16. jaanuar 2017

Värviline kanasalat

värviline kanasalat

Arvestades, et blogisin viimati eelmisel aastal, on ju igati kohane selle postitusega soovida kõigile head uut aastat. Mingil põhjusel ei ole kombeks seda peale kolmekuningapäeva teha, vähemalt pudelita. Pudelita? No kuulge, see on ju tobedus, mingi imelik nõuka-aja jäänuk vist. Arvan, et kui tahta soovida mitte lihtsalt moepärast, vaid tõesti kogu südamest oma blogi lugejatele head uut aastat, siis võib seda teha ka ajal, mil uut on kestnud vaid 14 ja jäänud veel 351 päeva. Nii et: head uut aastat! 
Huvitava fenomenina jätab tegelikult aastavahetuse kui sündmuse erilisus mind aastatega üha ükskõiksemaks. Lapsena sai ikka väga elevil oldud ja päevi loetud selle tähtsa sündmuseni, mil kogunesime kõik sugulastega Raplas vanaema juurde, sõime pika laua taga head-paremat, vaatasime Kutsuvat Tulukest. Oh, seda lõputut kellavaatamist ja esialgu tundide, siis minutite lugemist. Ja siis lasi vanaisa aiavärava juures rakette. Nagu kõik teised naabridki tänaval. Oi, see oli aasta tipphetk! Kõik tunduski järsku nii uus ja värske. 1. jaanuaril kell 00.05 oli olemine täiesti teistsugune, kui kümme minutit tagasi 23.55. Uus aasta ju! Mäletan, kuidas sai harjutatud uue aasta numbri kirjutamist ridade kaupa joonelisele paberile, et ikka meelde jääks ja kenasti välja tuleks.
Noorena (khm-khm, nooremana, kui praegu) ja juba iseseisvat elu elades oli vana-aasta õhtu lihtsalt üks suur pralle kihisevate jookide, kreisilt ülemeeliku seltskonna ja diskoga. Põhjus pidutseda. Ja täiega! Uue aasta esimene päev algas tuikava peaga 1. jaanuaril lõuna paiku, kui õues hakkas juba pimedaks minema.
Nüüd on ausalt öeldes kogu sellest aastavahetuse trianglist üsna suva. Ei tee ma mingeid analüüsivaid tagasivaateid möödunud aastale ega anna uueks aastaks lubadusi olla tublim ja parem. Nõup. Sest tegelikult midagi ei muutu, aeg kulgeb ja maakera pöörleb ikka omasoodu rahulikult edasi vaatamata saluudile ja šampanjale. Proovin iga päev olla parem ja tublim, kui eelmisel, mitte ainult aasta esimesel. Uue aasta esimene päev ei erine mu meelest eelmise aasta viimasest kohe üldse mitte mingil moel. Jube igav, onju. Täielik degradeerumine.
Kuid vaatamata elevuse puudumisele aastanumbri vahetuse osas, on uue aasta algus siiski tore. Sest nädal-paar on selline vaiksem, veel veidi pühadehõnguline periood, kus töid-tegemisi tavapärasest vähem. Või vähemalt on võimalus asjad enda jaoks sedamoodi sättida, kuna ka paljud koostööpartnerid puhkavad. Lisaks on ju koolivaheaeg, mis annab võimaluse vabamaks olemiseks ja ettevõtmisteks ning sõitudeks koos lastega. Meil oli vahva. Kulgesime rahulikult, ei teinud mingeid erilisi plaane ja lihtsalt...olime. Koos.
Veidi ka sünoptilisi märkmeid, mis küll harva, kuid vahest siiski siit blogist läbi jooksnud on. Seekordne aastavahetuse aeg paistas silma erakordselt vahelduvate ilmaoludega.
Allpool olev foto on tehtud just enne aastavahetust ema juures Helsinkis, kus tunne oli lausa kevadine - päike paistis, linnud säutsusid ja maa oli puhas. Pildil olen ma siis tegelemas sotsiaalmeediasse panustamisega, pildistades armast paika vee ääres, mis oli tol hetkel justkui loodud talviseks õues einestamiseks. Olen sellesama paiga aastaid tagasi, kuid enam-vähem samal kuupäeval, jäädvustanud ka paksu lumega kaetult. Aga jah, sel aastal siis nägi ta välja hoopistükkis sedamoodi:

detsember Helsinkis
detsember Helsinkis
Pilt mu Instagrami feed-ist

Tagasi Eestis, sai jõuluaja must maa kohe aasta esimestel päevadel lumekirme, mis jäädvustatud ka allpool oleval pildil: Valter sai just sõita puhtal sillutisel tõukekaga, kui järgmisel hetkel hakkas lund sadama. Tõukeratas vajutas sellesse oma templi:

lumi tuli:)

Köögiviljapeenralt sain lume eest ära noppida veel viimased vaprad lehtkapsad. Üsna uskumatud jääkarud on need lehtkapsad, tuleb tunnistada. Jaanuaris veel täiesti söödavaid lehti pakkuda, see nõuab ikka korralikku elutahet ühelt roheliselt taimekeselt. 

värviline kanasalat

Ja siis tuli lõpuks PÄRIS LUMI! Linnas võiks lumi olla pigem olemata. Niikuinii on see mõne tunni pärast peale sadamist muutunid mustaks tee äärde lükatud plögaks, mille ainuke ülesanne on teha liikumine võimalikult ebamugavaks ja rikkuda jalanõusid. Aga talvel maal olles on lumi mõnusaks olemiseks tegelikult ikka täiesti asendamatu. Puhas, värske, rahulik - imeline valge õnnistus! Veetsime kõik võimalikud hetked õues mütates. Kelgutades, jalutades, lumeingleid tehes, lihtsalt nautides ja lumelõhna nuusutades.

kelgutame
kibuvits, januar
Ühel pildil suvi ja talv. Põõsa külge jäänud kibuvitsamarjad, taamal lumme mattunud kasvuhoone.

kadakamarjad, jaanuar
Kadakamarjadest meie kandis puudust ei ole.

kanarbik, jaanuar
No mis ma oskan öelda. Lihtsalt ilus. Rõhuga sõnal lihtsalt.

Selline kaootiline heietus siis sai nüüd kirja pandud. Ei mingit süvitsi minekut, põhjalikke analüüse, lihtsad igapäevased hetked ja veidi ilmajuttu. Kuid et selle blogi näol on endiselt tegu oma hetkede jäädvustamise pesaga - peamiselt küll muidugi toiduelamuste näol, kuid vahest harva sekka ka muud - siis vast ei ehmatanud keegi nüüd sellest jutuvadast. Veel enam, on võimalik, et sel aastal tulebki postitustesse lobisemist rohkem. Kes teab, eks paistab. Nagu juba öeldud, uusaastalubadusi ma endale ei anna, kuid see on uusaastalubadustetagi kindel, et blogi pean edasi. Muudmoodi ei kujuta ettegi.

Huhh, jõudsimegi lõpuks retseptini. Seekord on tegu on mõnusalt krõmpsuvate köögiviljadega kanasalatiga, mis maitseb tänu aasiapärasele kastmele imehästi ja sisaldab boonusena tervet plejaadi vitamiine ja mineraalaineid. Panin kirja kanafileega variandi, kuid tegelikult võib siin muidugi kasutad ka muud kanaliha, kasvõi ahjukana ülejääke. Punase kapsa võiks lõigata hästi peenelt, siis on ted mõnusam salatis süüa. Porgandi ma tõmbasin ribadeks köögiviljaribastajaga, kuid selle puudumisel võib porgandi vabalt riivida. Värskeid suhkruherne kaunu peaks suuremates poodides kenasti saada olema, vähemalt meie Rimis on nd kogu aeg olemas.
Muide, kes eelistab toorestele köögiviljadele kergelt kuumust saanuid, siis võib kogu kupatuse pannil läbi vokkida ja saab hoopis mõnusa vokiroa. Vokiroasse võib lisada ka nuudleid.
Kes ütles, et talvel värve pole? Siin taldrikus on neid ju parasjagu!


Värviline kanasalat
kahele
värviline kanasalat

1 broilerifilee
500 ml vett
60 g suhkruherne kaunu
60 g porgandit
60 g punast kapsast
Kaste:
1 purustatud küüslauguküüs
1 tl riivitud ingverijuurt
1 tl laimimahla
1 tl sojakastet
1 sl oliiviõli
25 g maapähkleid
soola

Kuumuta vesi vähese soolaga keema. Lisa broilerifilee, keera kuumus madalamaks ja keeda 15 minutit. Lase kanal jahtuda ja tõmba seejärel kahe kahvliga või sõrmede abil peenteks ribadeks.
Lõika suhkruherne kaunad diagonaali all tükkideks. Ribasta porgand ja kapsas. Lisa köögiviljad kanaribadele. Sega kõik kastmeained kokku ja vala kaste salatile. Sega läbi. Puista peale hakitud maapähkleid.

värviline kanasalat

Kommentaare ei ole: