24. november 2016

Šokolaadikook kakaobesee ja viskijõhvikatega

Nädalavahetus pole enam kaugel. Pimedast, hallist ja sopasest novembrinädalast eluga läbitulemise eest oleme me kõik ära teeninud midagi head. Midagi luksuslikku. Midagi, millega millega end hellitada.
Ja palun, siin ta ongi: krõbeda beseekatte alla peitunud šokolaadikook. Rikkalik ja tummine. Piisab vaid väikesest tükikesest koogist ja tassist heast kohvist, et end juba turgutatu ja hoituna tunda. Viskis leotatud jõhvikad võluvad kogu komplekti veelgi täiuslikumaks ja sobivad šokolaadise ampsu juurde valatult. Kui maiustajate hulgas on lapsi, serveeri jõhvikad täiskasvanutele eraldi kausis.

shokolaadikook kakaobesee ja viskijõhvikatega

Šokolaadikook kakaobesee ja viskijõhvikatega
u 15 lõiku

Jõhvikad:
50 g kuivatatud jõhvikaid
100 ml viskit*
Brownie:
180 g võid
200 g tumedat šokolaadi
180 g heledat muscovado suhkrut
näpuotsaga soola
4 muna (L)
50 g täisteranisujahu (võib asendada mõne pähklijahu või toortatrajahuga)
Besee:
3 munavalget (L)
näpuotsaga soola
150 g suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
35 g mõru kakaopulbrit

Vala jõhvikatele viski. Leota vähemalt 4 tundi või üleöö.
Tükelda või ja šokolaad kastrulisse. Sulata madalal kuumusel. Sega ühtlaseks. Tõsta pliidilt. Sega hulka suhkur ja sool, kuni suhkruterakesed on sulanud. Eralda munakollased ja -valged. Lisa lahtiklopitud munakollased ja jahu veidi jahtunud browniesegule. Vahusta munavalged tugevaks kohevaks vahuks. Sega õrnalt spaatliga alt üles tõstes šokolaadisegu hulka.
Kata 23 cm lahtikäiva vormi põhi küpsetuspaberiga ja määri servad võiga. Vala tainas vormi. Küpseta eelkuumutatud 180 kraadises ahjus 20 minutit.
Samal ajal, kui kook ahjus, vahusta munavalged. Lisa munavalgetele sutsuke soola ja vahusta pehmeks vahuks. Lisa suhkur kolmes jaos, iga lisamise järel paar minutit vahustades. Beseemass on valmis, kui vaht on läikiv ja tugevate tippudega, mis ei vaju ära. Sõelu beseemassile kakaopulber ja surista mikseriga veel mõni tiir, kuni kakao on beseega segunenud. Määri koogile. Küpseta veel 25 minutit. Lase enne söömist täielikult jahtuda. Soovi korral sõelu jahtunud koogile veidi kakaopulbrit. Serveeri viskiste jõhvikatega.

* Soovi korral võib jõhvikate leotamiseks kasutada ka brändit, konjakit, rummi, Vana Tallinnat vms.

shokolaadikook kakaobesee ja viskijõhvikatega

Koostööpostitus D-kokaraamatuga. 

17. november 2016

Paksud kaeravahvlid

Vahvlirauad, mis pakse vahvleid küpsetavad, on meie majapidamisse lisandunud alles üsna hiljuti. Lapsepõlvekodus oli meil, nagu paljudel teistelgi, krõbedate vahvlite masin. Taolisega olen ka oma lastele mõnel korral vahvleid küpsetanud. Aga kuna krõbedad vahvlid mulle endale need kohe üldse ei maitse, siis üliharva (jaa, ma tean- sry, lapsed).
Peale eelmisel aastal Norras käimist sai vahvliteema meie peres aga uue hingamise. Norras nimelt pakutakse pea igas kohvikus sooje, pakse, pealt krõbedaid ja seest pehmeid vahvleid, mis vastupidiselt krõbedatele mulle vägagi meeltmööda on. Elasime reisil Airbnb kaudu renditud majas, mis kuulus ühele toredale Norra perele. Selle siinse vahvlite retsepti kirjutasin ma maha meie rendikodu köögiseinale kleebitud käsikirjaliselt retseptilt, mis tõenäoliselt selles peres on tihedas kasutuses. Originaalretseptis oli tavaline nisujahu, aga kuna ma jõudumööda püüan ikkagi rafineeritud tühje toiduaineid oma kodus vältida, siis teen vahvleid täisterakaerajahuga.

vahvlid

Paksude südamekujuliste vahvlite küpsetamine on meil nüüd üsna tavapärane. Lastele maitsevad nad muidugi eriti hästi ja tavapäraste pühapäevaste pannkookide asemel teemegi sageli nüüd hoopis pakse vahvleid. Tuleb muidugi omakasupüüdlikult tunnistada, et see pühapäevane vahvlitegu on mulle eriti meeltmööda, kuna vahvliküpsetamisega tegeleb meil hoopiski pereisa:)

Paksud kaeravahvlid
8 tk

200 g täisterakaerajahu (kui see ei meeldi või ei ole just siis, kui vahvliisu tuleb, võib loomulikult ka tavalist nisujahu kasutada)
80 g suhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
1-1,5 tl vanillisuhkrut
suts soola
100 g võid
300 ml piima
1 muna
vahvlite küpsetamiseks õli


Sega jahu, suhkur, küpsetuspulber, vanill ja sool. Sulata või. Lisa piim, sulavõi ning lahtiklopitud muna kuivainetele.  Lase tainal vähemalt 15 minutit seista. Võid taina ka juba eelmisel õhtul valmis teha ja külmkappi seisma panna. Küpseta õlitatud vahvliraudade vahel vahvlid valmis. Söö kohe soojalt meelepäraste lisanditega. Fotol on vahvlite kaaslasteks kirsikompott ja vahukoor.

16. november 2016

Hirsihautis kõrvitsa ja ubadega

Tegelikult ma ei teagi täpselt, kuhu kategooriasse selle toidu paigutama peaks. See on midagi pudru ja risoto (hirsoto?) vahepealset, millele lisatud sügisest kõrvitsat ja peoga ube sügavkülmast. Maitset ja ilusat kuldkollast värvi annab kurkum ja et roa mahedale olemisele veidi särtsu anda, lisasin sinna soola asemel sojakastet ja sutsukese hapet riisiäädika näol. Muide, erinevad soolased ja lisanditega teraviljapudrud, mis ei ole niivõrd hommikusöögid, kui täiesti tõsiseltvõetavad lõuna- või õhtusöögid, teevad Euroopas (näiteks 26grains Londonis või Kopenhaageni Grød) praegu hoogsat võidukäiku. Sellest, kuidas pudrust on saanud uus trenditoit, kirjutati sel aastal ka Guardianis: Oat cuisine: how porridge got posh.
Tunnistan, et toidu väljanägemine pole paljulubav. Kuid maitseb see kausitäis tõepoolest hästi! Just see, mida vajan siis, kui on taas pikk rööprähklemist ja rohket suhtlemist täis päev olnud. Kuidagi rahustav ja soojendav toime sel hirsiroal, nagu peidaks end küünlahämaras toas sooja pleedi sisse ja lihtsalt oleks...rahus.
Ja üldse, millal teie viimati hirssi sõite? Minu lauale jõuab ta oluliselt harvem, kui võiks. Kuidagi läheb lihtsalt meelest, et selline tore teravili on olemas ja kui olen tast midagi teinud, siis alati mõtlen, et miks küll hirssi nii harva söön. Gluteenivaba teravili hirss on hinnatud mineraalide allikas, sisaldades eriti rohkelt fosforit ja magneesiumi. Samuti on hirsis B-grupi vitamiine.
Kurkum aga on looduslik viiruste ja külmetushaiguste ennetaja, võid soovi korral seda roale enamgi lisada. Heaolu- ja soojatunnet tekitav toit on laual poole tunniga.

hirss ja kõrvits

Hirsihautis kõrvitsa ja ubadega
neljale

u 6 dl köögivilja- või kanapuljongit
1 dl hirssi
200 g kõrvitsatükke
1 suur peotäis külmutatud Türgi ubasid
1 tl kurkumit
1 sl sojakastet
1 sl riisiäädikat

Kuumuta puljong keema. Edit: loputa hirssi hoolsalt leiges vees, see aitab eemaldada mõru maitset. Puista sisse hirss keevasse puljongisse. . Keeda madalal kuumusel 20 minutit. Lisa kõrvitsatükid, oad ja kurkum. Hauta veel 10 minutit, kuni köögiviljad pehmed. Maitsesta soja ja riisiäädikaga. Kui tundub, et keetmise ajal jääb vedelikku väheks, lisa kuuma vett.

5. november 2016

Kõrvitsapannkoogid

kõrvitsapannkoogid

Terve kõrvits võib kenasti kuude kaupa kapinurgal seista, kuid lahtilõigatud isend tuleb riknemise vältimiseks pista külmkappi. Et minu külmikus valitseb krooniline ruumipuudus, on täiesti välistatud, et lisaks lõpututele pakikestele- totsikutele-purgikestele ("Emme, külmkapp on mingit jampsi täis, aga süüa pole ikka mitte midagi võtta") sinna veel mõni kõrvitsatükk või paar mahuks. Seepärast teen lahtilõigatud, ent ühest kasutuskorrast üle jäänud kõrvitsast püree, mida hoian sügavkülmas. Pikem postitus kõrvitsapüree tegemisest asub SIIN.
Kõrvitsapüreega saab peale hakata nii mõndagi. Keeta suppi või risotot, küpsetada muffineid, keeksi, kõrvitsapirukat jpm. Üks lihtne võimalus sellise kõrvitsapüree kasutuseks on teha pannkooke. Väga mõnus vaheldus tavalistele pannkookidele!
Välimuselt võivad kõrvitsapannkoogid olla küll tagasihoidlikult pruunid, kuid maitselt seevastu on nad silmipimestavalt sädelevad.  Just pannilt tulnud krõbedad pannkoogid saavad oma sooja ja sügisese olemise kõrvitsaga alati sobivatest vürtsidest kaneelist ja muskaadist.
Pildil on nad mul serveeritud ameerikapäraselt, võitükikeste ja siirupiga. Muud põhjust selleks polegi, kui et kohevate ja krõbedate kõrvitsapannkookidega tundusid need lisandid kuidagi eriti hästi sobivat.

kõrvitsapannkookide tainasKõrvitsapannkoogid
u 15 tk

100 g täisteranisujahu
1 tl soodat
noaotsaga soola
0,5 tl kaneeli
0,5 tl riivitud muskaatpähklit
0,5 tl vanillisuhkrut
2 sl heledat muscovado suhkrut
150 g muskaat- või pähkelkõrvitsast tehtud kõrvitsapüreed*
200 ml piima
1 sl sidrunimahla
1 sl riivitud sidrunikoort
35 g sulatatud võid
praadimiseks õli


kõrvits ahju minemasSega omavahel jahu, sooda, sool, kaneel, muskaatpähkel, vanillisuhkur ja muscovado suhkur. Teises kausis sega kõrvitsapüree, piim, sidrunimahl, riivitud sidrunikoor ja sulatatud või. Sega kõik ained kokku ühtlaseks tainaks. Kuumuta pannil õli. Tõsta supilusikaga pannile koogikesed. Prae pannil õlis keskmisel kuumusel mõlemalt küljelt minutijagu. Jälgi, et pann liiga kuum ei oleks, sest pannkoogid võivad kergesti liigselt kõrbema minna.
Pööra koogid ümber, kui pealmisele poolele tekivad mullikesed. Paku kohe kuumalt võitükikeste ja siirupiga.

*Kõrvitsapüree valmistamiseks lõika kõrvitsast sektorid, uurista seemned ja pehme sisu seemnete ümber välja. Lao sektorid ahjupannile. Küpseta 180 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni kõrvitsa viljaliha on nii pehme, et kahvel läheb eriliselt surumata sisse. Tõsta kõrvitsatükid ahjust välja. Eemalda koor ja püreesta. Retseptis läheb tarvis 150 g kõrvitsapüreed, ülejäänu võid panna sügavkülma ja kasutada teisel korral.

kõrvitsapannkoogid

Koostööpostitus D-kokaraamatuga

4. november 2016

Röstitud porgandid feta, mündi ja granaatõunaga

Elagu juurikad! Kui sügis hakkab talveks saama, on juurviljadel kuidagi eriliselt rahustav, lohutav ja soojendav mõju. Porgand, pastinaak, juurseller - nad kohe on sellised turvalised ja omad. Täpselt selline toit, mida praegu pimedal ajal tarvis. Hooajaline söömine pole ju sugugi mingi moodne sõnakõlks, vaid inimesele igati loomupärane - kevadel isutabki ju hoopis teiste asjade järele kui sügisel! Loodus ise on sättinud, et see nii oleks ja pakub igal aastaajal erinevaid, just meie isudele vastavaid köögivilju ja muud saaki. Neid, mida me vajame ja mida sisetunne õigeks peab. Karbitäis maasikaid, mis praegugi poes müügil, võib ju kaunis välja näha, aga no absoluutselt ei isuta. Isegi, kui nad poleks plastmassimaitselised, vaid suviselt mahlased ja magusad - täitsa errori tunne on neid praegu süüa nii või teisiti. Aga jõhvikad, hurmaad, õunad, granaatõunad - hoopis teine lugu, onju!
Porgandiga klapivad hästi veelgi soojust lisavad maitseained nagu näiteks ingver või vürtsköömned. Selles toidus (soe salat on vast kõige kohasem kategooria) ongi porgandid saanud maitse vürtsköömnetest, mida vastukaaluks elavdavad särtsakad granatõunaseemned ja münt. Soolane fetagi pole siin oma kohta leidnud juhuslikult, vaid ikka selleks, et magusatele porganditele sekundeerida.
Veidi araabiahõnguline salat saab korraliku laengu küüslaugust, mis aitab võidelda sügiseste viiruste ning külmetustega. Mõeldud on toit sooja salatina, aga ta maitseb igati hästi ka siis, kui porgandid on jahtunud.

ahjuporgandid feta ja granaatõunaga
Röstitud porgandid feta, mündi ja granaatõunaga
kahele

300 g porgandeid
1 sl oliiviõli porgandite röstimiseks
50 g feta juustu
1 sl mündilehti
2 sl granaatõunaseemneid
Kaste:
1 purustatud küüslauguküüs
2 sl oliiviõli
1 sl sidrunimahla
1 tl vedelat mett
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
soola, musta pipart

Tükelda porgandid kangideks. Sega õli, soola ja pipraga. Laota ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja rösti 200 kraadi juures 20-25 minutit, kuni porgandid hakkavad värvi saama ja pehmenenema, kuid on veel veidi krõmpsud. Sega kokku kaste. Selleks riivi või vajuta küüslauguküüs peeneks ja sega kõigi ülejäänud ainetega. Laota porgandid väikesele vaagnale või taldrikutele. Murenda peale feta. Puista peale ka veidi väiksemaks hakitud mündilehed ja granaatõunaseemned. Nirista salatile kaste.

See retsept ilmus ka oktoobrikuise Tervis Plussi artiklis, mis räägib toekatest sügisestest salatitest.

2. november 2016

Targa kokkaja retseptiraamat. Ülimaitsvalt ülejääkidest. RAAMATULOOS!

Targa kokkaja retseptiraamat. Ülimaitsvalt ülejääkidest. Autor: Mari-Liis Ilover


Nädalapäevad tagasi nägi ilmavalgust mu uus raamatulapsuke, "Targa kokkaja retseptiraamat. Ülimaitsvalt ülejääkidest". Te ei kujuta ette, kui palju arutelusid, vaidlusi ja ajurünnakuid selle pealkirja pärast kirjastuses käis. Teema on mõnes mõttes tundlik. On ju ühest küljest täiesti loomulik, lausa tavaline, et eelmisest einest järelejäänud toitu ei visata ära ja ta on igati kõlbulik söömiseks ka paari päeva pärast. Millegipärast peetakse aga sellest rääkimist või taoliste "taaskasutusretseptide" jagamist kuidagi halvamaiguliseks, ebaglamuurseks, igavaks ja liiga tavaliseks. Ühesõnaga, tabu. Ja millise väljendi või koondsõnaga sellist köögitegevust üldse kirjeldada? Millised sõnad peaksid olema kokaraamatu kaanel, mis käsitleb kord valmistatud toidu uuesti kasutamist, mis meist nii paljudele on ju tegelikult harjumuspärane ja juba lapsepõlvekodudest sisse harjunud? Kuidas rääkida eilsele toidule uue elu andmisest nii, et ei tekiks tunnet, nagu oleks kirjutatud kokaraamat sellest, kuidas teha s....t saia?
Kirjastuse rahvale tundus esialgu, et sõnad "jäägid" (veel hullem: "jäätmed"!), uus- või taaskasutus, jätkusuutlikus, eilne toit, raiskamine ja toidujupid pealkirjas ei kõla üldse apetiitselt. Minul endal ei olnud seda tunnet, kuna olin pealkirjastamise ajaks nii palju juba teemas sees olnud ja nii palju maitsvaid jäägitoite teinud, et kõik need sõnad olid mu jaoks igati loomulikud, ausad ja asjakohased. Siin tagantjärgi mõned arutlusel olnud variandid. Need kõik tegelikult kirjeldavad raamatu sisu ja annavad vast selle postituse lugejale ka märksõnadena rohkem aimu, millest uus raamat üldse räägib:
Toidujuppide tähetund
Säästvalt, targalt, maitsvalt - uuskasutus köögis
Säästva elu retseptiraamat
Jätkusuutliku kodukoka abimees
Toidujäägid troonile
Rõõmsad raasukesed
Säästva kodukoka retseptiraamat
Eilse toidu uus elu
Liiga hea, et raisata 
Lõpuks jäi aga sõelale praegune pealkiri ja olen väga rahul. Niipalju sissejuhatuseks pealkirjast, nüüd asja juurde!
Käsi püsti, kes on võimelised alati süüa tegema nii, et kõik potid-pannid pärast tühjad. Üsna kindel, et selliseid tublisid planeerijaid on parasjagu, kuid tõenäoliselt jääb siiski paljudel liiga sageli toidukordadest üht-teist üle. Mida selliste jääkide pihta hakata? Ära visata? Mina lihtsalt ei suuda. Lapsepõlvest külge jäänud veendumusest, et toitu ei raisata, sai alguse ka selle raamatu ideepojake.
Arvestades seda, kui palju ressursse kulub toidu kasvatamisele, tootmisele ja transpordile, on veel täiesti kasutuskõlbliku toidu äraviskamine puhas raiskamine nii eetilisest, majanduslikust kui ökoloogilisest vaatevinklist vaadatuna. Lihtsalt eelmise päeva üles soojendamine tundub paljudele (kuulun ka ise nende hulka) igav. Selle asemel, et valmistatud toit ära visata, saab lihtsatest koostisosadest, vähese vaevaga ja kiiresti valmistada midagi täitsa uut ja huvitavat. Nii on ju palju põnevam, palju värskem, palju maitsvam!
Pea kõik raamatu retseptid õnnestuvad kodus tavaliselt olemasolevatest ainetest. Kui jääkidest tehtava uue toidu jaoks peaks taas poodi imetoiduaineid taga ajama minema, kaotaks ju kogu idee oma mõtte.
Ei saa märkimata jätta ka seda, et huvitava fenomenina on külmkappi jäänud purgi- ja karbipõhjad, üksikud köögiviljad ja kastmetotsikud mind läbi elu  inspireerinud kõige spontaansemateks ja mõnusamateks toitudeks üldse. Karbike eelmisel päeval keedetud nuudleid, külmkapi köögiviljasahtlis nukrutsev üksik porgand ja tükk brokolit, ehk ka poolik paprika, eelmise päeva õhtusöögist järele jäänud ahjuprae tükid, lisaks sibulat, küüslauku, sojakastet, veidi tšillit- kas ei kõla see juba nagu vaimustav aasiapärane nuudliroog? Boonusena kõhutäiele saab uueks poeskäiguks tühjendatud külmkapp ja südametunnistuski on puhas - järelejäänud toit ei leidnud oma kurba lõppu pügikastis, vaid sai maitsval moel ära kasutatud.

Niisiis. Kaante vahel on oma täieõigusliku koha leidnud üle 60 koduse, lihtsa ja maitsva retsepti, mille kõigi ühisnimetaja on “uuskasutus köögis". Need kolm märksõna ongi seekord raamatu läbivaks jooneks. Loodetavasti õnnestub selle raamatu abil innustada teisigi uut elu andma külmkapis seisvatele pastapeotäitele, kastmepsortsudele ja potipõhjas nukrutsevale hommikupudrule.
Moodne maailm on suunatud üha enam kokkuhoiule, uuskasutusele ja jätkusuutlikkusele. Viime selle positiivse ja edasiviiva suuna ka kööki. Tõstame toidujäägid troonile!
Suur aitäh julguse eest mu ideele hoog sisse veeretada ja see raamatuks vormida Ajakirjade Kirjastusele, eelkõige projektijuht Lia Virkusele. Armsalt koduse ja samas moodsa kujunduse tegi Külli Kuusik ja tekstid-retseptid vaatas oma targa ja kogenud pilguga üle keeletoimetaja Velve Saar.
________________________________________________________________________

Jagan mõned raamatu retseptid siingi, ehk saab keegi nendest indu oma koduköögiski katsetamiseks. Juhend loosis osalemiseks on postituse lõpus.

Spagetivorm
neljale

Ilma igasuguste kahtlusteta on pasta parim värskelt keedetuna. Otse potist taldrikule. Kuid ükskõik, kuidas püüdlikult ka koguseid ei arvestaks, kipub seda parimat pastat ikka üle jääma. Nii avastan minagi end sageli peale õhtusööki tõtt vaatamas peotäie spagettide või muud sorti pastaga. On snoobe, kelle jaoks on juba keedetud pasta soojendamine ja teistes toitudes uuesti kasutamine täielik tabu. Asjata, ülepraetud pasta munaga on ju üks mõnusamaid mugavusroogasid üldse. Olen kindel, et needsamad snoobidki söövad seda salaja ja mõnust mõmisedes.
See on raamatu retseptide hulgast minu laste konkurentsitu lemmiktoit ja kui pastapäev on, siis pean keetma kindlasti varuga, et järgmisel päeval saaks seda krõbedat maitsvat spageti"kooki" neile teha. See on muide ka itaallaste endi lemmiktoit järelejäänud pasta ära kasutamiseks. Maitsev nii soojalt kui külmalt. Kõrvale sobib tomatikaste või kõigi laste lemmik - ketšup.
Lisanditena saab selles spagetiroas ära kasutada külmkappi jäänud toidujupikesi. Lisa enne pannile panemist spagetisegule näiteks tükeldatud tomatit, sinki, jupike väiksemateks tükkideks lõigatud suvikõrvitsat või paprikat.

spagetivorm

2 muna
200 g keedetud spagette
25 g (2 sl) riivitud juustu
soola, pipart
1 sl oliiviõli
1 sl võid

Klopi munad lahti. Sega hulka spagetid ja juust. Maitsesta soola ja pipraga. Lisa soovi korral meelepärased lisandid. Lase 5 minutit seista, nii saab muna spagettide sisse imbuda.
Kuumuta pannil või ja õli. Vala spagetisegu pannile. Vajuta seda pannilabidaga lamedamaks ja tihedamaks. Prae mõlemalt poolt keskmisel kuumusel 5-7 minutit. Küpsuse kontrollimiseks enne ümber püüramist tõsta noa või pannilabidaga veidi spagetikoogi äärt ja piilu, kas on juba kena kuldne. Ümberpööramiseks aseta pannile taldrik ja keera pannisisu sellele hopsti! kummuli. Seejärel isa pannile veidi õli ning libista kook taldrikult taas

Küpsetatud riisipuding
neljale

Puding on ütlemata maitsev viis kasutada ära hommikusöögist järele jäänud riisiputru. Teen seda magustoitu täitsa tavalisest, piima ja soola-suhkruga maitsestatud pudruriisist keedetud pudrust. Pudingusse ei pea küpsetamise ajal marju lisama, võid hiljem seda süüa kas värskete marjade, moosi või kompotiga.

küpsetatud riisivorm

200 g jahtunud riisiputru
2 muna
2 dl piima
5 sl suhkrut
1 sl vanillsuhkrut
noaotsaga soola
soovi korral peotäis värskeid või külmutatud marju

Eelkuumuta ahi 180 kraadini. Klopi munad lahti. Lisa vispeldades piim, suhkur, vanillisuhkur ja sool. Lisa riis. Sega läbi. Vala pudingusegu vormi. Kui kasutad marju, puista need vormile. Aseta vorm kõrgemate servadega ahjuplaadile. Tõsta plaat koos pudinguga ahju ja kalla siis plaadile kuumaveekannust nii palju tulist vett, et see ulatuks pooleni pudinguvormist. Küpseta 35-40 minutit.

Kartulipõhjal seenepirukas
neljale

Selles pirukas leiab kasutust meile eestlastele nii armas kodutoit kartulid ja kaste. Põhjas saavad ära kasutatud eelmisest einest järele jäänud keedetud kartulid ja täidises kaste. Seenekastme asemel võib pirukatäidisena kasutada ka strooganovi, kanakastet, hakklihakastet või muud koorega valmistatud klassikalist eestipärast kartulikõrvast “sousti”. On hea, kui kaste on paksemat sorti. Vedelama kastme puhul jäta täidisesse hapukoor lisamata.

kartulipõhjal seenepirukas

Põhi:

200 g keedetud kartuleid (2 keskmist)
50 g külma võid
90 g nisujahu
noaotsaga soola
Täidis:
2 dl koorest seenekastet külmana
1 muna
2 kuhjaga sl hapukoort
soola, tilli

Tainaks riivi kartulid ja või. Näpi kõik koostisained tainaks. Vajuta tainas väiksema, umbes 20 sentimeetrise läbimõõduga pirukavormi põhja ja servadele. Hoia 30 minutit külmkapis. Sega külma seenekastme hulka muna ja hapukoor. Maitsesta soola, pipra ja värske tilliga. Vala põhjale. Küpseta 200 kraadi juures 30 minutit. Lase pirukal jahtuda ja taheneda. Parimalt maitseb ta leigena või toatemperatuuril.

Kaerahelbepannkoogid
8-9 tk

Hommikune puder on arvatavasti üks sagedamini ülejääv toit. Neid lihtsaid pätsikesi ei pea tegema sugugi vaid kaerahelbepudrust. Hästi sobivad ka teiste putrude jäägid, riisist hirsini.
Raamatus on kaerahelbepudrust ka üks imemaitsev vormisai, mille tarbeks ma keedan siis, kui saiaisu tuleb, spetsiaalselt rohkem kaerahelbeptru. Et ikka kindlasti üle jääks:)

kaerahelbepannkoogid

250 g jahtunud kaerahelbeputru
1 muna
1 dl hapupiima või keefiri
u 100 g nisujahu
1 tl soodat
soovi korral suhkrut ja soola
praadimiseks võid ja õli

Tõsta kaerahelbepuder kaussi. Klopi muna lahti ja lisa koos hapupiima või keefiriga pudrule. Sega kahvliga läbi. Sega jahu soodaga. Lisa tainale. Sega läbi, tainas peaks jääma veidi paksem, kui tavaline pannkoogitainas. Vajadusel lisa nisujahu. Maitsesta tainas maitse järgi suhkru ja soola, kogused sõltuvad sellest, kui magus või soolane kasutatud puder oli. Prae pannil või ja õli segus mõlemalt poolt kuldseks.

____________________________________________________________________
Ja nüüd, tadaa! Loosin oma heade blogilugejate vahel välja 2 eksemplari värskest kokaraamatust. Et loosis osaleda, peaks kommentaaridesse jätma oma nipi või kõige sagedamini tehtava toiduidee või lihtsalt paarilauselise arvamuse, kuidas teie oma kodus eelmisest toidukorrast jäänud peotäisi kasutate. Raamatud loosin välja nädala pärast, 9. novembril ja saadan oma kulu ja kirjadega võitjatele.