halloumi ja nirista sellele mõned tilgad paksu magushaput balsamico-kreemi. Jahvata salatile veel lõpuks paar keerdu pipart.

salat kruupide, röstitud kõrvitsa ja halloumiga
NIKON D800, Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD  45 mm, ISO 100, 1/20, f/2,2

Ja nüüd lubatud ülevaade Tamroni objektiivist, mida testisin Photopointi palvel. Et ma ei ole üldse tehnikafänn ega ka -spetsialist, siis väga spetsiifilist numbrite jada kirja panema ei hakka (ega oskagi ausalt öeldes), sedalaadi põhjalikke võrdlusi saab igaüks soovi korral lugeda tehnikaajakirjadest nii paberil kui veebis. Lisaks pole ma üldse kindel, kas toidublogi lugejad oleksid sellisest süvaanalüüsit huvitatudki:)
See, et ma igat viimast kui uut fotovidinat endale ei ihalda saada, ei tähenda muidugi, et praegune varustus kuidagi hädine oleks. Olen juba päris pika toidupildistamisperioodi ajal jooksul selgeks saanud, mis peaks minimaalselt vajalik olema, et saada hea kvaliteediga fotosid. Käin pildistamas ka väljas, nii kokaraamatute fotosid, restoranide menüüsid, blogimaterjali jne. Olen üritanud kokku pannud sellise tehnikakoti, mille raskuse all ma päris kokku ei kukuks, kuid mis aitaks töö hästi ja kvaliteetselt ära teha. Tavakomplekti kuuluvad kaamera ja kaks objektiivi: Nikkor 50mm f/1.8 ja Sigma 105mm f/2,8 Macro. Lisaks peegeldid, välgud. Ja muidugi statiivid kõige selle püstihoidmiseks.
Esialgu tundus mulle, et Tamroni 45mm on suhteliselt sarnane mu suure lemmiku ja kõige enam kasutuses oleva Nikkor 50mm-ga. Aga ainult esialgu. Valgusjõu ja pildikvaliteedi osas võitis siiski Tamroni 45mm. Ka juba kergelt hämarduvas pealelõunases toavalguses (küll akna all, aga kell kolm talvel ei tule sealt enam suurt midagi) võlus ta välja selged ja teravad fotod. Oma armsa 50mm-se Nikkoriga, tean, läheb sellel kellajal lisavalgustust kasutamata juba keeruliseks...
Lisaboonus Tamroni objektiivil on sisseehitatud pildistabilisaator, mida tähistab VC (vibration compensation). See võimaldab saada hea tulemuse ka kehvades valgustingimustes, kui tuleb kasutada pikka säriaega. Katsetasin ka statiivita, käest pildistamist ja pildistades täiesti lahtise avaga( f/1.8), ei olnud fotod udused ka väga aeglase säri juures (1/25). ISO tuli siis tõsta küll kõrgemaks kui mu tavapärane toidupildistamise 100, kuid mingit müra piltidele ei tekkinud.
Tamroni lähim teravustamiskaugus on 29 cm. See on palju väiksem, kui Nikkori 45 cm, nii et Tamroniga saab ronida toidule veel lähemale ja kadreerida just selline foto, nagu tarvis. Kui juba lähedale ronimisest juttu tuli, siis vaatamata sellele, et Tamroni puhul tegu ei ole makroobjektiiviga, on "toidu sisse minemise" fotod samaväärsed sellega, mida produtseerib mu Sigma 105mm f/2,8 Macro. Katsetasin nendessamades valgusoludes ka Sigmaga ja tema valgusjõud jäi nõrgaks, pildid said hägused ja ISO oleks tulnud tõsta tasemele, mis juba tekitas müra. Ei hakka neid tumedaid udukogusid siia üles riputamagi:)
Ja nüüd veel teravussügavusest. See on siis lihtsalt väljendatult terav objekt ja udune taust. Kui näiteks vaadata eelpool olevat kruubipilti, on näha, kui ilusti joonistuvad välja esiplaanil olevad terakesed tagaplaanil olevast muust taustast. Üleminekud teravalt alalt hägusele õnnestuvad Tamroni optikal sujuvalt ja pehmelt.
Sellised said siis esmased Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD objektiivist. Kui plaanis tõsisemalt toidufotograafiaga tegeleda, soovitan kohe kindlasti kaaluda selle hankimist. Loomulikult ei piirdu objektiivi kasutamisala vaid toidu pildistamisega, see on lihtsalt minu "kiiks", ta on suurepärane ka portree- ja loodusfotode pildistamiseks. Objektiivi saab nii Nikoni kui Canoni bajonetiga ning ta sobib nii täis- kui poolkaader kaameratele. Hinda ja tehnilisi andmeid saab lähemalt uurida  Photopointi kodulehelt.


tamron-sp-45mm-f-18-di-vc-usd-objektiiv-nikonile
Selline näeb siis kõnealune objektiiv välja. Võrreldes Tamroni vanemate objektiividega on disain hästi puhta joonega ja stiilne. Objektiiviga on komplektis kaasas ka varjuk. 

Kõik fotod on minimaalselt töödeldud, vaid väike crop, clarity ja vibrance Lightroomis. Kaameraks täiskaadersensoriga NikonD800. Fotod on tehtud loomuliku valgusega. Paremalt suur aken, vasakult peegeldi. Pildistatud statiivilt.

salat kruupide, röstitud kõrvitsa ja halloumiga
NIKON D800, Tamron SP 45mm f/1.8 Di VC USD  45 mm, ISO 100, 1/20, f/2,2

Ja siia lõppu veel üks foto kaadritagustest, ehk sellest, kuidas ühe toidublogi postituse pildid harilikult sünnivad. Kaamera ees on seesama kõnealune Tamroni objektiiv ja valmivad fotod selle varasema postituse tarbeks. Igaks juhuks mainin, et ehkki see pildistamisnurga tõttu nii võib tunduda, ei ole toit asetatud põrandale, vaid alus on spetsiaalselt pildistamiseks ostetud jalgadel. Taldrikut põrandale panna süda üldiselt ei luba, mis ei tähenda, et mõnikord harva seda hädaga siiski teha ei tule. Sellelt fotolt ei ole vaja mingit erilist kvaliteeti oodata, tegu mobiiliklõpsuga:)

toidupildistamise telgitagused

2. veebruar 2016

Vinegrett, see vana hea talvine salat

vinegrett

Uued põnevad toidud on igati lahedad. Kõik need ägedad köögiviljad, teraviljad, seemned, kastmed, maitseained, millest kümme aastat tagasi veel midagi ei teatud ja nüüd pea igast poest saada on. Maitsemaailm oleks palju üksluisem ja igavam, kui ei prooviks neid kõiki, kasvõi korra. Mõned uustulnukatest on saanud mu kindlateks lemmikuteks. Näiteks lehtkapsas, kikerherned, kookosõli, misopasta, kinoa, vürtsköömned... Need vaid mõned näited uue aja toiduainetest, milleta ei kujuta elu ausalt öeldes enam ettegi. Avatud meel ja uudishimu peaksid ühe tõelise toidusõbra iseloomuomaduste arsenalis kindla peale olemas olema.

See kõik aga ei tähenda sugugi, et vanad head lemmikud unustama peaks! Idanaabrite suurepärane vinegrett (jah, vinegrett on ka prantsusepärane õlist-äädikast salatikaste, aga see postitus on siiski samanimelisest Vene salatist) näiteks on üks neist täiesti ajatutest klassikutest, mille puhul ei näe küll ühtki põhjust, miks ta unustuhõlma peaks vajuma. Suurepärane talvine vitamiinipomm. See, et peet on hästi kasulik köögivili, pole muidugi mingi uudis. Kiidulaulu ei ole aga nii toredale kodumaisele juurikale kunagi liiast. Nii et palun: peet on üks paremaid organismi puhastajaid ja immuunsüsteemi turgutajaid ja tema suur antioksüdantide sisaldus aitab eemal hoida mitmeid tõvesid. Organismi tugevdavad ka peedi loodusliku suhkru ja rauasisaldus.  Peet puhastab ja tugevdab verd. Suurest suhkrusisaldusest hoolimata on peet madala kalorsusega:100 grammis on 40-50 kcal, nii et lisakilode pärast pole peeti süües küll vaja muretseda. Peedis on rohkelt kasulikke vitamiine ja mineraalaineid, teda peetakse looduslikuks põletikuvastaseks vahendiks.
Hapendatud köögiviljad aga, mis siin salatis esindatud hapukapsa ja hapukurgi näol, naudivad praegu staaristaatust, sest on üha enam tervislikule toidule orienteeritud maailmas tuntud kui uued supertoidud. Noh, meie saame siin muidugi vastu rinda taguda ja üleolevalt hõisata, et eestlased on juba aastasadu nende supertoiduainete valmistamise ja söömisega tegelenud. Kunagi olude sunnil, kui muid säilitusvõimalusi polnud, hiljem lihtsalt harjumusest ja muidugi ka hea maitse pärast. Hapendatud köögiviljad on vitamiinirikkad, tasakaalustavad soolestiku mikrofloorat (on probiootilised). Hapendatud toit on elav toit, millest keha saab vajalikke seedeensüüme. Lisaks tugevdavad hapendatud köögiviljadest saadud kasulikud bakterid meie immuunsüsteemi, mis praegu viiruste vohamise ajal eriti oluline.
Kõigele sellele headusele lisaks veel häid rasvu külmpressitud õlist ja pealepuistatud seemnetest, värskust ja lisavitamiine rohelisest sibulast - ja talvine supersalat ongi taasavastatud!
Traditsiooniliselt lisatakse salatisse ka veel keedetud kartulit ja porgandit. Loomulikult võib seda soovi korral teha, mulle meeldib ilma rohkem.

Vinegrett-salat

1 suur keedetud või ahjus küpsetatud peet (u 500 g)
3 hapukurki
2 väikest punast sibulat
5-6 rohelise sibula vart
100 g hapukapsast

Kaste:
4 sl külmpressitud rapsiõli või päevalilleõli (kasutasin Tammejuure Mahetalu külmpressitud rapsiõli)
2 sl (täistera)sinepit
2 sl valge veini äädikat
veidi mett või suhkrut
soola
musta pipart

pealepuistamiseks seemneid (päevalille- ja/või kõrvitsa-) ja rohelist sibulat

Tükelda peet, hapukurgid, sibulad ja rohelise sibula varred. Tõsta kaussi.
Vispelda eraldi kausikeses kokku kaste. Mett või suhkrut läheb vast pool teelusikatäit, soola ja pipart lisa maitse järgi. Vala kaste köögiviljadele ja sega kõik hoolsalt läbi. Maitse salatit ja kui tarvis, korrigeeri maitset lisades sinepit, soola või muud vajalikku.
Lase tunnike enne söömist salatil seista ja maitsetel ühtlustuda.